Читать книгу Salakaebaja - Джон Гришэм - Страница 4

Satelliitraadio mängis smooth jazz’i – see oli kompromiss. Priuse ja seega ka raadio omanik Lacy jälestas räppi peaaegu samavõrd, nagu tema kaassõitja Hugo jälestas moodsat kantrit. Nad polnud kokkuleppele jõudnud spordijutu, uudisteraadio, kuldse klassika, naljasaate ega BBC osas, nii et bluegrass’i, CNN-i, ooperit ja sadu muid raadiojaamu polnud mõtet proovidagi. Mõlemad andsid varakult alla ja leppisid maheda džässiga, Lacy nördimusest ja Hugo tüdimusest. Mahedaga selleks, et mitte häirida Hugo sügavat ja pikka uinakut. Mahedaga ka sellepärast, et Lacy džässist suurt ei hoolinud. Järjekordne kesktee, mis oli nende meeskonnatööd juba aastaid üleval hoidnud. Hugo magas, Lacy juhtis ja mõlemad olid rahul.

Enne finantskriisi oli Kohtute Haldamise Nõukogu käsutuses väike autopark riigile kuuluvatest Hondadest, kõik nelja uksega, valget värvi ja vähe läbi sõitnud. Pärast eelarvekärpeid need aga kadusid. Lacy, Hugo ja lugematu hulk teisi Florida riigipalgalisi pidid kasutama nüüd avalikus teenistuses oma isiklikku sõidukit ja said kompensatsiooniks viiskümmend senti miili kohta. Hugo, kellel oli neli last ja kopsakas majalaen, sõitis iidvana Broncoga, mis poleks ilmselt teekonda kontorissegi vastu pidanud, pikemast maanteesõidust rääkimata. Nii ta siis magas.

Lacy nautis vaikust. Ta tegeles enamiku juhtumitega üksinda, nagu ka tema kolleegid. Personal oli eelarvekärbetest tingituna kokku kuivanud ja KHN-i oli peale tema järele jäänud veel vaid kuus uurijat. Seitse uurijat kahekümne miljoni elanikuga osariigis, mille kuuesajas kohtusaalis tegutseb tuhat kohtunikku, kes menetlevad aastaga pool miljonit kohtuasja. Lacy oli igavesti tänulik, et enamik kohtunikke olid ausad ja töökad inimesed, õiglusele ja võrdsusele pühendunud. Muidu oleks ta juba ammu oma tööst loobunud. Kuid väike hulk tõrvatilku hoidis teda ametis viiskümmend tundi nädalas.

Ta puudutas kergelt suunatule kangi ja pööras mahasõiduteele. Kui auto peatus, jõnksatas Hugo ettepoole, nagu oleks ta ammugi ärkvel ja valmis päeva alustama. „Kus me oleme?” küsis ta.

„Peaaegu kohal. Kakskümmend minutit veel. Aeg teine külg keerata ja akna poole norsata.”

„Vabandust. Kas ma norskasin?”

„Sa norskad alati, vähemalt su naise jutu järgi.”

„Noh, enda kaitseks võin öelda, et ma olin tema järjekordse lapse pärast kolmeni üleval. See on vist tüdruk. Mis ta nimi ongi?”

„Naise või lapse?”

„Haa-haa.”

Armas ja alati rase Verna ei teinud oma abikaasa kohta suurt millestki saladust. Tema asi oli Hugo ego vaos hoida ja see polnud kaugeltki kerge ülesanne. Eelmises elus oli Hugo olnud keskkooli ajal jalgpallitäht, seejärel Florida osariigi ülikooli kõrgeima reitinguga pallur omas vanuserühmas ja esimene esmakursuslane, kes algkoosseisu läbi murdis. Ta oli ääremängija, jagas võmme ja vopse ning sai neid ka ise vähemalt kolm ja pool mängu, enne kui ta ülemise selgroolüli nihestusega kanderaamil minema viidi. Ta tõotas tagasi tulla. Ema ütles ei. Ta lõpetas kiitusega ja läks edasi õppima juurat. Tema kuulsusrikkad päevad jäid üha kaugemale selja taha, aga iga päev tõi ta koju kaasa osakese sellest upsakusest, mis kuulub ameeriklaseks olemise juurde. Ta ei saanud sinna midagi parata.

