Читать книгу Victoria - Дейзи Гудвин - Страница 5

Koiduvalguse vihk langes laenurgapraole. Eile oli see sarnanenud prillidega, aga öösel oli ämblik mõra tikandiga katnud, nii et nüüd leidis ta, et see näeb välja nagu kroon. Mitte see kroon, mida kandis tema onu: raske ja ebamugav, vaid kroon, mida kannaks kuninganna: pitsiline, õrn, kuid siiski tugev. Lõppude lõpuks oli tema pea, nagu ema ja Sir John alalõpmata märkisid, äärmiselt väike; kui tuleb aeg, ja nüüd ei saanud mingit kahtlust olla, et see aeg tuleb, läheb vaja krooni, mis sobiks.

Suurest voodist kostis norsatus. „Nein, nein^[1.]!” karjatas ema unedeemonitega maadeldes. Kui temast saab kuninganna, nõuab ta omaette tuba. Ema muidugi nutab ja ütleb, et ta püüdis oma kallist Drinat ainult kaitsta, aga tema jääb endale kindlaks. Ta kujutles end lausuvat: „Mind kui kuningannat kaitseb kuninglik kaardivägi, ema. Usun, et oma toas võin end üsna julgelt tunda.”

Ühel päeval saab ta kuningannaks – nüüd teadis ta seda. Kuningast onu oli vana ja põdura tervisega ning tema abikaasal kuninganna Adelaide’il oli enesestki mõista juba hilja tuua ilmale troonipärija. Paraku ei teadnud Victoria, nagu ta end ise nimetas, kuigi ema ja kõik teised hüüdsid teda Alexandrinaks või, veel hullem, Drinaks, mis oli pigem alandav kui hellitav hüüdnimi, millal see aeg kätte jõuab. Kui kuningas peaks surema nende kahe aasta jooksul, mis lahutasid Victoriat täiseast, oli ülimalt tõenäoline, et tema ema Kenti hertsoginna määratakse regendiks ja ema lähedane sõber Sir John Conroy seisab tema kõrval. Victoria vaatas lakke; Conroy oli nagu ämblik, ta oli kudunud võrgu üle kogu palee, ema oli sellesse kõvasti kinni jäänud, kuid tema, Victoria, ei lase end iial lõksu püüda, mõtles ta.

Victoria värises, olgugi et oli soe juunihommik. Ta palus igal nädalal kirikus kuningast onule tervist, lisades mõttes kõigevägevamale näpunäite, et kui ta peaks otsustama võtta Tema Majesteedi William IV oma rüppe, siis kas ta palun ootaks Victoria kaheksateistkümnenda sünnipäevani.

Victorial polnud selget ettekujutust, mida tähendab olla kuninganna. Guvernant Lehzen õpetas talle küll ajalugu ja Westminsteri toompraost konstitutsiooni, kuid kumbki ei osanud öelda, millega kuninganna õigupoolest päev otsa tegeleb. Kuningast onu nuuskas enamasti tubakat ja kaebles paganama viigide üle, nagu ta ise neid nimetas. Victoria oli teda ainult ühe korra krooniga näinud ja sedagi sellepärast, et oli ise palunud onu see talle näitamiseks pähe panna. Onu ütles, et kannab krooni parlamendi avamisel, ja küsis, kas Victoria tahaks temaga kaasa minna. Victoria oli vastanud, et tahaks väga, aga siis oli ema öelnud, et ta on selleks liiga noor. Pärast oli Victoria kuulnud, kuidas ema seda Sir Johniga arutas; tema oli vaadanud sohva taga vesivärvialbumit ja nad polnud teda näinud.

„Nagu ma lubaksin Drinal end selle hirmsa vanamehega avalikkuse ees näidata,” oli ema kurjalt kähvanud.

„Mida rutem see vanamees end surnuks joob, seda parem,” oli Sir John kostnud. „Meie maa vajab monarhi, mitte pajatsit.”

Hertsoginna oli ohanud. „Vaene väike Drina. Ta on liiga noor niisuguse vastutuse jaoks.”

Sir John oli pannud käe tema ema käsivarrele ja lohutanud: „Ta ei pea ju üksinda valitsema. Sina ja mina seisame head, et ta ei teeks rumalusi. Ta on kindlates kätes.”

