Читать книгу Detektiiv Luuker Leebesurm 4: Sünged päevad - Derek Landy - Страница 7

Ta tundis temast suurt puudust.

Tundis puudust ta häälest ja huumorist ja soojast üleolekust ja nendest hetkedest ta seltsis, kui tüdruk mõistis, et just siis ärkas ta ellu – elas viimaks ometi, ehkki ühe surnud mehe kõrval.

Üksteist kuud sai nüüd tema kadumisest ja peaaegu terve aasta oli Valküüria otsinud ta algset kolpa, et selle abil taasavada värav ja tuua ta tagasi. Valküüria magas siis, kui see oli vajalik, ja sõi siis, kui see oli tarvilik. Ta lubas otsingutel end täielikult üle võtta ja vanematega veedetud aeg üha vähenes. Ta käis Saksamaal ja Prantsusmaal ja Venemaal. Ta lõi jalaga maha pehkinud uksi ja kihutas läbi pimedate tänavate. Valküüria järgis juhtlõngu, täpselt nagu talle õpetati ja nüüd viimaks oli ta lähedal.

Leebesurm oli talle kord rääkinud, et pea, mida ta õlgadel kandis, polnud sootuks tema oma – ta võitis selle pokkerimängus. Ta ütles, et päris pea varastasid une pealt väikesed goblinid, kes sellega öhe pagesid. Toona ei laskunud ta rohkem detailidesse, kuid täitis need lüngad hiljem.

Kakskümmend aastat tagasi oli üht pisikest Iirimaa rüpes asuvat kirikut vaevanud pealtnäha kodukäija. Vihane kummitus põhjustas kaost, hirmutas kohalikke ja ajas minema koguni asja uurima saabunud politsei. Leebesurma kutsus kohale üks vana sõber ja nii ta saabuski, sall lõua ümber ja kaabu silmil.

Esmalt sai ta teada, et süüdlaseks polnud kodukäija. Teiseks avastas ta, et tõenäoliselt oli tegemist teatud tüüpi gobliniga, ja neid oli ilmselt mitu. Kolmandaks paljastas ta, et pisikese ja rangelt lihtsa kiriku altari taha oli aga püstitatud puhtast kullast rist. Ja kui goblinid üldse midagi armastavad, siis kulda.

„Tegelikult, kui goblinid üldse midagi armastavad,” märkis Leebesurm sel hetkel, „siis imikute söömist, aga kuld jääb vaid napilt teiseks.”

Goblinid olid üritanud kõiki piisavalt kaua eemale peletada, kuni said risti lahti kangutada ja putku panna. Leebesurm sättis end laagrisse ja ootas. Aja veetmiseks vajus ta meditatiivsesse seisundisse, et virguda alles siis, kui keegi kirikule liiga lähedale sattus.

Esimesel ööl goblinid tulidki. Leebesurm kargas röökides ning tulekerasid loopides välja, mis nad oimetuks hirmutas. Teisel ööl hiilisid nad tagasi ja sosistasid omakeskis, et üksteise vaprust suurendada, kuid Leebesurm ilmus nende selja taga välja ja vandus lõuates ning nad jooksid hirmust nuttes minema. Ent kolmandal ööl üllatasid nemad teda ja kirikusse hiilimise asemel pugesid nad hoopis talle külje alla ja napsasid ta pea, kui Leebesurm viibis sügavalt meditatiivses transis. Kuniks ta taipas, mis toimub, olid nad kadunud ja Leebesurmal polnud enam millegi otsa kaabut riputada.

Kandes nüüd kolpa, mis polnud tema oma, paljastas Leebesurm oma juurdluse käigus, et goblinid läksid pahuksisse sortsiga, kelle nimi oli Larks ja kes võttis endale nende näruse vara ning müüs nad edasi. Seal juurdlus lõppes, sest Leebesurma tähelepanu hakkasid pälvima teised sündmused. Ta plaanis alati kolpa tagasi saada, kuid seda ei juhtunud ja nii jäetigi ülejäänu Valküüria hooleks.

