Читать книгу Rändaja. 1. raamat - Diana Gabaldon - Страница 6

Kui olin väike, ei meeldinud mulle porilompidesse astuda. Mitte sellepärast, et oleksin kartnud uppunud ussikesi või märgi sokke; ma olin üsna kasimata laps, kes õndsa hoolimatusega mingist räpast väljagi ei teinud.

Ei meeldinud, kuna ma ei suutnud ennast veenda, et see täiuslikult sile pind on vaid õhuke veekiht kõva maapinna peal. Uskusin, et tegemist on sissepääsuga mingisse üüratusse kõrvalmaailma. Mõnikord, kui mu sammud veepinna kergelt võbelema panid, kangastus lomp mulle lõputult sügavana, nagu põhjatu meri, kus varitsevad keerdus haarmed ja veiklevad soomused ning mille kaugetes vaiksetes sügavikes hiilivad tohutud kehad ja teravad hambad.

Kuid siis, pöörates pilgu alla, nägin ma vaid omaenda ümmargust näolappi ja sassis juukseid pilvitu sinise taeva taustal ning mulle torkas pähe, et lomp on ehk hoopis sissepääs teise taevasse. Kui astun sinna, kukun sisse ja muudkui kukun ja jäängi kukkuma lõpututesse taevaavarustesse.

Ainus aeg, kui ma julgesin läbi lombi kõndida, oli videvik, siis kui taevasse ilmusid esimesed tähed. Kui vaatasin veepinnale ja nägin seal tähetera, võisin julgelt läbi marssida – sest kui peaksingi sisse kukkuma, saan ju tähest kinni hakata ja ennast ära päästa.

Isegi nüüd, kui näen oma teel lompi, pean mõttes kinni – ehkki jalad ei peatu –, ja kiirustan seejärel lapsepõlvemälestust seljataha jättes edasi.

Aga mis siis, kui sa seekord kukudki?