Ema oli eputavalt naernud nagu alati, kui Sir John teda puudutas. „Kuidas mu vaesel isata tüdrukul on vedanud, et tal oled sina, mees, kes toetab teda kõiges.”

Victoria kuulis koridoris samme. Tavaliselt pidi ta voodisse jääma, kuni ema ärkas, aga täna kavatsesid nad minna Ramsgate’i mereõhku hingama ja teele tuli asuda kell üheksa. Victoria ootas seda nii kangesti. Ramsgate’is saab vähemalt aknast välja vaadata ja näha tõelisi inimesi. Siin, Kensingtonis, ei näinud ta ilmaski kedagi. Enamik temavanuseid tütarlapsi astub seltskonda, aga ema ja Sir John olid öelnud, et temal on omaealiste seas liiga ohtlik. „Hea nimi on kuldaväärt,” ütles Sir John ikka. „Kui see kaob, siis igaveseks. Sinusugune neiu teeb kindlasti vigu. On parem, kui sul pole võimalustki neid teha.” Victoria ei kostnud selle peale midagi; ta oli juba ammu selgeks saanud, et protest on kasutu. Conroy hääl oli tema omast alati valjem ja ema oli alati Conroy poolt. Victorial jäi ainult oodata.

Hertsoginnal läks riietumisega väga palju aega nagu tavaliselt. Victoria ja Lehzen istusid juba tõllas, kui ema viimaks Conroy ja õuedaami leedi Flora Hastingsi saatel välja ilmus. Victoria nägi neid kolme trepil millegi üle naervat. Pilkudest, mida nad tõlla poole heitsid, sai Victoria aru, et nad rääkisid temast. Siis ütles hertsoginna midagi leedi Florale ja too astus trepist alla tõlla poole.

„Tere hommikust, Teie Kuninglik Kõrgus ja paruness!” Leedi Flora, liivakarva juustega hilistes kahekümnendates naine, kes kandis alati piiblit taskus, istus tõlda. „Hertsoginna palus mul teid ja parunessi Ramsgate’isõidul saata.” Leedi Flora naeratas, nii et igemed paistsid. „Mõtlesin, et see oleks hea võimalus mõned etiketipunktid läbi arutada. Mu venna hiljutise visiidi ajal panin tähele, et te nimetasite teda Tema Hiilguseks. Te peaksite teadma, et nii nimetatakse ainult hertsogeid. Minu venna sugune lihtne markii,” igemed paljastusid veel laiemalt, „ei vääri seesugust au. Mõistagi oli ta meelitatud – iga markii tahab saada hertsogiks –, kuid ma pidasin oma kohuseks teile veast teada anda. See on küll pisiasi, aga pisiasjad on väga tähtsad, nagu te kahtlemata nõus olete.”

Victoria ei vastanud midagi, kuid vaatas Lehzeni poole, kes oli leedi Flora sissetungist niisama nördinud nagu temagi. Leedi Flora kallutas end ettepoole. „Loomulikult, paruness, olete olnud eeskujulik guvernant, ent on nüansse, mida teie kui sakslanna ei saagi mõista.”

Nähes Lehzeni lõuga kergelt võbisevat, lausus Victoria: „Mu pea vist valutab. Püüan tõllas magada.”

Flora noogutas, ehkki oli silmanähtavalt pahane, et jäi ilma võimalusest juhtida tähelepanu Victoria ja Lehzeni teistelegi vigadele. Heitnud pilgu tema kahkjale pettunud näole, sulges Victoria kergendustundega silmad. Enne suigatamist mõtiskles ta, ja mitte esimest korda, miks tahtis ema alati sõita ühes tõllas koos Sir John Conroyga, aga mitte kunagi temaga.

Kuigi Victoria oli peavalu välja mõelnud, et pääseda talumatu leedi Flora epistlitest, hakkas ta end Ramsgate’i-külastuse teisel päeval tõepoolest halvasti tundma. Ärgates oli kurk nii valus, et Victoria sai vaevu neelata.

Ta läks ema voodi juurde. Hertsoginna magas sügavalt ja Victoria pidi teda üpris kõvasti õlast sakutama, enne kui ema silmad lahti tegi. „Was ist los^[2.], Drina?” küsis ta pahaselt. „Miks sa mind üles ajasid? Aeg on alles nii varajane.”

„Mu kurk on haige, ema, ja pea valutab kangesti. Mul on vist arsti vaja.”

