Читать книгу Leegitsev rist 2. osa - Диана Гэблдон - Страница 12

Punkt 28. Arstid peavad päevaraamatut ning panevad sellesse kirja kõik nende abi vajanud mehed: mehe nime, kompanii, millesse ta kuulub, päeva, kui ta arsti käe alla tuleb, ja päeva, kui ta vabaneb.

„Laagri kohustused ja eeskirjad”

Tundsin, kuidas mu põske puudutas jahe tuulepuhang, ja väratasin, ehkki päev oli väga soe. Mul käis korraga peast läbi tobe mõte, nagu oleks mind põgusalt riivanud mööduv tiib, hääletult möödunud surmaingel, kes lendas ajama oma süngeid asju.

„Lollus,” laususin valjusti. Seda kuulis Evan Lindsay; nägin tema pead korraks minu poole pöördumas, aga kohe pöördus see tagasi. Nagu kõigil teistel, nii oli ka temal pilk suunatud itta.

Need inimesed, kes ei usu telepaatiasse, pole järelikult kunagi viibinud lahinguväljal ega teeninud armees. Enne kui vägi liikvele läheb, kandub nähtamatu miski ühelt mehelt teisele ning koguni õhk näib elavat. Hirmu ja õhina segu tantsiskleb üle naha ja liigub nõudlikult mööda selga alla nagu ootamatult tärganud iha.

Sõnumitooja polnud veel kohal, aga et ta tuleb, selles olin ma kindel. Kuskil oli midagi juhtunud.

Kõik seisid paigal ja ootasid. Tundes vastupandamatut soovi liikuda, katkestada see lummus, pöördusin järsult ja sirutasin käsi, täis tungi tegutseda, võtta midagi ette. Katel oli keema läinud, puhta linase riidega kaetud vesi ootas. Olin asetanud oma arstikasti kännule; tõstsin nüüd kaane lahti ja hakkasin masinlikult selle sisu üle vaatama, ehkki teadsin, et kõik on omal kohal.

Puudutasin ükshaaval kõiki läikivaid pudelikesi, lugedes nende silte nagu mingit rahustavat litaaniat.

Atropiin, belladonna, oopiumitinktuur, kodeiinieliksiir, lavendliõli, kadakaõli, münt, koldrohi ... ja lai pruun klaaspudel alkoholi. Alkohol oli asendamatu. Mul oli seda vankris terve vaat.

Mu silm tabas mingi liikumise – see oli Jamie; ta liikus aeglaselt puude alutsi, kummardudes siin, et lausuda kellelegi sõnake kõrva, puudutades seal kellegi õlga otsekui võlur, kes äratab ellu kivikujusid, ning läbi lehtede langev päikesevalgus säratas tema juukseid.

Seisin vagusi, käed põllevoltidesse klammerdunud, tahtmata teda eksitada, ent soovides ometi meeleheitlikult, et ta mind märkaks. Jamie kõndis kergelt, heites mõne nalja, puudutades põgusalt, kuid tema pinge ei jäänud mulle märkamatuks. Millal oli ta viimati seisnud oma vägede eesotsas, oodates pealetungikäsku?

Cullodeni nõmmel, mõtlesin ning karvakesed tõusid mu käsivartel püsti ja kullendasid kevadpäikeses.

Kusagilt lähedalt kostis kabjaplaginat, hobused liikusid raginal läbi võsa. Kõik pöördusid ootusärevalt vaatama, musket lõdvalt käes. Kostis ahhetamist ja jutuüminat, kui nähtavale ilmus esimene ratsanik, pistes oma erepunase pea vahtraokste vahelt välja.

„Helde looja,” sõnas Jamie nii valjusti, et seda oli kuulda kogu lagendikul. „Mida kuradit tema siit otsib?” Tulijat tundvate meeste seast kostis naeru ning pinge haihtus, otsekui oleks jää korraga murdunud. Jamie õlad lõtvusid vaevumärgatavalt, aga kui ta saabujale vastu kõndis, oli tema nägu kaunis sünge.

