Читать книгу Victoria - Дейзи Гудвин - Страница 7

Silmad lahti teinud, nägi Victoria nõrka valgust luukide vahelt sisse immitsemas. Ta kuulis toa teise seina äärest suurest voodist ema hingamist. Seda pole enam kauaks. Varsti, mõtles Victoria, on tal oma magamistuba. Varsti võib ta trepist alla minna Lehzeni käest kinni hoidmata; varsti tohib ta teha, mida süda lustib. Eelmisel kuul oli ta tähistanud kaheksateistkümnendat sünnipäeva, nii et kui tähtis hetk kord kätte jõuab, võib ta valitseda üksi.

Dash kergitas pead ja siis kuulis Victoria guvernandi kärmeid samme. Kui Lehzen tuleb sellisel kellaajal, saab see tähendada ainult üht. Ta tõusis voodist, läks ukse juurde ja tegi selle lahti samal hetkel, kui Lehzen sirutas käe, et koputada. Paruness nägi ette sirutatud käega välja nii koomiline, et Victoria hakkas kihistama, kuid talitses end guvernandi ilmet nähes kohe.

„Windsori käskjalg on all. Ta kannab musta käesidet.” Lehzen tegi sügava reveransi. „Teie Majesteet.”

Victoria tundis nägu naerule minevat, kuid suutis end kohe talitseda. Käe välja sirutanud, tõmbas Victoria Lehzeni püsti ning oli liigutatud, nähes vanema naise murelikes pruunides silmades andumust.

„Mu kõige kallim Lehzen, mul on nii hea meel, et just sina nimetad mind esimesena niimoodi.”

Guvernant vaatas magaja poole, kuid Victoria raputas pead. „Ma ei taha veel ema äratada. Ta kutsub esimese asjana Sir Johni ja siis hakkavad nad kamandama, mida ma pean tegema.”

Lehzeni huuled tuksatasid. „Te olete ju ometi kuninganna, Drina.” Ta vakatas oma viga mõistes. „Ma tahtsin öelda majesteet. Mitte keegi ei saa teid enam kamandada.”

Victoria naeratas.

Koridori lõpus avanes uks, kust tormas välja koridoripoiss Brodie, kes aeglustas daame silmates aupaklikult sammu. Kui poiss lähemale jõudis, jäi ta kõhklema, märkas Victoriat ja tegi sügava kummarduse. Victorial tekkis tahtmine naeratada: poiss oli peaaegu niisama väikest kasvu nagu tema ise, nii et kummardus mõjus pentsikult, kuid Victoria teadis, et nüüdsest on tema kohus tõsiseks jääda. Kuninganna tohib muidugi naerda, aga mitte alamate üle.

„Peapiiskop on siin,” teatas poiss ja lisas tõtakalt: „Teie Majesteet.” Brodie kitsukesele tedretähnilisele näole valgus kergendus, et ta oli Victoriat õigesti kõnetanud.

Lehzen heitis poisile terava pilgu. „Kellelegi teisele pole sa öelnud?”

Poiss tegi solvunud näo. „Ma tulin otsejoones teie juurde, paruness, nagu kästud.” Järgnes üürike paus, kuni Lehzen võttis ridikülist mündi ja andis poisile, kes saagist vaimustudes minema sibas, väärikas käitumine sootuks ununenud.

„Te peaksite nüüd minema, majesteet, enne kui ...” Lehzen kiikas üle Victoria õla voodis lamaja poole.

Victoria tõmbas öösärgile salli peale. Kuigi ta oleks meelsasti kõigepealt riietunud, teadis ta, et selleks ajaks, kui ta on jõudnud end korda seada, on kogu ülejäänud palee ärganud ning ema ja Sir John hakkavad oma nina kõigesse toppima. Ei, ta läheb kohe; ta alustab nii, nagu kavatses jätkata.

Victoria kõndis Lehzeni kannul läbi maaligalerii, möödus kuninganna Anne’i portreest – Lehzen tuletas talle alalõpmata meelde, et Anne oli olnud viimane naine Inglismaa troonil. Anne’i tusasest pettunud palgest möödudes lootis Victoria, et tema ei näe iial nii õnnetu välja. Ta silmas end peeglis. Tema põsed olid roosad ja sinisilmad särasid erutusest. Öösärk seljas, juuksed õlgadel valla, polnud ta sugugi kuninganna moodi riides, kuid siiski mõtles ta, et täna näeb ta kuningannalik välja.

Paraadtrepi mademele jõudnud, sirutas Lehzen käe nagu alati.