„Kakskümmend minutit, ah?” urahtas ta.

„Muidugi. Või siis mitte. Kui tahad, jätan su autosse ja mootori tööle, nii et saad päev otsa magada.”

Hugo keeras ennast paremale küljele, sulges silmad ja ütles: „Ma tahan uut partnerit.”

„Hea mõte, aga häda on selles, et keegi teine sind ei võta.”

„Ja suurema autoga partnerit.”

„See sõidab ühe galloniga viiskümmend miili.”

Mees urahtas uuesti, jäi siis vait, võpatas ja niheles, pomises midagi ja ajas selja sirgu. Ta hõõrus silmi ja lausus: „Mida me kuulame?”

„Me arutasime seda juba tükk aega tagasi, kui me Tallahasseest välja sõitsime ja sa hakkasid talveunne jääma.”

„Ma pakkusin ennast rooli taha, nagu ma mäletan.”

„Jah, endal üks silm kinni. Väga arvestatav pakkumine. Kuidas Pippinil läheb?”

„Nutab palju. Laialdasest kogemusest võin öelda, et kui vastsündinu nutab, siis tavaliselt on sellel mingi põhjus. Toit, vesi, mähkmed, ema – mis iganes. Aga praegusel mitte. Tema kisab lihtsalt niisama lõbu pärast. Sa ei tea, millest sa ilma jääd.”

„Kui meelde tuletad, siis ma olen tegelikult Pippinit kaks korda hoidnud.”

„Jah, ole sa tänatud. Kas täna saad tulla?”

„Muidugi. Tema on teil number neli. Kas te rasestumisvastastele vahenditele ei ole mõelnud?”

„Nüüd hakkame seda arutama küll. Ja kui juba jutuks tuli, siis kuidas sul endal suguelu läheb?”

„Vabandust. Minu viga.” Lacy oli kolmekümne kuueselt veel vallaline ja ilus ning tema suguelu tekitas kontoris ohtrasti hillitsetud uudishimu.

Nad sõitsid itta Atlandi ookeani poole. St. Augustine’ini oli veel kaheksa miili. Lacy pani lõpuks raadio kinni, kui Hugo küsis: „Ja sa oled siin varem käinud?”

„Jah, mõne aasta eest. Veetsime oma tolleaegse sõbraga nädal aega rannas, elasime ühe tuttava korteris.”

„Palju seksi?”

„Jälle hakkab pihta. Kas su mõtted kunagi rentslist välja ei ulatu?”

„Nojah, kui nüüd järele mõelda, siis ilmselgelt mitte. Pealegi pead aru saama, et Pippin on nüüd ühekuune, mis tähendab, et meil Vernaga pole vähemalt kolm kuud normaalset suhet olnud. Ma leian siiski, et ta lükkas mind kolm nädalat liiga vara kõrvale, aga eks see selline vaieldav küsimus ole. Ei saa tagasi minna ja järele võtta. Nii et asjalood on minu pool üsna teisel tasandil praegu. Ma pole kindel, kas tema samamoodi tunneb. Kolm põngerjat ja siis veel üks imik kahjustavad intiimelu ikka tõsiselt.”

„Seda ei saa ma iial teada.”

Hugo püüdis paar miili maanteed jälgida, siis aga vajusid ta laud jälle kinni ja pea hakkas jõnksutama. Lacy heitis pilgu tema poole ja naeratas. Üheksa aasta jooksul nõukogus olid nad Hugoga koos töötanud tosina juhtumi kallal. Nad olid hea meeskond ja usaldasid teineteist ning mõlemad teadsid, et Hugo mis tahes halvast käitumisest, mida seni polnud ette tulnud, kantakse otsekohe Vernale ette. Lacy töötas Hugoga, aga klatšis ja käis šoppamas Vernaga.

St. Augustine’i nimetati Ameerika vanimaks linnaks. See oli seesama koht, kus Ponce de León maabus ja uurimisretke alustas. Pika ajalooga ja turistiderohke kena linnake paistis silma vanaaegsete hoonete ja paksu habetillandsiaga, mis rippus iidvanadel tammedel. Linna lähedal liiklus aeglustus ja võis näha turismibusse peatumas. Paremal pool kauguses kõrgus linna kohal vana katedraal. Lacy mäletas seda kõike väga hästi. Nädal tolle kallimaga oli olnud katastroof, aga St. Augustine’i linnast jäid talle meeldivad mälestused.

