Читать книгу Rändaja. 1. raamat - Diana Gabaldon - Страница 9

Ta oli surnud. Kuid sellegipoolest tuksles ta nina valuliselt ja ta pidas seda asjaolusid arvestades imelikuks. Ehkki ta usaldas vägagi oma Looja mõistvat meelt ja halastust, peitus temaski neidsamu pärispatu jäänuseid, mis sunnivad igaüht kartma põrgutuld. Samas kõik see, mida ta iial põrgu kohta kuulnud oli, sundis teda pidama ebatõenäoliseks, et kõiki neid õnnetuid, kes sinna ikkagi satuvad, nuheldakse ja piinatakse vaid valusa ninaga.

Teisest küljest ei saanud ka tegu olla taevariigiga, ja seda mitmel põhjusel. Esiteks ei olnud ta seda ära teeninud. Teiseks ei näinud see taeva moodi välja. Ja kolmandaks kahtles ta sügavalt, kas taevasse pääsnuid õnnistatakse murtud ninaga, mis tundus sama ebaloogiline kui põrgusse saadetute puhulgi.

Kuna ta oli puhastustuld ehk purgatooriumi pidanud alati üsna hämaraks paigaks, siis see õrn punakas kuma, mis varjas kõike tema ümber, paistis klappivat. Tema vaim selgines pisut ja mõtlemisvõime hakkas taastuma, ehkki aeglaselt. Keegi, mõtles ta mõnevõrra pahuralt, peaks nüüd tulema ja talle teatavaks tegema tema karistuse, see tähendab, kui kaua tal tuleb kannatada, enne kui ta puhtaks loetakse ja Issanda kuningriiki minna lastakse. Ta ei teadnud, kas tuleks oodata deemonit või inglit. Tal polnud aimugi purgatooriumi personalipoliitikast; püha isa, kes teda kunagi õpetas, seda teemat ei puudutanud.

Oodates hakkas ta kaaluma, milliseid piinu talle veel võiks määratud olla. Ta kehal oli rohkelt haavu, arme ja verevalumeid ning ta oli üsna kindel, et ta on taas murdnud parema käe neljanda sõrme – seda oli raske kaitsta, sest jäiga liigese tõttu oli sõrm püsivalt sirge. Kuid ükski vigastus ei olnud päris hull. Mis veel?

Claire. See nimi tõmbas nagu noaga südamest läbi ja tegi valu, mis oli hullem kui kõik muu, mida tema keha kogu elu jooksul läbi oli pidanud tegema.

Kui tal oleks veel päris keha alles olnud, oleks see kindlasti agoonias sõlme tõmbunud, uskus ta. Ta teadnuks, et see saab olema midagi sellist, kui ta Claire’i kiviringi poole teele saatis. Hingepiin on ilmselt puhastustules viibija püsiseisund ja tegelikult oli ta arvanudki, et tema peamiseks karistuseks on kaotusvalu – piisav, täiesti piisav, et lunastada kõik tema patud, mõrv ja reetmine kaasa arvatud.

Ta ei teadnud, kas puhastustules on lubatud palvetada, kuid ta üritas sellegipoolest. Issand, palus ta, tee nii, et ta oleks väljaspool ohtu. Tema ja laps. Ta oli kindel, et Claire jõudis kiviringini; rasedus oli vaid kaks kuud vana ja naine oli alles kergejalgne ning seejuures maailma kõige jonnakamalt sihikindel naisolevus. Kuid seda, kas tal õnnestus sooritada ohtlik teekond tagasi omaenda aega – vajudes kaitsetult ja jõuetult kivi haardesse ning kandudes läbi mingite toda aega praegusest lahutavate salapäraste kihistuste –, seda ei saa ta kunagi teada, ning selle tõsiasja meenumisest piisas, et panna teda unustama isegi tuikamist ninas.

Ta asus uuesti oma kehaliste haavade uurimise juurde ja avastas ülima masendusega, et tal näis puuduvat vasak jalg. Tundlikkus lõppes puusaliigese juures mingi torkimisega. Loodetavasti saab ta jala kunagi tagasi, kas siis taevasse jõudmisel või vähemalt viimseks kohtupäevaks. Ja lõppude lõpuks sai tema õemees Ian oma puujalaga väga hästi hakkama.

