Читать книгу Leegitsev rist 2. osa - Диана Гэблдон - Страница 11

Punkt 12. Ükski ohvitser ega sõdur ei tohi väljuda laagri piiridest ja tunnimeeste nägemisulatusest.

Punkt 63. Vägede juhtivohvitserid peavad hulguseid ja kahtlasi isikuid küsitlema, arreteerima need, kes ei oska oma käikude kohta mõistlikku seletust anda, ning teatama nendest staapi.

„Laagri kohustused ja eeskirjad”: Tema Ekstsellentsi kuberner Tryoni korraldused Põhja-Carolina provintsile.

Roger kobas püksitaskut, kuhu oli torganud tinast sõdurimärgi. See poolteisetollise läbimõõduga rinnamärk, mille ääred olid augustatud ning keskel võis näha rohmakalt sissepressitud tähti FC tähistamaks Fraseri kompaniid, tulnuks õmmelda kuue või kübara külge; nimetatud märgid ja riidest kokardid olid kuberneri jalaväelaste ainsad vahendid, mis võimaldasid eristada rahvakaitseväelast reguleerijast.

„Ning kuidas on üldse võimalik aru saada, keda tuleb tulistada?” oli ta irooniliselt küsinud, kui Jamie talle selle märgi kahe päeva eest andis. „Kui minna piisavalt lähedale, et seda märki näha, kas ei jõua teine vennike sinust ette?”

Jamie oli vastanud talle sama iroonilise pilguga, kuid hoidunud viisakuse pärast kommenteerimast Rogeri laskmisosavust ning tõenäosust, et ta on üleüldse suuteline oma musketiga kellelegi ohtlikuks saama.

„Mina ei hakkaks ootama,” oli Jamie öelnud. „Kui keegi tormab püssiga sinu poole, siis tulista ja looda parimat.”

Mõned lõkke ääres istuvad mehed hakkasid seepeale naerma, aga Jamie eiras neid. Ta võttis kepi ning tõmbas süte vahelt välja kolm mustaks tõmbunud maguskartulit, mis jäid jahedas õhtuses õhus aurates kõrvuti lebama. Ta tonksas üht jalaga, nii et see lõkkesse tagasi veeres.

„See olime meie,” seletas Jamie. Ta tonksas teist. „See oli kolonel Leechi kompanii ning too,” kolmas läks saapaninast tõugatuna loperdades kaaslastele järele, „oli kolonel Ashe’i oma. Said aru?” Ta vaatas kulmu kergitades Rogerile otsa.

„Iga kompanii liigub edasi oma teed pidi, nii et teiste kompaniidega sa tõenäoliselt ei kohtu – vähemasti esialgu. Kõik, kes meile vastu tulevad, on arvatavasti vaenlased.” Siis venis tema suu kergelt naerule ning ta osutas põgusa käeviipega ümberringi istuvatele meestele, kes olid ametis õhtusöögiga.

„Neid mehi siin tunned sa ju hästi? Noh, ära nende pihta lase ja kõik on tipp-topp.”

Tillukeste kollaste õitega üle külvatud nõlvakust ettevaatlikult alla minnes muigas Roger endamisi mõrult. See oli olnud hea nõuanne; mõte, et teda võidaks tulistada, valmistas talle märksa vähem hirmu kui see, et ta võiks eksikombel haavata kedagi teist või – ka see mure ei jätnud teda maha – laseb iseendal mõne sõrme küljest.

Roger oli endamisi otsustanud, et ei tulista kedagi – milline ka poleks olukord või šanss kellelegi pihta saada. Ta oli küllaga kuulnud reguleerijate, olgu siis Abel MacLennani või Hermon Husbandi lugusid. Isegi kui suhtuda Husbandi liialdatud stiilisse reservatsioonidega, rääkisid need ometi kisendavast ebaõiglusest, mille eest oli võimatu end kaitsta. Kuidas saanuks Roger tappa või haavata meest, kes ei tee muud, kui protestib kuritarvituste ja korruptsiooni vastu, mis ajavad oma jultumuses harja punaseks igal õiglase meelega inimesel?

Õppinud ajaloolasena oli ta näinud siinseid olusid piisavalt, et mõista, kui üldlevinud mainitud pahed on ja millest need võrsuvad, ning andis endale suurepäraselt aru, kui raske on neid välja juurida. Ta mõistis ka Tryoni hoiakut – mingil määral –, aga nii kaugele Rogeri sümpaatia ei ulatunud, et teinuks temast Inglismaa huvide, veel vähem siis kuberneri reputatsiooni ja jõukuse innuka kaitsja.

Ta kuulis hääli, peatus korraks ja astus vaikselt suure papli tüve taha.

Hetk hiljem ilmus nähtavale kolm meest, kes ajasid isekeskis muretult juttu. Kõigil kolmel oli püss ja padrunikarp, aga nad ei meenutanud kuidagi süngeid sõdalasi, kel seisab järgmisel päeval ees lahing; pigem nägid nad välja nagu kolm jänesejahile siirduvat sõpra.

Ja just see siht neil paistiski olevat: hankida toidupoolist. Ühel rippus vööl punt karvaseid loomakesi, teise musliinkotil võis näha plekke, mis olid ilmselt tekkinud värskest verest. Papli tagant piiluva Rogeri silme all jäi üks mees seisma ja sirutas käe välja, et peatada ka kaaslased, kes tardusid mõlemad paigale nagu jahikoerad, nina umbes kuuekümne jardi kaugusel kasvavate puude poole pööratud.

Isegi teades, et seal peab midagi olema, kulus Rogeril hetk, enne kui ta märkas väikest hirve seismas liikumatult noorte puude taustal, sest laiguti läbi lehtede langev looritatud valgus moodustas loomale peaaegu täiusliku maskeeringu.

Esimene mees võttis tasakesi püssi õlalt ning sirutas käe varda ja padruni järele, aga kaaslased asetasid talle keelavalt käe käsivarrele.