Üks paljudest katastroofidest.

„Ja kes on see salapärane Deep Throat, kellega me peaksime siin kohtuma?” küsis Hugo taas silmi hõõrudes, olles otsustanud nüüd ärkvele jääda.

„Ei tea veel, aga tema varjunimi on Randy.”

„Okei, ja palun tuleta mulle meelde, miks me läheme kahekesi salakohtumisele mehega, kes kasutab varjunime ja pole veel esitanud ametlikku kaebust ühegi meie lugupeetud kohtuniku vastu.”

„Ma ei saa seda selgitada. Aga ma olen temaga kolmel korral telefonitsi rääkinud ja tundub, et tal on, ee, tõsi taga.”

„Suurepärane. Millal sa viimati kuulsid kaebust kelleltki, kellel polnud, ee, tõsi taga?”

„Ära plõksi, eks? Michael ütles, et minge, ja me läksime.” Michael oli direktor, nende ülemus.

„Muidugi. Ja oletatava ebaeetilise käitumise kohta pole meil veel mingeid andmeid?”

„On siiski. Randy ütles, et see on suur asi.”

„Ega jah, seda pole küll varem kuulnud.”

Nad pöörasid King Streetile ja suubusid kesklinnaliiklusse. Oli juuli keskpaik, Florida põhjaosas endiselt rannahooaeg ning sandaalides ja lühikestes pükstes turistid voorisid kõnniteedel, minemata pealtnäha kuhugi. Lacy parkis kõrvaltänavale ja nad ühinesid turistide tulvaga. Nad leidsid ühe kohviku ja lõid pool tundi aega surnuks, lehitsedes läikivaid kinnisvarabrošüüre. Lõunatunnil astusid nad vastavalt juhtnööridele Luca grillbaari ja võtsid laua kolmele. Nad tellisid jääteed ja ootasid. Möödus kolmkümmend minutit ja Randyst polnud märkigi, niisiis võtsid nad sändvitšid. Hugo friikartulitega, Lacy puuviljadega. Nad sõid võimalikult aeglaselt ja pidasid oodates kogu aeg pilku uksel.

Juristidena hindasid nad oma aega kõrgelt. Uurijatena olid nad õppinud kannatlikkust. Need kaks rolli olid sageli omavahel vastuolus.

Kell 14.00 nad loobusid ja läksid auto juurde tagasi, vihast tulised nagu saunakeris. Kui Lacy võtit pööras, pistis tema mobiiltelefon undama. Tundmatu number. Ta haaras telefoni ja ütles: „Halloo.”

Mehehääl kostis: „Ma palusin ju teil üksinda tulla.” See oli Randy.

„Küllap on teie palve õigustatud. Me pidime kohtuma lõuna ajal.”

Pärast pausi: „Ma olen jahisadamas, Kings Streeti lõpus, kolm kvartalit edasi. Öelge oma sõbrale, et ta minekut teeks, siis võime rääkida.”

„Kuulge, Randy, ma ei ole politseinik ja ma ei oska eriti ka seiklusfilmi teha. Ma võin teiega kohtuda, tere öelda ja kõike seda, aga kui ma ühe minuti jooksul teie tegelikku nime teada ei saa, siis lähen minema.”

„Sobib.”

Lacy lõpetas kõne ja pomises: „Sobib.”

Jahisadam oli täis purjekaid ning sekka saabusid ja lahkusid mõned kaluripaadid. Pikalt pontoonilt astus maha lärmakate turistide parv. Kaldapealne välilaudadega restoran oli endiselt klientidest tulvil. Tšarterlaevade meeskonnad klantsisid tekke ja sättisid asju korda, et järgmise päeva tellimusi täita.