Kuid tema edevus oli siiski riivatud. Kuid, õigus, nii see pidigi olema – see karistus oligi talle määratud edevusepatu eest. Ta surus hambad mõttes kokku ja lubas endale, et võtab mistahes karistuse vastu nurisemata ja nii alandlikult, kui vähegi suudab. Kuid ta ei suutnud jätta kätt (või mis iganes see oli) ettevaatlikult allapoole sirutamast, et järele uurida, kus kohas tema jäse nüüd lõpeb.

Käsi koksas millegi kõva vastu ja sõrmed takerdusid niiskeisse sassis karvadesse. Ta ajas ennast järsult istukile ja kraapis mõningaste raskustega laugeilt maha kõvakskuivanud verekorba, mis oli neid senini kinni hoidnud. Mälupildid voogasid tagasi ja ta oigas valjult. Ta oli eksinud. See oli ikkagi põrgu. Kuid õnnetuseks ei olnud James Fraser veel sugugi surnud.

Kellegi surnukeha lebas risti üle tema. Surnu tardunud raskus rõhus jalale, mis seletas, miks ta oma jalga ei tundnud. Laiba pea, raske nagu kahurikuul, surus talle kõhtu, verest läbi imbunud juuksed niiskel särgil laiali. Kui Jamie end äkilise ehmatusega üles ajas, veeres pea talle sülle ja surnu poolavatud silmad jäid tühjal pilgul näole langevaid juuksesalke põrnitsema.

See oli kapten Jack Randall, kelle erepunane punane kuub oli verest nii läbi imbunud, et nägi välja peaaegu must. Jamie tegi kohmaka katse laipa eemale lükata, kuid avastas, et on hämmastavalt nõrk; ta käsi nühkis jõuetult Randalli õlga ja teise käe küünarnukk, millele ta ennast toetada üritas, andis ootamatult järele. Ta langes tagasi selili, et vahtida halli taevasse, kus keeristuul lobjakat pööritas. Jack Randalli pea liikus iga krampliku hingetõmbega ta rüpes siivutult edasi­tagasi.

Ta surus käed vastu soist maapinda – külm vesi valgus ta sõrmede vahele ja tegi särgiselja läbimärjaks – ning vingerdas ennast külgsuunas eemale. Nende vahel oli säilinud mingi soojus; nüüd, kui lõtv surnukeha järk­järgult ta kõrvale vajus, tabas jääkülm vihm piitsahoobina ta paljastunud ihu ja tema keha raputas järsult tugev külmavärin.

Maas väherdades, püüdes kätte saada oma käkras ja porist pleedi, kuulis ta läbi aprillituule kurva ulumise kaugeid hüüdeid, oigeid ja hala, otsekui kutsuksid teda tuulehaldjad. Ja üle kõige selle kajas vareste räme kraaksumine. Kümnete vareste, kui hääle järgi otsustada.

Imelik, mõtles Jamie ähmaselt. Sellise tormiga ei peaks linnud ringi lendama. Viimase jõupingutusega sai ta pleedi enda alt kätte ja hakkas seda kuidagimoodi endale peale vedama. Kui ta jalgadeni jõudis, nägi ta, et seelik ja vasak jalg on üleni verised. See vaatepilt ei heidutanud teda; parimal juhul oli pilt ebamääraselt huvitav – hallikasrohelise nõmmetaimestiku taustal kontrastselt esile tõusvad tumepunased laigud. Tapluskära kustus taas tasapisi tal kõrvus ja ta loovutas Cullodeni lahinguvälja kraaksuvatele varestele.

Ta ärkas tükk aega hiljem selle peale, et keegi hüüdis ta nime.

„Fraser! Jamie Fraser! Oled sa siin?”

Ei, mõtles ta resigneerunult. Ei ole. Ükskõik kus ta teadvusetuna ka viibinud ei olnud, too paik oli kindlasti parem kui see siin. Ta lamas väikeses nõos, mis oli pooleldi vett täis. Lörtsisadu oli lõppenud, kuid mitte tuul; see lõõtsus üdinitungiva jäisusega üle nõmme. Taevas oli peaaegu must; järelikult pidi juba õhtu olema.

„Mina ütlen teile, et siinkandis tema langes. Justament selle suure astelhernepuhma juures.” Hääl kostis kaugelt ja jäi järgneva vaidluse kestes vaiksemaks.

Jamie kuulis kõrva äärest krabistamist, pööras pead ja nägi varest. Vares seisis jala kaugusel rohul, nägi välja nagu tuulest sasitud must suletuust ja takseeris teda oma ergaste nõelsilmadega. Otsustades, et Jamie ei kujuta endast mingit ohtu, painutas ta hooletu liigutusega kaela ja virutas oma terava noka Jack Randallile silma.

