Читать книгу Leegitsev rist 2. osa - Диана Гэблдон - Страница 7

1. mai 1771

Rahvakaitseväe laager

Ärkasin varsti pärast päevatõusu selle peale, et mingi sitikas sibas mööda mu jalga üles. Võdistasin jalga, mispeale too, kes ta ka iganes polnud, kibekähku rohu sisse pages, olles ehmatusega avastanud, et ma olen elus. Liigutasin igaks juhuks varbaid, aga et rohkem sissetungijaid mu teki sees ilmselt ei olnud, hingasin sügavalt sisse värsket lõhnadest tulvil õhku ja lasksin end mõnusasti lõdvaks.

Kusagilt siitsamast kostis nahistamist, aga need olid kõigest ohvitseride hobused, kes, ärkvel ammu enne mehi, tammusid ja puhusid sõõrmetest õhku. Laager ise oli veel vaikne – või nii vaikne, kui üks kahesajast mehest koosnev laager ükskõik mis kellaajal olla saab. Mu pea kohal olevat puldankatet kirjasid mahedad valguslaigud ja lehtede varjud, aga päike polnud veel päriselt tõusnud. Silmad pooleldi suletud, tundsin rõõmu teadmisest, et ei pea end veel nii pea üles ajama ja kui ma seda teen, on keegi teine valmistanud hommikueine.

Olime laagrisse heitnud eelmisel õhtul, seljataga käänuline teekond mägedest alla ja üle platoo kokkulepitud kohtumispaika kolonel Bryani istandusse. Olime aegsasti kohal; Tryon polnud oma vägedega New Bernist kohale jõudnud ega olnud siin veel ka Craveni ja Cartereti maakonna üksusi, kes pidid tooma kaasa välisuurtükid ja pöördkahurid. Tryoni väed pidid saabuma tänase päeva jooksul, nõnda oli kolonel Bryan meile igatahes eile õhtusöögi ajal öelnud.

Puldankattele maandus kuuldava mütsatusega üks rohutirts. Jälgisin teda pingsalt, aga sisse tulla ei paistnud ta, jumal tänatud, kavatsevat. Võib-olla pidanuksin kuulama proua Bryanit, kui too lubas leida mulle voodi majas, kus magasid veel paari ohvitseri naised, kes olid meestega kaasa tulnud. Jamie oli jäänud kindlaks otsusele magada väljas nagu tema sõduridki ning olin läinud koos temaga, eelistades aset, kus on Jamie ja sitikad, voodile, kus pole kumbagi.

Kiikasin kõrvale, hoidudes liigutamast, juhuks kui ta peaks veel magama. Ei maganud. Küll aga lamas ta päris vagusi ja oli täiesti lõdvestunud, kui välja arvata parem käsi. See oli üles tõstetud ning Jamie näis seda hoolega uurivat, pöörates kämmalt siia- ja sinnapoole ning kõverdades aeglaselt sõrmi, nii hästi kui suutis. Nimetamatsi liiges oli kokku kasvanud ja täiesti jäik; pikkpeeter pisut kõver ning selle keskmise liigese ümber lookles valge arm.

Käsi oli tööst rakkus ja kare ning keset peopesa roosatas otsekui väike stigma ikka veel naelahaavast jäänud arm. Nahk oli pruuniks päevitunud ja parkunud, seda kirjasid tedretähnid ja pleekinud kuldsed karvad. Minu meelest oli see tähelepanuväärselt ilus käsi.

„Palju õnne sünnipäevaks,” ütlesin tasa. „Uurid, kas iga asi on ikka omal kohal?”

Jamie laskis käel rinnale vajuda, pööras pea minu poole ja naeratas.

„Võib vist öelda küll. Ehkki mõni tund on mul arvatavasti veel aega. Ma sündisin kell pool kuus, pool sajandit ei saa täis enne õhtusööki.”

Pöörasin end naerdes külili ja heitsin teki pealt. Õhk oli alles mõnusasti jahe, aga mitte kauaks.

„Kas arvad, et jõuad enne õhtusööki veel kõvasti vananeda?” küsisin narritamisi.