Victoria hingas sügavalt sisse. „Tänan, Lehzen, aga ma saan abita hakkama.”

Üle teise naise näo vilksatasid kordamööda üllatus ja mure.

„Te ju teate, et teie ema käskis mul alati toeks olla, juhuks kui peaksite kukkuma.”

Victoria vaatas talle otsa. „Ma olen täiesti suuteline trepist alla minema, ilma et minuga õnnetus juhtuks.”

Lehzen tahtis protestida, kuid Victoria pilku nähes andis järele.

Victoria hakkas trepist alla minema ja ütles üle õla vaadates: „Enam ei saa endist moodi edasi minna, Lehzen. Nüüd olen ma ju kuninganna.”

Lehzen jäi seisma, jalg astme kohal justkui õhku tardunud. Tema sõnad olid pikaldased ja valusad. „Arvatavasti ei vaja te enam guvernanti. Vahest on mul aeg Hannoverisse tagasi pöörduda.”

Victoria sirutas käe ja tema ilme mahenes. „Oi, Lehzen, ma ei mõelnud seda. Ma ei taha, et sa kuhugi läheksid. See, et eelistan ise trepist alla minna, ei tähenda, nagu ei sooviks ma sind enam enda kõrvale.”

Lehzen võttis Victorial käest, jume tuli tema näkku tagasi. „Ma ei tahaks teist iial lahkuda, majesteet. Minu ainus soov on teid teenida.”

„Ja teenidki, Lehzen. Aga trepist allaminekul ma sinu abi enam ei vaja.” Victoria vaatas ülakorruse poole, kus ema ikka veel magas. „See osa minu elust on läbi.”

Lehzen noogutas mõistmise märgiks.

„Ütle teenijatele, et täna õhtul kolin ma kuninganna Mary magamistuppa. Minu arvates on aeg, et mul oleks omaette tuba, kas oled nõus?”

Lehzen naeratas. „Jah, majesteet. Ma arvan, et kuninganna ei maga oma ema voodi kõrval.”

*

Trepijalamil jäi Victoria seisma. Peapiiskop ja ülemkammerhärra olid raamatukogu ukse taga. Victoria oli seda hetke nii kaua oodanud, aga nüüd, kui see oli käes, pidi ta võitlema äkilise kihuga põgeneda koolitoa kaitsvate seinte vahele.

Victoria polnud veel kordagi viibinud üksipäini meesterahva seltsis, peapiiskopist rääkimata. Siis kuulis ta trepist alla vudiva Dashi küüneklõbinat. Koer istus tema jalgade ette ja vaatas talle ootusärevalt otsa. Igatahes tema oli ees ootavaks seikluseks valmis. Victoria neelas hirmu alla ja astus ukse poole. Ta oli nüüd kuninganna.

Mõlemad hallipäised mehed kummardasid, kui Victoria raamatukoguruumi sisenes, ja peapiiskop põlvitas liigesenagina saatel, et tema kätt suudelda.

„Pean teile kahetsusega teada andma, et teie kuningast onu lahkus täna öösel kell 2.34,” ütles peapiiskop. „Kuninganna Adelaide oli tema kõrval.”

Victoria vaatas enda kohal kõrguvaid põskhabemega nägusid. „Mu vaene kallis onu. Olgu jumal tema hingele armuline.”

Mehed langetasid pea. Victoria pidas aru, mida järgmiseks öelda, kuid ta mõtteid katkestas väike kare keel, mis lakkus tema jalga. Dash nõudis tähelepanu. Victoria hammustas huulde.

„Kuninga viimane soov oli, et võtaksite kuninganna Adelaide’i oma hoole alla.” Ülemkammerhärra vaatas Dashi ja tema laud võbelesid. Victoria tundis seda pilku, mida oli näinud palju kordi varemgi; see oli niisuguse mehe ilme, kes tundis, et peab tegelema ülesannetega, mis on allpool tema väärikust. Tema õige töö, ütles see ilme, oleks ajada tähtsaid riigiasju, mitte täita plikatirtsu ja tema koera tujusid.

Victoria ajas selja sirgu ja lõua püsti, et upitada oma nelja jala üheteistkümne tolli pikkune keha tervelt viie jala^[1.] pikkuseks – kui ta ometi oleks paargi tolli pikem. On ebatavaliselt raske käituda kuninglikult, kui kõik näevad su pealage. Ent, tuletas ta endale meelde, pikkus ei loe. Victoria mõtles veidi ja otsustada kasutada väljendit, mida oli kord kuningast onu suust kuulnud ja sellest ajast peale igatsenud kasutada.