Selleks ajaks kui Brianna ratsmed pingule tõmbas ja sadulast maha isa kõrvale hüppas, jõudsin kohale ka mina.

„Mis ...” alustasin, aga Jamie seisis juba tütrega silm silma vastu, kämmal tema käsivarrel, ning rääkis midagi kiiresti ja vaikselt gaeli keeles.

„Andke andeks, proua, aga ta jäi endale kindlaks.” Puude vahelt ilmus nähtavale teine hobune, kelle seljas istus kahetseva näoga mustanahaline noormees. See oli Jocasta tallipoiss Joshua. „Ma ei saand teda takistada; proua Sherston kah mitte. Me proovisime küll.”

„Seda ma näen,” vastasin.

Brianna oli Jamie sõnadetulvast õhetama löönud, aga ei paistnud ilmutavat vähimatki soovi uuesti hobuse selga ronida ega minema ratsutada. Ta vastas isale samuti gaeli keeles – mida ta ütles, läks mul kõrvust mööda – ning Jamie põrkas tagasi, otsekui oleks herilane teda ninna nõelanud. Justkui oma sõnade mõjuga rahule jäädes noogutas Bree korra teravalt ning pööras kanna pealt ringi. Siis märkas ta mind ja tema näole ilmus lai naeratus.

„Ema!” Brianna embas mind ning tema kleidist hoovas värsket seebi, mesilasvaha ja tärpentinihõngu. Nägin tütre lõual pisikest koobaltsinise värvi plekki.

„Tere, kullake. Kust sina siis välja ilmusid?” Suudlesin Breed põsele ja astusin sammukese tagasi – kõige kiuste ikkagi rõõmus teda nähes. Tema kleit oli väga lihtne, seesama koredast pruunist kodukootud riidest, mida ta kandis kodus, aga värske ja puhas. Pikad punased juuksed olid kuklas palmikusse põimitud ja laia servaga õlgkübar rippus nööripidi seljal.

„Hillsborough’st,” vastas Bree. „Üks Sherstonite külaline rääkis eile õhtul, et rahvakaitsevägi on siin laagris, ja nõnda ma siis tulingi. Võtsin kaasa natuke toitu,” ta osutas hobuse ja pungil täis sadulakottide poole, „ja Sherstonite aias kasvavaid ravimtaimi, mida sul võib ehk vaja minna.”

„Tõesti? Jah. Vaat kui kena.” Tundsin seljal Jamie raevukat pilku, aga hoidusin tagasi vaatamast. „Ee ... ära arva, nagu poleks mul hea meel sind näha, kullake, aga siin võib õige varsti madinaks minna ja ...”

„Ma tean.” Brianna põsed roosatasid ikka veel ning nüüd punastas ta veel sügavamalt. Ta kõrgendas pisut häält.

„Sellest pole midagi, ega ma siia sõdima tulnud. Vastasel korral kannaksin pükse.” Ta vaatas korraks üle mu õla ning kuulsin sealtpoolt valju turtsatust, millele järgnesid Lindsay-vendade naerupahvatused. Bree langetas pea, et varjata muiet, ja minagi ei saanud teisiti, kui pidin naeratama.

„Ma jään siia sinu juurde,” lausus ta juba vaiksemalt ja puudutas mu käsivart. „Kui on tarvis kedagi põetada ... hiljem ... saan olla sulle abiks.”

Kõhklesin, ehkki oli ilmne, et kui lahing tõepoolest tuleb, on ka haavatuid, kelle eest hoolitseda, ning veel üks kätepaar kulub marjaks ära. Brianna polnud küll kogenud põetaja, kuid teadis ikkagi üht-teist pisikutest ja antiseptikutest ning sellest oli praeguses olukorras rohkem kasu kui heast anatoomia ja füsioloogia tundmisest.

Bree oli ajanud end sirgu. Tema otsiv pilk liikus vahtrate varjus ootavatele meestele.

„Kus Roger on?” küsis ta vaikselt, kuid kindlalt.