„Pea kinni, Abram,” ütles teine mees vaikselt, kuid selgelt. „Pole mõistlik tulistada jõele nii lähedal. Kuulsid küll, mis kolonel ütles: reguleerijad on võtnud selle punkti juures positsioonid sisse üsna kalda lähedal.” Ta osutas peaga napilt saja jardi kaugusel nähtamatult voolavat jõge märgitseva leppade ja pajude rivi poole. „Sa ei taha neid ju ometi praegu provotseerida.”

Abram noogutas vastu tahtmist ja heitis püssi uuesti õlale.

„Õige küll. Ei tea, kas madinaks läheb juba täna?”

Roger vaatas uuesti puudetuka poole, aga hirv oli kadunud – hääletult nagu suits.

„Ma ei mõista, miks sellega viivitada.” Kolmas mees tõmbas varrukast kollase kaelaräti ja pühkis nägu; ilm oli palav ja õhk lämbe. „Tryonil on relvad hommikust peale positsioonidel, tema pole mees, kes laseks end üllatada. Ootab võib-olla Waddelli mehi, ehkki võiks ju arvata, et saab ka nendeta hakkama.”

Abram turtsatas põlastavalt.

„Et sellest rämpsust jagu saada? Oled neid ju näinud, eks. Viletsamaid sõjamehi annab otsida.”

Kaelarätiga mees muigas küüniliselt.

„Olgu sellega kuidas on, Abie. Noid kolkast tulnud rahvakaitseväelasi oled sa ju ka näinud. Kui nüüd rämpsust rääkida. Ja mis reguleerijatesse puutub, siis – rämps või mitte – neid on palju. Kapten Neale’i jutu järgi kaks ühe vastu.”

Abram mühatas ning heitis veel ühe kahetseva pilgu metsa ja selle taga peituva jõe poole.

„Rämps,” kordas ta juba kindlamalt ja pöördus minekule. „Läki siis, vaatame ringi üleval nõlva peal.”

Jahimehed olid samal pool kui tema; kokardit nad ei kandnud, aga Roger nägi nende rinnal ja mütsi küljes hommikupäikese käes läikimas rahvakaitseväe märki. Sellegipoolest jäi ta peitu, kuni mehed omavahel muretult vesteldes silmist kadusid. Ta oli üsna kindel, et Jamie saatis ta seda ülesannet täitma kellegagi kooskõlastamata; oli parem, kui ta ei pea oma käigust kellelegi aru andma.

Suurem osa rahvakaitseväelasi suhtus reguleerijatesse parimal juhul põlastavalt. Halvemal juhul – kõrgemate ohvitseride seas – oli hoiak külm ja kättemaksuhimuline.

„Nad tuleb purustada ühe korraga ja lõplikult,” oli Caswell eelmisel õhtul lõkke ääres kohvi rüübates öelnud. Koloonia idaosas paikneva suure istanduse omanikul Richard Caswellil ei jagunud reguleerijate muredele kaastunderaasugi.

Roger kobas uuesti taskut ja mõtles. Ei, parem jäägu märk sinna. Kui nõutakse, võib ta selle välja koukida; ta ei uskunud, et keegi ta vähimagi hoiatuseta selja tagant maha laseb. Üle lopsaka rohuga jõeluha kõndides tundis ta end sellegipoolest elava märklauana ning ohkas tahtmatult kergendusest, kui jõe kaldal kasvavate pajude roidunult rippuvad oksad ta oma jahedasse varju võtsid.

Musketi oli Roger Jamie nõusolekul maha jätnud ning tulnud relvituna, kui välja arvata vööl rippuv nuga, mis kuulus loomuliku osana iga mehe varustuse juurde.

Peale selle oli tal kaasas veel üksnes suur valge rätt, mis praegu lebas kokkuvoldituna kuue põuetaskus.

„Kui sind peaks ähvardatama – ükskõik kus –, lehvita seda ja karju „Vaherahu!”,” oli Jamie õpetanud. „Seejärel käsi kutsuda mind ja ära lausu sõnagi, enne kui olen kohale jõudnud. Kui keegi ei takista, too Husband vaherahulipu kaitse all minu juurde.”

Kujutledes end kõndimas Hermon Husbandiga üle jõeluha tagasi, toki otsa seotud kaelarätt pea kohal lipendamas nagu turiste läbi lennuvälja juhataval giidil, oleks Roger tahtnud valjusti naerma pahvatada. Jamie polnud paraku naernud, isegi mitte naeratanud, seepärast oli ta räti tõsise näoga vastu võtnud ja hoolikalt tasku pistnud. Nüüd piilus Roger läbi rippuvate okste loori, aga kõrgemale kerkiva päikese käes sädelev jõgi kulges tema ees vagusalt, kuulda oli ainult üle kivide ja savi voolava vee vaikset vulinat. Näha polnud kedagi ning vee hääl summutas helid, mis võinuksid kosta teisel kaldal kasvavate puude tagant. Kui rahvakaitseväelased ei hakkaks teda ehk selja tagant maha laskma, siis selles, et reguleerijad talle eestpoolt kuuli keresse ei kihuta, nähes teda valitsusepoolselt kaldalt üle jõe tulemas, polnud Roger sugugi kindel.

Ent terveks päevaks puude varju konutama jääda ei saanud ta ka. Roger astus lagedale ja seadis sammud piki kallast allavoolu, kuhu olid osutanud jahimehed; seejuures pidas ta puudel hoolega silma peal, et ei magaks maha ühtki elumärki. Koolmekohas polnud raske üle jõe minna, sest vesi oli madal ja põhi kivine. Ent kui reguleerijad olid hõivanud positsioonid kusagil lähikonnas, siis olid nad igatahes kuradima vaiksed.