„Tänan, peapiiskop, ülemkammerhärra. Teil on mu luba lahkuda.”

Ta hoidis näo nii ilmetuna, kui sai, kuni mehed kummardasid ja taganesid raamatukogust välja. Vaatepilt, kuidas kaks vana meest nagu nähtamatutest nööridest tõmmatuna tagurpidi liiguvad, oli vastupandamatult koomiline, ent Victoria teadis, et naerda ei tohi. Kuningannaseisus andis talle õiguse ära saata, aga mitte naeruvääristada. Monarh peab olema väärikas. Victoria mäletas, millist piinlikkust ta oli tundnud, kui onu oli löönud keset riigibanketti lahti laulu vintis madrusest. Ta oli olnud üsna purjus, meenutas Victoria, ning laulmise ajal olid tema suunurkadesse valgunud pisikesed süljenired. Victoria oli vaadanud lauas istuvate õukondlaste nägusid, et näha, kuidas nad reageerivad, aga viimne kui üks oli olnud sile ja kiretu, nagu ei toimuks midagi sündsusetut. Ainus märk, et keegi oli märganud joobnud kuninga tembutamist, oli see, et noore teenri õlad olid naerust vappunud, kuni vanem ametivend teda nügis, et ta järele jätaks. Victoria oli sealsamas otsustanud, et kui temast saab kuninganna, ei lase ta millelgi säärasel juhtuda. Oli talumatu mõelda, et ilmetu näoga õukondlased võiksid sisimas tema üle naerda.

Victoria vaatas ringi, aga et kedagi polnud näha, võttis ta öösärgisaba näppu ja jooksis trepist üles, Dash klähvides kannul. Jooksmine oli Kensingtoni süsteemis keelatud, selles reeglite süsteemis, mille olid kehtestanud tema ema ja Conroy, et Victoriat igas vähimaski pisiasjas endale allutada. Alles eile oleks olnud mõeldamatu trepist üles joosta, aga täna võib ta teha, mida tahab.

Riietaja Jenkins ootas teda. Must siidkleit, mis oli tellitud eelmisel nädalal, kui oli saanud selgeks, et kuningas enam ei parane, oli laotatud lamamistoolile. Jenkins oli tahtnud tellida mitu kleiti, aga Sir John oli öelnud, et see on tarbetu kulu. Veel üks asi, mis peab muutuma, nüüd kui Victoria on kuninganna.

Jenkins silmitses teda uudishimulikult. Victoria hoomas, et oli käed rusikasse pigistanud.

„Telli mulle nüüd ka ülejäänud leinarõivad, Jenkins. Ma ei näe põhjust kauem viivitada.”

„Jah, ma’am.” Lai naeratus poolitas Jenkinsi ümmarguse näo.

Victoria tõstis käed ja riietaja tõmbas kleidi üle tema pea. Victoria pöördus, et vaadata end suurest pöördpeeglist. Puhvvarrukatega must siidkleit oli hoopis teistsugune kui lihtsad pastelsetes toonides musliinkleidid, mida ema pidas talle kohasteks. Leinakleit tegi ta vanemaks, varrukad andsid siluetile teravust, mis oli Victoriale meeltmööda. Ta silus pihal siidivolte.

Kuuldes justkui ohke ja ahhetuse vahepealset häälitsust, keeras Victoria ringi ja nägi oma selja taga seisvat Lehzenit.

„Oi ... andestage ... majesteet. Ma pole harjunud teid mustas nägema, te näite nii ... täiskasvanud.”

Victoria naeratas Lehzenile. „See rõõmustab mind. On aeg, et inimesed ei näeks minus enam väikest tüdrukut.”

Magamistoa uks prahvatas lahti. Kenti hertsoginna tormas kireva suurräti lehvides sisse, juuksed alles papiljottides.

„Mein Kind^[2.], kuhu sa kadusid?” Hertsoginna hääl oli etteheitev nagu alati. Siis aga nägi Victoria, et ema pilk peatus mustal kleidil, ning jälgis, kuidas tema haavunud ilme asendus vapustusega.

„Der König?”^[3.]

Victoria noogutas. Ema võttis tal ümbert kinni ja Victoria lubas endale viivukese lavendlilõhnalises embuses lõdvestuda.

„Mein kleines Mädchen ist die Kaiserin.”^[4.]

Victoria kiskus end lahti. „Enam ei räägi saksa keeles, ema. Sa oled nüüd Inglismaa kuninganna ema.”

Hertsoginna noogutas papiljottide võdisedes. Ta pani väriseva käe Victoria põsele. Tema kahvatusinised silmad olid märjad.