„Temaga on kõik korras,” kinnitasin, lootes, et mul on õigus. „Jamie saatis ta hommikul, rahulipp kaasas, teisele kaldale, ülesandega tuua Hermon Husband kuberneri juurde läbirääkimisi pidama.”

„Roger on seal?” Bree tõstis tahtmatult häält, aga võttis end siis kokku ja madaldas seda. „Vaenlase juures? Kas nende kohta võib niiviisi öelda?”

„Ta tuleb tagasi.” Jamie oli astunud mu kõrvale ja vaatas tütart erilise rõõmuta, kuid tema kohalolekuga nähtavasti siiski leppides. „Ära mine närvi, tüdruk. Vaherahulipu all ei tülita teda keegi.”

Bree tõstis pea ning vaatas jõe poole, suunates pilgu nii kaugele kui suutis. Tema ilme oli endassetõmbunud, nägu kinnine ja kahvatu.

„Kas vaherahulipp aitab teda, kui ta on tulevahetuse puhkedes ikka veel sealpool?”

Vastus, nagu ta kindlasti teadis, oli „Arvatavasti mitte”. Seda teadis ka Jamie, aga ei vaevunud ütlema. Ta ei vaevunud ütlema sedagi, et tulevahetust ei pruugi tulla; õhk oli tiine ootusest, maha pudenenud püssirohust ja närviliselt higistavate ihude lõhnast.

„Roger tuleb tagasi,” kordas Jamie, sedapuhku juba leebemalt. Ta puudutas tütre nägu, lükkas eemale valla pääsenud kihara. „Luban sulle, tüdruk. Teda ei ähvarda miski.”

Kui Brianna isa nägu uuris, näis tema hirm pisut lahtuvat. Nähtavasti leidis ta sealt mingit julgustust, sest pinge andis natuke järele ja ta noogutas, leppides sõnatult selle kinnitusega. Jamie kummardus tütre poole, suudles teda laubale ning pöördus, et minna rääkima Rob Byrnesiga.

Bree seisis ja vaatas talle natuke aega järele, päästis siis kübarapaelad lahti ning tuli ja istus minu kõrvale kivile. Tema käed värisesid pisut; sügavalt hinge tõmmanud, võttis ta põlvede ümbert kinni, et nendegi võbinat vaigistada.

„Kas ma saan sind kohe millegagi aidata?” küsis ta, osutades peaga lahtise arstikasti poole. „Tahad, et tooksin midagi?”

Raputasin pead.

„Ei, mul on kõik vajalik olemas. Jääb üle üksnes oodata.” Tegin kerge grimassi. „See on kõige raskem.”

Bree tõi otsekui vastu tahtmist kuuldavale nõusoleva häälitsuse, aga võttis end kohe silmanähtavalt kokku ja laskis lõdvaks. Kulm kergelt kortsus, silmitses ta meie ootamisvarustust: lõke, keev vesi, lahtikäiv laud, suur instrumendikast ja väiksem komps, milles oli mu esmaabitarvete karp.

„Mis selles on?” küsis Brianna, tonksates riidest kotti saapaninaga.

„Alkohol ja sidemed, skalpell, tangid, amputatsioonisaag, žgutid. Kui võimalik, toovad nad haavatud siia või toimetavad mõne teise arsti hoole alla. Aga kui pean minema lahinguväljale – kui keegi on nii raskesti haavatud, et ei suuda kõndida ja teda pole võimalik kanda –, siis krahman selle kaasa ja lähen otsekohe.”

Kuulsin Breed neelatamas ning nägin pilku tõstes, kui teravalt tedretähnid tema ninajuurel esile tõusevad. Ta noogutas ja hingas sügavalt sisse, et midagi öelda. Aga tema näoilme muutus, tõsidus asendus koomiliselt kiiresti vastikustundega. Bree nuhutas korra kahtlustavalt ja tema pikk nina tõmbus kirtsu nagu sipelgakarul.

Mina tundsin sedasama mis tema: värskete väljaheidete lehka, mida hoovas meie selja tagant võsast.