„Oh, ei usu, et mul selle ajaga mõni ihuliige just küljest ära kukub,” vastas Jamie mõtlikult. „Iseasi kui heas korras need on ...” Ta tõmbas selja nõgusaks, ringutas ja vajus rahulolevalt ägades tagasi, samal ajal kui minu käsi tema kehal õige koha üles leidis.

„See siin näib küll igati töökorras olevat,” rahustasin teda. Et päris kindel olla, sikutasin kergelt, mispeale Jamie vaikselt niuksatas. „Pole märkigi, et ähvardaks küljest kukkuda.”

„Tore,” sõnas Jamie, kattes mu käe kindlalt oma kämblaga, et vältida edasisi kooskõlastamata eksperimente. „Kust sa teadsid, millega ma parajasti tegelen? Uurin ennast, nagu sa ütlesid?”

Jätsin oma käe tema pihku, ent upitasin end pisut, et sättida lõug keset tema rinda, kus näis olevat just selleks otstarbeks väike lohk.

„Mina teen seda oma sünnipäeval alati – tõtt-öelda küll enamasti eelmisel õhtul. Vaatan peamiselt küll tagasi, mõtlen möödunud aastale, aga uurin ikkagi ka ennast – küllap teevad seda kõik. Lihtsalt et näha, kas ollakse ikka seesama inimene kes eelmisel päeval.”

„Ma olen selles enam-vähem kindel,” rahustas Jamie mind. „Sa ei näe ju ometi mingeid märgatavaid muutusi?”

Tõstsin lõua tema rinnalt ja vaatasin ta hoolikalt üle. Tõtt-öelda oli mul kaunis raske vaadata Jamiet objektiivse pilguga; tema välimus oli mulle nii tuttav ja lähedane, et kippusin märkama selle juures väikesi armsaid üksikasju – kõrvalestal olevat tedretähni, üht agaralt ettepoole trügivat alumist lõikehammast, mis üldisest rivist õige pisut välja ulatus – ning reageerima tema näoilme pisimatelegi muutustele, ilma et oleksin vaadanud teda kui tervikut.

Jamie talus mu uurivat pilku vaikides, silmalaud kosuvas valguses pooleldi suletud. Tema juuksed olid magades vallandunud ja lebasid lahtiselt õlgadel, raamides ruskete lainetena nägu, milles oli rohkesti huumorit ja kirge, ent paradoksaalsel kombel ka erakordset rahu.

„Ei,” sõnasin viimaks ja lasksin lõua rahulolevalt ohates tagasi tema rinnale. „See oled ikka sina.”

Jamie turtsatas, nagu teinuks see talle nalja, aga jäi liikumatult lamama nagu ennegi. Kuulsin, kuidas kusagil lähedal koperdas ringi kokk ja kirus vankri tiislile komistades. Laager alles hakkas kujunema; osa rühmi – need, kelle liikmete ja ohvitseride hulka kuulus palju endisi sõdureid – paistis silma korra ja distsipliiniga. Paljud sellega paraku ei hiilanud ning nende lääbakil telgid ja ümberringi aasal vedelev varustus ei jätnud kaugeltki sõjaväelist muljet.

Alanud trummipõrinale ei järgnenud mingit silmanähtavat vastust, sõjavägi magas edasi.

„Kas kuberneril on nende üksustega üleüldse võimalik midagi peale hakata?” küsisin kahtlevalt.

Ent seegi sõdalane näis olevat taas unne vajunud. Minu küsimuse peale kergitas ta siiski laisalt pikki ruugeid ripsmeid.

„Oojaa. Tryon on sõdur. Ta teab hästi, mida teha tuleb – vähemasti hakatuseks. Pole teab mis suur kunst panna mehed rivis marssima ja peldikuid kaevama. Hoopis teine asi on õpetada nad võitlema.”

„Kas ta sellega saab hakkama?”

„Võib-olla saab. Võib-olla mitte. Küsimus on: kas tal läheb seda vaja?”