„Mu väike Drina, kas ma olen sulle rääkinud oma reisist Amorbachist läbi kogu Prantsusmaa, samal ajal sind kõhus kandes?” Ta näitas kätega kaheksanda raseduskuu suurust.

Victoria noogutas. „Palju kordi, ema.” Kuid hertsoginna ei lasknud end katkestada.

„Ma sõitsin üüritõllas, väga ebamugavas. Hoidsin kogu aeg jalgu ristis, et sina, Liebes, sünniksid Inglismaal. Ma teadsin, et kui sünniksid kusagil mujal, ütleks mõni su hirmsatest onudest, et sa pole inglane, seega ei või sa kuningannaks saada. Ent ma pidasin vastu.”

Hertsoginna naeratas oma lapsekandmislugu meenutades. Tal oli muidugi õigus, Victoria teadis seda. Niigi oli piisavalt neid, kes kahtlesid, kas kaheksateistkümneaastane tütarlaps sobib monarhiks, aga et monarhiks saaks kaheksateistkümneaastane tütarlaps, kes on sündinud Saksamaal, oleks olnud täiesti mõeldamatu.

„Oleks vaid su vaene isa tänase päevani elanud.” Hertsoginna vaatas nende selja taga seinal rippuvat kadunud Kenti hertsogi elusuuruses portreed, millel hertsog seisis, käsi kahuril.

„Aga ema, isegi kui ta poleks surnud, siis kui ma olin alles imik, poleks ta mind ikkagi mingil juhul kuningannana näinud. Ma olen kuninganna ju ainult sellepärast, et isa on surnud.”

Hertsoginna raputas pead, kärsitu, et Victoria troonijärgluse fakte nii pedantselt toonitab. „Jah, ma tean, aga sa saad aru küll, mida ma mõtlen, Drina. Ta oleks nii õnnelik teades, et kõigi vendade seast oli just tema see, kelle laps sai kuningannaks. Mõelda vaid – kui ma poleks olnud see, keda su isa nimetas alati Coburgi tõumäraks, siis oleks su onu Cumberlandist, sellest koletisest, saanud kuningas.” Hertsoginna judistas end teatraalselt ja lõi risti ette.

„Igatahes ei saanud temast kuningat. See tähendab mitte Inglismaa oma. See-eest on ta nüüd Hannoveri kuningas,” ütles Victoria. Troonijärgluse seaduses oli kaval nõks, mille kohaselt võis ta pärida küll Briti trooni, kuid naisena ei tohtinud ta valitseda Saksa riiki, mida oli ühiselt valitsetud sellest ajast peale, kui Hannoveri kuurvürstist oli 1713. aastal saanud George I. Järgmine meessoost pärija, Victoria onu Cumberland, oli pärinud Hannoveri kuurvürstkonna.

„Hannoveri! See on, kuidas seda öeldaksegi, vistrik keset Saksamaad. Mingu pealegi sinna kuningaks ja jätku meid rahule.”

Victoria sikutas pihiku sirgeks. Ema oli püüdnud teda niinimetatud nurjatu onu Cumberlandiga hirmutada sellest ajast peale, kui ta mäletas. Onu Cumberland oligi põhjus, miks Victoria oli alati maganud ema toas: nimelt uskus hertsoginna, et kui Cumberland peaks saatma kellegi öösel Victoriat tapma, siis oleks vähemalt tema oma lapse ja mõrvari vahel.

Victorial polnud sugugi raske uskuda, et onu on võimeline mõrvaks; too oli välimuselt peaaegu koomilisel kombel lurjuse moodi: pikk ja kooljalik, põsel vihaselt punetav duelliarm. Kui Cumberlandi toapoiss oli leitud läbilõigatud kõriga, oli peaaegu üleüldiselt oletatud, et seda oli teinud Cumberland. Märksa vähem usku oli Victorial sellesse, et ema oleks suutnud teda kaitsta. Hertsoginna oli küll otsusekindel, kuid Victoria meelest poleks isegi tema jaksanud ajada minema kuue jala^[5.] pikkust meest, kel vahe habemenuga käes.

Ema oli hakanud sekeldama. „Miks sa mind kohe üles ei ajanud?” Ta vaatas Lehzenile etteheitvalt otsa. „Sa oleksid pidanud mulle teatama, paruness.”

Paruness laskis pea norgu, kuid ei vastanud. Ta ei võinud ju öelda, et oli täitnud hertsoginna tütre otsest käsku. Enne kui hertsoginna jõudis tõrelemist jätkata, läks uks lahti, Sir John Conroy astus sisse ja seadis end seisma keset tuba, nagu vastvallutatud territooriumi üle võttes.