Ta sai teada, et kolba ostis üks naine üllatava ja mõnevõrra kõhedusttekitava pulmakingina mehele, kellega kavatses abielluda. Seejärel kasutas naine kolpa selleks, et peksta mees veriseks pudruks, kui avastas, et too varastas tema tagant. Mõrvajuurdlust toimetas „lihtsurelik” politsei – Valküüria vihkas seda väljendit – ja kolp läks kirja tõendina. Nüüdseks Mõrvakolba nime kandev pealuu leidis tee mustale turule ja vahetas neli korda omanikku, kuni Umbra nime kandev sorts tajus sellel maagiajäänuseid. Umbra ostis selle ära ja ei möödunud aastatki, kui see sattus kurikuulsa hangeldaja, südametunnistuseta diileri ja igatepidi kahtlase tegelase Thames Chaboni kätte. Kui keegi üldse midagi teadis, siis seda, et kolp oli endiselt Chaboni omand. Läks vaja märkimisväärset pingutust, et temaga üldse ühendust saada ja Valküüria oli sunnitud ka selle teostamiseks kasutama üpris ebakonventsionaalseid meetmeid.

Ebakonventsionaalne meede seisis parajasti inimtühja tänava kõnniteel, käed taskus. Tema nimi oli Caelan. Ta oli vahest üheksateist või kakskümmend, kui ta suri. Pikka kasvu, mustad juuksed ja nahal kitsaste lõigetena mõjuvad põsesarnad. Ta kiikas Valküüria poole, kui too lähenes ja pööras siis ruttu pilgu mujale. Lähenes öö. Ta oli ilmselt näljaseks muutumas. Vampiiridel oli see kalduvus.

„Korraldasid ära?” küsis Valküüria.

„Chabon kohtub sinuga kell kümme,” pomises ta, „homme hommikul. Bailey kõrts, Graftoni tänaval.”

„OK.”

„Ole kindlasti õigel ajal kohal – tema juba ei oota.”

„Ja oled veendunud, et kolp on Leebesurma oma?”

„Seda Chabon kinnitas. Ta ei teadnud ainult, miks see sinu jaoks nii hinnaline on.”

Valküüria noogutas, kuid ei vastanud. Ta ei rääkinud Caelanile kitsendusankrust ehk esemest, mis kuulub ühte reaalsusse, ent paikneb teises. Ta ei rääkinud sellest, kuidas väravad nende reaalsuste vahel selle tõttu aktiivseks jäid või et Leebesurma lähedal värava avamiseks oli tal vaja vaid ta algset pealuud ja vabatahtlikku Teleportijat. Teleportija tal oli. Nüüd vajas ta kolpa.

Caelan vaatas loojuva päikese poole. „Peaksin minema. On hilja.”

„Miks sa seda teed?” küsis Valküüria äkitselt. „Ma pole harjunud sellega, et keegi mind põhjuseta aitab.”

Caelan ei pööranud talle pilku. „Mõni aeg tagasi vangistasid sa mehe nimega Dusk. Mulle see mees ei meeldi.”

„Minagi pole tema suhtes kuigi vaimustunud.”

„Kuulsin, et armistasid ta.”

„Talle kulus see ära.”

„Seda küll.”

Caelan vaikis ja kõndis siis minema. Tema liigutused meenutasid Valküüriale mõne džunglikiisu hirmsat, kiskjalikku graatsiat.

Kui ta pimedusse kadus, ilmus tänava vastasküljelt asuvast kõrvaltänavast Tanita Tasane, üleni blondide juustega ja pruunis nahas, mõõk pika mantli varju peidetud.

Tanita viis ta koju. Valküüria seisatas magamistoa akna all, tõmbas käed küljelt üles, haaras krõbedast õhust ja vinnas end seeläbi aknalauale. Ta koputas klaasile ja süttis väike lamp. Aken avanes ja tema oma nägu piilus talle vastu – tumedasilmne ja -juukseline.

„Arvasin, et sa ei tule täna koju,” ütles peegelpilt talle.

Valküüria ronis vastuseta sisse. Peegelpilt jälgis, kuidas ta akna sulges ja mantli seljast võttis. Sees oli sama külm kui väljas ja Valküüria judistas end. Peegelpilt tegi sama, matkides enam-vähem inimlikku reaktsiooni seisundile, mida see polnud iial kogenud.

„Õhtuks oli lasanje,” ütles see. „Issi üritas pühapäevasele meistrivõistlusele pileteid saada, aga seni pole õnneks läinud.”