Jamie ajas ennast karjatades üles ja tema järsud liigutused peletasid varese tiibu laperdades ning ärevalt kraaksudes minema.

„Ae! Teie seal!”

Kostis lirtsuvaid samme, ta silme ette ilmus kellegi nägu, millele järgnes kergendav tunne – talle pandi käsi õlale.

„Ta on elus! Tule siia, MacDonald! Siin on abikätt tarvis, tema omal jalal ei kõnni.” Mehed olid neljakesi ja kogu jõudu kokku võttes tõstsid nad Jamie üles; viimase käed jäid jõuetult Ewan Cameroni ja Iain MacKinnoni õlgadelt alla rippuma.

Ta tahtis öelda, et nad ta maha jätaksid; talle oli koos ärkamisega meelde tulnud tema eesmärk ja nüüd ta juba mäletas, et ta oli kavatsenud surma saada. Kuid nende meeste seltskond oli nii meelitav, et ta ei suutnud vastu panna. Viimatine puhkus oli ka surnud jalas uuesti vere käima pannud ja ta teadis, kui raske on tema haav. Ta sureb varsti nagunii; aga jumal tänatud, et mitte üksinda ja pimedas.

„Vett?” Ta huulele suruti kruusiserv ja ta ajas ennast niipalju üles, et juua ilma vett maha ajamata. Talle vajutati korraks käega laubale ja võeti käsi ilma kommentaarideta ära.

Kogu ta keha põles; silmi sulgedes tundis nende taga kõrvetavaid leeke. Ta huuled olid palavikust lõhki ja valusad, kuid aeg­ajalt korduvad külmavärinad olid veel hullemad. Palavikus põledes sai ta vähemalt paigal lamada; külmavärinad seevastu äratasid üles ta haavatud jalas tukkuvad deemonid.

Murtagh. Tal oli oma ristiisa suhtes piinavalt halb tundmus, kuid mitte ühtki mälestust, et see tundmus mingiks teadmiseks vormida. Murtagh oli surnud; ta teadis, et see peab nii olema, aga ei suutnud meenutada, kuidas või miks ta seda teab. Vähemalt pool Šoti armeest oli surnud, nõmmel maha tapetud – niipaljukest oli ta talumajas liikuvate meeste jutust kokku pannud, kuid lahingust ei mäletanud ta ise midagi.

Ta oli varemgi sõda pidanud ja lahinguid löönud ning teadis, et selline mälukaotus on sõdurite hulgas tavaline; ta oli seda näinud, kuigi mitte ise läbi elanud. Ta teadis, et mälestused tulevad pikapeale tagasi ja lootis, et sureb enne, kui see temaga juhtub. Ta liigutas ennast selle mõtte peale ja läbi jala sähvatas tulikuum valujuga, mis pani ta oigama.

„Kas kõik on korras, Jamie?” küsis Ewan ennast tema kõrval küünarnukile ajades, plass nägu nõrgas koiduvalguses. Ewanil oli pea ümber verine side ja krael roostekarva plekid, tilkunud haavast, mille oli tekitanud pead riivanud kuul.

„Noneh, küll saab.” Ta sirutas käe ja puudutas tänulikult Ewani õlga. Ewan patsutas ta kätt ja heitis uuesti pikali.

Varesed olid tagasi. Mustad nagu öö ise, olid nad öösse kadunud, kuid tulid koos koiduga tagasi – lahinguväljalinnud, kaarnad, kes langenute ihude otsas pidusöömaaega peavad. Need võinuks vabalt olla ka tema enda silmad, mille kurjad nokad välja nokivad. Ta tundis laugude all oma ümmargusi ja kuumi silmamune, maitsvaid kallerdiseampse, mis rahutult siia­sinna pöörlesid ja asjatult unustust otsisid, sellal kui tõusev päike ta laud veripunaseks muutis.

Maja ainsa akna alla oli kogunenud neli meest, kes vaikselt juttu ajasid.

„Varvast visata?” küsis üks peaga õue osutades. „Kulla mees, kõige kõvemad meist suudavad vaevu komberdada ja vähemalt kuus tükki on selliseid, kes üldse jalgu alla ei võta.”

„Kui saate põgeneda, siis laske käia,” ütles keegi mees põrandalt. Vaatas oma kildiräbalate sisse mähitud jalga ja kõverdas suud. „Ärge meie pärast passima jääge.”