Rahulikumat vaatepilti olnuks raske ette kujutada, ent ometi kuulis Roger ühtäkki südant kõrvus vasardamas. Teda valdas taas too kummaline teadmine, et keegi seisab päris tema lähedal. Ta vaatas ringi, aga liikvel polnud hingelistki – ainult vesi voolas ja rippuvad pajuoksad õõtsusid.

„Oled see sina, isa?” küsis ta vaevukuuldavalt ja tundis end sedamaid tobedalt. Ent heasoovliku olendi ligioleku tunne ei nõrgenenud.

Peletanud selle mõttelise õlakehitusega eemale, kummardus Roger ning võttis kingad ja põlvikud jalast. See tuleneb lihtsalt olukorrast, mõtles ta. Kahlata läbi madala jõe kveekeritest mässajate laagrisse oli küll midagi sootuks muud kui lennata Spitfire’iga üle öise La Manche’i Saksamaad pommitama. Aga lahinguülesanne on lahinguülesanne, otsustas Roger.

Ta vaatas veel kord ringi, kuid nägi üksnes madalas vees vingerdavaid kulleseid. Suunurk kergitatud mõruks muigeks, astus Roger vette, pillutades ehmunud kulleseparve laiali.

„Võtame siis julguse kokku,” ütles ta ühele mõrsjapardile. Lind ei teinud temast väljagi, vaid jätkas hõljuvate vesikressilahmakate keskel toiduotsinguid.

Puude vahelt ei kostnud ühtki ähvardavat hõiget ega üleüldse vähimatki heli peale pesitsevate lindude rõõmsa sädistamise. Alles siis, kui Roger end päikesesoojal kivil istudes kuivatas, et kingad ja põlvikud uuesti jalga panna, kuulis ta lõpuks midagi, mis lubas oletada, et jõest pisut eemal leidub siiski inimesi.

„Mida siis sina tahad, kullake?”

See kostis Rogeri selja tagant võsast ning ta tardus, tundes südant kõrvus vasardamas. Hääl kuulus naisele. Enne kui ta jõudis end liigutada või midagi vastata, kuulis ta naeru, madalamat ja erilise tooniga, ning lõdvestus.

Vaist oli mõistusest ette jõudes öelnud talle, et säärane intonatsioon ei tähenda hädaohtu.

„Ei tea, musirull, oleneb kui palju see maksab.”

„Ohoo, vaata aga vaata. Kas nüüd on õige aeg penne lugeda?”

„Ärge muretsege, tüdrukud, kui vaja on, teeme korjanduse.”

„Ah siis nõnda need asjad teil käivadki? Tore on, söör, aga kui teada tahate, siis selles koguduses tehakse korjandus enne ja alles siis hakatakse laulma!”

Kuulates seda sõbralikku aasimist, järeldas Roger, et hääled kuuluvad kolmele mehele ja kahele naisele, ning nad kõik näisid teadvat, et kolm jagub kahega täpselt, vähimagi jäägita.

Võtnud kingad näppu, hiilis ta hiljukesi eemale, jättes nähtamatud tunnimehed – või kes nood ka iganes polnud – oma rehkendust tegema. Reguleerijate armees ei valitsenud nähtavasti nii range kord kui valitsusvägede seas.

Väljend „range kord” polnud siin ilmselt üleüldse omal kohal, tõdes Roger pisut hiljem. Teadmata, kus paiknevad reguleerijate põhijõud, oli ta mõnda aega hoidnud kalda lähedusse. Kõndinud niiviisi maha peaaegu veerand miili, polnud ta kohanud ainsatki hingelist peale kahe libu ja nende kundede. Järjest suuremat ebalust tundes liikus ta läbi väikeste männisalude ja üle rohumaaservade edasi, kaaslasteks üksnes kudrutavad linnud ning väikesed oranžides ja kollastes toonides liblikad.

„Mis kuradi sõjapidamine see niiviisi käib?” pomises Roger läbi põldmurakatihniku rüsides endale nina alla. Ta tundis end nagu mingis ulmefilmis, kus kõik peale peategelase on ühtäkki maamunalt haihtunud. Ta hakkas juba muretsema: mis saab, kui tal ei õnnestu leida toda pagana kveekerit – ega sõjavägegi –, enne kui laskmiseks läheb?

Siis, ühe jõelooke tagant lagedale astudes nägi Roger esimest korda päris reguleerijaid: salkkond naisi pesi kivide vahel voolavas vees riideid.

Enne kui nood jõudsid teda märgata, tõmbus ta võssa tagasi ja pööras jõele selja. Kui naised olid siin, siis ei saanud mehedki kaugel olla.

Ega olnudki. Läbinud veel mõne jardi, hakkas ta kuulma laagri helisid, muretuid hääli, lusikate ja teekatelde kõlksatusi, raiutava tulepuu raksatust. Kui Roger viirpuupuhma varjust välja astus, oleks trobikond noori mehi ta äärepealt jalust maha jooksnud, ajades huilete ja hõigete saatel taga kaaslast, kes keerutas pea kohal äsja mahalõigatud pesukarusaba ning pani selle põgenedes kenasti lehvima.

Nad tormasid tulijast mööda, pööramata talle vähimatki tähelepanu, ning Roger kõndis juba rahulikuma südamega edasi. Keegi ei peatanud teda, siin ei olnud tunnimehi. Kõige järgi otsustades polnud võõras nägu siin uudis ning selles ei nähtud hädaohtu. Paar meest heitis talle põgusa pilgu, ent jätkas siis jutuajamist, nägemata tema tulekus midagi imelikku.

„Ma otsin Hermon Husbandit,” ütles ta pikema sissejuhatuseta ühele mehele, kes küpsetas lõkke kahvatute leekide kohal oravat. Kõnetatu ei paistnud temast esimese hooga aru saavat.

„Seda kveekerit,” täpsustas Roger.