See oli tõesti põhiküsimus. Kogu tee Fraserimäelt siia olid meie ümber keerelnud kuulujutud nagu tuulte pillutatud sügislehed. Reguleerijad on koondanud kümnetuhandese sõjaväe ja marsivad sellega New Berni peale. Kindral Gage on regulaarväe rügemendiga New Yorgist teel, et sundida koloonia alistuma. Orange’i maakonna rahvakaitsevägi on hakanud mässama ja tapnud oma ohvitserid. Pooled Wake’i maakonna mehed on ära karanud. Hermon Husband on arreteeritud ja laevale viidud, et toimetada ta Londonisse ning anda reetmises süüdistatuna kohtu alla. Reguleerijad on hõivanud Hillsborough’, kavatsevad linnale tule otsa panna ning Edmund Fanningu ja tema kaasosalised mõõga läbi hukata. Lootsin südamest, et ükski neist kuulujuttudest ei vasta tõele – või kui vastab, siis ei kuulu Hubert Sherston Fanningu lähedaste sõprade hulka.

Otsides massilistest kuulujuttudest, pöörastest oletustest ja sulaselgetest väljamõeldistest mingit iva, leidsime ainult ühe, milles võisime enam-vähem kindlad olla: kuberner Tryon on teel siiapoole, et liituda rahvakaitseväega.

Mehe käsi puhkas mu seljal, pöial silitamas tasakesi abaluu serva. Talle eriomase võimega säilitada igas olukorras rahu näis Jamie olevat ebakindlad sõjalised väljavaated täielikult peast heitnud ning tema mõtted paistsid olevat sootuks mujal.

„Kas oled kunagi mõelnud ...” alustas ta, ent jäi siis vait.

„Mida?” Kummardusin ja suudlesin Jamie rinda, ajades seejuures selja kummi, et mees saaks seda silitada, mida ta tegigi.

„Nojah ... kuidas seda nüüd seletada, aga mulle turgatas pähe, et olen nüüd elanud kauem kui mu isa – seda poleks ma küll oodanud,” lisas ta pisut irooniliselt. „Muud midagi kui et ... see tundub veider. Arutlesin endamisi, kas sina ka mõnikord sellele mõtled – jäid ju emast ilma juba nii noorelt.”

„Jah.” Mu nägu oli Jamie rinnal ja hääl sumbus tema särgivoltidesse. „Nooremalt mõtlesin. Tundus, otsekui oleksin läinud matkama, aga ilma kaardita.”

Jamie käsi peatus korraks.

„Jah, just nõnda ongi.” Tema hääles võis kuulda kerget üllatust. „Seda, mis tähendab olla kolmekümnene või neljakümnene mees, ma laias laastus teadsin ... aga mis saab nüüd?” Jamie rinnust kostis vaikne häälitsus, mis meenutas ebalevat naeruturtsatust.

„Edasi tuleb meil kujundada end ise,” sõnasin näole vajunud juustepadrikus valitsevasse hämarusse vaikselt. „Me jälgime teisi naisi – või mehi – ning võtame nendelt mõõtu. Kõik, mida annab kasutada, laename nendelt, ja mida kusagilt mujalt ei leia, seda otsime iseendast. Ning alati ... alati ... käib sellega kaasas kahtlus: kas teeme ikka õigesti?”

Jamie käsi oli mu seljal soe ja raske. Ta tundis pisaraid, mis mu silmanurgast ootamatult alla veeresid ja tema särki niisutasid, ning teine käsi tõusis, et paitada mu pead ja siluda juukseid.

„Jah, nõnda see on,” kinnitas ta uuesti, väga vaikselt.

Ümberringi oli laager hakanud virguma, kostis kolksatusi ja mütsatusi ning unest kähedaid meestehääli. Pea kohal hakkas saagima üks rohutirts, nagu veaks keegi küünega üle vaskpoti.

„See on hommik, mida mu isa silmad ei näinud,” lausus Jamie ikka veel nii tasa, et kuulsin seda pigem tema rinnakorvis kui oma kõrvus. „Maailm ja iga päev, mille selles veedame, on kingitus, mo cridhe – ükskõik mida homne ka endaga ei tooks.”

Pöörasin sügavalt ohates pead ning toetasin põse tema rinnale. Jamie sirutas leebelt käe ja pühkis särgiservaga mu nina.

„Ning mis ülevaatusse puutub,” lisas ta asjalikult, „siis mul on kõik hambad suus, ühtki ihuliiget pole puudu ja mu riist tõuseb igal hommikul ise kikki. Võinuks minna ka hullemini.”