Valküüria oli väsinud, seepärast viipas ta lihtsalt riidekapi ukse siseküljel oleva täispika peegli poole. Peegelpilt, kellel polnud tundeid, mida riivata, astus peeglisse, keeras ümber ja ootas. Valküüria puudutas klaasi ja peegelduse mälestused tulvasid temasse ning sättisid end ta mälestuste kõrval sisse. Ta sulges kapiukse ja taipas, et pole kaheksa päeva kodus käinud. Järsku tundis ta igatsust ise vanemaid näha, mitte pelgalt emotsioonitu asendaja silme läbi kogetud mälestuste kaudu. Ent vanemad magasid teises toas ja Valküüria teadis, et peab hommikuni ootama.

Ta võttis sõrmest musta sõrmuse ja asetas selle lauakesele voodi kõrval. Traagelile, Tanitale ja Selanale sõrmus ei meeldinud – see oli ju siiski Surnumanaja tööriist. Ent arvestades seda, millega Valküüria pidi viimase üheteistkümne kuu jooksul silmitsi seisma, vajas ta veidi lisajõudu ning tema loomulik anne surnumanamise osas andis talle vajaliku toore jõu.

Ta riietus lahti ja lasi varrukateta särgil ning pükstel põrandal lebavatele saabastele libiseda. Traagel Koletu ei teinud iial riideid, mis kortsusid ja ta oli selle eest sõnatult tänulik. Valküüria tiris jalga lühikesed püksid ja uue Dublini meeskonna särgi, mille issi oli eelmisteks jõuludeks kinkinud, ning ronis voodisse. Ta sirutas end välja, kustutas lambi ja tõmbas käe siis ruttu teki alla tagasi.

Homme, mõtles ta. Homme leiavad nad kolba ja homme kasutavad nad seda värava avamiseks. Kus iganes Leebesurm viibis, värav avaneks seal lähistel. Valküüria mõtles selle peale ja arutles endamisi, mida ta teda nähes teeks. Ta kujutas ette, et kihutab Leebesurma juurde ja embab teda, tunnetab talle kaalu andvate riiete all seda raamistikku. Valküüria mõtiskles ka selle üle, mida Leebesurm esimese asjana ütleks. Midagi kuiva, seda ta teadis. Midagi vaoshoitud ja naljakat. Ilmselt kiitleks.

Kui Valküüria heitis pilgu kellale voodi kõrval, taipas ta, et oli juba üle tunni voodis lebanud. Ta ohkas, keeras padjal ette jahedama poole ja keeras külili, pagendades need mõtted oma peast. Viimaks koges ta une tervitavat embust.

See oli aga rahutu uni, heitlik. Ja öösel ärgates avastas Valküüria, et keegi seisab voodi kõrval. Süda võpatas, kuigi ta käis isegi šokihetkel läbi võimalused – emme, issi, Tanita. Siis aga kummardus mees alla ja mähkis oma jäised käed ümber ta kaela.

Valküüria väänles ja üritas jalaga lüüa, ent tekk hoidis jalgu lõksus. Ta võitles kägistushaardega, kuid ründaja oli kaugelt liiga tugev. Ta sõrmed kaevusid Valküüria kõrri ja veri vemmeldas tüdruku meelekohtades. Ta hakkas minestama.

Tekk libises eest ja Valküüria põrutas jalaga vastu mehe reit. Mees astus tagasi, aga haare ei lõdvenenud. Valküüria asetas mõlemad jalad mehe kõhule ja üritas teda minema tõugata. Tume kogu jäi aga oma kohale ning kõrgus ta ees. Valküüria pidi surema. Ta võttis mehe haardelt ühe käe ja tõukas õhku, ent see oli väiksemagi mõju avaldamiseks liiga nõrk. Ta küünitas Surnumanaja sõrmuse poole, torkas selle meeleheites sõrme ja tundis kohe sisimas jäist ning pööritavat pimedust. Ta surus käe rusikasse ja heitis seda mehe poole. Varjudest koosnev rusikas lajatas talle rindu ning järsku olid kägistavad sõrmed kadunud ja mees koperdas tagasi. Valküüria kargas voodilt püsti, laksas peopesadega õhku ja mees paiskus jalgelt, selg ees. Ta põrutas vastu seina ja kukkus läbi Valküüria laua maha. Valküüria nipsutas sõrmi ja kutsus peopesas esile tuba valgustava tuleleegi.