Lacy astus mööda keskmist kaid ja otsis meest, kellega ta kunagi polnud kohtunud. Eespool kütusepumba kõrval seisis eakas paadialune, kes talle põgusalt ja kohmetult viipas ja noogutas. Lacy noogutas vastu ja kõndis edasi. Mees oli umbes kuuekümnene, panamakübara alt voogamas ülisuur hall juuksepahmakas. Lühikesed püksid, sandaalid, kirju lillelise mustriga särk, tüüpiline pronksikarva nahk nagu ikka nendel, kes veedavad ülearu palju aega päikese käes. Silmi katsid lenduri päikeseprillid. Ta astus naeratades lähemale ja ütles: „Teie olete vist Lacy Stoltz.”

Lacy kätles temaga ja vastas: „Jah, ja teie olete …?”

„Minu nimi on Ramsey Mix. Rõõm tutvuda.”

„Minul samuti. Me pidime ju lõuna ajal kohtuma.”

„Väga vabandan. Mul oli paadiga probleeme.” Ta osutas peaga kai kaugemas otsas seisva suure kaatri poole. See polnud antud hetkel küll sadama pikim laev, aga palju ei puudunud. „Kas me võiksime seal rääkida?” küsis ta.

„Laevas?”

„Jah. Seal on palju privaatsem.”

Võhivõõra inimesega laeva ronimine tundus Lacyle halb mõte ja ta kõhkles. Enne kui ta vastata jõudis, küsis Mix: „Kes see mustanahaline on?” Ta vaatas King Streeti suunas. Lacy pööras pead ja nägi Hugot, kes nagu muuseas ühe turistide seltskonna sabas jahisadama poole kõmpis.

„Minu kolleeg,” kostis Lacy.

„Nagu turvamees või nii?”

„Mul pole turvameest tarvis, härra Mix. Me ei ole relvastatud, aga mu sõber võib teid umbes kahe sekundiga vette visata küll.”

„Loodame, et see ei osutu vajalikuks. Ma tulen rahus.”

„Seda on rõõm kuulda. Ma tulen laeva ainult siis, kui see jääb siia paigale. Kui mootorid käivituvad, on meie kohtumine lõppenud.”

„Sobib.”

Lacy järgnes talle piki sadamasilda, möödudes rivis seisvatest purjekatest, mis polnud justkui kuude kaupa avamerd näinud, ja läks mehe kaatrisse, mis kandis tabavat nime Conspirator. Mees astus pardale ja ulatas käe, et Lacyt aidata. Tekil purjeriidest varikatuse all oli väike puust laud ja neli klapptooli. Ta osutas nende poole ja ütles: „Tere tulemast pardale. Võtke istet.”

Lacy hindas pilguga kiirelt ümbrust. Ta küsis ilma istumata: „Kas me oleme omapead?”

„Mitte päris. Mul on üks sõber, kellele meeldib minuga koos merel käia. Tema nimi on Carlita. Soovite ehk temaga kohtuda?”

„Ainult juhul, kui ta on teie loos oluline.”

„Ei ole.” Mix vaatas jahisadama poole, kus Hugo reelingule nõjatus. Hugo viipas, justkui ütleks: „Ma jälgin kõike.” Mix viipas vastu ja sõnas: „Kas ma tohin teilt midagi küsida?”

„Palun väga,” vastas Lacy.

„Kas võib oletada, et kõik, mis ma räägin, kantakse härra Hatchile kiiremas korras ette?”

„Ta on minu kolleeg. Mõningaid juhtumeid me menetleme koos, võib-olla ka näiteks praegust. Kust te ta nime teate?”

„Mul on juhtumisi arvuti. Veebilehelt vaatasin. KHN peaks seda tõsiselt uuendama.”

„Ma tean. Eelarvekärped.”

„Tema nimi kõlab kuidagi tuttavalt.”

„Ta oli lühikest aega Florida ülikooli jalgpallur.”

„Võib-olla sealt ma teda teangi. Olen ise ka Gatorsi fänn.”

Lacyl polnud huvi sellele kuidagi reageerida. Tüüpiline lõunaosariiklane – klammerdub mingi ülikooli jalgpallimeeskonna külge sellise fanatismiga, mis oli Lacyle alati tundunud tobe.

Mix ütles: „Nii et ta saab siis kõik teada?”

„Jah.”

„Kutsuge ta siis siia. Ma toon midagi joodavat.”