Читать книгу Leegitsev rist 2. osa - Диана Гэблдон - Страница 6

Fraserimäel

15. aprill 1771

Roger lamas voodis, kuulates akent katva loomanaha vahelt sisse pugenud sääse hooti valjenevat ja vaibuvat pininat. Jemi voodikest kattis tüllvõrk, aga temal ja Briannal niisugust kaitset ei olnud. Laskuks too pagana tüütus vaid korraks tema peale, siis saaks ta tolle kätte, aga putukas näis lihtsalt tegevat nende voodi kohal väsimatuid tiire, pikeerides aeg-ajalt alla, pinisedes talle kõrva ja eemaldudes uuesti pimedusse.

Viimaste palavikulist tegevust täis päevade järel pidanuks Roger sääseeskadrillide kiuste surmani väsinuna unne vajuma. Kaks päeva oli ta kiiresti ratsutanud üle seljandike ja läbi kurude, et viia sõna lähematele asundustele, mille elanikud pidid omakorda edastama teate kaugemal elavatele rahvakaitseväelastele. Kevadkülv lõpetati rekordajaga, kõik mehed olid olnud päikesetõusust loojanguni põllul. Tema organism oli ikka veel tulvil adrenaliini, mis andis väikesi laenguid ajju ja lihastesse, otsekui oleks talle kohvi veeni süstitud.

Roger oli kogu päeva aidanud valmistada talu ette meeste lahkumiseks ning nüüd pruukis tal üksnes silmad sulgeda, kui tehtud tööde rodu hakkas end tema laugude tagapõhjal lahti kerima. Piirdeaed parandada, heina hanguda, käia kiiresti veskil ja tuua ära mitu kotti jahu, et rügement ei peaks retkel nälgima. Vankrirattal oli tahtnud vits parandada, rakmetel katkenud treng jätkata, taas laudast putku pista üritanud valge emis tuli ühiste jõududega kinni nabida, puud lõhkuda ning lõpuks veel õhtusöögi eel tund aega energiliselt kaevata, et Claire saaks enne nende lahkumist väiksele põllulapile maha panna bataadid ja maapähklid.

Pärast päevast askelduste tulevärki ja rahmeldamist oli viimane videvikuvilus ettevõetud töö pakkunud Rogerile isevärki hõlpu; praegugi manas see mõte temas esile mälestuspilte ning neid uuesti läbi elades lootis ta mõttetegevust nii palju aeglustada, et suudab lõpuks unne vajuda.

Aprill oli selle aastaaja kohta soe ning Claire’i aias kasvas kõik mühinal: haljad võrsed, puhkevad pungad, väikesed värvikirevad lilled, tapud, mis põimusid ümber varbaedade ja avasid Rogeri ümber tihenevas hämaruses vaikselt oma õietrompetid. Õhu jahenedes hõljus tema ümber taimede ja värskelt kaevatud mulla lõhn otsekui viiruk. Tapuõitele lendas metsast ööliblikaid – pehmeid, valge-, halli- ja mustakirjusid. Tema higist ligi meelitatuna tulid parvedena ka kihulased ja sääsed ning nende järel sääriksääsed; tumedad, energilised, kitsaste tiibade ja karvase kehaga, lendasid nad tokkrooside vahel ähvardava moega nagu jalgpallihuligaanid.

Roger sirutas pikad varbad raskete tekkide all välja, säär riivamas naise säärt, ning tajunuks nagu praegugi talla all toeka labida soonivat serva ning rahuldust pakkuvat tunnet, kuidas maa lõheneb, juured katkevad ja järjekordne labidatäis järele annab – must niiske muld täis valgeid umbrohurisoome ja läikivaid ussikesi, kes hirmunult vingerdades peitu roomavad.

Aialõhnadest ligi meelitatuna lendas tema peast mööda suur ööliblikas. Putuka helepruunid, ainiti vaatavate silmadega kaunistatud tiivad olid sama suured kui Rogeri käsi ning ta tundus oma vaikses ilus ebamaine.

