Читать книгу Salakaebaja - Джон Гришэм - Страница 7

Kui Myers viimaks ühendust võttis, palus ta Lacyl ilmuda samasse kohta − St. Augustine’i jahisadamasse. Kõik oli nagu ennegi – samasugune lämbe ilm ja niiske õhk, sama sildumispaik kai kaugemas otsas; Myersil oli isegi seesama lilleline särk seljas. Kui nad laeval päikesevarjus sama puust laua taga istusid, jõi Myers pudelist sama marki õlut ja hakkas rääkima.

Tema tegelane Omar oli päriselus mees nimega Vonn Dubose ja põlvnes tõepoolest ühest neist algsetest gangsteritest, kes alustasid oma tempe kalarestorani tagaruumis Forrest City lähistel Arkansases. Tolle emapoolne vanaisa oli restorani omanik, kes aastaid hiljem politseihaarangus surma sai. Isa poos ennast vanglas üles või vähemalt ametliku raporti kohaselt leiti ta pooduna. Mitmesugused arvukad onud ja nõbud olid samamoodi otsa leidnud ja jõuk oli võrdlemisi kokku kuivanud, kuni Vonn avastas peibutava tuluallika Lõuna-Florida kokaiiniäris. Mõned head aastad seal veetnud, oli tal juba küllalt vahendeid, et oma väike grupeering taas jalule tõsta. Praeguseks lähenes ta seitsmekümnendale eluaastale, elas kusagil rannikupiirkonnas ning tal ei olnud seaduslikku aadressi, pangaarvet, juhiluba, sotsiaalkindlustuskoodi ega passi. Kui Vonn kasiinoga kullasoont tabas, vähendas ta oma jõuku tasapisi vaid käputäie „nõbudeni”, et kassa kallal oleks vähem sõrmi. Ta tegutses täiesti anonüümselt ja peitis end offshore-firmade taha, mida kõiki haldas üks teatud advokaadibüroo Biloxis. Nappide tunnistuste kohaselt oli ta päris rikas, kuid elas tagasihoidlikult.

„Olete te temaga kunagi kohtunud?” küsis Lacy.

Myers muigas seepeale halvakspanevalt. „Ärge olge rumal. Keegi ei kohtu selle mehega, mõistate? Ta elab varjus, umbes nagu minagi vist. Te ei leia Pensacola kandist kolme inimestki, kes tunnistaksid, et nad tunnevad Vonn Dubose’i. Mina elasin seal nelikümmend aastat ega kuulnud temast enne, kui mõne aasta eest. Ta tuleb ja läheb.”

„Aga tal pole passi,” ütles Hugo.

„Kehtivat passi. Kui ta ükskord vahele peaks jääma, leitakse tema juurest pool tosinat valepassi.”

1936. aastal määras Indiaani Asjade Büroo privileegid Tappacola reservaadi väikesele hõimule, keda oli Loode-Floridas umbes nelisada inimest. Suurem osa neist elas kolkahüttides Brunswicki maakonna soode keskel. Hõimul on kolmesaja-aakrises reservaadis, mille föderaalvalitsus moodustas kaheksakümmend aastat varem, midagi peakorteri taolist. 1990. aasta paiku oli Lõuna-Florida võimas seminolide hõim, nagu ka paljud teised Ameerika hõimud, enda jaoks avastamas kasiinoäri võlusid. Samal ajal asusid Vonn ja tema jõuk Tappacola reservaadi naabruses odavalt maad ostma. Mingil hetkel üheksakümnendate alguses – keegi täpselt ei teadnud, sest need vestlused on ammust aega maha vaikitud – pakkus Dubose Tappacola hõimule tehingut, mis oli liiga hea, et olla tõsi.

„Treasure Key,” pomises Hugo.

„Õige. Põhja-Florida ainus kasiino ja mugavalt kõigest kümne miili kaugusel kümnendast osariikidevahelisest kiirteest lõunas ja kümme miili randadest põhjas. Täisteenusega kasiino, avatud kakskümmend neli tundi ööpäevas, Disney stiilis lõbustused kogu perele, osariigi suurim veepark, korterid müügiks, liisimiseks, kindlaks perioodiks kaasomandisse, valik on teie. Tõeline meka nendele, kes armastavad hasartmänge või tahavad päikese käes lustida, ning mugav asukoht kahesaja miili raadiuses elava viie miljoni elaniku jaoks. Käibenumbreid ma ei tea, sest indiaanlased, kes kasiinosid peavad, ei anna kellelegi aru, aga arvatakse, et Treasure Key küünib vabalt poole miljardi dollarini aastas.”

