Читать книгу Rändaja. 1. raamat - Diana Gabaldon - Страница 11

Üle Nessi jõe silla tulvas paksult jalakäijaid, kõik tahtsid jõuda koju teed jooma. Roger läks mu ees, tema laiad õlad kaitsesid mind rahvasumma vopsude eest.

Mul olid raamatud süles ja ma tundsin, kuidas mu süda peksab vastu kõva kaant. Süda hakkas peksma iga kord, kui ma taas järele mõtlesin, mida me õigupoolest teha kavatseme. Ma polnud kindel, kumb kahest võimalusest on halvem; kas saada teada, et Jamie langes Cullodeni all, või et ta ei langenud.

Rühkisime pastoraadi poole tagasi ja silla põhjalauad kajasid meie jalge all õõnsalt vastu. Mu käed valutasid raamatusülemi raskuse all ja ma tõstsin selle teisele küljele.

„Vaata, kurat, kuhu sa sõidad!” käratas Roger mind osavalt kõrvale müksates töölisele, kes jalgrattal pea maas läbi rahvamassi kündis, paisates mu peaaegu vastu sillapiiret.

„Andestust!” hõigati vabanduseks vastu ja jalgrattur viipas käega üle õla, lipsates samal ajal läbi kahe koolilaste salga vahelt, kes olid teel koju. Vaatasin tagasi, kas näen selja taga sillal Briannat, kuid temast polnud jälgegi.

Olin Rogeriga veetnud terve pärastlõuna Muinsuskaitse Seltsis. Brianna oli aga läinud Mägismaa klannide osakonda, et lasta Rogeri koostatud nimekirja alusel teha dokumentidest fotokoopiaid.

„Roger, see on sinust nii kena, et sa selle asjaga nii palju vaeva näed,” ütlesin ma häält kõvendades, et see silla kõminast ja jõe mühinast üle kostaks.

„Pole probleemi,” vastas ta pisut kohmetult ja pidas kinni, et mind järele oodata. „Ma olen uudishimulik,” lisas ta kergelt muiates. „Tead küll neid ajaloolasi – nad ei suuda ühtki mõistatust mõistatuseks jätta.” Ta heitis peaga, püüdes tuulest sasitud musti juukseid ilma käte abita silmilt minema saada.

Ma teadsin ajaloolasi hästi. Olin ühega kakskümmend aastat koos elanud. Ka Frank ei suutnud selle konkreetse mõistatusega leppida. Kuid sama vähe soovis ta seda lahendada. Kuid nüüd oli Frank juba kümme aastat surnud ja käes oli minu kord – minu ja Brianna.

„Kas sa doktor Linklaterilt oled juba mingi vastuse saanud?” küsisin ma, kui me sillakaarelt maha astusime. Oli küll hiline pärastlõuna, kuid me asusime nii kaugel põhjas, et päike oli veel kõrgel. Tema kiired langesid jõeäärsete pärnade lehtede vahelt silla all seisvale graniidist kenotaafile ja peegeldusid sealt roosalt vastu.

Roger raputas tuule käes silmi kissitades pead. „Ei, aga ma kirjutasin talle alles nädala eest. Kui ma esmaspäevaks vastust ei saa, siis katsun helistada. Ära muretse...” – ta saatis mulle pead pöörates naeratuse – „...ma kirjutasin väga ääri­veeri. Ainult seda, et käsiloleva uurimistöö jaoks on mul vaja Cullodeni järel Leanachi tallu varjunud jakobiitidest ohvitseride nimekirja – kui selline on olemas – ja kui hukkamisest pääsenud mehe kohta on mingit informatsiooni, siis kas ta oleks nii hea ja annaks mulle vastavad allikaviited.”

„Kas sa tunned Linklaterit?” küsisin ma ja toetasin raamatud puusale, et vasakut kätt puhata.

„Ei, aga ma kirjutasin talle Ballioli kolledži kirjaplangil ning tegin taktitundelise viite oma vanale juhendajale härra Cheesewrightile, ja tema tunneb Linklaterit,” vastas Roger rahustavalt silma pilgutades ja ma hakkasin naerma.

Ta silmad särasid tõmmus näos eredalt ja rohekalt. Ta võis ju öelda, et see on uudishimu, mis sunnib teda meid Jamie saatuse väljauurimisel aitama, kuid ma teadsin väga hästi, et tema huvi ulatus kaugemale – Briannani. Ma teadsin ka, et huvi on vastastikune. Aga kas ka Roger seda taipab, ma ei teadnud.

Tagasi kadunud pastor Wakefieldi kabinetis, lasin oma raamatusülemi kergendustundega lauale räntsatada ja vajusin kamina ette tugitooli, Roger aga läks kirikla külmutuskapist limonaadi tooma.

Magushaput vedelikku rüübates mu hingamine rahunes, kuid pulss jäi ebaühtlaseks, eriti kui ma silmitsesin aukartustäratavat raamatukuhilat, mille me olime kohale tassinud. Kas siin kuskil on Jamiest juttu? Ja kui on... mu käed tõmbusid külma klaasi vastas niiskeks ning ma heitsin selle mõtte peast. Ära mõtle liiga kaugele ette, manitsesin ennast. Palju targem on oodata ja vaadata, mida me leiame.

Roger kammis raamaturiiuleid, püüdes leida mingeid muid võimalusi. Tema kasuisa pastor Wakefield oli olnud ühtaegu tubli amatöörajaloolane ja kohutav koguja; kirjad, ajakirjad, pamfletid ja plakatid, nii originaalid kui nüüdisaegsed – kõik seisid tihedalt üksteise kõrval riiuleil.

Roger kõhkles hetke, siis langes ta käsi teisel laual kõrguvale raamatuvirnale. Need olid Franki raamatud – muljetavaldav saavutus, niipalju kui ma oskasin öelda ümbrispaberite tagakülgedele trükitud kiidusõnade põhjal.

„Oled sa seda lugenud?” küsis Roger ja näitas mulle raamatut pealkirjaga „Jakobiidid”.

„Ei,” vastasin ma. Võtsin kosutuseks lonksu limonaadi ja hakkasin köhima. „Ei ole,” ütlesin uuesti. „Ma ei suutnud.” Pärast naasmist olin kategooriliselt keeldunud lugemast ühtki Šotimaa ajalugu käsitlevat teksti, hoolimata sellest, et just 18. sajand oli olnud Franki üks peamisi uurimisvaldkondi. Teades, et Jamie sai surma ja olles sunnitud ilma temata edasi elama, vältisin kõike, mis võinuks teda mulle meenutada. Lootusetu katse muidugi – ma ei suutnud teda kuidagi unustada ja Brianna olemasolu meenutas Jamiet iga päev –, kuid sellegipoolest ei suutnud ma lugeda ei prints Charlesist – sellest uskumatult mõttetust noorest mehest – ega tema kaasvõitlejaist jutustavaid raamatuid.

„Aa, nojah. Ma lihtsalt mõtlesin, et sa äkki tead, kas siin võib midagi kasulikku olla või mitte.” Roger vakatas ja tema põsesarnad hakkasid õhetama. „Kas ta... ee, ma mõtlen su mees – see tähendab Frank,” lisas ta kiirelt, „kas sa rääkisid... mmm... talle....” Ta jutt lämbus kohmetuse kätte.

„Muidugi ma rääkisin!” vastasin mõnevõrra teravalt. „Mis sa siis arvad – et astusin pärast kolmeaastast äraolekut lihtsalt tema kabinetti ja teatasin, et „Terekest kah, musirull, mis meil täna õhtusöögiks on?””

„Ei, nojah, muidugi,” pomises Roger. Ta pööras selja ja jäi raamaturiiuleid vahtima. Tema kael oli piinlikkustundest tumepunane.