„Ah teda,” vastas mees ja tema nägu selgines. „Ta on kusagil kaugemal – arvan, et sealpool.” Ta sirutas kepi abivalmilt välja ning näitas teed, söestunud orava mustad käpakesed õieli.

„Kusagil kaugemal” oli päris kaugel. Roger pidi läbima veel kolm hajali paiknevat laagrit, enne kui jõudis kohta, kus paiknesid armee põhijõud – kui neid üleüldse säärase nimetusega võis austada. Tuli küll tunnistada, et meeleolu paistis olevat mõnevõrra tõsisem, niisugust muretut tembutamist kui jõe ääres Roger ei näinud. Aga sõjaväe juhtkonna strateegilist keskust ei meenutanud ka siin ometi miski.

Temas hakkas pead tõstma väike lootus, et verevalamist on ikkagi võimalik vältida, mis siis et kaks sõjaväge seisavad vastamisi ja suurtükid on valmis seatud. Rahvakaitseväe positsioonidest möödudes oli Roger märganud küll elevust ja valmisolekut, aga mitte viha ega verejanu.

Ehkki siin oli asjade seis sootuks teistsugune kui distsiplineeritud rahvaväelaste leeris, ilmnes otsest vaenulikkust isegi veel vähem. Sedamööda kuidas Roger edasi rühkis, küsides iga ettejääva lõkke juures teed, hakkas ta kummatigi tajuma õhustikus mingit muutust – tasapisi kasvavat pinget, vaat et lausa meeleheidet. Äärepoolsetes laagrites nähtud tempudest polnud enam jälgegi; mehed seisid salgakesi ja ajasid, pead koos, juttu või istusid omaette, laadides mornilt püssi või ihudes nuga.

Kui Roger lähemale jõudis, oli Hermon Husbandi nimi tuttav juba kõigile ning sõrmed teadsid täpsemalt, mis suunas osutada. See nimi oli otsekui magnet, mis tõmbas teda üha tiheneva rahvamassi keskme poole; mehed ja poisid, kõik ärevil, kõik relvastatud. Rüma muudkui kasvas, hääled langesid raskelt tema kõrvadele nagu haamer alasile.

Viimaks leidis Roger Husbandi üles. Too seisis kivil nagu jahimeestest nurka surutud suur hall hunt, ümbritsetuna kolmekümnest-neljakümnest mehest, kes kõik ärritatult karjusid. Trambiti jalgu ja nügiti küünarnukkidega, pööramata tähelepanu sellele, kas ei taba hoobid mõnd kaaslast. Käratsejad ootasid ilmselgelt mingit vastust, kuid ei mallanud oodata, kuni see neile antakse.

Husband, särgiväel ja näost punane, karjus midagi kõige lähemal seisjatele, aga üleüldises melus läksid tema sõnad Rogeril kaotsi. Ta trügis tagapool seisvate meeste sõõrist läbi, ent takerdus varsti tihedasse summa. Siin suutis tema kõrv vähemasti mõne sõna kinni püüda.

„Me peame! Sa ju tead, Hermon, meil ei ole valikut!” hüüdis vibalik lömmis kübaraga mees.

„Valik on alati olemas!” kõmistas Husband vastu. „Praegu tuleb meil valida ja jumal aidaku meil langetada õige otsus!”

„Jah, kahurisuu ees seistes?”

„Ei-ei, edasi, me peame minema edasi, muidu on kõik kadunud!”

„Kadunud? Oleme juba niikuinii kõik kaotanud! Me peame ...”

„Kuberner on vabastanud meid valikutest, me peame ...”

„Me peame ...”

„Me peame ...!”

Kõik sõnad sulasid kokku üleüldiseks raevu- ja nördimusmöirgeks. Nähes, et audientsi pole mõtet ootama jääda, trügis Roger jõhkralt kahe talumehe vahelt läbi ja haaras Husbandil särgivarrukast kinni.

„Härra Husband, ma pean teiega rääkima!” karjus ta kveekerile kõrva.

Husband vaatas talle klaasistunud pilgul otsa ja tegi liigutuse, nagu tahaks end lahti kiskuda, kuid tundis Rogeri siis ära ning peatus silmi kissitades. Tema kandiline nägu oli habemetüüka kohal punane ja karedad hallid kokku köitmata juuksed seisid peas püsti nagu okassea tüükad. Ta raputas pead, pigistas silmad kinni, avas need siis uuesti ja vaatas Rogerit, otsekui püüaks asjatult hajutada mingit võimatut nägemust.

Teinud rahvahulga poole ägeda žesti, haaras Husband Rogeril käsivarrest kinni, hüppas kivilt maha ning hakkas minema vahtrasalu varjus konutava lääbakil hüti poole. Roger järgnes talle, olles mõõtnud lähedal olijaid karmi pilguga, et nood ei mõtleks neile järele tulla.

Paar meest tuli kätega vehkides ja vihaselt õiendades ikkagi, kuid Roger lõi ukse nende nina ees kinni, lükkas riivi ette ja toetas igaks juhuks selja vastu ust. Sees oli küll jahedam, kuid õhk oli läppunud ning täis puutuha ja tukkide lõhna.

Husband jäi hingeldades keset tuba seisma, võttis siis koldel seisvast ämbrist – nagu Roger märkas, oli see ainus hütti jäetud ese – kopsikuga vett ja jõi pika janu. Husbandi kuub ja kübar rippusid kenasti ukse kõrval konksu otsas, aga muldpõrandal vedeles prahti. Hurtsiku omanik, kes ta ka poleks olnud, oli ilmselt lahkunud kiiruga, võttes kaasa kõik, mis võtta andis.

See väike puhkehetk näis olevat Husbandit rahustanud; ta tõmbas särgi sirgu ja püüdis juukseid siluda.

„Mida sina siin teed, sõber MacKenzie?” küsis ta leebelt, nagu tal kombeks. „Sa ei tulnud ju kindlasti selleks, et ühineda reguleerijate üritusega?”