Hetkeks ei tundnud ta teda ära. Riided olid nii valed – kihtide kaupa rebitud ja räpaseid kaltse, poriga kaetud saapad ning sõrmedeta kindad. Juuksed pikad ja taltsutamata ning nägu määrdunud. Habe aga reetis ta. See väike terav habe, mida Remus Rist alati oma hädise lõua varjamiseks kandis.

Valküüria kuulis, kuidas isa ta nime hüüdis ning tüdruk kustutas seepeale kärmelt leegi. Vanemad olid kohe sisse tormamas. Ta sähvas varjuribaga oma voodi ümber ja lohistas selle uksele ette.

„Stephanie!” kriiskas ema teisel pool ja uksenupp keerles kasutult.

Valküüria pöördus Risti poole just siis, kui too temast kinni rabas ja ta vastu seina lennutas. Valküüria põrkas tagasi ja kargas mehe poole, ajades Risti põlvega endast eemale. Tüdruk hüppas uuesti, sirutas mõlemad jalad välja ja virutas nendega mehele rindu. Rist rullus tagasi, komistas üle mahavisatud riiete ja kukkus. Ta pea raksatas öölauakese vastu.

Nüüd andsid vanemad endast parima, et ust lahti murda.

Suletud ruumis ei piisanud Valküüria teadmistest elementaalse maagia alal. Surnumanaja sõrmus tundus jäisena, kui ta pimedust kogus. Ta suunas selle teravikuks ja lasi siis lahti. See tabas Risti õlga ja mees nõksatas tahapoole. Valküüria kordas tegu ja tabas vasakut jalga, mis mehe all kokku varises.

„Steph!” möirgas isa. „Ava uks! Ava jalamaid uks!”

Rist ründas teda enne, kui ta jõudis uuesti tabada. Rist haaras ühe käega Valküüria randmest ja hoidis sõrmust eemal, teisega rabas kõrist. Mees pressis ta seina vastu, surus end talle peale ja lõikas relvadest ära. Ta silmad olid kissis ja Valküüria nägi nendes hullust.

Aken sadas neile kaela. Valküüria ahmis õhku, kui Rist temalt rebiti. Varjud pöörlesid ja tuhat pimedusenoolt lendas mehe poole, kuid ta sööstis turmtulelt vaevu eest. Rist lõrises ja lennutas end läbi purunenud akna.

Saalomon Pärg pöördus Valküüria poole ja kontrollis, kas temaga on kõik korras, varjud mähkisid aga end taas jalutuskepi ümber ta käes.

Uks lajatas vastu voodit, mis liikus järsult. Pärg läks Risti järel aknast välja ja Valküüria tõukas voodi kõrvale. Vanemad tormasid sisse, ema mässis ta embusse ja isa otsis toast sissetungijat.

„Kus ta on?” karjus ta.

Valküüria vaatas üle ema õla isa poole. „Kus on kes?” küsis ta ega pidanudki palju teesklema, et vapustatult kõlada.

Isa keeras kannapealt tema poole. „Kes siin oli?”

„Mitte keegi.”

Emme haaras tal õlgadest ja astus sammu tagasi, et tütart korralikult üle vaadata. „Mis juhtus, Steph?”

Valküüria otsis pilguga tuba läbi. „Nahkhiir,” otsustas ta.

Issi tardus. „Mis asi?”

„Nahkhiir. Lendas aknast sisse.”

„Nahk... hiir? Kõlas, nagu oleks sind siin rünnatud.”

„Oot,” ütles emme. „Ei, me kuulsime, kuidas aken pärast kõike purunes.”

Pagan.

Valküüria noogutas. „See oli juba sees. Äkki kükitas nurgas. Lendas ilmselt paar päeva tagasi sisse ja, ma ei tea, magas talveund või mis iganes.”

„Stephanie,” ütles issi, „see tuba näeb välja nagu sõja­tander.”

„Läksin paanikasse, issi, see oli nahkhiir. Hiigelsuur. Ärkasin üles, see laperdas toas ringi ja ma kukkusin oma laua vastu. See olend maandus põrandal ja ma üritasin voodit sellele peale lükata. Siis lendas see otse aknast välja.”