„Me olime eelmisel suvel seal,” möönis Hugo, justkui oleks midagi valesti teinud. „See oli viimase hetke pakkumine nädalavahetuseks saja viiekümne eest. Polnud paha.”

„Mis paha? See koht on oivaline. Sellepärast ongi seal rahvast murdu ja Tappacola teeb suurt raha.”

„Ja jagab seda Vonni ja tema poistega?” küsis Hugo.

„Teiste seas ka nendega, aga ärme rutta ette.”

Lacy lausus: „See on Brunswicki maakonnas, mis kuulub kahekümne neljandasse ringkonda. Kahekümne neljandas on kaks ringkonnakohtunikku, üks mees ja üks naine. Kas ma olen õigel teel?”

Myers muigas ja koputas suletud toimikule laual. „Siin on kaebus. Annan selle teile hiljem üle. Kohtunikuks on tema ausus Claudia McDover, ametis juba seitseteist aastat. Temast räägime hiljem. Esialgu lubage mul rääkida taustalugu. See on väga oluline.

Ent tagasi Tappacola juurde. Hõim oli kasiinonduse küsimuses raevukalt lõhestunud. Vastuseisu juhtis agitaator nimega Son Razko, kes oli kristlane ega sallinud hasartmänge kõlbelistel kaalutlustel. Ta korraldas oma poolehoidjate tegevust ja paistis, et neil on ülekaal. Kasiino pooldajad tõotasid kõigile rikkust – uusi maju, eluaegseid pensione, paremaid koole, tasuta kõrgharidust, tervishoidu, ja see nimekiri läks aina edasi ja edasi. Vonn Dubose rahastas salaja kasiino heakskiitmise asja, aga nagu tavaliselt ei leitud tema sõrmejälgi kuskilt. 1993. aastal pandi küsimus hääletusele. Hääletajaid, kes olid vähemalt kaheksateist aastat vanad, oli umbes kolmsada. Ainult neliteist ei käinud hääletuskasti juures, mida valvasid föderaalvalitsuse korrakaitsjad juhuks, kui asjad peaksid vägivaldseks kiskuma. Son Razko ja tema traditsionalistid said 54 protsendi häältega võidu. Järgnes räpane kohtuasi, milles nõuti hääletustulemuste tühistamist väidetava pettuse ja heidutuse tõttu, aga ringkonnakohtunik jättis selle nõude rahuldamata. Kasiino oli surnud.

Varsti oli Son samuti surnud.

Tema surnukeha leiti ühe mehe magamistoast koos tolle mehe naisega, mõlemat oli kaks korda pähe tulistatud. Nad olid alasti ja paistis, nagu oleks nad teolt tabatud. Naise abikaasa nimega Junior Mace arreteeriti ja ta sai süüdistuse mõlema isiku mõrvas. Ta oli olnud kasiinovaidluste ajal Razko lähedane liitlane. Mace eitas kaljukindlalt oma süüd, aga sellegipoolest pidi silmitsi seisma surmanuhtlusega. Protsess sai sedavõrd kurikuulsaks, et värskelt ametisse valitud Claudia McDover otsustas selle üle viia teise maakonda, kuid nõudis seejuures enda jurisdiktsiooni säilimist. Ta juhtis kohtuprotsessi ja soosis igas faasis süüdistavat poolt.

Kasiino ees seisis kaks märkimisväärset takistust. Üks oli Son Razko. Teine takistus oli asukoht. Suur osa Tappacola territooriumist oli madal soine ja vesine ala, peaaegu asustuskõlbmatu, aga kuiva maad oli siiski niipalju, et ehitada üks suur kasiino, mille ümber oleks piisavalt vajalikke aakreid. Probleem oli aga juurdepääsuga. Reservaati viis vana ja kehvasti hooldatud tee, mis poleks suuremale liiklusele vastu pidanud. Maksutulude, kõrgepalgaliste töökohtade ja erksate tulede lootuses nõustusid Brunswicki maakonna juhtfiguurid ehitama 288. osariigimaanteelt uue neljarealise maantee reservaadi piirini, mis jäi kasiino plaanitud asukohast vaid kiviviske kaugusele. Maantee ehitamine eeldas aga eramaade sundvõõrandamist või riigistamist ja suurem osa teele ette jäänud maaomanikke olid kasiino ehitamise vastu.