„Seda juhtub enne lahingut sageli,” ütlesin vaikselt, hoides tema nägu nähes naeru tagasi. „Nad vaesekesed pole säärase asjaga harjunud.”

Bree köhatas ega lausunud sõnagi, kuid nägin tema pilku üle lagendiku libisemas, peatudes kord ühel, kord teisel mehel. Ma teadsin, mida ta mõtleb. Kuidas oli see võimalik? Kuidas võis vaadata niisugust terviklikku olendit kui inimene, pea kummargil kuulamas sõbra juttu, käsi veeplasku järele sirutatud, nägu kord muigel, kord morn, silmad säramas ja lihased nõtked, ning kujutleda rebendeid, haavu, murde ... ja surma?

See oli võimatu. Inimene, kes polnud säärast võigast muundumist näinud, ei suutnud midagi niisugust endale vaimusilma ette manada.

Aga mäletada sai seda väga hästi. Köhatasin ja kummardusin tütre poole, lootes meie mõlema tähelepanu kõrvale juhtida.

„Mida sa isale ütlesid?” küsisin mokaotsast. „Siis kui siia jõudsid ja te gaeli keeles rääkisite.”

„Ah siis.” Korraks tõmbus Bree nägu muigele ja tema kahvatuid põski elavdas kerge puna.

„Isa kähvas mulle, küsis, mis mängu ma mängin – kas tahan jätta oma lapse orvuks, seades ennast koos Rogeriga ohtu.” Bree pühkis suu eest ära punase juuksesalgu ja naeratas ebalevalt. „Ma siis vastasin, et kui see nii ohtlik on, mispärast riskib siis tema jätta orvuks mind, lubades sinul siin olla.”

Hakkasin naerma, aga rohkem endamisi.

„Sinu elu ei ole ju ohus, ega?” küsis Bree rahvakaitseväe laagrit silmitsedes. „Siin lahinguväljast eemal?”

Raputasin pead.

„Ei. Kui lahingutegevus lähemale tuleb, tõmbume kohe tagasi. Aga ma ei usu, et ...”

Mu jutu katkestas kabjaplagin; see lähenes kiiresti ja olin nagu kogu laagergi jalul, kui nähtavale ilmus käskjalg, üks Tryoni sileda näolapiga abi, nägu allasurutud elevusest kahvatu.

„Sättige end lahinguvalmis!” lausus ta hingeldades, sadulas kergelt kummargil.

„Mida me siin teie arvates päikesetõusust saadik teinud oleme?” nõudis Jamie ärritunult. „Jumalapärast, mees, rääkige, mis on juhtunud.”

Juhtunud oli ilmselt väga vähe, aga see vähene oli kaunikesti tähtis. Reguleerijate poolelt oli keegi kirikuõpetaja ilmunud kuberneri juurde läbirääkimisi pidama.

„Kirikuõpetaja?” segas Jamie vahele. „Tahad öelda, et kveeker?”

„Ma ei tea, söör,” vastas kuberneri abi, pahane, et teda katkestati. „Kveekeritel, nagu kõik teavad, ei ole vaimulikke. Ei, see oli kirikuõpetaja, keegi Caldwell, reverend David Caldwell.”

Ehkki saadikuga ühte usku, ei lasknud kuberner end tema pöördumisest mõjutada. Ta ei saa ega taha tegemist teha jõuguga ning jääb endale kindlaks. Reguleerijad peavad laiali minema – siis lubab ta tegelda kõigi õigustatud kaebustega, nagu seadus ette näeb. Aga laiali peavad nad minema ning selleks on neil aega üks tund.

„Kas sa tahad või ei taha,” pomisesin tasakesi, närvid ootusest pingul, „heita naha seljast maha?” Jamie oli võtnud kübara peast ja tema ruuged juuksed helkisid päikese käes. Bree turtsatas summutatult, aga võis näha, et ta on rabatud.

„Jõuk on paha, väga paha,” sosistas ta mulle vastu. „Kuberner nad ... laseb maha?”