Hertsoginna ohkas, upitas end istuli ja pani käe Victoria laubale. Käsi tundus nii jahe ja pehme. Victoria toetus vastu seda, igatsedes äkitselt pikali heita ning pea ema õlale panna. Ehk lubab ema teda oma voodisse.

„Ach, täiesti normaalne. Sa liialdad alati, Drina.” Hertsoginna pani papiljottidesse keeratud pea padjale ja jäi uuesti magama.

Nähes hommikulauas, kuidas Victoria teed neelates nägu krimpsutab, läks Lehzen kohe tema juurde. „Mis viga, kõrgus, kas te tunnete end halvasti?”

„Neelata on valus, Lehzen.” Kuigi Ramsgate’i-päevade suurim rõõm oli jalutada rannas ning vaadata merd ja teisi daame, spanjel Dash kannul silkamas, ei tahtnud Victoria täna muud kui ainult jahedas pimedas toas pikutada.

Sedapuhku pani Lehzen käe Victoria laubale. Tema käsi oli ema omast soojem ja mitte nii pehme, kuid lohutav. Võpatanud ja Victoria palet paitanud, läks guvernant hertsoginna juurde, kes jõi aknaaluses lauas Sir Johni ja leedi Flora seltsis kohvi.

„Ma’am, minu arvates peaksime doktor Clarki Londonist siia kutsuma. Kardan, et printsess on haigestunud.”

„Oeh, Lehzen, sa sekeldad alalõpmata. Ma katsusin hommikul ise Drina laupa ja kõik oli korras.”

„Kuningliku arsti Londonist siiakutsumine,” ütles Conroy, „põhjustaks suurt ärevust. Pole vaja jätta muljet, et printsess on tõbine. Kui ta on tõesti haige, ehkki pean ütlema, et minu meelest on ta üsna terve moega, siis tuleb nõu pidada kohaliku arstiga.”

Lehzen astus sammukese Conroy poole ja lausus: „Ma ütlen teile, Sir John, et printsessil on vaja arsti, ja head arsti. Mis loeb inimeste arvamus, kui tema tervis on ohus?”

Hertsoginna tõstis käed ja ütles tugeva saksa aktsendiga: „Oi, paruness, te liialdate alati. See on ainult suvine külmetus, pole vaja lärmi lüüa.”

Lehzen tahtis jälle vastu vaidlema hakata, kuid hertsoginna tõstis tõrjuvalt käe. „Paruness, ma arvan, et tean ise, mis on mu tütrele kõige parem.”

Conroy noogutas ja ütles oma enesekindla baritoniga: „Hertsoginnal on õigus. Printsess kaldub haigusi teesklema, nagu me teame.”

Victoria ei kuulnud Lehzeni vastust, sest teda valdas peapööritus ja ta tundis end põrandale kukkuvat.

Ta ärkas pimendatud toas. See polnud jahe; tõtt-öelda oli nii palav, et ta kartis end ära sulavat. Nähtavasti oli ta häälitsenud, sest Lehzen seisis tema kõrval, surudes külma lappi tema põskedele ja laubale.

„Mul on hirmus kuum, Lehzen.”

„See on palavikust ja läheb mööda.”

„Kus ema on?”

Lehzen ohkas. „Ta tuleb varsti, Liebes^[3.], kindlasti.”

Victoria sulges silmad ja vajus uuesti katkendlikku palavikuunne.

Keset pikka päeva tuli Victoria korraks ärkvele ja tundis ema alalise lavendlivee lõhna. Ta püüdis teda hüüda, kuid kurgust kostis ainult kähe kraaksatus. Kui ta silmad lahti tegi, oli tuba ikka veel pime ja ta ei näinud midagi. Siis kuulis ta, et ema räägib. „Vaene väike Drina, ta on olnud nii haige. Loodan, et see ei mõjuta ta välimust.”

„Doktor Clark ütleb, et ta on tugev ja peab vastu,” kostis Conroy.

„Kui temaga peaks midagi juhtuma, on minu elu läbi! Ma pean Coburgi tagasi minema.”

„Kui palavik langeb, peaksime tegema tuleviku tarbeks mõningaid korraldusi. Kui minust saaks tema erasekretär, tähendaks see, et enam ei juhtu mingeid ... rumalusi.”

Victoria kuulis ema vastust: „Kallis Sir John! Sa suunad Victoriat nii, nagu oled alati mind suunanud.” Victoria kuulis ohet, kahinat ja siis ütles Conroy tasasema häälega: „Me suuname teda üheskoos.”