„Anna andeks,” ütlesin ma ennast kogudes. „See oli täiesti normaalne küsimus. See lihtsalt... lihtsalt tegi natuke haiget, ikka veel.” Tegelikult hulga rohkem kui natuke. Ma oli üheaegselt hämmastunud ja ehmunud, kui hellad mu haavad ikka veel olid. Panin limonaadiklaasi küünarnuki kõrvale lauale. Kui meie jutuajamine selles suunas jätkub, siis on mul vaja midagi kangemat kui limonaad.

„Jah,” vastasin ma. „Ma rääkisin talle. Kõik kividest, kõik Jamiest. Ma rääkisin talle kõik ära.”

Roger viivitas hetke vastusega. Siis pööras ta ennast pooleldi tagasi, nii et vaid tema isikupärane tugevajooneline profiil näha jäi. Ta ei vaadanud mind, vaid Franki raamatuid ja tagakaanefotot, kus Frank oma kena, kõhna ja tõmmu näoga järeltulevatele põlvedele naeratas.

„Kas ta uskus sind?” küsis Roger vaikselt.

Mu huuled olid limonaadist kleepjad ja ma lakkusin nad enne vastamist puhtaks.

„Ei,” kostsin ma. „Vähemalt esialgu. Ta arvas, et olen hulluks läinud; ta lasi isegi psühhiaatril mind üle vaadata.” Naersin lühidalt, kuid mälestus üleelatud vihast sundis mind käsi rusikasse pigistama.

„Aga hiljem siiski?” küsis Roger ja pööras näo minu poole. Puna oli ta palgeilt kadunud ja sellest oli jäänud vaid silmis värelev uudishimu. „Mida ta sellest kõigest arvas?”

Hingasin sügavalt sisse ja sulgesin silmad. „Ma ei tea.”

Väike haigla Invernessis lõhnas võõralt, mingi desinfitseeriva karboolilahuse ja tärklise järele.

Ma ei suutnud mõelda ja katsusin ka mitte tunda. Tagasitulek oli palju õudsem kui minevikku sattumine, sest siis oli mind kaitsnud uskmatuse ja kahtluse kaitsekiht kõiges selles, kus ma olen või mis minuga sünnib, ning ma elasin püsivas lootuses, et pääsen minema. Nüüd teadsin ma väga hästi, kus ma olen ja teadsin ka seda, et pääsemist ei ole. Jamie on surnud.

Arstid ja õed püüdsid minuga lahkelt rääkida, mind toita ja mulle juua tuua, kuid minus polnud ruumi millelegi peale kaotusvalu ning õuduse. Kui mult küsiti, ütlesin neile oma nime, kuid rohkem ma suud lahti ei teinud.

Lamasin puhaste valgete linade vahel, sõrmed kramplikult kaitsetut kõhtu katmas, ja hoidsin silmi kinni. Kujutlesin ikka ja jälle viimaseid hetki enne kivide vahele astumist – vihmamärga raba ja Jamie nägu –, teades, et kui ma liiga palju oma uut ümbrust vahin, need pildid kuhtuvad ja nende asemele tulevad sellised proosalised asjad nagu halastajaõed või voodi juurde vaasi asetatud lilled. Vajutasin salamisi ühe pöidla vastu teist ja tundsin ähmast rahuldust, tundes pöidlal väikest J­kujulist haava. Selle oli Jamie teinud minu nõudel – et see jääks tema viimaseks puudutuseks minu ihul.

Ilmselt olin ma niimoodi päris tükk aega; vahepeal magasin ja nägin unes jakobiitide ülestõusu viimaseid päevi: surnut metsas, kes puhkas igavest und eresinise seenevaiba all; Cullodeni mõisa pööningukambri põrandal surevat Dougal MacKenziet;

Šoti armee kaltsudes võitlejaid poristes kraavides magamas oma viimast päris und enne tapatalguid ja surma.

Ärkasin karjatades või ägades, mu ninna lõi desinfitseerimisvahendi lõhn ja kõrvus kostsid rahustavad sõnad, mis tundusid unenäos kuuldud gaelikeelse karjumise taustal mõistmatuina, ning suikusin taas unne, kallis haav kõvasti pihku surutud.

Ja siis avasin ma silmad ning nägin Franki. Ta seisis uksel, silus ühe käega oma pakse tumedaid juukseid ja tundus segaduses olevat – mis polnud põrmugi ime, vaene mees.

Vajusin tagasi patjadele ja ainult vaatasin teda, lausumata sõnagi. Ta oli oma esivanemate Jack ja Alex Randalli moodi; peened, selged aristokraatlikud näojooned ja ilusa kujuga pea, mida kattis pahmakas sirgeid tumedaid juukseid. Tema nägu erines siiski Jacki ja Alexi omast mingil seletamatul viisil, mis ületas ootuspärase väikese erinevuse näojoontes. Tema näos ei olnud hirmu ega julmust; ei Alexi hingelisust ega Jacki ülbust.

Tema kõhnast näost kiirgas intelligentsust, headust ja kerget väsimust, tal oli habemetüügas lõual ja kotid silme all. Ma teadsin ütlematagi, et ta oli sõitnud terve öö.

„Claire?” küsis ta voodi juurde astudes ettevaatlikult, nagu poleks ta kindel, kas ma ikka olen Claire.

Ka mina ei olnud selles kindel, kuid noogutasin ja ütlesin:

„Tere, Frank.” Mu kõnelemisest võõrdunud hääl oli kärisev ja kähe.

Ta võttis mu käe ja ma ei tõmmanud seda ära.

„Kas sinuga on... korras?” küsis ta mõne aja pärast. Tema kulmud olid mind vaadates kergelt kortsus.

„Ma ootan last.” Oma segases olekus pidasin ma seda kõige tähtsamaks. Ma ei olnud ette mõelnud, mis ma Frankile ütlen, kui temaga veel kunagi kohtun, aga teda uksel seismas nähes kerkis just see mulle selgelt ja klaarilt pähe. Ütlen talle, et olen rase, ta läheb ära ja mina jään kahekesi oma viimase mälupildiga Jamie näost ning ta põletavast puudutusest minu käel.

Franki nägu tõmbus kergelt pingule, kuid ta ei lasknud mu kätt lahti. „Ma tean. Mulle öeldi.” Ta hingas sügavalt sisse ja siis välja. „Claire – kas sa saaksid mulle rääkida, mis sinuga juhtus?”

Tundsin ennast viivuks nõutult, kuid kehitasin siis õlgu.

„Küllap vist,” vastasin talle. Kogusin vaevaliselt mõtteid; ma ei tahtnud sellest rääkida, kuid tundsin voodi kõrval seisva mehe ees teatud kohustust. Mitte süüd, veel mitte, kuid kohustust. Ma olin temaga kunagi abielus.

„Ühesõnaga,” ütlesin siis, „ma armusin kellessegi teise ja abiellusin temaga. Anna andeks,” lisasin ma, nähes ta näol šokki, „aga ma ei saanud midagi parata.”

Seda polnud ta oodanud. Ta suu vajus avali ja sulgus taas ning ta pigistas tugevalt mu kätt; küllalt tugevalt, et ma nägu krimpsutaksin ja käe ära tõmbaksin.

„Mida see tähendab?” küsis ta teravalt. „Kus sa olid, Claire?”

Ta ajas ennast järsult sirgu ja jäi voodi kõrvale kõrguma.

„Kas sa mäletad, et kui me viimati nägime, siis ma hakkasin Craigh na Duni kiviringi poole sõitma?”

„Nii?” Ta põrnitses mind pooleldi vihasel ja pooleldi kahtlustaval pilgul.

„Noh...,” – ma tõmbasin keelega üle huulte, mis olid õige kuivaks muutunud – „...asi on nii, et ma läksin läbi kivilõhe ja sattusin aastasse 1743.”

„Ära tee rumalat nalja, Claire!”

„Kas sa arvad, et ma naljatan?” See mõte oli nii absurdne, et ma hakkasingi naerma, ehkki naerutuju tundus minust õige kaugel olevat.

„Jäta järele!”

Lõpetasin naermise. Justkui võluväel ilmus uksele kaks õde; järelikult nad luurasid kuskil lähedal koridoris. Frank kummardus alla ja haaras mul käsivarrest.

