Читать книгу Victoria - Дейзи Гудвин - Страница 8

Voodieesriided olid hõbedaga välja õmmeldud tumedast brokaadist; rasked tolmust, mis jättis mulje, et on seal häirimatult lasunud sestpeale, kui voodi viimane omanik kuninganna Mary seitsmeteistkümnenda sajandi lõpus rõugetesse suri. Stuartite soost kuninganna oli alati olnud Victoria lemmik. Ta oli ainus täieõiguslik kuninganna, kes oli elanud Kensingtonis, kuigi mõistagi polnud ta valitsenud üksi, vaid oma abikaasa Oranje Willemi kaasmonarhina.

Kuninganna Mary kunagise toa voodil istudes pidas Victoria aru, kas ammu surnud kuninganna oli olnud niisama närviline nagu tema praegu. Ta oli seda hetke nii kaua oodanud. Ta oli üksikasjalikult kujutlenud, missuguse rahuldustundega ta Conroyle lõpuks koha kätte näitab. Aga võidurõõmu asemel tundis ta ebakindlust, nagu oleks ta Conroyd trotsides mingil kombel omaenda jalgealust õõnestanud. Siis aga meenus Victoriale, kuidas Conroy oli Ramsgate’is püüdnud sundida teda allkirjastama dokumenti, et saada tema erasekretäriks.

Victoria heitis kuninganna Mary voodile pikali ja see liigutus vallandas hiiglasliku tolmupilve. Ta tõusis jalamaid uuesti istuli, tundis aevastuse lähenemist ja kergeid torkeid silmis. Kensingtonis oli kõik tolmune ja ärritav. Tuba tuleb põhjalikult koristada ja õhutada, enne kui ta siin magada saab.

Victoria vaatas toa nurga poole, kus Dash umbusklikult midagi nuuskis. Ta tõusis ja hüüdis Lehzenit, kes ilmus nii kähku, et oli ilmselt ukse taga passinud. „Ole hea ja lase tuba põhjalikult õhutada. Minu meelest pole seda seitsmeteistkümnendast sajandist saadik koristatud.”

Lehzen kõhkles. „Muidugi, majesteet, aga majapidamise korraldamine pole minu töökohustus.”

Victoria kostis: „Sa unustad, Lehzen, et Kensingtoni palee kuulub nüüd mulle, ja ma olen otsustanud, et sa võtad selle enda hooleks. Vaata seda tuba! Kõik kohad on hiirejulki täis. Korralikus majapidamises seda ei juhtu.”

Lehzen noogutas nõustuvalt. „Paraku pole Sir John puhtusest huvitatud. Teenijad teavad seda ega täida oma kohustusi kuigi usinalt.”

„Kindlasti paned sina, Lehzen, nad korralikult tööle, kui oled majapidamise üle võtnud. Lõppude lõpuks oled sa ju väga hea õpetaja.”

Lehzen pani käed rahulolevalt vaheliti. „Igatahes Sir John selle üle ei rõõmusta.”

Victoria naeratas talle vastu. „Ei, seda küll vaevalt. Aga ma pole enam vähimalgi määral kohustatud Sir Johnile meele järele olema. Ta on minu ema kojaülem, mitte minu oma.”

„Jah, majesteet.”

„Nüüdsest läheb kõik teisiti.”

Naised naeratasid teineteisele.

Victoria läks akna juurde ja vaatas rohelist puuvõrade baldahhiini kuningliku aia taga pargis.

„Esiteks ei kavatse ma jääda siia, Kensingtoni. See asub kõrvalises kohas ega sobi kuninglikuks residentsiks.”

Lehzen vaatas talle üllatunult otsa. Victoria jätkas: „Ma vaatan õige Buckinghami maja üle. Vähemalt asub see kesklinnas ja minu teada on seal troonisaal.”

Lehzen noogutas. „Olen kuulnud, et teie onu kuningas George laskis selle sisustada väga ekstravagantselt.”

„Parem pisut ekstravagantsust kui elada maal tolmuses hiirepesas!” Victoria tõmbas üht igivana kardinat, et oma sõnu rõhutada, ja kardin pudenes räbalateks. Victoria pahvatas naerma ning Lehzen lõi hetk hiljem kaasa.

Hertsoginna leidis nad ikka veel naervatena. Ta oli nüüd riietatud musta, sest õukonnal oli kuninga surma tõttu ametlik leinaaeg, kuid tema kleit oli mustast rikkaliku mustriga siidist. Keerukasse soengusse seatud juustes olid briljandid. Neljakümne seitsme aastane hertsoginna oli veetlev naine, vaid mornilt kokku surutud suu rikkus suurte siniste silmade ja roosa jumega näo ilu.