„Alati.”

Victoria keeras pead, et leida padjal jahedam koht, ja kadus palavikuunenägudesse.

Kui ta järgmine kord silmad avas, tuli akendest valgust ja tema kohal oli Lehzeni murelik nägu. „Kuidas te end tunnete, kõrgus?”

Victoria naeratas. „Vist paremini.”

Ta tundis, kuidas üks käsi võttis tema randmest, ja nägi doktor Clarki voodi kõrval seismas. „Pulss on täna palju tugevam. Minu arvates kuluks printsessile ära pisut kosutavat puljongit.”

„Muidugi, doktor, kohe annan korralduse.” Lehzen oli juba ukse poole minemas, kui hertsoginna, juuksed oimukohtadel peentes lokikestes, sisse sööstis.

„Drina! Ma muretsesin nii kangesti.” Ta vaatas doktor Clarkile otsa. „Kas ma tohin teda puudutada, doktor?”

Arst kummardas. „Nüüd kui palavik on möödas, pole enam nakkusohtu, ma’am.”

Hertsoginna istus voodile ja hakkas Victoria põske silitama. „Sa oled nii kahvatu ja kõhn, aga küll saad oma välimuse tagasi. Me hoolitseme sinu eest väga hästi.”

Victoria püüdis naeratada, aga see nõudis liiga suurt pingutust. Ta leidis, et ema oli sel hommikul väga kena. Ta kandis triibulist siidkleiti, mida Victoria polnud enne näinud, ja tema kõrvades rippusid uued briljantkõrvarõngad.

„Jumal tänatud, et lasksin teid Londonist siia kutsuda, doktor Clark,” ütles hertsoginna. „Kes teab, mis oleks muidu võinud juhtuda?”

„Usun, et printsess nakatus tüüfusesse, mis võib lõppeda surmaga, aga õige hoolitsuse korral saab Tema Kuninglik Kõrgus täiesti terveks.”

Lehzen naasis puljongikausiga. Ta istus teisele poole voodit ja hakkas Victoriale lusika otsast puljongit andma.

„Tänan, Lehzen, aga ma toidan oma tütart ise.” Hertsoginna võttis parunessilt lusika ja kausi. Victoria saatis toa tagumisse otsa minevat Lehzenit pilguga.

Ema surus lusika vastu tema huuli ja Victoria laskis puljongil kurgust alla imbuda. „Nüüd veel üks, Liebes.”

Victoria avas kuulekalt suu.

Põrandalaud kääksatas tuppa astuva Conroy jalge all valjusti. „Milline liigutav vaatepilt! Andunud ema põetab tütart.”

Victoria pani suu kinni. „Ainult natuke veel, Liebes,” keelitas hertsoginna, kuid Victoria raputas pead.

Conroy terendas süngena ema selja taga. „Pean teid paranemise puhul õnnitlema, Teie Kuninglik Kõrgus. Jumal tänatud, et olete pärinud oma ema tugeva organismi.”

Hertsoginna naeratas. „Drina on tõeline Coburg.”

Conroy paljastas naeratuses hambad. „Nüüd kui olete paranemas, on meil vaja midagi arutada. Erinevalt teist pole kuningas kuigi tugev, seetõttu on eluliselt oluline olla valmis selleks, mis saab edasi.”

Ta pistis käe põue ja võttis välja täiskirjutatud paberilehe. „Ma valmistasin ette dokumendi, mis määrab mu teie erasekretäriks. Teie ema ja mina arvame, et see on kõige parem moodus kindlustada, et olete troonile istudes kaitstud.”

„Jah, Drina, sa oled nii noor ja habras. Sir Johnist saab sinu kalju.”

Victoria nägi voodist Conroy kätt, mis lebas tema ema õlal, ja puna, mis kerkis ema palgele.

Conroy pani paberilehe voodile Victoria käe kõrvale ning võttis akna lähedal seisvalt kirjutuslaualt sule ja tindipoti. „See on väga lihtne.” Conroy seisis sule ja tindipotiga voodi kõrvale. „Kui olete alla kirjutanud, annan kõik vajalikud korraldused.”

„Sul on väga vedanud, Drina, et on keegi, kes kaitseb alati su huve,” ütles hertsoginna.