„Kuula mind, Claire,” pressis ta läbi hammaste. „Sa räägid mulle nüüd kohe ära, kus sa olid ja mida tegid!”

„Ma räägingi ju! Lase lahti!” Ajasin ennast voodis istukile ja rapsasin käega, et see ta sõrmede vahelt kätte saada. „Ma ütlesin sulle. Läksin läbi kivilõhe ja jõudsin kahesaja aasta taha.

Ja ma kohtasin seal sinu kuradima esivanemat, Jack Randalli!”

Frank pilgutas täiesti jahmunult silmi. „Keda?”

„Musta Kaptenit Jack Randalli, seda kuradi jälki räpast perverti!”

Franki suu vajus lahti ja õdede omad samuti. Kuulsin nende selja tagant koridorist lähenevaid samme ja tõtlikke hääli.

„Ma pidin Jamie Fraseriga abielluma, et pääseda Jack Randalli käest, kuid siis – Jamie – ma ei saanud midagi parata, Frank, ma armusin temasse ja ma oleksin tema juurde jäänudki, kui oleksin saanud, aga ta saatis mind tagasi, sest tulemas oli Culloden, ja siis veel laps ja....” Vakatasin, kui arstikitlis mees õdede vahelt sisse astus.

„Frank,” ütlesin ma väsinult. „Anna mulle andeks. Ma ei teinud seda meelega, ja ma tegin kõik, mis võisin, et tagasi pääseda – ausõna –, aga ei saanud. Ja nüüd on juba hilja.”

Ehkki püüdsin ennast tagasi hoida, täitusid mu silmad pisaraist, mis hakkasid mööda põski alla veerema. Enamjaolt Jamie pärast, mu enda pärast, sündimata lapse pärast, aga mõni ka Franki pärast. Luristasin kõlavalt ninaga ja neelatasin, püüdes nuttu lõpetada, ja ajasin selja sirgu.

„Frank,” ütlesin ma. „Ma tean, et sa ei taha minuga enam mingit tegemist teha ja ma ei süüdista sind mitte põrmugi. Lihtsalt... lihtsalt mine ära, eks?”

Tema ilme oli muutunud. See ei olnud enam vihane, vaid murelik ja kergelt segaduses. Ta istus voodi kõrvale, pööramata tähelepanu arstile, kes oli ligi astunud ja katsus mu pulssi.

„Ma ei lähe kusagile,” vastas Frank peaaegu õrnalt. Ta võttis uuesti mu käe, ehkki püüdsin seda ära tõmmata. „See... Jamie.

Kes ta oli?”

Hingasin sügavalt ja kärinal sisse. Arst hoidis mu teist kätt, püüdes ikka veel pulssi mõõta, ja ma tundsin absurdset hirmu, nagu tahaksid nad kahekesi mind kinni hoida. Surusin tekkiva paanika siiski alla ja püüdsin rääkida rahulikult.

„James Alexander Malcolm MacKenzie Fraser,” ütlesin ma sõnade vahele vahet jättes ametlikul toonil, nii nagu Jamie ise, kui ta mulle esimest korda oma täisnime meie pulmapäeval välja ütles. See meenutus vallandas järjekordse pisara, mille ma õlaga ära kuivatasin, sest mu mõlemad käed olid kinni.

„Ta oli mägismaašotlane. Ta t­tapeti Cullodeni lahingus.”

Miski ei aidanud, ma nutsin jälle lahinal, kuigi pisarad mu hinge käristavat valu sugugi leevendada ei suutnud, aga see oli ainus, mida ma talumatule valule vastu võisin seada. Kummardusin kergelt ettepoole, püüdes valu kokku suruda ja tõmmata ennast kerra oma üsas peituva väikese ja märkamatu elu ümber; see oli ainus, mis mulle oli jäänud Jamie Fraserist.

Frank ja arst vahetasid pilgu, mida ma vaid pooleldi märkasin. Nendele oli Culloden loomulikult tükikene kauget minevikku. Minu puhul juhtus see aga alles üleeile.

„Võib­olla laseme proua Randallil nüüd natuke puhata,” pakkus arst. „Ta näib olevat pisut erutunud.”

Frank vaatas arsti ja seejärel minu otsa, suutmata otsustada.

„Jah, tõepoolest, ta paistab endast väljas olevat. Aga ma tahaksin siiski teada... mis see on, Claire?” Mu kätt silitades oli ta nimeta sõrmest hõbesõrmuse leidnud ja kummardus alla, et seda uurida. Selle andis Jamie mulle pulmapäeval; lai hõbedane šoti põimornamendis ehe, mille palmikuotsi kaunistasid stiliseeritud graveeritud karuohakaõied.

„Ei!” karjatasin ma ehmunult, kui Frank üritas seda mul sõrmest võtta. Tõmbasin käe tagasi, surusin rusikasse ja peitsin kõhu alla, pannes vasaku peo kaitseks peale. „Ei, sa ei tohi seda ära võtta, ma ei luba. See on mu laulatussõrmus!”

„Aga Claire, vaata...”

Franki sõnad katkestas doktor, kes oli tulnud ümber voodi, alla kummardanud ja nüüd Frankile midagi kõrva pomises. Mu kõrv püüdis kinni üksikud sõnad – „...ärritada teie abikaasat praegusel hetkel. Šokk on...” –, siis oli Frank juba uuesti püsti ja arst nügis teda kindlameelselt ukse poole, noogutades möödudes ühele õdedest.

Ma peaaegu ei tundnudki nõelatorget; oma värskelt mässama löönud leinavalus ei märganud ma eriti midagi. Läbi udu kuulsin veel Franki lahkumissõnu: „Hea küll, aga Claire – ma saan selle teada!” Siis langes mu peale õnnistatud pimedus ja ma magasin ilma unenägudeta kaua, kaua aega.

Roger kallutas karahvini ja kergitas vedeliku taseme klaasis pooleni. Ning ulatas klaasi pooleldi naeratades Claire’ile.

„Fiona vanaema ütles ikka, et kus tõbi tülitab, seal viski avitab.”

„Olen hullemaidki rohte näinud,” ütles Claire ja võttis klaasi kerge muigega vastu.

Roger valas ka endale, istus Claire’i kõrvale ja mekkis vähehaaval jooki.

„Tead, ma püüdsin teda minema ajada,” ütles Claire äkki klaasi langetades. „Franki. Ütlesin talle: ma tean, et sinu tunded minu vastu ei saa jääda muutumatuks, ükskõik mis sa arvad või usud. Ütlesin, et annan talle lahutuse; ta peab ära minema ja mu unustama – jätkama sedasama elu, mida ta oli asunud rajama ilma minuta.”

„Aga ta ei teinud seda,” ütles Roger. Päikese loojudes oli kabinet jahedaks läinud, ta kummardus ja lülitas sisse kiviaegse elektrikamina. „Sest sa olid lapseootel, eks ole,” pakkus ta.

Claire heitis talle terava pilgu, kuid naeratas siis natuke virilalt.

„Jah, täpselt nii. Ta ütles, et isegi mõelda lapseootel naise hülgamisele, kellel pole peaaegu mingeid sissetulekuid – et seda suudab ainult tõbras. Eriti kui selle naise reaalsustaju näib sutsu nõrgapoolne olevat,” lisas ta pilklikult. „Ma ei olnud tegelikult päris sissetulekuta – mul oli natuke onu Lampsi jäetud raha –, aga Frank ei olnud ka tõbras.” Claire’i pilk libises raamaturiiulile. Seal seisid reas tema abikaasa ajalooalased tööd, seljad laualambi valguses läikimas.

„Ta oli väga väärikas inimene,” ütles ta vaikselt. Siis võttis ta lonksu viskit, sulgedes klaasist tõusva alkoholiauru eest silmad.

„Ja siis veel see, et ta teadis või aimas, et ta ise lapsi ei saa. Tõsine löök inimesele, kes tegeleb pidevalt ajaloo ja genealoogiatega. Kõik need dünastilised kaalutlused, saad aru.”