Maakond andis korraga sisse üksteist kohtuasja, milles nõuti plaanitava tee jaoks üheteistkümne maatüki sundvõõrandamist. Neid protsesse asus juhtima kohtunik McDover, kes sõitis advokaatidest jõhkralt üle, korraldas „kiirmenetlused”, nagu ta neid nimetas, ja juba mõne kuuga oli tal esimene vastuseisja kohtu ees. Selleks ajaks polnud enam erilist kahtlust, vähemalt mitte advokaatide seas, et ta on maakonnavalitsuse poole kaldu ja soovis maantee võimalikult kiiret ehitamist. Kui lähenes esimene kohtuprotsess, korraldas ta oma kohtusaalis kokkuleppeistungi ja nõudis kõikide advokaatide kohalolu. Selle maratonistungi jooksul kuulutas ta välja kokkuleppe, mille kohaselt maakond maksab igale maaomanikule tema maatüki eest vastavalt hindamisaktile kahekordse hinna. Florida seaduste kohaselt polnud suurt kahtlust, et maakond saab maad võõrandada. Küsimus oli kompensatsioonis. Ja ajas. Protsessi forsseerides säästis kohtunik McDover kasiinole mitu aastat ootamist.

Kui sundvõõrandamised juba plaanipäraselt edenesid ja Son Razko enam ei seganud, nõudsid kasiino pooldajad uut referendumit. Teisel korral said nad kolmekümne häälega võidu. Järgnes taas hagi, milles hääletustulemused väidetava pettuse tõttu vaidlustati, kuid kohtunik McDover ei rahuldanud seda. Tee oli vaba, et ehitada Treasure Key, mis avati 2000. aastal.

Junior Mace’i apellatsioonikaebused roomasid mööda süsteemi ringi ja kuigi mitu instantsi olid protsessi juhtinud kohtuniku ja tema otsuse suhtes kriitilised, ei leitud tõsiseid rikkumisi. Surmaotsus jäi jõusse ja aastad kulusid.

„Me uurisime seda juhtumit õigusinstituudis,” märkis Hugo.

„Mõrv leidis aset kuusteist aastat tagasi, nii et teie olite siis kui vanad – kahekümnesed?” küsis Myers.

„Enam-vähem. Mõrva ma ei mäleta, samuti mitte sellele järgnenud protsessi, aga instituudis seda mainiti. Kriminaalmenetluse kursusel vist. Midagi seoses vanglainformaatorite kasutamisega mõrvaprotsessides.”

„Teie sellest vist kuulnud ei ole?” küsis Myers Lacylt, kes vastas: „Ei ole. Ma ei kasvanud Floridas üles.”

Myers lausus: „Mul on selle mõrvaprotsessi kohta paks toimik koos kõigi vaidlustustaotlustega. Olen end aastate jooksul sellega kursis hoidnud ja tunnen peaaegu kõiki asjaosalisi, kui teil peaks abiallikaid vaja minema.”

„Kas Mace tabas siis naise koos Soniga voodist ja pani teo toime?” päris Lacy.

„Kahtlen selles. Ta väidab, et oli kusagil mujal, aga tema alibi tunnistaja on ebakindel. Kohtu poolt talle määratud advokaat oli kogemusteta kollanokk, kellel polnud erakordselt osavale süüdistajale midagi vastu panna. Kohtunik McDover lubas tollel tunnistajapinki kutsuda kaks vanglainformaatorit, kes ütlesid, et Mace oli kinnimajas tapmistega suurustlenud.”

„Kas me peaksime Mace’iga rääkima?” küsis Hugo.

„Mina alustaksin sellest küll.”

„Aga mispärast?” küsis Lacy.

„Sest Junior Mace teab midagi ja võib juhtuda, et ta räägib sellest teile. Tappacolas on kokkuhoidev ja kinnise suuga rahvas ning suhtub võõrastesse umbusklikult, eriti kui neil võõrastel on võim ja munder. Peale selle kardavad nad Dubose’i ja tema jõuku. Neid on ära heidutatud. Ja miks mitte suud kinni hoida? Raha tuleb nagu muda. Neil on majad ja autod, koolid ja tervishoid, tasutud õppemaksud. Milleks paati kõigutada? Kui kasiinos ajavad mingid gangsterid natuke musta äri, siis keda see huvitab? Hakkad rääkima, võid hoopis surma saada.”