Conroy kummardus, sulg käes, ja Victoria haistis tema hingeõhus auahnust. Ta vaatas mehe tumedatesse silmadesse ja raputas pead.

Conroy tuiutas teda, väike lihas suunurgas värelemas. „Ootan, et saaksin teenida teid niisama ustavalt, nagu olen teeninud teie ema.”

Victoria raputas jälle pead. Conroy vaatas hertsoginna poole, too pani käe tütre omale. „Me tahame sulle ainult kõige paremat, Liebes. Kaitsta sind nurjatute onude eest. See hirmus Cumberland teeb kõik, et sinust ei saaks kuningannat.”

Victoria püüdis istuli tõusta, kuid keha vedas teda alt, ning ta tundis ängistuspisaraid silmadesse kerkivat. Ta nägi, et Lehzen oli end ettepoole kallutanud, käed rusikas, silmades lõõskav raev Conroy vastu. Guvernandi viha andis Victoriale julgust. Ta keeras pea ema poole ja ütles nii valjusti, kui jaksas: „Ei, ema.”

Ema lokikesed hakkasid värisema. „Oh, Drina, sa oled veel palavikust nõrk. Räägime sellest hiljem.”

Victoria tundis, kuidas Conroy surus talle sule pihku ja seadis selle paberile. „Muidugi võime rääkida üksikasjadest, aga kõigepealt peate alla kirjutama.”

Victoria vaatas Conroyle otsa ja ütles suure pingutusega: „Ma ... ei ... kirjuta ... iial ... alla.”

Conroy pigistas tema rannet kõvemini, laskus kummargile ja sosistas talle kõrva: „Sa pead!”

Victoria leidis kuskilt jõudu käsi ära tõmmata. Seda tehes ajas ta tindipoti ümber ja selle sisu voolas voodiriietele suureks mustaks plekiks. Ema kiljatas ehmunult ja tõusis, et uut kleiti päästa. „Oi, Drina, mida sa tegid?”

Conroy vahtis Victoriat raevunult. „Ma ei saa lubada sellist ... sellist käitumist. Ma ei luba seda.”

Ta tõstis käe ning Victoria arvas viivuks, et mees lööb teda, kuid Lehzen astus tema ette. „Minu arvates on printsess hakanud õhetama, kas teie ei leia, doktor? Vahest katsute tal pulssi – järsku tuleb palavik tagasi.”

Doktor Clark ebales, tahtmata hertsoginnast käskijat ärritada. Mõeldes aga järele, et vastuhakk troonipärijale oleks veel halvem, astus ta ette ja võttis Victorial randmest. „Pulss on tõepoolest kiirenenud. Minu meelest peaks printsess nüüd puhkama – oleks äärmiselt halb, kui palavik tuleks tagasi.”

Hertsoginna vaatas Conroyd, kes seisis liikumatult, nägu vihast valge. „Tule, Sir John, me räägime Drinaga uuesti siis, kui ta on jälle tema ise. Ta on liiga haige, et mõista, mida teeb.” Ta võttis Conroyl käsivarrest ja talutas ta toast välja, doktor Clark kannul.

Lehzeniga kahekesi jäänud, vaatas Victoria, kuidas too püüab tindiuputust taltsutada, ja sosistas: „Aitäh.”

Paruness kummardus ja suudles tema laupa. „Te olite nii vapper, kõrgus.” Ta pigistas Victoria kätt. „Ma tean, et teist saab suurepärane kuninganna.”

Victoria naeratas ja pani siis silmad kurnatult kinni. Ta tundis ikka veel nõrka lavendlilõhna. Ta ei andesta emale iial, et see lubas Conroyd teda niimoodi türanniseerida. Kuidas ema ometi ei taipa, et lihane tütar on tähtsam kui see hirmus mees? Nad tulevad oma paberiga tagasi, teadis Victoria. Ent ta ei kirjuta sellele iial alla. Nad kõik peavad oma vastikut käitumist kahetsema: ema, Conroy, leedi Flora. Nad arvavad, et ta on tühi koht, mängunupp, mida volilt ringi tõsta, aga temast saab kord kuninganna. Siis muutub kõik. Kui ainult kuningast onu elaks, kuni Victoria saab kaheksateistkümneaastaseks.

1 Ei (sks k). [ ↵ ]

2 Mis lahti (sks k). [ ↵ ]

3 Kullake (sks k). [ ↵ ]