„Jah, saan aru küll,” vastas Roger aeglaselt. „Aga kas ta ei tundnud... selles mõttes, et ikkagi teise mehe laps?”

„Võib­olla.” Rogerit vaatasid taas merevaigusilmad, kuid nende teravust mahendasid viski ja mälestused. „Aga olukord oli selline, et kuna ta ei uskunud – ei suutnud uskuda – ühtki sõna, mis ma Jamiest rääkisin, siis oli lapse isa lihtsalt teadmata. Ja kui ta ei teadnud, kes see mees on – ja veenis ennast, et mina ka tegelikult ei tea, vaid olen need kujutluspildid endale šoki mõjul lihtsalt välja mõelnud –, siis polnudki justkui kedagi, kes võinuks väita, et laps ei ole tema oma. Ja kindlasti mitte mina,” lisas ta pisukese kibedusega.

Claire võttis suure lonksu viskit, nii et silmad vesiseks läksid, ja pidas hetke vahet, et neid kuivatada.

„Aga et kindel olla, viis ta mu minema. Bostonisse,” jätkas ta. „Talle pakuti Harvardis head kohta ja seal ei tundnud meid keegi. Ja seal sündiski Brianna.”

Mind äratas uuesti viril nutujoru. Olin läinud tagasi sängi kell 6.30, olles enne seda öö jooksul viis korda tite pärast ärganud. Unesegane pilk kellale kinnitas, et kell on 7.00. Vannitoast kostis rõõmsat laulu – Franki hääl lõõritas üle veepahina „Valitse, Britannia!”

Lamasin voodis, kurnatusest jõuetu, ja mõtlesin, et huvitav, kas ma suudan lapse nuttu senikaua taluda, kuni Frank duši alt välja tuleb ja Brianna minu juurde toob. Laps oleks mu mõtteid nagu lugenud ja nutt kõvenes tooni või paari võrra, kuni jõudis korrapäraste kriiseteni, mida katkestasid hirmutavad hingeldamishäälitsused. Heitsin tekid jalgadelt ja sööstsin paaniliselt voodist, käitudes umbes sama moodi kui sõjas läbi elatud pommirünnakute ajal.

Kolistasin mööda külma koridori lastetuppa kolmekuuse Brianna juurde, kes selili lamades oma väikese punapeaga vehkis. Olin unevaegusest nii segi, et mul kulus hetk aega taipamaks, et ma olin ta maha jätnud kõhuli.

„Kullakene! Sa pöörasid ennast ringi! Täitsa ise!” Omaenda hulljulgusest ehmunud, vehkis Brianna oma väikeste roosade rusikatega ja kisas kõvemini, silmad kinni.

Haarasin ta sülle, potsutasin seljale ja kussutasin teda.

„Oh, sind kullakallikest! Vaat kui tubli tüdruk sa oled!”

„Mis on? Mis juhtus?”

Frank tuli pead kuivatades vannitoast, teine käterätt niuete ümber keeratud. „Kas Briannaga on midagi lahti?”

Ta tuli murelikul näol meie poole. Mida lähemale sünnitus jõudis, seda närvilisemaks olime mõlemad muutunud; Frank ärritus kergesti ja mina olin hirmul, oskamata aimata, mis meist saab, kui meie vahele ilmub Jamie Fraseri laps. Aga kui õde siis Brianna korvist välja tõstis ja Franki kätte andis, öeldes: „Noh, plikakene, mine issi sülle,” läks Franki nägu kõigepealt valgeks, kuid seejärel – kui ta nägi seda väikest näokest, mis oli täiuslik nagu roosiõis – ilmus sinna imetlus. Nädala pärast kuulus Frank ihu ja hingega Briannale.

Vaatasin Frankile rõõmsalt otsa. „Ta pööras ennast selili!

Ise pööras!”

„Tõsi ka või?” Franki puhtaksküüritud nägu säras. „Ega see liiga vara ei ole?”

„On küll. Doktor Spock ütleb, et nad ei peaks seda tegema enne kui neljakuuselt.”

„Mida see doktor Spock üldse teab? Tule siia väike kaunitar; anna issile üks musu selle peale, et sa nii kiirelt arened.” Ta võttis väikese pehme kehakese liibuvas roosas öösärgis ja suudles teda ninaotsale. Brianna aevastas ja me hakkasime naerma.

Vakatasin samas, taibates, et see oli mul peaaegu terve aasta jooksul esimene kord naerda. Ja see oli ka esimene kord naerda koos Frankiga.

Ka tema taipas seda; ta pilk ristus Brianna pea kohal minu omaga. Franki silmad olid pähklikarva ja praegu täitis neid õrnus. Naeratasin talle veidi pelglikult ja taipasin äkki ülima selgusega, et ta on peaaegu alasti, veetilgad kõhnadelt õlgadelt alla veeremas ja päevitunud rinna pehmele nahale kiiskama jäädes.

Korraga kandus meie ninna kärsahais, mis meie perekondlikule idüllile järsu lõpu tegi.

„Kohvikann!”

Frank surus Bree pikema jututa mulle sülle ja sööstis kööki, jättes mõlemad käterätid mu jalge ette hunnikusse maha. Tema köögi suunas sprintivad paljad kannikad, mis olid muu kehaga võrreldes kohatult valged, panid mind muigama ja ma läksin Breed õla vastu surudes talle järele.

Frank seisis paljalt kraanikausi juures keset vastiku lõhnaga aurupilve, mis tõusis kõrbenud kohvikannust.

„Võib­olla siis teed?” küsisin ma ja toetasin Brianna vilunud liigutusega puusale, sorides teise käega nõudekapis. „Orange pekoe^[1.] on vist otsas; on ainult tavalised Liptoni teepakid.”

Frank krimpsutas nägu; sõrmeotsteni inglasena oleks ta pigem kempsupotist vett lakkunud, kui pakiteed joonud. Need olid siia jäänud proua Grossmanist, kord nädalas käivast koristajast, kelle arvates oli lahtistest lehtedest valmistatud tee must ja vastik.

„Ei, ma võtan ülikooli minnes tee peal tassi kohvi. Aa, ja sellega seoses meenub mulle – kas sul on meeles, et täna tuleb dekaan oma prouaga meile õhtust sööma? Proua Hinchcliffe’il on Briannale kingitus.”

„Ah jaa,” kostsin ma ilma erilise entusiasmita. Olin Hinchcliffe’idega kohtunud ega põlenud soovist seda uuesti läbi elada. Kuid tuli pingutada. Ohkasin mõttes, tõstsin lapse teisele puusale ja otsisin sahtlist pliiatsi, et hakata poenimekirja koostama.

Brianna pistis nina mu šenillhommikumantli rinnaesisesse, lastes seejuures kuulda aplaid mõminaid.

„Sa ei saa ometi jälle näljane olla,” ütlesin tema peanupukesele. „Ma söötsin sind vähem kui kahe tunni eest.” Kuid mu rinnad hakkasid ta tuhnimise peale tilkuma ja juba ma istusingi maha ning tegin hommikumantli eest lahti.

„Proua Hinchcliffe ütles, et lapsele pole vaja iga kord, kui ta nutab, süüa anda,” tähendas Frank. „See pidi nad ära rikkuma, kui režiimist kinni ei pea.”

See ei olnud esimene kord, kui proua Hinchcliffe’il minu kasvatusmeetodite kohta midagi öelda oli.

„Eks ma siis rikun ta ära,” vastasin Frankile otsa vaatamata jahedalt. Väike roosa suuke põles ootusest ja Brianna hakkas arutu isuga imema. Teadsin sedagi, et proua Hinchcliffe’i arvates on rinnaga toitmine vulgaarne ja ebasanitaarne. Mina, kes ma olin näinud lugematuid 18. sajandi imikuid rahulolevalt emme tissi otsas rippumas, nii ei arvanud.