„Just seda ta võibki teha,” vastasin poolihääli. „Ja kaldun arvama, et teebki.” Juba sajandat korda sel hommikul peatus mu pilk pajudel, mille taha oli ülesannet täitma minnes kadunud Roger.

„Üks tund,” kordas Jamie vastuseks sellele, mida oli just kuulnud. Ta vaatas minuga ühes suunas, jõe poole. „Ja kui palju sellest veel alles on?”

„Võib-olla pool tundi.” Käskjalg nägi ühtäkki välja oma tegelikest aastatest palju noorem. Ta neelatas ja pani kübara pähe. „Pean nüüd minema, söör. Oodake kahuripauku, söör, ja edu teile!”

„Teile samuti, söör.” Jamie puudutas hüvastijätuks noormehe käsivart, siis laksas hobust kübaraga laudjale, pannes ta sörkima.

Just nagu oleks see olnud signaal, puhkes laagris sagin juba enne, kui kuberneri kulleri ratsu oli jõudnud puude taha kaduda. Ikka ja jälle kontrolliti relvi, mis olid juba laetud, kinnitati pandlaid, hõõruti läikima rinnamärke, klopiti tolmust puhtaks kübaraid, õmmeldi külge kokardeid, sikutati sirgeks ja seoti paeltega kinni põlvikuid, raputati täidetud veeplaskusid, nagu võinuks nende sisu veerandi tunniga aurustuda.

See oli nakkav. Märkasin, et olen hakanud taas sõrmitsema kastis olevat klaaspudelite rivi, mille siltidele kirjutatud nimetused käisid mul peast läbi ja sulasid silme ees ühte. Rosmariin, atropiin, lavendel, nelgiõli ...

Selle sagina keskel püsis täiesti vagusi üksnes Bree. Pilk eemal kõrguvatel puudel, istus ta tardunult kivil ning ainult tema seelik liigatas aeg-ajalt kerges tuulepuhangus. Kuulsin teda midagi vaikselt ütlemas ja pöördusin.

„Mida sa ütlesid?”

„Sellest raamatutes ei räägita.” Bree ei pööranud pilku puudelt, tema käed olid süles nii kramplikult kokku surutud, nagu loodaks ta tahtejõuga sundida Rogerit pajude vahelt nähtavale ilmuma. Ta tõstis lõua ning osutas lagendikule ja puudele, meid ümbritsevatele meestele.

„See siin,” lausus ta. „Sellest pole ajalooraamatutes juttu. Ma olen lugenud Bostoni veresaunast. Nägin seda seal ajalooraamatutes ja siin ajalehtedes. Aga siinset ma raamatutes ei näinud. Ma pole lugenud sõnakestki kuberner Tryoni, Põhja-Carolina ega Alamance’i-nimelise paiga kohta. Niisiis ei saa siin midagi juhtuda.” Bree ütles seda ägedalt, veendunult. „Kui siin oleks aset leidnud suur lahing, oleks sellest ikka üht-teist kirjutatud. Keegi ei teinud seda – järelikult ei juhtu midagi. Mitte midagi!”

„Loodetavasti on sul õigus,” ütlesin, ent tundsin mööda selga alla jooksmas hoiatavat külmavärinat. Võib-olla oligi Breel õigus. Igatahes ei saanud sellest kujuneda ulatuslikku lahingut. Iseseisvussõjani jäi veel neli aastat – sellele konfliktile eelnevast ajast olid ajalooraamatutesse talletatud isegi väikesed kokkupõrked.

Bostoni veresaun oli leidnud aset vähem kui aasta tagasi – tänavalahing, rahvamassi ja rühma närviliste sõdurite vahel puhkenud madin. Vastastikku lennutatud solvangud, mõni teeleläinud kivi ... Käsklust ootamata tehtud lask, paaniline põgenemine ja viis surnut. Sellest oli ägedas toonis kirjutatud ühe Bostoni ajalehe juhtkirjas; olin näinud seda lehte Jocasta salongis – keegi sõber oli talle selle saatnud.