Kes rajab aia, teeb jumalale meelepärase teo. Nõnda seisis kirjas Rogeri lapsepõlvekodu, Invernessi kirikla aias asuva vana vaskse päikesekella serval. See oli pisut irooniline, arvestades, et kirikuõpetajal polnud aia tarvis ei aega ega annet, mistap see oli padrikusse kasvanud, täis niitmata rohtu ning hooletusse jäetuna metsikuks ja rääbakaks muutunud roosipõõsaid. Roger muigas sellele mõeldes ning ütles endamisi reverendi varjukujule head ööd.

Head ööd, isa. Jumal õnnistagu sind.

Juba ammu oli ta minetanud harjumuse öelda sel kombel oma vähestele pereliikmetele ja sõpradele head ööd, nagu oli teinud lapsepõlves õhtupalvetes, mis lõppesid tavapärase loeteluga: „Jumal õnnista vanamammat ja vanapapat, kes on taevas, mu parimat sõpra Peterit ja koera Lilliani ning pagari kassi ...”

Nüüd polnud Roger seda teinud enam aastaid, aga meenutades sellele väikesele rituaalile järgnenud rahutunnet, koostas ta uue nimekirja. Parem ikka kui lambaid lugeda, arvas ta, ning isegi rohkem kui und igatses ta taga toda mälusügavustest esile kerkinud rahutunnet.

Head ööd, proua Graham, mõtles ta ja naeratas endamisi, manades üürikeseks viivuks elavalt vaimusilma ette kirikuõpetaja vana majapidajanna, kui too käe kaussi pistis ja kuumale ahjuplaadile vett pritsis, et vaadata, kas see särtsub. Jumal õnnistagu.

Kirikuõpetaja, proua Graham, tema lapselaps Fiona ja tolle mees Ernie ... Rogeri vanemad, ehkki see oli kombetäiteks tehtud kummardus kahele varjukujule. Claire üleval suures majas ja pärast väikest kõhklust Jamie. Seejärel tema enda väike pere. Nendele mõeldes läks Rogeri süda soojaks.

Head ööd, väike poisu, mõtles ta, pöörates pea magava Jemmy voodikese poole. Jumal õnnistagu. Ja Brianna.

Ta pööras pea teisele poole, avas silmad ja nägi padjal, vaevalt jalg eemal naise magava näo tumedat, tema poole pööratud ovaali. Roger keeras end hiljukesi külili ja jäi naist vaatama. Nad olid lasknud tulel kaminas kustuda, sest pidid niikuinii hommikul vara ära sõitma, ning toas oli nii pime, et ta ei eristanud naise näojoontest muud kui kulmude ja huulte ähmaseid piirjooni.

Brianna ei lamanud kunagi unetuna. Ta keeras end selili, sirutas, otsis mõnusa asendi, hingas kolm korda sügavalt sisse-välja ja magaski, otsekui oleks keegi kustutanud valguse. Võib-olla tuli see väsimusest, võibolla heast tervisest ja puhtast südametunnistusest, aga mõnikord mõtles Roger, et naine ei kärsi lihtsalt oodata, millal pääseb ükskord privaatsele unemaale – riiki, kus võib vabana kihutada oma auto roolis, juuksed tuules lehvimas.

Mida ta küll praegu unes võib näha, arutles Roger. Ta tundis riivamisi näol naise sooja hingeõhku.

Läinud ööl nägin unes, et armatsesin Rogeriga. See sissekanne tegi Rogerile ikka veel pisut haiget, nii väga kui ta ka poleks püüdnud seda peast heita. Oma palvetest uinutatuna oli tal juba hakanud silm looja minema, aga nüüd, kui talle meenus naise unenäomärkmik, oli uni taas läinud. Pagan võtaks, praegu ei tohiks naine küll säärast und näha. Pärast kõike seda, mida Roger temaga äsja oli teinud!