Aknast välja vahtiv Duncan MacDonald pööras ennast, raputas pead ja muigas süngelt. Aknast langev valgus tõstis esile ta karmi näo kõrgemaid osi ja süvendas tumedaid väsimuskurde.

„Ei me lähe veel ühti,” ütles ta. „Esteks see, et inglasi on seal nagu täisid kasukas; vaata, kuda nad seal voorivad. Praegu ei pääseks keegi ühes tükis Drumossie päält minema.”

„Isegi need, kes eile lõiku said, ei pääse kaugele,” tähendas MacKinnon vaikselt. „Kas te siis ei kuulnud, kuda inglased öösel kiirmarsil siit mööda litsusid? Kas keegi arvab, et neil oleks raske meie sandipataljoni kinni püüda?”

Keegi ei vastanud, kõik teadsid vastust niigi hästi. Paljud mägilased ei suutnud juba lahingu eel hästi püsti püsida, olles külmast, kurnatusest ja näljast omadega täiesti läbi.

Jamie pööras näo vastu seina, paludes omaette, et ta mehed oleksid piisavalt vara teele asunud. Lallybroch asus kaugel; kui nad õigeks ajaks Cullodenist küllalt kaugele jõudsid, siis neid tõenäoliselt kätte ei saada. Kuigi Claire oli talle öelnud, et Cumberlandi kättemaksuhimuline sõjavägi rüüstab kogu Šoti mägismaa, kaasa arvatud kaugemad piirkonnad.

Seekord tõi mõte Claire’ist kaasa vaid kohutava igatsustunde. Issand, kui hea oleks, kui ta oleks siin, puudutaks teda oma kätega, raviks ta haavu ja võtaks ta pea oma sülle. Kuid ta oli läinud – kahesaja aasta kaugusele – ja taevale tänu, et oli! Pisarad veeresid aeglaselt Jamie suletud laugude vahelt ja ta keeras ennast valu alla surudes küljele, et teised neid ei näeks.

Issand, palus ta, tee nii, et Claire oleks väljaspool ohtu. Tema ja laps.

Pärastlõunal hakkas levima suitsuhaisu, mis läbi klaasimata akna ka talumajja sisse pressis. See oli raskem kui püssirohusuits, imal, ja selles aimdus erilist õudset hõngu, mis meenutas liha küpsetamist.

„Nad põletavad surnuid,” ütles MacDonald. Ta polnud kogu selle aja, mis nad majas olid viibinud, ennast oma aknaaluselt istekohalt liigutanud. Ta ise nägi välja nagu surm: süsimustad poriga määrdunud juuksed näolt eemale kraabitud, nägu aga nagu kooljakolp, kõik kondinukid näha.

Siit­sealt nõmmelt kostis nõrku praksatusi. Püssipaugud. Halastuslasud, mida käskisid teha kaastunde säilitanud Inglise ohvitserid, enne kui tartanisse riietatud õnnetu oma õnnelikumate saatusekaaslaste kõrvale tuleriidale tõsteti. Kui Jamie pilgu tõstis, nägi ta Duncan MacDonaldit endiselt akna all istumas, silmad suletud.

Jamie kõrval lamav Ewan Cameron lõi risti ette. „Heidaks taevas meilegi sedapalju armu,” sosistas ta.

*

Taevas heitiski. Teise päeva lõunatund oli just läbi saanud, kui nad kuulsid talumajale lähenevate saabastes jalgade samme ja vaiksetel nahkhingedel liikuv uks lükati lahti.

„Püha taevas,” ütles keegi vaikselt sees avaneva vaatepildi peale. Uksest sisse voogav värske õhk segunes muldpõrandal lebavate või kössitavate määrdunud, ligaste ja veriste kehade läppunud haisuga.

Relvastatud vastuhaku üle polnud isegi arutatud; kellelgi ei olnud pealehakkamist ja poleks ka olnud mõtet. Jakobiidid lihtsalt istusid ja ootasid, millal keegi neile külla suvatseb tulla.

Külaliseks osutus major, värske ja puhas oma ainsagi plekita univormis ning läikimalöödud saabastes. Pärast hetkelist kõhklust, heitnud pilgu seesolijaile, astus ta üle läve, leitnant tihedalt kannul.

„Minu nimi on lord Melton,” ütles ta otsivalt ringi vaadates, nagu püüaks leida majas varjuvate inimeste juhti, kelle poole oma jutuga õigupoolest pöörduda.