„Kas me võiksime sellest kohtunikust rääkida?” küsis Lacy.

„Muidugi. Claudia McDover, vanus viiskümmend kuus, esimest korda valiti ametisse 1994 ja seejärel iga kuue aasta tagant uuesti. Kõikide tunnistuste kohaselt võimekas kohtunik, kes suhtub oma töösse ja kohtusaali täie tõsidusega. Kõik oma tagasivalimised võidab mäekõrguselt. Väga taibukas ja motiveeritud. Tema endine abikaasa oli Pensacolas tähtis arst, kellele meeldisid noored õed. Kole lahutus, milles tema, Claudia, tõmmati abikaasa ja tolle juristide jõugu poolt kuninglikult lohku. Haavatud ja vihane Claudia läks õigusinstituuti, et kättemaksu sepitseda, aga mingil hetkel otsustas selle vana poisi põrgusse saata. Ta asus elama Sterlingi linna, mis on Brunswicki maakonna keskus, ja ühines seal väikese kinnisvarafirmaga. Raske oli toime tulla ja varsti tüdines ta väikelinna juurapraksisest ära, siis aga mingil hetkel ristus tema tee Vonn Dubose’i omaga. Seda osa loost ma ei tea. Olen kuulnud räägitavat, et nad käisid vahelduva eduga kohtamas, aga seda ei ole tõestatud ega saagi ilmselt tõestada. 1993. aastal, kui Tappacola oli hääletanud kasiino vastu, tekkis Claudia McDoveril järsku poliitikahuvi ja ta kandideeris ringkonnakohtunikuks. Mina ei teadnud sellest midagi. Ma olin sel ajal advokaadina Pensacolas hõivatud ega teadnud isegi täpselt, kus Sterling kaardi peal asub. Olin kuulnud Tappacolast ja lugenud kasiinotülist, aga mingit huvi mul selle vastu polnud. Kõikide tunnistuste kohaselt oli Claudia valimiskampaania ülimalt hästi rahastatud ja organiseeritud ning ta võitis ametis olevat kohtunikku tuhande häälega. Kuu aega pärast tema ametisse astumist Son Razko mõrvati ja nagu ma ütlesin, juhtis ta Junior Mace’i kohtuprotsessi. Aasta oli 1996 ja sel ajal ostsid Vonn Dubose, tema liitlased, partnerid ja offshore-firmad reservaadi lähedal Brunswicki maakonnas suuri maatükke. Mõned spekulandid hüppasid veel paati, kui Tappacola paistis otsustavat kasiino kasuks, aga nad põgenesid turult pärast esimest hääletust. Vonn võttis suurima heameelega nende kinnistud endale. Tema teadis, mis ees ootab, ja varsti oli ta indiaanlaste maa ümber piiranud. Kui Son Razko oli dramaatilisel moel kõrvaldatud, võitsid kasiino pooldajad teise hääletuse. Edasine on ajalugu.”

Lacy toksis sülearvuti klahve ja varsti oli ekraanil Claudia McDoveri ametlik suur foto, kus teda oli pildistatud mustas rüüs, haamer käes ja puha. Tal olid tumedad juuksed väga stiilselt hobusesabapatsis ning moekad prillid, mis domineerisid näos ega lasknud silmadest midagi välja lugeda. Mitte vähimatki naeratust, ei mingit jälge soojusest ega huumorist, rangelt asjalik nägu. Kas ta tõesti võis olla osaline ühe mehe süüdimõistmises, kes nüüd juba viisteist aastat ootab surmanuhtluse täideviimist? Seda oli raske uskuda.

„Kus on korruptsioon?” küsis Lacy.

„Igal pool. Kui Tappacola hõim hakkas kasiinot ehitama, hakkas Dubose ka. Tema esimene arendus oli golfikeskus nimega Rabbit Run, mis asub kasiino kinnistu kõrval.”

„Me sõitsime sellest mööda. Ma arvasin, et see kuulub Treasure Key juurde.”

„Ei kuulu, aga golfiväljaku harjutusplatsilt võid viie minutiga kasiinosse jalutada. Tappacolaga sõlmitud salaplaan nägi ette, et nad hoiduvad golfist. Nende päralt jääb hasartmängude ja lõbustuste korraldamine, Dubose saab endale golfi ja kõik muu. Ta alustas Rabbit Runi kaheksateistkümne auguga, raja ääres mõlemal pool ilusad kortermajad.”