„Ei, seda kindlasti mitte,” kinnitas Roger. Ta vaatas umbusklikult akna poole, otsekui kardaks, et sealtkaudu võidakse sisse tungida, aga ehkki väljas jätkus valjuhäälne vaidlus, polnud esialgu kuulda, nagu ähvardaks keegi maja kallale kippuda. „Tulin küsima, kas oleksite nõus tulema koos minuga üle jõe – vaherahulipu all, teie julgeolek on tagatud – ning rääkima Jamie Fraseriga.”

Husband vaatas samuti akna poole.

„Kardan, et juttude aeg on ammu möödas,” ütles ta mõru muigega. Roger kippus arvama sedasama, aga jätkas siiski, olles otsustanud oma ülesande lõpule viia.

„Kuberneri poolest küll mitte. Tal pole vähimatki soovi tappa omaenda kodanikke, kui rahvas on ainult nõus rahumeelselt laiali minema ...”

„Kas see tundub sulle tõenäoline?” Husband osutas akna poole ja heitis talle sarkastilise pilgu.

„Ei,” oli Roger sunnitud tunnistama. „Aga kui te ikkagi tuleksite ... kui nad näeksid, et on veel mingi võimalus ...”

„Kui oleks olnud mingi võimalus leppida ja kahjud hüvitada, tulnuks see juba ammu välja pakkuda,” lausus Husband teravalt. „Kas see on kuberneri heade kavatsuste märk, et ta tuleb siia sõjaväega ja saadab kirja, milles ...”

„Jutt ei käi kahjude hüvitamisest,” ütles Roger keerutamata. „Jutt käib võimalusest päästa teie kõigi elu.”

Mõnda aega seisis Husband täiesti liikumatult. Ruske puna mõõnas tema näost, kuid välja nägi ta endiselt rahulik.

„Kas asjalood on siis jõudnud nii kaugele?” küsis ta vaikselt, pilk teise näol. Roger tõmbas sügavalt hinge ja noogutas.

„Aega ei ole enam palju. Härra Fraser palus mul öelda – kui te ei saa tulla temaga ise rääkima –, et teie vastu saadetakse kaks suurtüki- ja kaheksa rahvakaitsekompaniid, kõik hästi relvastatud. Väed on lahinguvalmis ja kuberner pole nõus viivitama kauem kui homse koidikuni.”

Roger andis endale aru, et käitub vaenlasele säärast teavet jagades reeturina, aga just sedasama teinuks ka Jamie Fraser, kui oleks ise kohale tulnud.

„Siia on kogunenud ligemale kaks tuhat regulatsioonimeest,” ütles Husband otsekui iseendale. „Kaks tuhat! Kas sa ei arva, et ta neid nähes ümber mõtleb? Nähes, et nii paljud on oma kotuse ja kolde maha jätnud ning tulnud meelt avaldama ...”

„Kuberneri arvates on nad tulnud siia mässajatena ja see tähendab sõjaseisukorda,” katkestas Roger teda. Ta heitis pilgu aknale, mille ees rippuv õlitatud pärgamendist kate oli räbaldunud. „Ning nüüd, kui olen neid näinud, ütleksin, et tal on alust seda arvata.”

„See ei ole mäss,” vaidles Husband kangekaelselt vastu. Ta ajas end sirgu ja tõmbas taskust kulunud musta siidpaela, et siduda juuksed kuklal kinni. „Aga meie seaduslikele kaebustele on vilistatud, neid on eiratud! Meile pole jäetud muud võimalust kui tulla füüsiliselt kohale, edastada oma meelekibedus härra Tryonile ja panna ta mõistma, et meie nõudmised on õiglased.”

„Kuulsin teid vist alles äsja rääkimas valikutest,” ütles Roger kuivalt. „Ning kui nüüd on tulnud aeg valida, näib mulle, et enamik reguleerijaid on valinud vägivalla – arvestades neid väljaütlemisi, mida juhtusin siia tulles kuulma.”

„Võib-olla,” möönis Husband tõrksalt. „Aga ikkagi pole me ... pole nad mingi kättemaksuhimuline armee, mingi jõuk ...” Tahtmatult akna poole pöörduv pilk rääkis paraku selget keelt: ta oli teadlik, et see, mis Alamance’i kaldal praegu kuju võtab, on tõepoolest jõuk.

„Kas neil on valitud juht, keegi, kes võiks ametlikult nende nimel läbirääkimisi pidada?” katkestas Roger teda uuesti, täis tahtmist edastada oma sõnum ja lahkuda. „Teie ise või siis ehk härra Hunter?”

Husband vaikis pikalt ja vedas käeseljaga üle suu, otsekui sooviks pühkida sealt rääsunud maitset. Ta raputas pead.

„Neil ei ole õiget juhti,” ütles ta vaikselt. „Jim Hunter on julge mees, aga tal pole oskust mehi ohjata. Ma küsisin temalt ... ta vastas, et iga mees peab tegutsema enda eest.”

„Teil on see oskus. Teie võite neid juhtida.”

Husbandi näole ilmus nördimus, justkui oleks Roger süüdistanud teda kaardimängupettuses.

„Mitte mina.”

„Teie olete nad siia kokku toonud.”

„Nad tulid ise! Mina pole käskinud kellelgi ...”

„Te olete siin. Nad järgnesid teile.”

Selle peale võpatas Husband kergelt ja surus huuled kõvasti kokku.

Nähes oma sõnu mõjuvat, kiirustas Roger jätkama.

„Te rääkisite nendega ennist ning nad kuulasid teid. Nad tulid koos teiega, teie järel. Kindlasti kuulavad nad teid nüüdki!”