Ja kakssada aastat hiljem oli see põgus vahejuhtum muudetud laste juturaamatutes surematuks kui kolonistide kasvava rahulolematuse näide. Libistasin pilgu üle ümberringi seisvate ja lahinguks valmistuvate meeste. Kui siin puhkenuks suur lahing, milles kuninglik kuberner surub maha maksumaksjate mässu – milleks muuks pidi seda nimetatama? –, olnuks see ometi väärt äramärkimist!

Aga see oli ikkagi pelgalt oletus. Ja ma andsin endale murelikult aru, et ei sõjad ega ajalugu võta eriti arvesse seda, kuidas asjad peaksid kulgema.

Jamie seisis puu külge köide pandud Gideoni juures. Lahingusse kavatses ta minna oma meeste eesotsas jala. Praegu võttis Jamie sadulataskust püstolid ja pani vööpauna laskemoonavaru. Pea kumaras, oli ta oma tegevusest täielikult hõivatud.

Ühtäkki valdas mind vastupandamatu sundus. Pidin saama teda puudutada, talle midagi öelda. Püüdsin endale sisendada, et Breel oli õigus: siin ei juhtu midagi, ei tulistata ehk ühtki lasku ... ent ometi seisis Alamance’i kallastel kolm tuhat relvastatud meest, kelle meeltes ümises ja kumises verevalamise eelaimus.

Jätsin Brianna kivile istuma, tulitavad silmad metsaveerde kiindunud, ning tõttasin Jamie juurde.

„Jamie,” laususin, asetades käe tema käsivarrele.

Oli tunne, otsekui puudutaksin kõrgvoolujuhet. Ihu isolatsioonikihi all ümas elekter, valmis praksudes valgussähvatusena välja paiskuma. Öeldakse, et voolu all olevast juhtmest on võimatu lahti lasta. Elektrokutsiooni ohver otsekui jäätub selle külge, suutmata teha enda päästmiseks ainsatki liigutust, sel ajal kui elektrivool tema südant ja aju kõrvetab.

Jamie kattis mu käe oma kämblaga ja vaatas mulle otsa.

„A nighean donn,” sõnas ta ja naeratas põgusalt. „Tulid siis mulle head õnne soovima?”

Naeratasin vastu, nii hästi kui suutsin, ehkki minus särises elekter, põletades mind ning jäigastades mu näolihased.

„Ma ei saanud ju lasta sul minna, lausumata ... midagi. „Õnn kaasa!” peaks vist sobima küll.” Lõin kõhklema; äkilisest soovist väljendada rohkem, kui aeg lubas, jäid mul sõnad kurku kinni. Viimaks suutsin välja öelda üksnes kõige tähtsama: „Jamie ... ma armastan sind. Ole ettevaatlik!”

Jamie rääkis, et ei mäleta Cullodenit. Korraga tabasin end mõttelt, kas see mälukaotus hõlmab ka lahingueelseid tunde, kui meie kaks teineteisega hüvasti jätsime. Siis vaatasin talle otsa ja teadsin, et ei hõlma.

„„Õnn kaasa!” käib küll,” vastas ta, pigistades mu kätt, otsekui oleks ka tema jäätunud meie vahel tuhiseva voolu külge. „„Ma armastan sind!” on siiski palju parem.”

Ta pigistas veel kord mu kätt, võttis siis enda oma ära, et puudutada mu juukseid ja nägu, vaadata mulle silma, otsekui sooviks kätkeda mu kujutise sellesse hetke – kui peaks juhtuma, et näeb mind viimast korda.

„Võib-olla tuleb päev, kui meie kaks läheme taas lahku,” ütles Jamie lõpuks tasa ning tema sõrmed riivasid mu huuli – kergelt nagu langev leht. Ta naeratas põgusalt. „Aga see ei juhtu täna.”

Puude vahelt kostsid sarvehelid, kauged, kuid kimedad nagu rähni hüüd. Pöördusin ja jäin vaatama. Brianna istus endiselt kivil otsekui raidkuju, pilk metsale naelutatud.