Frank ohkas, kuid ei öelnud enam midagi. Viivitas hetke, pani pajakinda ära ja hakkas ukse poole liikuma.

„Nojah,” ütles ta kohmetult, „kohtume siis kuue paiku, eks ole? Kas ma peaksin midagi tooma – et sul poleks vaja välja minna?”

Naeratasin talle põgusalt. „Ei, ma saan hakkama.”

„Tore siis.” Ta jäi hetkeks kõhklema, mina aga sättisin Bree mugavamalt sülle, nii et ta pea, mille kumerus meenutas mu rindu, toetus mu käsivarre murrule. Tõstsin pilgu ja märkasin, et Frank vaatab mind üksisilmi, pilk naelutatud mu poolpaljastele rindadele.

Ka minu pilk libises üle ta keha. Nägin temas tekkivat erutust ja kummardusin tagasi lapse kohale, et varjata punastamist.

„Nägemist,” pomisesin üle Bree pea.

Ta seisis veel hetke, siis sirutas ennast ettepoole, suudles mind kergelt põsele ja tema alasti keha soojus tegi mind rahutuks.

„Nägemist, Claire,” ütles ta vaikselt. „Kohtume õhtul.”

Enne lahkumist ta enam kööki ei tulnud, nii et mul oli aega Brianna toitmine rahulikult lõpetada ja endagi tunded mingisse hädapärasesse korda seada.

Ma ei olnud tagasitulekust saadik Franki alasti näinud, ta oli alati riietunud kas vannitoas või garderoobis. Ka ei olnud ta mind enne tänahommikust ettevaatlikku musu kordagi suudelda üritanud. Naistearst oli öelnud, et mu rasedus on „kõrge riskiastmega” ja et Frank minuga voodit jagaks, ei oleks kõne alla tulnud ka siis, kui oleksin seda soovinud – ja pealegi ma ei soovinud.

Ma oleksin pidanud ette aimama, et see tuleb, aga ei aimanud.

Olles algul täiesti hõivatud oma sügavast leinast, millele järgnes lähenevast emadusest põhjustatud loidus, olin heitnud kõrvale kõik mõtted, mis ei puudutanud mu paisuvat kõhtu. Pärast Brianna sündi elasin aga imetamisest imetamiseni, janunedes neid lühikesi mõttevabu rahuhetki, mil ma võisin tema süütut kehakest enda vastas hoida ja oma mõtteist ning mälust puhata, tundes vaid puhtsensuaalset naudingut tema puudutamisest ja süleshoidmisest.

Ka Frank kaisutas lapsukest ja mängis temaga ning uinus oma suures tugitoolis, Brianna kõhuli süles, roosikarva põsk kiitsaka rinna vastu surutud, ning siis norisesid nad seal kahekesi suurimas üksmeeles. Kuid teineteist me Frankiga ei puudutanud ja kõnelesime ka ainult kas Briannast või elementaarsetest kodustest asjadest.

Laps oli meie ühine tähelepanukese; punkt, mille kaudu me viivitamatult teineteiseni võisime jõuda ja teineteise käeulatuses püsida. Kuid näis, et see käeulatuskaugus polnud Franki jaoks enam piisav.

Ma võinuks seda teha – vähemalt füüsilises mõttes. Olin nädala aja eest käinud arstlikus kontrollis ja arst oli onuliku silmapilgutuse ning pepupatsutuse saatel mulle kinnitanud, et võin taastada oma „suhted” abikaasaga millal vaid soovin.

Teadsin, et Frank ei olnud mu kadumisest saadik mungaelu elanud. Ta oli alles hilistes neljakümnendates, sihvakas ja lihaseline, päevitunud ja sileda nahaga ning kokkuvõttes väga kena mees. Kokteilipidudel parvlesid naised ta ümber nagu mesilased meepurgi ümber, lastes kuuldavale seksuaalselt elektriseeritud suminat.

Eriti torkas mulle osakonna piduõhtul silma üks pruunijuukseline piiga, kes seisis nurgas, kokteiliklaas käes, ja vahtis Franki kurval pilgul. Hiljem jäi ta purju, nuttis ja ajas segast juttu, ning kaks sõbrannat toimetasid ta koju, kostitades enne kurja pilguga nii Franki kui mind, kes ma vaikselt oma lillelises rasedakleidis ta kõrval seisin.

Kuid Frank käitus siiski diskreetselt. Ta tuli alati ööseks koju ja pidas hoolt, et särgikrael ei oleks huulepulga jälgi. Kuid nüüd tahtis ta päriselt tagasi tulla. Möönsin, et tal oli teatav alus oodata sisselaskmist; kas see polnud mitte naise kohus, ja mina taas tema naine?

Oli vaid üks väike probleem. Südaöösiti unest ärgates ei igatsenud ma mitte Franki. Mitte tema sile ja kõhn keha ei kõndinud ringi mu unedes ega ajanud mind märjalt ja hingeldades üles, süda pekslemas häguselt meenunud puudutusest. Kuid seda meest ei puuduta ma enam iial.

„Jamie,” sosistasin ma siis, „oh, Jamie, Jamie.” Mu pisarad veiklesid koiduvalguses ja jäid Brianna pehmesse punasesse juuksesasisse rippuma nagu laialipillatud pärlid ning teemandid.

See ei olnud hea päev. Briannal oli tugev mähkmelööve, mis tegi ta pahuraks ja ärrituvaks ning teda tuli iga natukese aja tagant sülle võtta. Ta sõi ja virises vaheldumisi, siis pidas vahet ja öökis piima välja, tehes mu riided jälle ligaseks. Jõudsin enne kella ühteteist kolm korda särki vahetada. Paks imetamisrinnahoidja hõõrus kaenla alt ja rinnanibud olid külmad ning lõhenenud.

Olin maja koristamisega poole peal, kui põrandalaudade alt kostis sahinat ja õhkkeskkütte puhurid vaikse ohkega töötamast lakkasid.

„Ei, järgmine nädal mind ei rahulda,” ütlesin küttesüsteemide remondifirmale telefonitsi. Heitsin pilgu aknasse, kus hõljus veebruarikuine udu, mis ähvardas tuppa imbuda ja meid endasse matta. „Meil on siin nelikümmend kaks kraadi^[2.] ja mul on kolmekuune laps!” Kõnealune kolmekuune laps istus oma titetoolis, tekkidesse mähitud, ja röökis nagu rattal. Pööramata tähelepanu liini teises otsas oleva isiku prääksumisele hoidsin toru mõne sekundi Brianna pärani suu juures.

„Kuulsite, jah?” küsisin toru uuesti kõrva äärde tõstes nõudlikult.

„No ää küll, proua,” ütles teisest otsast resigneerunud hääl.

„Ma tulen täna pärastlõunal kaheteistkümne ja kuue vahel.”

„Kaheteistkümne ja kuue? Kas te ei saaks pisut täpsemalt öelda? Ma pean poodi minema,” protesteerisin ma.

„Proua, teie küttesüsteem ei ole siin linnas ainus, mis rikkis on,” ütles hääl resoluutselt ja pani toru ära. Heitsin pilgu kellale, see näitas pool kaksteist. Poole tunniga pole ühelgi juhul võimalik minna poodi, teha ostud ja tagasi jõuda. Poeskäik väikese lapsega oli pigem pooleteisttunnine retk Kalimantani džunglitesse, mis nõuab arutul hulgal varustust ja mõõtmatuid energiaressursse.

Hambaid kiristades helistasin kallisse kauplusse, millel oli kojutoomisteenus, tellisin õhtusöögiks vajalikud asjad, ja sain siis aega võtta laps, kelle jume meenutas nüüd juba baklažaani ja kes levitas vänget haisu.

„Oi, misuke väkk, kallike. Sul hakkab palju parem, kui me selle siit ära võtame, eks ju,” ütlesin ma võimalikult rahustavalt, pühkides Brianna erepunaselt tagumikult pruuni löga. Ta ajas ennast silda, püüdes pageda niiske lapi eest, ja aina karjus. Kiht vaseliini ja selle päeva kümnes mähe; pesuvedajat ei olnud oodata enne kui järgmisel päeval ja kogu elamine lehkas uriini järele.