Valküüria lootis, et vanemad ei märka, kuidas kogu purunenud klaas seespool lebas.

Isa vajus kössi, kui kergendus teda valdas. „Mina veel mõtlesin, et juhtub midagi kohutavat.”

Valküüria kortsutas kulmu. „No aga juhtuski ju. See oleks võinud mu juustesse takerduda.”

Pärast seda, kui Valküüria talus veel mõned minutid vanemate muretsemist ja jalgade takseerimist, et ega ta polnud endale sisse lõiganud, aitas ema külalistetoas voodi valmis panna ja soovis viimaks head ööd.

Valküüria ootas, kuni oli päris kindel, et vanemad lamasid taas turvaliselt oma voodis. Alles siis hiilis ta aknast välja. Tüdruk lasi end alla, kasutades maandumise aeglustamiseks õhupatja. Paljad jalad puudutasid märga rohtu ning ta surus jäise külma eest käed kaitseks ümber.

„Läinud,” ütles Pärg ta selja taga.

Ta keeras ümber. Pärg seisis pika ja nägusana sellisel kahvatul moel, üleni mustas. Ta oli sama pikk kui Leebesurm ja sama rahulik, kuid neil oli ka teisi ühiseid omadusi. Mõlemad olid suurepärased õpetajad. Leebesurm õpetas elementaalmaagiat ja Pärg tutvustas surnumanamist, ent kumbki kohtles teda võrdsena. Mitte iga maag, keda Valküüria kohtas, ei teinud seda. Veel üks Leebesurma annetest, mida Pärg jagas, oli ilus komme saabuda viimasel hetkel kohale – ja selle eest oli Valküüria eriti tänulik. „Mida sa siin teed?” küsis ta. Valküüria ei tänanud teda. Pärg ei uskunud tänusse.

Mehe silmad kiiskasid, kui ta tema poole vaatas. „Kuulsin, et Remus Risti oli siinmail nähtud,” ütles ta. „Eeldasin loomulikult, et ta jahib sind. Näib, et mul oli õigus.”

„Ja miks sa sellest mulle ei rääkinud?” küsis Valküüria hammaste plagisedes.

„Sööt ei pea teadma, et on sööt. Rist oleks ehk lõksu haistnud ja see oleks saatnud ta sibades varjudesse.”

„Mulle ei meeldi olla sööt, Saalomon. Ta oleks võinud võtta ette mu pere.”

„Ta ei taha su perele haiget teha. Me ei tea, miks ta sind jahib, aga nüüd vähemalt teame, et ta teeb seda.”

Pärg ei pakkunud talle oma mantlit. Leebesurm oleks nüüdseks seda juba teinud.

„Ma ei taha, et midagi sellist veel juhtuks,” sõnas Valküüria. „Minu linn on sellisele kraamile suletud. Selana Port võiks panna üles sümbolid ja ruunid, et ta ei saaks enam kindlasti Haggardisse tulla. Homme ma palungi temalt seda.”

„Hea küll.”

„Saalomon, kui järgmine kord midagi sellist esineb, eeldan, et räägid sellest mulle enne, kui mind rünnatakse.”

Mees muigas. „Katsun meeles pidada. Sul on küllalt ohutu majja tagasi minna. Pean hommikuni valvet.”

Valküüria noogutas ja sättis end külalistetoa akna alla.

„Ahjaa, kolp?” küsis mees. „Oled selle kättesaamisele lähedal?”

„Kohtume müüjaga homme.”

„Ja sa oled kindel, et temal on see, mida otsid? Sulle on varemgi pettumust valmistatud...”

„Seekord on teisiti. Peab olema.”

Mees kummardas hüvastijätuks, toksas siis jalutuskepiga vastu maad ning kutsus varjud endale ümber. Kui need lahtusid, oli ta kadunud. Surnumanajate trikk, sarnane teleportimisega, ent märksa lühema ulatusega. See avaldas Valküüriale ennemalt muljet. Enam mitte.

Ta tõstis käed kaarega üles ja külm tuulehoog vinnas ta maja küljele. Valküüria ronis aknast sisse ja sulges selle hoolikalt enda järel, seejärel pühkis jalad vaibal puhtaks. Ta puges teki alla ja lebas seal värisevaks keraks kogutuna.

Magada ta palju ei saanud.