Lärm muutus väljas üha tugevamaks, rahvahulk hakkas kannatust kaotama. Kui see ehk polnudki veel märatsev jõuk, siis palju ei puudunud. Mida teeksid nad siis, kui teaksid, kes Roger on ja mis asju ta siin ajab? Tema peopesad olid higist märjad; ta surus need vastu kuube, tundis käe all rahvakaitseväe märgi väikest kühmu ning kahetses, et polnud võtnud vaevaks seda kuhugi peita, enne kui üle jõe tuli.

Husband vaatas Rogerile korraks otsa ja haaras tal siis mõlemast käest kinni.

„Palveta koos minuga, sõber,” lausus ta tasa.

„Ma ...”

„Sul pole tarvis midagi öelda,” sõnas Husband. „Tean, et oled paavstimeelne, aga meil pole kombeks paluda kuuldavalt. Ole lihtsalt vaikides minu kõrval ja palu südames, et võidutseks tarkus – mitte üksnes minus, vaid kõigi siia kogunenute seas ...”

Roger hoidis keele hammaste taga, et hoiduda Husbandit parandamast; tema enda religioossetel veendumustel polnud praegu vähimatki tähtsust, küll aga nähtavasti Husbandi omadel. Selle asemel surus ta kärsituse alla, noogutas ja pigistas vanema mehe käsi, pakkudes talle nii palju tuge, kui sai.

Husband seisis täiesti liikumatult, pea pisut langetatud. Hüti ukselogule prõmmiti rusikaga, kostis hüüdeid.

„Hermon! Kas sinuga on kõik korras?”

„Lõpeta nüüd, Hermon! Selleks pole enam aega! Caldwell jõudis kuberneri juurest tagasi ...”

„Ainult üks tund, Hermon! Ta andis meile aega kõigest tunni, mitte rohkem!”

Rogeri abaluude vahelt nõrgus alla higinire, mida ta eiras, saamata seda ära pühkida.

Ta silmitses Husbandi parkunud sõrmi ning nägi pilku tõstes, et teise silmad on küll näiliselt kinnitunud tema omadesse, ent viibivad ometi eemal, just nagu kuulaks ta mingit kauget häält, eirates tungivaid hüüdeid, mis kostsid teiselt poolt seina. Isegi Husbandi silmad olid Rogeri meelest kveekerlikult hallid otsekui vihmaveelombid, mille pind tormi järel veel kergelt väreleb, et kohe sileneda.

Kindlasti murtakse uks maha. Aga ei, mürtsatused vaibusid kärsituteks koputusteks ja seejärel üksikuteks mütsudeks. Roger tundis endagi südamelööke rinnus pikkamisi aeglustumas vaikseks ühtlaseks tuikamiseks, sedamööda kuidas veres ümav ärevus vaibus. Ta sulges silmad, proovides koondada mõtted ja teha seda, mida Husband temalt ootas. Ta otsis sobivat palvet, aga pähe ei tulnud midagi peale palveraamatust pärit üksikute katkendite.

Aita meid, oo jumal ...

Kuula meid ...

Aita meid, oo jumal, sosistas Rogeri isa hääl. Tema teine, kirikuõpetajast isa kõneles kusagil Rogeri peas. Aita meil, oo jumal, meeles pidada, kui sageli teevad inimesed kurja pigem mõtlematusest kui armastuse nappusest ning kui salakavalad on meie jalge ette seatud lõksud.

Sõnad vilksatasid tal üksteise järel korraks peast läbi nagu lõkkest kerkivad leegitsevad lehed ning pudenesid tuhaks, enne kui ta jõudis neist kinni haarata. Ta ei proovinudki enam, vaid seisis lihtsalt niisama, hoides kõvasti kinni Husbandi kätest ning kuulates tema pikaldast kähedat hingamist.

Palun, ütles Roger mõttes, teadmata ise ka, mida ta õieti palub. Seegi sõna haihtus ega jätnud endast jälgegi maha.

Midagi ei juhtunud. Väljast kostis ikka veel hääli, kuid neil ei tundunud olevat rohkem tähtsust kui lindude sädistamisel. Sees oli õhk liikumatu, ent ometi jahe ja elav, just nagu vallatleks nurkades tõmbetuul, puudutamata kaht meest, kes seisid keset põrandat. Roger tundis, et tal on järjest kergem hingata ning tema südame rütm aeglustus veelgi.

Ta ei mäletanud, et oleks silmad lahti teinud, aga ometi olid need avatud. Husbandi leebetes hallides silmades nägi ta siniseid täppe ja tillukesi musti kübemeid. Mehe ripsmed olid tihedad ja Roger märkas lauservas kerget paistetust, paranema hakanud odraiva. Kühmuke oli sile ja punane, keskelt rubiinikarva, ääre poolt üha kahvatum, karmiinpunasest tume- ja heleroosani – niisugune võinuks olla loomispäeva hommikul puhkenud koit.

Tema ees seisva mehe nägu oli küntud joontest, mis kulgesid ninast suuni ning jooksid üle halliseguste kulmupuhmaste, mille karvad olid pikad ja kaardusid nagu linnutiivad. Huuled olid laiad ja siledad, tuhmilt roosad; nende vahel läikiv valge hambaserv tundus järeleandliku liha varjus kontrastselt tugev.

Roger seisis liikumatult ja imetles enda ees avaneva vaatepildi ilu. Räägitagu pealegi, et Husband on jässakas ja ilmetu näoga keskealine mees, tema nägi midagi südantliigutavalt erakordset – ainulaadset ja imelist, asendamatut.

Talle turgatas pähe, et just sama tundega oli ta vaadanud oma väikest poega, imetlenud iga tillukest täiuslikku varvast, põsekumerust, kõrva, mis tekitas südames iseäraliku pitsituse, vastsündinu säravat nahka, millest kumas läbi sisemine süütus. Siin oli seesama looming – mitte ehk küll nii uus, võib-olla minetanud osa süütust, kuid ometi niisama imeline.