„Warum lachst du?^[1.] Mis sulle nalja teeb?”

Victoria sirutas ette peotäie kardinaräbalaid. Hertsoginna kortsutas kulmu. „Miks see sind naerma ajab, Drina? Minu meelest pole see üldse naljakas.”

„Ma ainult puudutasin kardinat ja see pudenes tükkideks. See oli väga kentsakas.” Victoria nägi ema silmis mõistmatust.

„Miks sa üldse siin oled, Drina? Kindlasti on sul tungivamaidki asjaajamisi kui paleed uurida.”

Victoria hingas sügavalt sisse. „Ma olen otsustanud teha sellest oma magamistoa, ema. See kuulus valitsevale kuningannale, nagu olen ka mina, nii et minu arvates sobib see igati.”

Hertsoginna käsi lendas suule. „Aga Drina, mu Liebes, sa oled maganud minu kõrval sellest ajast peale, kui olid pisike beebi. Kuidas sa küll hakkama saad, kui mind pole sind lohutamas, kui näed Alptraum’i^[2.]?” Hertsoginna näis nii masendunud, et Victorial hakkas temast peaaegu kahju.

„Sa oled minu eest väga hästi hoolitsenud, ema. Ma tean seda. Aga nüüd on asjalood muutunud.”

„Aga kui onu Cumberland tahab sulle öösel kallale tulla, kuidas ma sind siis kaitsen?”

Victoria hakkas naerma ja nägi silmanurgast, et ka Lehzen muigab. „Minu kaitsmine on nüüd kuningliku kaardiväe ülesanne. Ära muretse enam, ema. Onu Cumberland ei saa mulle midagi teha, kui ei taha riigireetmise eest vangi minna.”

Hertsoginna vangutas pead, kallutas selle küljele ja proovis teist nippi. „Kas sa teadsid, et kuninganna Mary suri selles toas ja selles voodis? Mina küll ei tahaks seda teades siin magada.” Ta kehitas õlgu, tema suunurgad vajusid alla.

Victoria polnud teadnud, et tema esiema polnud selles toas üksnes elanud, vaid oli siin ka surnud, siis aga mõtles ta, et vaevalt emagi seda teadis. Hertsoginna oli igati võimeline välja mõtlema just sellise loo, nagu talle vaja.

„Ma arvan, ema, et kui see tuba on kord korralikult koristatud ja õhutatud, siis ei häiri selle ajalugu mind sugugi.”

Hertsoginna tõstis käed taeva poole.

„Pealegi, ema, ei maga ma siin kuigi kaua. Ma kavatsen kolida Buckinghami majja nii ruttu kui võimalik.”

Herstoginna kohkus. „Sa pead rääkima Sir Johniga, enne kui midagi ette võtad. Õukonna ümberkolimine on otsus, mida sa ei või üksi langetada.”

„Kas tõesti, ema? Ma leian, et mina kui monarh olen ainus, kes võib otsustada, kus ma elan. Pealegi pole see üldse Sir Johni asi, sest ära kolib minu, mitte sinu koda.”

Victoria suureks üllatuseks ja nördimuseks hakkas ema naerma. „Oh, Drina, nii vähe sa siis teadki sellest, kuidas maailmas asjad käivad. Arvad sa tõesti, et sina, kaheksateistkümneaastane vallaline neiu, tohid sisse seada oma majapidamise, olgugi sa kuninganna?”

Victoria ei vastanud midagi. Ta teadis, mida kavatseb teha.

„Ja kas sa arvad tõesti, et saad kõigega hakkama ainuüksi parunessi abil?” Hertsoginna vaatas Lehzenit sallimatu pilguga.

„Ma pole enam laps, ema.”

„Aga ikkagi käitud nagu laps, Drina. Ent ma mõistan, et see on sulle vapustus. Kui oled aru pähe võtnud, siis räägime Sir Johniga mõistlikult su tulevikust.”

Enne kui Victoria jõudis vastata, lahkus hertsoginna toast. Et oma tundeid väljendada, andis Victoria voodipostile ägeda jalahoobi, nii et koidest söödud baldahhiin kukkus alla.

Victoria vaatas Lehzeni poole. „Palun lase see tuba kohe elamiskõlblikuks teha. Ma ei jää enam ainsakski ööks emaga ühte tuppa.”

1 Miks sa naerad? (sks k) [ ↵ ]

2 Õudusunenägu (sks k). [ ↵ ]