Ka Duncan MacDonald lasi pilgul ringi käia, tõusis siis aeglaselt püsti ja noogutas majorile peaga. „Duncan MacDonald Glen Richiest,” ütles ta. „Ja ülejäänud...” – ta viipas käega – „...on Tema Majesteedi kuningas Jamesi viimased sõdurid.”

„Nii ma oletasingi,” kostis inglane kuivalt. Ta oli noor, varastes kolmekümnendates mees, kuid käitus kogenud sõjamehe enesekindlusega. Ta silmitses mehi tähelepanelikult ükshaaval, pistis siis käe kuue põue ja tõmbas välja kokkumurtud paberilehe.

„Mul on siin käsk tema helduselt Cumberlandi hertsogilt,” ütles ta. „Mis näeb ette kõigi äsjalõppenud reetliku mässu osaliste viivitamatut hukkamist.” Ta silmitses veel kord majakese asukaid. „On siin keegi, kes väidab, et ta on reetmissüüst prii?”

Šotlaste hulgast kostis vaikset naerukõhinat. Reetmissüüst prii – siin, lahinguvälja serval, nägu püssirohutahmane?

„Ei, milord,” ütles MacDonald vaevumärgatava muigega. „Riigireeturid kõik. Tähendab, meid puuakse üles?”

Meltoni näol vilksatas pahakspanu, seejärel muutus ta ilme taas osavõtmatuks. Ta oli õblukese kehaga, kuid suutis sellegipoolest mõjuda autoriteetselt.

„Teid lastakse maha,” ütles ta. „Teil on tund aega ennast ette valmistada.” Ta kõhkles ja heitis pilgu leitnandile, nagu pelgaks oma alluva ees liiga suuremeelsena näida, kuid jätkas siis. „Kui keegi teist soovib kirjatarbeid – et näiteks mõni kiri kirjutada –, siis mu kompanii sekretär võib teile tuua.” Ta noogutas kergelt MacDonaldile, keeras kannal ringi ja lahkus.

See oli sünge tund. Mõned võtsid pakutud sule ja tindi vastu ning kritseldasid kangekaelselt tähti, hoides paberit vastu kaldus puitkorstnat, kuna muud siledat pinda majas polnud. Teised palvetasid vaikselt või istusid lihtsalt maas ja ootasid.

MacDonald oli palunud Giles McMartini ja Frederick Murray eest, tuues ette, et poisid on vaevalt seitseteist ja neid ei peaks nuheldama sama raskelt kui vanemaid. Palve lükati tagasi ja poisid istusid nüüd kõrvuti seina ääres, näost valged, ja hoidsid teineteisel käest kinni.

Neid vaadates tundis Jamie teravat valusööstu – ja ka kõigi teiste pärast, truud sõbrad ning vaprad sõjamehed, nagu nad olid. Enda pärast tundis ta ainuüksi kergendust. Pole vaja enam millegi pärast muretseda ega midagi teha. Ta oli oma meeste, oma naise ja oma sündimata lapse heaks teinud kõik, mis võimalik. Nüüd võivad tema ihulised vaevad lõppeda ja ta läheb tänulikult rahuvalda.

Ta sulges rohkem kombe kui sisemise sunni pärast silmad ja alustas patukahetsuspalvet, tehes seda harjunud kombel prantsuse keeles. Mon Dieu, je regrette... Kuid ta ei kahetsenud tegelikult; mistahes kahetsuseks oli ammu hilja.

Kas ta pääseb kohe pärast surma Claire’i juurde? Või tuleb neil mõnda aega lahus olla? Igal juhul näeb ta teda taas. Selle veendumuse külge klammerdus ta märksa kõvemini kui usutõdede külge. Jumal oli Claire’i talle kunagi andnud, Jumal annab ta ka tagasi.

Unustades palvesõnad, hakkas Jamie tema näojooni vaimusilma ette manama: lõuaja oimujoont, laia kaunist otsaesist, mis alati kutsus ennast suudlema, täpselt ühte ja samasse pehmesse kohta kulmude vahel, ninajuurel, selgete meekarva silmade vahel. Seejärel keskendus Jamie naise suule, kujutledes selle täidlast, ahvatlevat kaarjoont, selle maitset ning puudutust ning sellest võrsuvat rõõmu. Meeste palvepomin, sule kriipimine paberil ja Giles McMartini allasurutud vaiksed nuuksed kustusid ta kõrvust.