„Hea küll, kallikene, kohe­kohe.” Tõstsin ta õlale, potsutasin ja patsutasin, aga kisa ei lakanud. Ma ei saanud seda talle pahaks panna, tema tagumik tõesti peaaegu narmendas.

Ideaalis oleks tulnud lasta tal lamada paljalt käteräti peal, aga külmas majas ei olnud see võimalik. Meil mõlemal olid seljas kampsunid ja rasked talvemantlid, mistõttu kujunes imetamine tavapärasest palju tülikamaks; laps karjus nagu ratta peal, aga rinna kättesaamine võttis mitu minutit aega.

Brianna ei maganud korraga rohkem kui kümmekond minutit. Järelikult ka mitte mina. Kui me kella nelja paiku koos unne vajusime, äratas meid veerand tunni pärast küttesüsteemi parandaja saabumine, kes kolkis uksele ja pillas süüdimatult maha oma suure mutrivõtme.

Hüpitades last ühe käega õla najal, hakkasin teise käega õhtusööki valmistama, saatjaks kõrva karjumine ja alt keldrist kostev kolin.

„Ma’i luba teile miskit, proua, aga praegu ta igastahes töötab,” teatas remondimees ootamatult lagedale ilmudes ja kortsus otsaesiselt higi pühkides. Ta kummardus ettepoole, et uurida Briannat, kes enam­vähem vaikselt mu õlal kõõlus ja valjult pöialt lutsis.

„No kuda pöial mekib, pisike?” uuris remondimees. „Teate, räägitakse, et neil ei tohi lasta pöialt imeda,” informeeris ta mind, ajades end sirgu. „Et siis tulevad puseriti hambad ja tuleb hambaklambrid panna.”

„Kas tõesti?” pressisin omaenda hammaste vahelt. „Mis ma teile võlgnen?”

Poole tunni pärast oli kana pannil, täidetud ja kinni tõmmatud, ümberringi purustatud küüslauk, rosmariinioksakesed ja sidrunikoore ribad. Siis pigistasin õlisele nahale kiirelt sidrunimahla, lükkasin kana ahju ja võisin asuda ennast ning Briannat riidesse panema. Köök nägi välja, nagu oleks siin tegutsenud oskamatu murdvaras, kappide uksed olid lahti ja kõik horisontaalsed pinnad kaetud köögiriistadega. Virutasin paar kapiust kinni ja seejärel köögi enda ukse, lootes, et vähemalt see hoiab proua Hinchcliffe’i eemal, kui kombekus seda ei tee.

Frank oli toonud Briannale uue roosa kleidi. See oli ilus, kuid ma silmitsesin kaelust ümbritsevaid pitsikihte kahtlustavalt. Need tundusid mitte üksnes karedad, vaid ka kergesti rebenevad.

„No hea küll, proovime siis,” ütlesin ma. „Issile meeldib, kui sa kena oled. Prooviks seda õige mitte täis tatistada, on ju?”

Brianna sulges vastuseks silmad, ajas ennast kangeks ja produtseeris röhitsuse saatel järjekordse jao lödi.

„Oih, tubli!” ütlesin ma täiesti siiralt. See tähendas küll voodilina väljavahetamist, kuid ei teinud vähemalt mähkmelöövet hullemaks. Kui olin öökimise jäljed ära koristanud ja tüdrukule uue mähkme pannud, tõmbasin roosa kleidikese lahti ja pühkisin ta näo hoolikalt ilast ning piimast puhtaks, et kleit üle pea tõmmates mustaks ei saaks. Brianna pilgutas mulle silmi, naeris kutsuvalt ja vehkis rusikatega.

Kummardasin pea kuulekalt alla ja tegin naba peale „purrrr!”, mis pani ta rõõmust kilkama ja koogama. Tegime seda mitu korda, misjärel ma võtsin ette roosa kleidi selgatõmbamise raske töö.

Briannale see ei meeldinud; niipea kui ma kleidi üle pea tõmbasin, hakkas ta nurisema, ja kui ma siis ta väikesed töntsakad käed puhvkäistesse surusin, ajas ta pea kuklasse ning lasi kuuldavale kõrvulukustava kisa.

„Mis on?” küsisin ehmunult. Tundsin nüüd juba kõiki tema kisasid ja teadsin enam­vähem, mis ta ühe või teisega öelda tahab, kuid see oli uus, täis hirmu ja valu. „Mis on, kullakene?”

Nüüd röökis ta juba meeleheitlikult, pisarad mööda põski alla voolamas. Pöörasin ta kiirelt kõhuli ja patsutasin selga, mõeldes et viimati on see äkiline kõhuvalu, aga ta ei tõmmanud ennast kerra. Kuid laps rabeles sellegipoolest täiest jõust ja kui ma ta sülle võtmiseks uuesti selili keerasin, nägin tema vehkleva käekese pehmel siseküljel pikka punast triipu. Kleidi sisse oli jäänud nõel ja kui ma ta kätt varrukasse surusin, tungis see talle ihusse.

„Oh kallike! Anna andeks! Emmel on nii kahju!” Mu enda palgeilt voolasid pisarad, kui ma torkiva nõela välja tõmbasin.

Surusin Brianna oma õla vastu, silitasin ja patsutasin teda ning püüdsin maha rahustada omaenda paanilist süütunnet. Loomulikult ei teinud ma seda meelega, kuid tema ju ei teadnud seda.

„Kullakene,” pomisesin ma, „nüüd on kõik korras. Jaa, emme armastab sind ja kõik on korras.” Miks ma ei kontrollinud, ega mõni nõel pole sisse jäänud? Ja siis edasi – milline maniakk pakib lapseriideid nööpnõelte abil? Viha ja mure vahel kõikudes tõmbasin kleidi Briannale lõplikult selga, pühkisin ta põsed kuivaks ja viisin ta magamistuppa, kus ma ta oma kaheinimesevoodile panin ning endale kiiruga viisakama pluusi ja seeliku selga ajasin.

Uksekell helises parajasti siis, kui ma sukki jalga tõmbasin.

Ühel oli kannas auk, kuid nüüd polnud mul enam aega sellega midagi ette võtta. Pistsin jalga kitsad krokodillinahast kingad, haarasin Brianna sülle ja läksin uksele.

See oli Frank, kellel olid käed asju täis, nii et ta ei saanud võtit kasutada. Võtsin neist suurema osa ühe käega vastu ja panin koridorilauale.

„Õhtusöök valmis, kallis? Ma ostsin uue laudlina ja salvrätid – mõtlesin, et vanad on juba pisut närtsinud. Ja muidugi veini.” Ta näitas naeratades pudelit, kummardas siis mulle lähemale ja naeratus kadus ta näolt. Ta vaatas halvakspanevalt mu sassis juukseid ja seejärel pluusi, millele Brianna oli jõudnud juba piimaplekke teha.

„Jumal küll, Claire,” ütles ta. „Kas sa ei võinud ennast veidi sättida? Mitte et sul päev otsa kodus muud teha ei oleks, aga... kas sul polnud siis mõnda minutit aega, et....”

„Ei,” vastasin ma üpris valjult. Surusin Brianna, kes närvilisest väsimusest taas virisema oli hakanud, ta käte vahele.

„Ei,” ütlesin uuesti ja võtsin ta käest veinipudeli, mille ta vastupanuta loovutas.

„EI!” karjusin jalgu trampides. Pudel tegi õhus laia kaare, Frank tõmbas pea alla ja ma tabasin uksepiita, nii et sinkjaspunane Beaujolais ta kühmus turjale ladises ning klaasikillud ukseavast langeva valguse käes sätendasid.