Ta sulges uuesti silmad ja keskendus Bree ühtlastele rütmilistele hingetõmmetele. Tema laup oli nüüd naise omast mõne tolli kaugusel. Ehk tajub ta läbi Bree koljuluude tema unenäo võnkeid? Ent ainus, mida Roger tundis, olid naise keha vibratsioonid, kahe ihu hüvastijätu järelkaja kõigi selle kõhkluste ja naudingutega.

Bree ja poisu lahkuvad samuti hommikul; nende asjad olid pakitud ja seisid ukse juures tema kompsu kõrval. Härra Wemyss sõidutab nad Hillsborough’sse, kus Brianna leiab endale eeldatavasti ohutut – ja tulusat – rakendust, maalides proua Sherstoni portreed.

„Ole kuradi ettevaatlik,” oli ta Breele õhtu jooksul juba kolmandat korda öelnud. Hillsborough paiknes otse keset reguleerijate territooriumi ning Roger kahtles kõvasti, kas Briannal on üleüldse mõistlik sinna sõita. Bree ei võtnud tema muret paraku tõsiselt; mõte, nagu võiksid tema ja Jem olla ohus, tegi talle üksnes nalja. Küllap oli naisel õigus ... aga Roger kahtles, kas Brianna oleks käitunud teisiti ka siis, kui sõit ikkagi olnuks ohtlik. Naine oli sellest pagana tellimusest nii elevil, et kõndinuks kas või läbi relvastatud rahvajõugu, et Hillsborough’sse pääseda.

Bree oli vaikselt laulnud – ja pealegi veel „Loch Lomondit”^[1.]

„Läbi ohtude läed, minul ohutu tee, sinust enne ma pärale jõuan ...”

„Kuulad ka või?” oli Roger küsinud, võttes naisel käsivarrest kinni, kui too viimast Jemmy särgikest kokku voltis.

„Jah, kallis,” oli Bree vaikselt vastanud ning plaksutanud alandlikkust teeseldes ripsmeid. See oli ajanud Rogeril hinge nii täis, et ta haaras naisel randmest ja pööras ta näoga enda poole.

„Ma räägin tõsiselt,” ütles Roger. Ta vaatas naisele ainiti otsa; Bree oli nüüd silmad tõstnud, aga neis tumesinistes kolmnurkades helkis ikka veel kerge pilge.

Roger pigistas kõvemini; naine oli küll pikka kasvu ja tugev, aga tema luud tundusid Rogeri haardes peenikesed, vaat et lausa haprad. Ühtäkki kerkisid Brianna naha all olevad luud talle selgesti vaimusilma ette: kõrged laiad sarnad, kumer kolp ja pikad valged hambad; oli liigagi hõlpus kujutleda neid hambaid juurteni paljastatuna luukere viimses irves.

Roger oli tõmmanud naise ühtäkki ägedalt enda vastu ja suudelnud teda kõvasti, et tunda tema hambaid, tegemata väljagi sellest, et võib teha neile mõlemale haiget.

Breel oli seljas ainult särk ning Roger polnud vaevunud seda ära võtma – lükkas üksnes naise, selg ees, voodisse ja kiskus särgi üles. Brianna oli tõstnud käed, aga Roger ei lasknud end puudutada, vaid surus tema käsivarred vastu madratsit ja pressis ta siis kogu keharaskusega asemelohku, tungis temasse, klammerdus temasse, otsis lohutust sellest õhukesest lihapolstrist, mis lahutas tema ja naise luid.

Nad tegid seda vaikides, ebamääraselt teadlikud, et sealsamas lähedal magab laps. Ent keset seda oli naise keha korraga vastanud talle mingil sügaval ja ehmataval moel, mida polnud võimalik sõnadega kirjeldada.