Pärastlõuna oli ammu käes, kui Melton tagasi tuli, ja seekord oli tal lisaks leitnandile ja sekretärile kaasas kuus sõdurit. Ta jäi taas ukselävele peatuma, kuid MacDonald tõusis enne, kui ta midagi öelda jõudis.

„Mina lähen esimesena,” ütles ta ja kõndis rahulikul sammul üle toa. Ent kui ta kummardus, et madalast uksest läbi astuda, pani lord Melton talle käe varrukale.

„Kas te võiksite mulle enne oma täisnime öelda, söör? Sekretär kirjutab selle üles.”

MacDonald heitis pilgu kirjutajale, vaevumärgatav kibe muie suunurka kõverdamas.

„Trofeede nimekiri, jah? Olgu, olgu.” Ta kehitas õlgu ja ajas end sirgu. „Duncan William MacLeod MacDonald Glen Richiest.” Ta kummardas viisakalt lord Meltonile. „Teie teenistuses, mu härra.” Ta astus uksest välja ja varsti kostis kuskilt lähedalt üksik püstolilask.

Poistel lubati minna koos, ja uksest väljudes hoidsid nad teineteisel endiselt kõvasti käest kinni. Ülejäänud võeti ükshaaval ja kõigilt küsiti nime, et sekretär saaks selle kirja panna. Viimane istus ukse kõrval järil, pea süles lebavate paberite kohal, ega tõstnud meeste möödudes pilkugi.

Kui tuli Ewani kord, ajas Jamie ennast küünarnukkidele ja haaras nii kõvasti kui suutis kinni sõbra käest.

„Näeme varsti,” sosistas ta.

Ewani käsi ta peos värises, kuid Cameronide veri mitte ja mees vaid naeratas. Siis ta kummardus Jamie kohale, suudles teda otse suule ja tõusis, et minna.

Viimaseks jäeti need kuus, kes ei suutnud kõndida.

„James Alexander Malcolm MacKenzie Fraser,” ütles ta aeglaselt, et anda kirjutajale aega kõik nimed õigesti üles tähendada. „Broch Tuarachi isand.” Ta ütles ka selle kannatlikult tähthaaval, tõstis siis pilgu ja vaatas Meltonile otsa.

„Milord, ma olen sunnitud paluma, et oleksite nii lahke ja aitaksite mul püsti tõusta.”

Melton ei vastanud, vaid põrnitses talle otsa, näoilmes segunemas kerge vastumeelsus, ebamäärane hämmastus ja lisaks veel midagi, mis meenutas tärkavat hirmu.

„Fraser?” küsis ta. „Broch Tuarachist?”

„Jaa, mina,” kostis Jamie kannatlikult. Kas see mees ei võiks pisut kiiremini teha? Üks asi oli olla surma mõistetud, kuid kuulata, kuidas su sõbrad ükshaaval maha lastakse, hoopis teine asi, ja rahustavalt ei mõjunud see mitte. Ta käed värisesid keha ülevalhoidmise pingest ja soolikad, mis ei jaganud tema kõrgemate organite resigneerunud meeleolu, püüdsid ennast kohutava korinaga sõlme keerata.

„Kurat ja põrgu,” pomises inglane. Ta kummardus, uuris seina varjus lebavat Jamiet ja viipas siis leitnandi lähemale.

„Aidake mul ta valguse kätte viia,” käskis ta. Nad ei teinud seda just õrnalt ja Jamie oigas, kui liigutamine talle valunoole jalast otse pähe saatis. Valu lõi ta korraks oimetuks ja ta ei kuulnud Meltoni järgmist küsimust.

„Kas te olete jakobiit, keda hüütakse Punapea Jamieks?” kordas Melton kärsitult.

Õudne aimus sähvatas läbi Jamie pea; kui teada saadakse, et tema ongi kurikuulus Punapea Jamie, viimati nad ei lasegi teda maha. Vaid viivad ahelais Londonisse nagu sõjasaagi, et tema üle kohut mõista. Ja pärast seda tuleb timuka köis, pärast köit aga pannakse ta pooleldi poodult lavatsile, kus timukas tema kõhu lõhki lõikab ja soolikad välja rebib. Sooled korisesid seepeale taas pikalt; ka neile ei sobinud see mõte.

„Ei,” vastas ta nii veenvalt kui oskas. „Läheks asjaga õige edasi, mis?”