Virutasin pudelikaela asaleade vahele ja jooksin pluusiväel mööda teerada jääkülma udu sisse. Teeraja otsas möödusin jahmunud Hinchcliffe’idest, kes olid saabunud pool tundi varem, tõenäoliselt lootuses mind tabada mingi majapidamisprobleemiga maadlemas. Lootsin, et õhtusöök neile maitseb.

Sõitsin tükk aega sihitult läbi udu, soojendus jalgadele lõõtsumas, enne kui gaasi maha võtsin. Ma ei kavatsenud koju naasta; veel mitte. Öö läbi avatud kohvikusse? Siis taipasin, et on reede õhtu ja kell hakkab kaksteist saama. Mul on koht, kuhu minna. Võtsin suuna tagasi meie äärelinna ja püha Finbarri kiriku suunas.

Sel kellaajal oli kirik vandaalide ja varaste kaitseks lukus.

Kuid hilise palvelise tarvis oli otse ukselingi all nuppudega lukk.

Viis nuppu, ühest viieni. Vajutades kolme neist õiges järjekorras, hüppas lukk lahti ja lasi inimese kõigiti seaduslikult sisse.

Läksin vaikselt kabeli kaugemasse otsa, kus püha Finbarri jalge ees asus žurnaal, et oma sisenemine kirja panna.

„Püha Finbarr?” oli Frank suured silmad teinud. „Sellist pühakut ei ole. Lihtsalt ei saa olla.”

„On küll,” vastasin ma pisukese kahjurõõmuga. „Iiri piiskop kaheteistkümnendast sajandist.”

„Aa, Iiri,” tähendas Frank huvi kaotades. „See selgitab asja.

Aga sellest ei saa ma ikkagi aru,” jätkas ta, püüdes hoolega taktitundeliseks jääda, „selles mõttes, et... miks?”

„Miks – mis asi?”

„Miks kogu see katkematu palvetamise värk? Sa pole kunagi olnud mingi usklik, mitte rohkem kui mina. Sa ei käi missal ega midagi, isa Beggs küsib iga kord, kus sa oled.”

Raputasin pead. „Frank, ma ei saa seda öelda. See on lihtsalt... ma lihtsalt pean seda tegema,” ütlesin lõpuks.

Ta avas suu, nagu tahaks veel midagi öelda, kuid vangutas siis pead ja pööras näo ära.

Siin oli rahulik. Kiriku parkimisplats oli tühi, kui mitte arvestada parajasti teenistusvalves oleva inimese üksikut autot, mis läikis isikupäratult mustana tänavalaterna valguses. Kabelis panin oma nime külaliseraamatusse kirja ja kõndisin edasi, köhatades taktitundeliselt, et kella üheteistkümnesele palvetajale oma kohalolekust ilma pealetükkiva kõnetamiseta märku anda.

Põlvitasin ta selja taha; see oli keegi turske kollases tuulejakis mees. Hetke pärast ta tõusis, lasi altari ees ühele põlvele, pööras ringi ja kõndis uksest välja, noogutades mulle möödudes.

Uks vajus sahinal kinni ja ma jäin kahekesi altarile kuldsesse kiiskavasse monstrantsi asetatud armulaualeivaga. Altaril põles kaks jämedat küünalt. Need olid siledad ja valged ning loitsid vaikses õhus rahulikult, ilma värelemata. Sulgesin hetkeks silmad ja kuulatasin vaikust.

Kõik päeva jooksul juhtunu keerles mõtete ja tunnete seosetu segadikuna mu peas. Olin ilma mantlita ja lühike teekond üle parkimisplatsi oli mind külmast värisema pannud, kuid hakkasin nüüd uuesti üles soojenema ja rusikasse surutud käed mu rüpes lõdvestusid.

Lõpuks, nagu minuga siin tavaliselt juhtus, lakkasin ma mõtlemast. Kas praegu oli tegemist aja peatumisega igaviku palge ees või sai üdinitunginud väsimus minust lihtsalt võitu, seda ma ei teadnud.

Kuid süütunne Franki ees ja painav kaotusvalu Jamie pärast andsid järele ning isegi mu tundeid pidevalt muserdava emaduse surve taandus pelgaks taustamüraks, mis polnud tugevam mu korrapärastest ja kabelivaikuses rahustavalt mõjuvatest südametuksetest.

„Taevane isa,” sosistasin ma, „sinu armu alla usaldan ma jumalasulase Jamie hinge.” Ja enda oma, lisasin vaikimisi. Ja enda oma.

Istusin liikumatult, silmitsedes küünlaleegi peegelduse võbelust monstrantsi kuldpinnal, kuni järgmise valvaja vaiksed sammud mööda vahekäiku mu selja taha tulid ja ühele põlvele laskmise kriiksuga lõppesid. Sellised sammud tulid iga tunni aja tagant nii ööl kui päeval. Püha sakrament ei jäänud hetkekski üksi.

Jäin veel natukeseks ajaks põlvitama, libistasin ennast siis kirikupingi vahelt välja ja noogutasin omakorda altari suunas.

Kabeli teise otsa jõudes märkasin tagareas, püha Antoniuse kuju varjus istumas üht meesterahvast. Minu lähenedes ta liigutas ennast, ajas püsti ja hakkas mööda vahekäiku minu poole tulema.

„Mis sa siin teed?” sosistasin.

Frank osutas peaga uue põlvitaja poole, kes oli juba sügavasse mõtlusse vajunud, ja võttis mul küünarnukist, et mind välja saata.

Ootasin, kuni kabeliuks meie taga kinni vajus, tõmbasin ennast lahti ja hüppasin Franki ette.

„Mis on?” küsisin vihaselt. „Miks sa mulle järele tulid?”

„Ma olin su pärast mures.” Ta osutas käega tühja parkimisplatsi poole, kus tema suur Buick kaitsvalt mu väikese Fordi kõrval seisis. „Selles linnaosas pole üksikul naisterahval hilja öösel ohutu. Tulin sind koju viima, muud midagi.”

Ta ei maininud ei Hinchcliffe ega õhtusööki. Mu nördimus andis natukene järele.

„Ahah,” laususin. „Ja kus sa Brianna panid?”

„Palusin naabril, vanaproua Munsingil kuulata, ega ta ei nuta. Aga ta paistis magavat nagu nott; ma ei usu, et ta ärkaks.

Tule nüüd, ilm on külm.”

Seda ta oli; lahelt maale valguv jääkülm õhk voogas keerdudena ümber laternapostide ja ma värisesin oma õhukeses pluusis.

„Hea küll, saame siis kodus kokku,” ütlesin ma.

Kui astusin lastetuppa Briannat üle vaatama, võttis toasoojus mu oma embusse. Ta magas, kuid rahutult, pildudes oma punapead küljelt küljele, väike otsiv suuke avanemas ja sulgumas nagu kalal.

„Tal hakkab kõht tühjaks minema,” sosistasin Frankile, kes oli mu järel sisse astunud ja piilus mu õla kohale kummardudes andunult lapsukest. „Ma parem toidan teda korra, enne kui voodisse tulen; siis ta magab hommikul kauem.”

„Ma teen sulle midagi kuuma juua,” ütles Frank ja läks kööki, mina aga võtsin sülle unise ja sooja kompsu.

Ta imes tühjaks vaid ühe rinna, kuid siis oli ta kõht täis. Lõtvuv suu, piimavõru ümber, tõmbus aeglaselt nibu juurest eemale ja sassis pea vajus raskelt mu käsivarrele. Mitte mingisugune õrn raputamine ega kutsumine ei sundinud teda teist rinda ette võtma, nii et ma lõpuks loobusin, tõstsin ta tagasi võrevoodisse ja potsutasin tasa ta tagumikku, kuni padjalt kostis nõrk rahulolev krooks, millele järgnesid täieliku küllastusega kaasnevad sügavad hingetõmbed.

„Jäi ööseks magama?”

Frank tõmbas kollaste jänkudega kaunistatud titeteki Breele peale.

„Jah.”

Vajusin kiiktooli sügavusse, olles nii vaimselt kui kehaliselt liiga läbi, et tõusta. Frank tuli mulle selja taha ja toetas käe kergelt mu õlale.