„Ma mõtlen seda tõsiselt,” oli Roger natukese aja pärast korranud, hääl sumbumas naise juuksepahmakasse. Ta lamas ikka veel Bree peal, hoides temast kinni, takistades teda liigutamast. Bree ohkas ja ta tundis, kuidas naise huuled liikusid ja hambad talle rangluu all ihusse tasakesi tungisid. Brianna hammustas teda. Mitte järsult, vaid aeglaselt, imedes, nii et ta õhku ahmis ja end kergitas, kavatsedes eemale tõmbuda.

„Ma tean,” vastas naine ja sikutas käed vabaks, et põimida tema seljal kokku ning tõmmata ta oma sooja pehme keha vastu. „Mina mõtlen ka.”

„Kas sa seda tahtsidki?” Need sõnad sosistas Roger praegu, vaikselt, et Bree ei ärkaks. Naise kehasoojus kiirgus läbi asemeriiete, ta magas sügavalt.

Kui naine oli tahtnud just seda, siis ... mis see õieti oli? Kas Bree keha oli vastanud brutaalsusele, millega mees teda oli võtnud? Või tajunud jõudu, mis peitus selle taga, ja alistunud sellele – Rogeri meeleheitlikule soovile säästa teda ohtudest?

Ning kui põhjus peitus jõhkruses ... Roger neelatas Stephen Bonnetile mõeldes ning tema käsi kiskus rusikasse. Brianna polnud talle iial rääkinud, mis tema ja Bonneti vahel juhtus ... ning seda naiselt küsida ei tulnud kõne allagi. Veel mõeldamatum oli kahtlustada, et too kokkupuude oli tekitanud Briannas soovimatuid aistinguid. Ent neil harvadel juhtudel, kui Roger minetas tavapärase leebuse ja võttis teda tavapärasest robustsemalt, reageeris Bree sellele ometi mingi silmanähtava muutusega.

Nüüd oli asi palvetest kaugel.

Rogeril oli sama tunne kui kunagi rododendronipõrgus: ükskõik kuhu ka ei pöörduks, ikka seesama niiskete juurte ja näo ees rippuvate lehtede rägastik. Hämarad tunnelid näisid pakkuvat väljapääsu, ent lõppesid üksnes uutes padrikutes.

Sest ei iial enam kohtu mina ja mu arm, sinu kallastel, me kaunis Loch Lomond ...

Roger oli taas pingule tõmbunud, tema nahk kirvendas ja jalad tõmblesid närviliselt. Sääsk pinises kõrva ääres ja ta laksas seda – muidugi liiga hilja. Suutmata vagusi lamada, puges ta tasahilju voodist välja ning tegi krampunud lihaste lõdvestamiseks kiire seeria sügavaid kükke.

See pakkus pisut leevendust ning Roger laskus põrandale, et teha kätekõverdusi, loendades neid alla laskudes. Üks. Kaks. Kolm. Neli. Ta keskendus üksnes rinnus, käsivartes ja õlgades tugevnevale pakitsusele ja lohutavalt monotoonsetele arvudele. Kakskümmend kuus, kakskümmend seitse, kakskümmend kaheksa ...

Lihased ajutisest kurnatusest surisemas, ajas ta end viimaks püsti, võttis loomanaha akna eest ära ning jäi alasti seisma, tundes, kuidas niiske öine õhk üle keha voogab. Ehk laseb ta sealjuures sisse veel mõne sääse ... aga võib-olla lendab hoopis see üks välja.

Mets seisis kuuvalguses hõbedasena ning selle mustavast sügavusest paistev punakas tulekuma näitas kätte rahvakaitseväe laagri asukoha. Mehi oli voorinud juurde terve päeva, mõni muula, mõni hobusekronu seljas, musket põiki üle tekipambu. Tuulepuhang kandis Rogeri kõrvu hääli – naeru ja lausekatkeid. Vähemasti pole tema ainus unetu, see mõte pakkus lohutust.

Suure maja kõrval lagendiku teises servas nägi ta heledamat tuld. Latern; selle valgel kõndis lähestikku koos kaks inimkogu, üks pikka kasvu, teine väiksem.