Hertsoginna keeras end otsemaid ringi ja laperdas tema poole. „Oi, Sir John, kas sa kuulsid juba? See hirmus vanamees on surnud ja meie väike Drina on kuninganna.”

Vaadates, kuidas hertsoginna paneb käe mehe käsivarrele, jooksis Victorial jälestusvärin üle selja. Miks ema ometi ei mõista, et temal kui kuninglikul hertsoginnal ja nüüdsel kuninganna emal on alandav selle vastiku tüübi ees lipitseda, justkui oleks see kõrgest seisusest ja rikas isand, mitte palgaline nõunik?

Conroy ütles oma sügava, kõmiseva, kergelt iiripärase häälega ülimalt enesekindlalt nagu alati: „Esimese asjana tuleb otsustada, kuidas te end nimetama hakkate. Alexandrina on liiga võõrapärane ja Victoria pole kuningannale kohane nimi. Te võiksite võtta nimeks Elizabeth või ehk Anne. Jah,” Conroy kena pikk nägu õhetas võimu lähedusest, „Elizabeth II kõlab väga hästi. Tõepoolest väga hästi.”

Ta pöördus naise poole, kes oli tema kannul sisse astunud. „Kas teie ei arva nii, leedi Flora?”

Victoria vaatas ainiti enda ette. Ta mõtles, et kui ta ei vaata Conroyle ja Flora Hastingsile otsa, saavad nad ehk aru, et pole teretulnud.

Ent ta kuulis leedi Hastingi reveransisahinat ja pominat: „Elizabethi nimi meenutaks suurt kuningannat.” Tagamõte poleks saanud selgem ollagi. Nimest üksi ei piisa, et teha väikesest tüdrukust monarh.

Hertsoginna pöördus uuesti Victoria poole. „Kas peapiiskop on tulnud? Ma panen ainult riidesse, siis läheme koos tema juurde.”

Victoria vaatas emale otsa. Ta tundis südant taguvat ja ütles vapramalt, kui end tegelikult tundis: „Tänan, ema, aga seda pole vaja. Peapiiskop ja ülemkammerhärra olid varem siin. Nad juba suudlesid mu kätt.”

Hertsoginna vaatas talle õudusega otsa. „Sa läksid nende juurde üksipäini? Aga Drina! Mis sul ometi arus oli?”

Victoria vaikis veidi, enne kui vastas nii tasakaalukalt, kui suutis: „Kuu aega tagasi, kaheksateistkümnendal sünnipäeval sain ma piisavalt vanaks, et olla kuninganna, niisiis olen täiesti võimeline oma ministreid üksinda vastu võtma.”

Hertsoginna vaatas nagu rasketel aegadel ikka Conroy poole. Victoria täheldas heameelega, et mehe vasak silm oli hakanud kergelt tõmblema.

Conroy lõi hõbedase käepidemega kepi vastu põrandat, nii et mürtsus. „See pole mäng! Tulevikus,” ta kõhkles, kuid suutis siiski vormida huultega Victoria uue tiitli, „ma’am, saadab teid alati teie ema või mina. Te ei või seda üksinda teha.”

Victoria taganes tahtmatult tema kohal ähvardavana kõrguva mehe ees. Ent ta ütles endale, et peljata pole põhjust: Conroy ei saa talle enam midagi teha. Ta kuulis oma jalgade juurest Dashi urinat.

Ta kummardus ja võttis spanjeli sülle. „Ärge muretsege, Sir John, ma ei kavatsegi üksi olla.” Ema anuvast ilmest välja tegemata keeras ta pead, et mehele silma vaadata. „Nagu näete, on mul Dash.”

Et ettevaatus on tarkuse ema, kõndis Victoria toast välja, Dash kõvasti kaenlas. Ta jooksis mööda koridori eemale ja jäi siis seisma, pea ikka veel tuikamas Conroy kepi valjust löögist vastu põrandat. Victoria teadis, et tal pole enam midagi karta, aga vastuhakk mehele oli tal siiski hinge kinni võtnud.

1 4 jalga 11 tolli – ca 150 cm, 5 jalga – 152,5 cm. [ ↵ ]

2 Mu laps (sks k). [ ↵ ]

3 Kuningas? (sks k) [ ↵ ]

4 Mu väike tüdruk on keisrinna. (sks k) [ ↵ ]

5 Veidi üle 180 cm. [ ↵ ]