„Ta on siis ikkagi surnud?” küsis ta vaikselt.

Ma ütlesin sulle juba, tahtsin vastata. Kuid vakatasin, sulgesin silmad ja vaid noogutasin, kiigutades ennast tasakesi ja vahtides hämaras nurgas seisvat võrevoodit ning selle tillukest asukat.

Mu parem rind oli endiselt piima täis ja pakitses valuliselt. Ükskõik kui väsinud ma polnud, ma ei saanud niimoodi magama minna. Võtsin alistunud ohke saatel rinnapumba, kohmaka ja tobeda välimusega kummist riistapuu. Selle kasutamine oli ebaväärikas vaatepilt ja pealegi ebamugav, kuid siiski parem, kui ärgata tunni aja pärast lõikava valu käes, väljavoolanud piimast märg.

Viipasin Frankile käega, et ta ära läheks.

„Mine nüüd. See võtab ainult mõne minuti, aga ma pean...”

Selle asemel et lahkuda või vastata, võttis ta mu käest pumba ja pani lauale. Justkui iseenese tahtest, ilma Franki sunnita, tõusis tema käsi läbi lapsetoa soojuse ja hämaruse ning võttis mu rinna pihku.

Ta pea langes alla ja tema huuled sulgusid pehmelt rinnanibu ümber. Oigasin, tundes taas seda pooleldi valulist torkimist, kui piim läbi peenikeste kanalite voolas. Asetasin käe ta kuklale ja tõmbasin teda veidi lähemale.

„Kõvemini,” ütlesin ma. Ta suu oli pehme ja surve õrn, ning see ei meenutanud sugugi imiku kõvade hambutute igemete halastamatut haaret, mis haakub su külge nagu jeekim, nõudlik ja tühjendav, ning paneb küllusesarve oma ahnusega silmapilkselt pulbitsema.

Frank põlvitas mu ette, suu andunud palvel. Kas niimoodi tundis ennast jumal, mõtlesin ma, nähes ennast kummardatavat – kas ka tema oli triiki täis õrnust ja halastust? Minus miilav väsimus tekitas tunde, nagu toimuks kõik aegluubis, nagu oleksime vee all. Franki käed liikusid aeglaselt nagu vetevoos hõljuvad merikasvud, libisedes üle mu keha sama õrnalt kui vetikapuhmas, tõstes mind seejärel lainena jõuliselt üles ja jättes maha mererannale, mis paiknes lastetoa põrandavaibal. Sulgesin silmad ja lasin tõusuveel end minema kanda.

Vana pastoraadi välisuks avanes roostes hingede kriiksudes, teatades Brianna Randalli tagasisaabumisest. Roger kargas tüdrukute hääli kuuldes välkkiirelt jalule ja kadus eeskotta.

„Nael parimat võid – sa käskisid mul tuua parimat võid ja ma tõin ka, aga muudkui mõtlesin, et milline see mitte­parim või halvim on...” Brianna ulatas Fionale paberisse pakitud toidukaupa, rääkides ja naerdes läbisegi.

„No kui sa tolle vana kaabaka Wicklow’ juurest tõid, siis see ongi halvim, öelgu tema mis tahes,” ütles Fiona vahele. „Oo, ja sa tõid kaneeli ka, väga hää! Siis ma teen kaneeliküpsiseid, kassa tahad tulla ja vaadata, kuda see käib?”

„Jaa, aga kõigepealt ma tahan õhtust süüa. Nälg võtab silmanägemise ära!” Brianna tõusis kikivarvule ja nuhutas lootusrikkalt köögi suunas. „Mis meil täna on? Haggis?”^[3.]

„Haggis! Heldekene, sina rumal inglismann – kesse siis haggist kevadel teeb! Seda tehtaks sügisel, kui lambid tapetakse.”

„Kas ma olen inglismann?” küsis Brianna, nime üle nähtavasti heameelt tundes.

„Muidugist oled, totu. Aga sa meeldid mulle sellegipoolest.”

Ja Fiona vaatas naerdes üles Brianna otsa, kes kõrgus väikese šoti tüdruku kõrval peaaegu jala võrra pikema tornina. Fiona oli üheksateist, kenake ja natuke trullakas; tema kõrval näis Brianna nagu keskaegne kivikuju, tugeva kondiga ja karm. Oma pika sirge nina ja laearmatuuri klaaskupli all hiilgavate punakuldsete pikkade juustega näis ta otsekui illumineeritud käsikirjast välja astunud olevat – ikka kirev ja kirgas, mis sest, et tuhat aastat vana.

Roger taipas korraga, et Claire Randall seisab ta kõrval. Seisab ja vaatab oma tütart armastaval ja uhkel pilgul, millesse segunes veel midagi – võib­olla mälestusi? Roger taipas kerge vapustuse saatel, et ka Jamie Fraser oli ilmselt mitte ainult väga pikk ja samasuguste punaste viikingijuustega nagu ta need tütrele oli pärandanud, vaid et nad pidid olema ülepea ühte nägu.

Mis on üsnagi tähelepanuväärne, mõtles Roger. Brianna ei pruukinud teha ega öelda midagi erilist, kuid ta võlus vaieldamatult inimesi. Temas oli mingi külgetõmbejõud, peaaegu nagu magnet, mis kõik lähedal viibivad inimesed tema ümber tiirlema pani.

See jõud tõmbas tedagi; Brianna pööras ringi ja naeratas talle ning ilma et Roger teadlikult ühtki liigutust oleks teinud, leidis ta ennast äkki Briannale küllalt lähedal, et näha väikseid tedretähne ta põsesarnadel ja haista piibutubaka hõngu, mis oli kinni hakanud Brianna juustesse, kui ta mööda poode käis.

„Terekest,” vastas Roger naeratades. „Kas said sealt klannide osakonnast midagi? Või kulus kõik aeg ära, et Fionale teenijatüdrukut mängida?”

„Teenijatüdrukut?” Brianna sinised silmad tõmbusid lõbusalt kaldu. „Teenijatüdrukut? Enne olin ma inglismann, nüüd teenijatüdruk. Mida šotlased küll siis ütlevad, kui nad kenad tahavad olla?”

„Muzi­rrrrull,” vastas Roger r­i põristades ja tüdrukud hakkasid naerma.

„See kõlab nagu halvas tujus aberdiini terjer,” tähendas Claire. „Aga kas sa siis leidsid sealt klannide raamatukogust midagi, Bree?”

„Igasuguseid asju,” kostis Brianna, lehitsedes fotokoopiate pakki, mille ta oli pannud koridorilauale. „Ma jõudsin enamiku läbi vaadata, seni kuni nad koopiaid tegid – see oli kõige huvitavam.” Ta tõmbas pakist ühe lehe ja ulatas Rogerile.

Tegemist oli väljavõttega šoti legendide kogumikust; see kandis pealkirja „Vaadiveeremägi”.

„Legendid?” küsis Claire üle ta õla piiludes. „Kas me neid otsime?”

„Võib­olla,” vastas Roger. Ta süvenes täielikult loetavasse ja hakkas hajameelselt rääkima, mõttega mujal olles. „Mis puutub Šoti mägismaasse, siis selle ajalugu on vanimatest aegadest kuni 19. sajandi keskpaigani valdavalt suuline. Mis tähendab, et puudub väga selge vahe tegelikke, ajaloolisi isikuid puudutavate juttude ja mütoloogilistest tegelastest, nagu vesihobud ja vaimud ja haldjarahvas, pajatavate lugude vahel. Ka neid lugusid üles kirjutanud õpetlased ei teadnud sageli, kummaga on tegu – mõnikord ajalooliste tõsiasjade ja müütide seguga, mõnikord võis oletada, et jutt käib tõestisündinud asjust ning isikuist. Nüüd see siin...” – ta ulatas paberilehe Claire’ile – „...kõlab nagu tõsilugu. See on lugu sellest, kuidas üks konkreetne kaljunõlv nime sai.”