Mees ütles midagi, tema kõmisev hääl kerkis küsivalt. Roger tundis ära Jamie oma, aga sõnu ei eristanud.

„Ei,” vastas Claire’i heledam hääl juba selgesti – nad olid lähemale tulnud. Ta nägi laterna kumas naise käeliigutust. „Olen aiatööst räpane. Pesen end puhtaks, enne kui tuppa tulen. Mine sina voodisse.”

Suurem kogu kõhkles viivu, ent ulatas talle siis laterna. Valgus langes korraks Claire’i ülespoole pööratud naeratavale näole. Jamie kummardus, suudles teda põgusalt ja astus tagasi.

„Tee siis kähku,” lausus ta ning Roger kuulis teda naisele vastu naeratavat. „Ma ei maga hästi, kui sind kõrval pole, inglismann.”

„Sa tahad kohe magama jääda või mis?” Naise hääles kõlas aasiv noot ja ta jäi ootama.

„Ei, mitte kohe.” Jamie kuju oli pimedusega ühte sulanud, aga sealtpoolt puhuv tuul kandis Rogeri kõrvu tema vastuse, otsekui oleks öö ise rääkima hakanud, „aga seda teist ei saa ma ka hästi teha, kui sa mu kõrval pole – ega ju?”

Claire naeris, ehkki vaikselt.

„Alusta minuta,” lausus ta kaevu poole suundudes. „Küll ma sulle järele jõuan.”

Roger ootas akna juures, kuni nägi teda naasvat, latern kärmete sammude taktis õõtsumas, ning majja minevat. Tuul oli pöördunud ja metsast ei kandunud temani enam meeste hääli, ehkki lõke põles endiselt.

„Sa oled õige varajane,” ütles Roger, tonksates sõrmega tasakesi tulikärbest. „Kas arvad, et väljas on peale sinu veel kedagi liikvel?” Putukas nihkus paar tolli eemale ja jäi seisma, kõhualune jonnakalt plinkimas.

Roger vaatas metsa poole; tal oli hakanud jahe, rinnale kerkis kananahk. Ta hõõrus seda hajameelselt ja tundis käe all hella kohta, kust Bree oli teda hammustanud. Hammustus paistis nahal kuuvalguses ähmase tumeda laiguna – ei tea, kas see on homme veel näha, mõtles Roger.

Sirutanud käe välja, et panna loomanahk akna ette tagasi, märkas ta kuukiirt klaasil välgatamas. Peegli juures riiulil seisid Brianna isiklikud asjakesed: paar Jocastalt kingiks saadud kilpkonnaluust kammi, hõbedast käevõru, klaaspurgike soolikarohuõli, kaks-kolm diskreetset käsnatükikest ja suurem läiklev purk metsporgandiseemneid. Soolikarohuõli jaoks polnud Breel täna aega jätkunud, aga et ta päeval seemneid oli võtnud, selles ei kahelnud Roger hetkegi. Ta kinnitas naha akna ette ja hakkas voodi poole minema, peatudes korraks lapse juures ja sirutades käe välja, et tunda läbi sääsevõrgu oma nahal tema rahustavalt sooja hingeõhku.

Jem oli teki pealt põtkinud; Roger kergitas käsikaudu võrgu äärt ja kohendas tekiservad kenasti lapse ümber. Käe alla sattus midagi pehmet ... aa, see oli Jemmy kaltsunukk, poiss surus seda vastu rinda. Roger seisis viivu, käsi poja seljal, tundes, kuidas see lapse hingamise rahustavas rütmis kerkib ja vajub.

„Head ööd, poisu,” sosistas ta viimaks. „Jumal õnnistagu ja kaitsku sind.”

1 Šoti tundmatu autori laul, millele on omistatud palju, sealhulgas jakobiitide ülestõusuga seonduvaid tähendusi. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.) [ ↵ ]