Roger langetas pilgu ja vaatas oma käsi, mis hoidsid ikka veel kõvasti kinni Husbandi väiksematest kätest. Ta tundis korraga tohutut aukartust, nähes, kui ilusad on tema pikad sõrmed, randmeluude ja liigeste kaared, üle pöidlaliigese kulgev imeliselt punetav peenike arm.

Husband hingas sügava ohkega välja ja tõmbas käed ära. Rogerit valdas hetkeline kahetsus, ent taas tundis ta endale laskuvat selle toa rahu ning äsjane iluimetlus asendus sügava meelekindlusega.

„Tänan sind, sõber Roger,” lausus Husband tasa. „Ma ei osanud loota, et saan säärase armu osaliseks ... aga võtan selle tänuga vastu.”

Roger noogutas sõnatult. Ta vaatas, kuidas Husband võttis konksu otsast kuue ja pani selga, nägu nüüd juba rahulik ja otsustav. Pikemalt kõhklemata lükkas kveeker riivi eest ja tõukas ukse lahti. Väljas ootav rahvasumm tõmbus tagasi, näol üllatus, mis asendus sedamaid innu ja ärritusega. Husbandit tabas küsimuste ja veenmiste rahe, aga ta eiras seda ning kõndis otsejoones maja kõrval noore puu külge seotud hobuse juurde. Päästnud ratsu lahti, hüppas ta sadulasse ja vaatas alles siis mõttekaaslastele otsa.

„Minge koju!” ütles ta valjul häälel. „Me peame siit lahkuma; iga mees peab pöörduma oma koju tagasi!”

See kuulutus võeti algul vastu rabatud vaikusega, seejärel mõistmatute ja solvunud hüüetega.

„Mis koju?” hõikas üks hõreda punase habemega noormees. „Sinul ehk on kodu, kuhu minna – minul ei ole!”

Husband istus kindlalt sadulas, laskmata end sellest vihapurskest kõigutada.

„Minge koju!” hüüdis ta uuesti. „Ma vannutan teid: sellest siin ei sünni enam midagi peale vägivalla!”

„Jah, ja just seda me tahamegi!” kõmistas üks tüüakas mees, tõstes musketi kähedate kiiduavalduste saatel kõrgele pea kohale.

Roger oli Husbandi järel välja tulnud, kuid reguleerijad ei pannud teda õieti tähelegi. Ta seisis natuke kaugemal ja vaatas, kuidas kveeker hakkas pikkamisi eemale ratsutama, kallutades end sadulas alla, et hüüda žestikuleerides midagi meestele, kes jooksid rüsinal tema kõrval. Keegi haaras Husbandil varrukast ning kveeker tõmbas ratsmed pingule ja kummardus kuulama ilmselt kirglikku veenmist.

Kui see läbi sai, ajas ta end sirgu, raputas pead ja surus kübara pähe.

„Ma ei saa jääda ega vaadata pealt, kuidas minu juuresolekul verd valatakse. Kui paigale jääte, sünnib siin tapatöö. Lahkuge! Teil on veel aega minna – palun teid, tehke seda!”

Husband ei karjunud enam, aga ümberringi oli lärm korraks vaibunud ja tema hääl kandis. Ta tõstis murelikult kipras näo ja nägi kontpuu varjus seisvat Rogerit. Tüüne rahu oli teda hüljanud, kuid tema silmis helkis endiselt meelekindlus.

„Mina lähen!” hüüdis Husband. „Palun teid kõiki, minge koju!” Ta pööras hobuse otsustavalt ringi ja kannustas sörgile. Osa mehi jooksis talle järele, kuid jäi varsti seisma. Hämmingus ja pahased, pöördusid nad tagasi ning jäid rühmiti vaikselt arutlema ja jahmunult pead vangutama.

Lärm hakkas jälle paisuma, kõik rääkisid korraga, vaidlesid, veensid, eitasid. Roger pöördus ja hakkas tasahilju vahtrasalu poole kõndima. Nüüd, kui Husband oli lahkunud, tundus olevat targem siit võimalikult kiiresti minema pääseda.

Kellegi käsi haaras Rogeril õlast ja sundis ta pöörduma.

„Kes kurat sina niisugune oled? Mida sa Hermonile ütlesid, et ta ära läks?” Rogeri ees seisis, käed rusikas, räpane narmendava nahkvestiga mees. Too oli silmanähtavalt vihane ning valmis valama oma pettumuse välja esimese sobiva isiku peale.

„Ütlesin, et kuberner ei soovi kellelegi halba teha, kui seda on võimalik vältida,” vastas Roger, lootes, et tema hääl kõlab rahustavalt.

„Kas sa tuled kuberneri juurest?” küsis üks musta habemega mees kahtlustavalt, seirates Rogeri rohmakaid kodukootud rõivaid. „Kas sul on pakkuda teistsuguseid tingimusi kui Caldwellil?”

„Ei.” Roger oli olnud seni ikka veel Husbandiga veedetud hetkede mõju all, tundnud end kaitstuna osmiku ümber keerlevate viha- ja hüsteeriahoovuste eest, aga see rahutunne hakkas kiiresti haihtuma. Juba liitus tema küsitlejatega uusi mehi, keda meelitasid ligi ärritunud hääled.

„Ei,” kordas Roger, nüüd juba valjemini. „Tulin selleks, et hoiatada Husbandit ... hoiatada teid kõiki. Kuberner soovib ...”

Tema juttu katkestavatest jõhkratest hüüetest sai selgeks, et Tryoni soovid ei huvita kohalviibijaid vähimalgi määral. Roger libistas pilgu üle sõõris seisvate meeste nägude, leidmata üheltki sallivuse, veel vähem sõpruse märki. Ta kehitas õlgu ja astus sammu tagasi.

„Tehke siis, nagu heaks arvate,” lausus ta nii rahulikult, kui suutis. „Härra Husband andis teile mõistlikku nõu ... mina ühinen temaga.” Roger pöördus minekule, kuid peatati taas; kaks kätt haarasid tal õlgadest ja pöörasid ta uuesti jõuga küsitlejate ringi poole.