Vastust kuulamata laskus Melton põlvili ja rebis Jamie särgikaeluse lahti. Ta sobras tema punaseid rinnakarvu ja lükkas ta pea järsult kuklasse.

„Neetud!” ütles ta. Melton surus sõrmega Jamiele rangluu kohalt kaelale. Seal oli väike kolmnurkne arm, ja just see näis küsitlejale muret tekitavat.

„James Fraser, Broch Tuarachi isand; punased juuksed ja ihukarvad ning kolmnurkne arm kaelal.” Melton lasi karvadest lahti ja vajus kandadele, kratsides äraoleval ilmel lõuga. Siis võttis ta ennast kokku, pöördus leitnandi poole ja viipas käega viimase viie talumajja jäänud mehe poole.

„Võtke ülejäänud ette,” andis ta käsu. Tema heledad kulmud olid ninajuurel sügavas kortsus koos. Ta kõrgus Jamie kõrval, kulm endiselt kortsus, sellal kui ülejäänud šoti vangid minema viidi.

„Ma pean järele mõtlema,” pomises ta. „Kurat, ma pean järele mõtlema!”

„Tehke seda, kui suudate,” ütles Jamie. „Aga mina pean uuesti pikali viskama.” Nad olid ta tagumise seina najale istuma pannud, jalg ette välja sirutatud, kuid isegi selles asendis istumine käis talle pärast kahepäevast lamamist üle jõu; tuba käis ta silme ees ringi ja silme ees sähvisid pisikesed sädemed. Ta lasi keha küljele vajuda ja libistas ennast kõhuli muldpõrandale maha, silmad kinni, kuni peapööritus mööda läheb.

Melton pomises omaette edasi, kuid sõnadest Jamie aru ei saanud; talle ei läinud need ka eriti korda. Päevavalguse käes istudes oli ta esmakordselt oma jalga näinud ja võis üsna kindel olla, et ta ei ela nagunii poomiseni.

Poole reie pealt ülespoole oli jalg kurjakuulutavalt tumepunaseks värvunud, ja see punane oli märksa eredam kui kuivanud vereplekid. Haav ise mädanes; kuna teiste meeste hais oli hajumas, siis tundis ta nüüd lagunevate kudede nõrka iiveldavmagusat hõngu. Kuid kiire lask pähe tundus sellegipoolest parem kui infektsiooni kätte suremise valu ja deliirium. Kas sa pauku kuulsid? küsis ta endalt ja vajus maha, jahe kinnitambitud muldpõrand ema rinnana kuumavat põske paitamas.

Ta ei olnud siiski päris teadvuseta, vaid hõljus kuskil palavikuuimas, ja sellestki kiskus ta järsult välja Meltoni hääl.

„Grey,” ütles see hääl, „John William Grey! Kas te teate seda nime?”

„Ei,” vastas Jamie uneja palavikusegaselt. „Kuule, lase mind maha või mine minema, eks? Ma olen haige.”

„Carryarricki lähedal,” käis Meltoni hääl läbematult peale. „Üks noormees, heledapäine poiss, umbes kuueteistaastane. Kohtusid temaga metsas.”

Jamie kõõritas oma piinaja poole. Palavik muutis pilgu ähmaseks, kuid selles peenejoonelises, suurte tütarlapselike silmadega näos tema kohal aimus midagi kaugelt tuttavlikku.

„Aa,” ütles ta siis, olles peas läbisegi keerlevatest mälupiltidest ühe näo kinni püüdnud. „See väike vennike, kes mind tappa üritas. Jaa, mäletan teda.” Ta pani silmad uuesti kinni. Nii nagu palavikus juhtub, läks üks kujutluspilt kummaliselt üle teiseks. Ta murdis tookord John William Grey käe; mälestus poisi peenikestest luudest tema käes muutus mälestuseks Claire’i käsivarrest, millest kinni hoides ta naise kivide haardest välja tiris. Jahe hägune tuuleõhk paitas ta nägu otsekui Claire’i sõrmedega.

„Kurat küll, ärka üles!”

Melton raputas teda närviliselt ja Jamie pea kõlkus sinna­tänna.

„Kuula mind!”

Jamie avas jõuetult silmad. „Mis on?”

„John William Grey on mu vend,” ütles Melton. „Ta rääkis mulle teie kohtumisest. Sa kinkisid talle elu ja tema andis sulle ühe lubaduse – oli nii?”