„Ära torma, vennike,” lausus nahkvestiga mees. Tema nägu oli ikka veel vihast punane, aga käed polnud enam rusikas. „Oled sa Tryoniga rääkinud?”

„Ei,” tunnistas Roger. „Mind saatis ...” ta jäi vait, kaheldes, kas on mõistlik mainida Jamie Fraseri nime. Ei, parem mitte; selle asemel et pahandusi ära hoida, võiks see põhjustada hoopis uusi. „Tulin kutsuma Hermon Husbandit endaga kaasa teisele poole jõge, et ta saaks oma silmaga näha, kuidas asjalood on. Ta eelistas uskuda ülevaadet, mille mina talle olukorrast andsin. Te nägite ise, kuidas ta sellele vastas.”

„Nõnda sa räägid jah!” Tüüakas punase põskhabemega mees ajas lõua sõjakalt püsti. „Mispärast peaks keegi uskuma ülevaadet, mille sina olukorrast annad?” küsis ta, matkides nii koomiliselt Rogeri hakitud šotipärast hääldust, et kaaslased pahvatasid naerma.

Hütis kogetud rahutunne polnud Rogerit veel täielikult hüljanud; ta kogus selle jäänused kokku ja jätkas vaikselt.

„Ma ei saa sundida teid kuulama, söör. Aga need, kellel on kõrvad, võiksid ikkagi kuulata.”

Roger vaatas meestele järgemööda otsa ning ehkki vastu tahtmist, jäid nood üksteise järel vait, kuni ta seisis keset tõrksalt kuulavate meeste sõõri.

„Kuberneri väed on lahinguvalmis ja hästi relvastatud.” Rogeri hääl kõlas tema enda kõrvus võõralt – rahulikult, ent kuidagi sumbunult, just nagu kõneleks kusagil eemal keegi teine. „Kuberneri endaga pole ma kohtunud, kuid olen kuulnud tema väljaöeldud seisukohta: ta ei soovi verevalamist, kuid on otsustanud kasutada kõiki meetmeid, et see rahvakogunemine laiali ajada. Kui pöördute rahulikult koju tagasi, on ta siiski valmis ilmutama järeleandlikkust.”

Järgnes hetk vaikust, mille katkestas kare rögin. Rogeri saabaste ette mullale maandus tubakamahlaga segunenud süljelärakas.

„Nii palju,” ütles sülitaja lühidalt, „kuberneri järeleandlikkusest.”

„Ja nii palju sinust, sitapea!” lisas üks kaaslane, äsades lahtise käega Rogeri näo poole.

Roger põikas hoobi eest kõrvale, tõmbas õla alla ning virutas vastu, nii et mees lõi vaaruma ja kukkus. Tema asemele astusid paraku teised; Roger jäi seisma, käed rusikas, valmistudes end vajaduse korral kaitsma.

„Ärge tehke talle häda, poisid,” hüüdis nahkvestiga mees. „Vähemasti esialgu.” Ta astus Rogerile ringiga lähemale, pidades targu silmas tema rusikaid, ning silmitses teda kahtlustavalt.

„Tryoniga sa ehk näost näkku kohtunud ei ole, aga tema vägesid oled ju ikka näinud, eks?”

„Olen küll.” Rogeri süda peksles ja veri undas meelekohtadel, aga veidral kombel ei tundnud ta üldse hirmu. Meestesumm oli küll vaenulik, aga mitte verejanuline ... praegu veel.

„Ütle siis, kui palju sõdureid Tryonil on?” Mees uuris teda teraselt, silmis iseäralik helk. Mõistlik oli rääkida tõtt – arvata võis, et vastus on küsijale juba teada, sest miski ei takistanud reguleerijate leeri mehi ületamast Alamance’i ja hindamast olukorda ise.

„Pisut üle tuhande,” vastas Roger, pidades hoolega silmas küsitleja ilmet. Nii oligi: mees oli seda tõesti teadnud. „Aga need on hea väljaõppe saanud rahvakaitseväelased,” rõhutas Roger, heites põgusa pilgu salkkonnale reguleerijatele, kes olid kaotanud tema vastu huvi ning jätkasid sealsamas lähedal pooleli jäänud maadlust. „Ning neil on suurtükid. Teil minu arvates ei ole, söör.”

Mehe näoilme läks lukku.

„Arvake, mida tahate,” sõnas ta lühidalt. „Aga Tryonile võite öelda, et meil on kaks korda rohkem mehi. Ja olgu väljaõppega kuidas on ...” tema suu kõverdus irooniliselt, „me kõik oleme relvastatud – igaüks oma musketiga.” Ta ajas pea kuklasse ja kissitas päikese käes silmi.

„Tunni aja pärast siis?” küsis ta juba vaiksemalt. „Arvan, et nii kaua enam ei lähegi.” Mees langetas pilgu ja vaatas Rogerile silma. „Eks minge siis teisele poole tagasi, söör. Kandke kuberner Tryonile ette, et me tahame öelda oma sõna ja saada oma tahtmist. Kui ta võtab meid kuulda ja täidab meie nõudmised, on hea. Kui ei ...” Ta asetas käe vööl rippuva püstoli pärale ja noogutas korra, ilme taas sünge ja otsustav.

Roger libistas pilgu üle sõõris seisjate vaikivate nägude. Mõnelt võis välja lugeda kõhklust, aga suurem jagu olid mornid või varjamatult väljakutsuvad. Ta pöördus sõna lausumata ja kõndis eemale, kuuldes puude alt läbi minnes kevadiste lehtede sahinas reverendi sosinal lausutud sõnu.

Õndsad on rahunõudjad, sest neid hüütakse Jumala lasteks.^[1.]

Roger lootis, et ka tema katse läheb kas või pisutki arvesse.

1 Matt 5:9. [ ↵ ]