Tohutu jõupingutusega sundis Jamie ennast uuesti teadvusele. Ta oli poisiga kohtunud kaks päeva enne ülestõusu esimest lahingut, šotlaste võitu Prestonpansi juures. Seda episoodi käesolevast hetkest lahutav poolaasta tundus nagu sügavik; nii palju oli vahepeal juhtunud.

„Jajaa, mäletan. Ta lubas mind tappa. Aga ma ei pane pahaks, kui sa tema eest selle ära teed.” Tema silmalaud hakkasid jälle kinni vajuma. Kas mahalaskmiseks peab inimene meelemärkusel olema?

„Ta ütles, et tal on sinu ees auvõlg, ja nii ongi.” Melton tõusis püsti, lõi põlved kuuekäänistega puhtaks ja pöördus leitnandi poole, kes oli küsitlemist üpris jahmunud pilgul pealt vaadanud.

„Kuradima loll olukord, Wallace. See... see jakobiiditõbras on kuulus tegelane. Oled sa Punapea Jamiest kuulnud? Kes plakatite peal oli?” Leitnant noogutas, silmitsedes uudishimulikult oma jalge ees mustuses lebavat verist kogu. Melton muigas mõrult.

„Praegu ei paista ta eriti ohtlik välja, eks ole? Aga ta on sellegipoolest Punapea Jamie Fraser ja tema heldus oleks ülimalt rahul, saades teada, kui prominentne vang tal on. Charles Stuartit pole nad veel leidnud, aga kuulsamad jakobiidid pakuvad rahvamassidele Tower Hillil peaaegu sama suurt rahuldust.”

„Kas ma saadan tema heldusele sõna?” küsis leitnant ja sirutas käe sõnumikarbi järele.

„Ei!” Melton pööras ennast ja jäi vangi jõllitama. „Selles häda ongi! Peale selle, et ta on esmaklassiline võllaroog, on see närune kaabakas ühtlasi mees, kes võttis Prestoni lähedal kinni mu venna, ja selle asemel et jõmpsikat maha lasta, mille too oli auga ära teeninud, säästis ta tema elu ja saatis üksuse juurde tagasi. Ja see,” pressis ta läbi hammaste, „pani mu perekonna peale neetult suure auvõla!”

„Taevas hoidku,” sõnas leitnant. „Siis te küll ei saa teda tema heldusele üle anda.”

„Neetud, ei saa! Ma ei saa seda tõbrast isegi maha lasta, ilma et see mu venna au määriks antud sõna murdmise läbi.”

Vang avas ühe silma. „Ma ei ütle kellelegi, kui sa selle siiski ära teed,” lausus ta ja pani silma kohe kinni tagasi.

„Lõuad!” Enesevalitsust kaotades virutas Melton lamajat jalaga, nii et viimane oigas, kuid enam midagi ei öelnud.

„Me võiksime ta teise nime all maha lasta,” pakkus leitnant abivalmilt.

Lord Melton vaatas oma abilist hävitava põlgusega ja pööras siis pilgu aknasse, et hinnata kellaaega.

„Kolme tunni pärast on pime. Ma pean korraldama ülejäänud hukatute matmise. Senikaua otsi mulle üks väike vanker ja lase heinu täis panna. Leia hobusemees – leia selline, kes ei lobise, Wallace, see tähendab, keda saab ära osta – ja ole nendega pimeda hakul siin.”

„Just nii. Seda, et... Mis vangist saab?”

Leitnant osutas ebakindla žestiga maas lamavale kehale.

„Mis temaga on?” küsis Melton järsult vastu. „Ta on liiga nõrk, et roomata, ammugi kõndida. Ta ei lähe siit kusagile – vähemalt mitte enne, kui sa vankri tood.”

„Vankri?”

Vang ilmutas elumärke. Tegelikult oli ta vaidluse ajel ennast ühe käe najale ajanud. Verd täis valgunud sinised silmad korpas juuksesalkude taga olid hirmust pärani. „Kuhu te mind saadate?” Uksel seisev Melton pööras ennast ja heitis talle tülgastust täis pilgu.

„Sa oled Broch Tuarachi isand, on nii? Sinna ma sind saadangi.”

„Ma ei taha koju! Ma tahan, et mind maha lastaks!”

Inglase ilme muutus.

„Sonib,” ütles leitnant paljutähendavalt ja Melton noogutas.

„Ma kahtlen, kas ta seda teekonda üle elab, aga siis pole tema surm vähemalt minu hinge peal.”

Uks sulgus kindlalt inglaste järel ja Jamie Fraser oli taas üksi – ning ikka veel elus.