Читать книгу Salakaebaja - Джон Гришэм - Страница 6

Kohtute Haldamise Nõukogu ametiruumid võtsid enda alla poole kolmandast korrusest Tallahassee kesklinna neljakorruselises büroohoones kahe kvartali kaugusel Kapitooliumist. See „sviit” lõhnas iga nurga alt kokkutõmmatud ja kahaneva eelarve järele – alates kulunud ja narmendavatest vaipadest ja kitsastest, vanglat meenutavatest akendest, millel kuidagimoodi õnnestus suurem osa päikesevalgusest kõrvale juhtida, kuni ruudukujuliste laeplaatideni, mis olid aastakümnete sigaretisuitsust endistviisi plekilised, ning seinu katvate odavate riiuliteni, mis õõtsusid ja kõverdusid paksude toimikute ja unustatud memorandumite all –, rääkimata ilmselgest tõsiasjast, et antud ametkonna tegevus ei olnud kuberneri ega seadusandja silmis just pakiline prioriteet. Iga aasta jaanuaris oli KHN-i kauaaegne direktor Michael Geismar sunnitud, müts peos, Kapitooliumisse kõmpima ja vaatama, kuidas esindajatekoja ja senati komiteed riigipirukat jagavad. Lömitamine oli nõutav. Ta küsis alati natuke rohkem dollareid ja sai natuke vähem. Selline oli direktori elu ametkonnas, mille olemasolust suurem osa võimuesindajaid polnud kuulnudki.

Nõukogu koosnes viiest valitsuse poolt ametisse nimetatud liikmest, kelleks olid enamjaolt pensionile läinud ning kuberneri soosingus kohtunikud ja advokaadid. Nad tulid kokku kuus korda aastas, et kaebused üle vaadata, kohtuprotsessi meenutavaid istungeid läbi viia ning Geismarilt ja tema töötajatelt värsket informatsiooni saada. Ta vajas rohkem töötajaid, aga raha polnud. Tema kuus uurijat – neli Tallahassees ja kaks Fort Lauderdale’is – töötasid keskeltläbi viiskümmend tundi nädalas ja peaaegu kõik otsisid salamisi uut töökohta.

Geismari kabinetist tänavanurga kohalt avanes vaade – kui ta seda silmitseda soovis, mida juhtus harva – teisele samasugusele punkrilaadsele ehitisele, mis oli isegi kõrgem, ning selle taga mitmesuguste valitsushoonete segapudrule. Tema kabinet oli avar, sest ta oli lasknud seinad maha lõhkuda ja lisanud pika laua, mis oli KHN-i koduks olevate kambrite ja bokside labürindis ainuke nõupidamistelaud. Kui nõukogu pidi töö asjus kokku tulema, siis selleks puhuks laenati Florida ülemkohtu hoone konverentsiruumi.

Täna oli laua ümber neli inimest: Geismar, Lacy, Hugo ja KHN-i salarelv, muldvana juristiabi nimega Sadelle, kes isegi seitsmekümnele eluaastale lähenedes oli võimeline tohutul hulgal materjale läbi uurima, ja vähe sellest – ka kõike meelde jätma. Kolmekümne aasta eest oli Sadelle lõpetanud õigusinstituudi, kuid advokatuuri eksamil kolm korda läbi kukkunud ja sestap jäädavalt juristiabi rolli määratud. Kunagine kõva suitsetaja – suure osa suitsuplekkidest akendel ja lagedel saab süüks panna temale – oli viimased kolm aastat võidelnud kopsuvähiga, kuid polnud seni veel täit nädalatki haiguslehel olnud.

Laud oli kaetud paberitega, paljud neist lehtedest olid kokku klammerdamata ning kollaste esiletõstude või punaste parandustega. Hugo ütles: „Mees rääkis enda kohta tõtt. Oleme suhelnud Pensacola kontaktisikutega, kes tundsid teda ajast, kui ta advokaadina töötas. Hea maine ja puha, vähemalt enne, kui ta süüasja kaela sai. Ta on see, kes ta väidab end olevat, kuigi uue nimega.”

Lacy lisas: „Vanglakaristuse ajal käitus laitmatult. Veetis Texase föderaalvanglas kuusteist kuud ja neli päeva ning suurema osa ajast juhtis vangla õigusraamatukogu. Ehtne vanglaadvokaat, aitas mitmel sõbral apellatsioonikaebust esitada ja võitis kahele isegi ennetähtaegse vabastuse, kuna nende advokaadid olid kohtuprotsessi vussi ajanud.”

„Ja süüdimõistmine?” küsis Geimar.

Hugo vastas: „Kaevusin üsna sügavale ja võin Myersi juttu kinnitada. FBI ajas taga kinnisvarahaid nimega Kubiak, kes oli Californiast ümber asunud ning tegelnud kakskümmend aastat Destini ja Panama City ümbruses kinnisvaraarendusega. Nad said ta kätte. Ta kannab praegu kolmekümneaastast vanglakaristust terve hulga kuritegude eest – peamiselt pangapettused, maksupettused ja rahapesu. Kui ta tähelend katkes, tõmbas ta palju rahvast endaga kaasa, sealhulgas mehe nimega Ramsey Mix, kes vahetas kiiresti poolt ja sai võimudega kokkuleppele. Ta kandis ülejäänud süüaluste ja eriti Kubiaki kohta kõik ette ning pani neile korraliku põntsu. Ilmselt on hea, et ta end teise nime all merel varjab. Ta istus ainult kuusteist kuud. Kõik teised said vähemalt viis aastat ja Kubiak teenis peaauhinna.”

„Isiklik elu?” küsis Geimar.

Lacy vastas: „Kaks lahutust, praegu vallaline. Teine naine jättis ta maha, kui ta vangi läks. Esimesest abielust üks poeg, kes elab Californias ja peab restorani. Süü omaksvõtmisel maksis Myers sada tuhat trahvi. Kohtu ees ta tunnistas, et tema kohtukulud olid samas suurusjärgus. Need koos trahviga jätsid ta kuivale. Nädal enne vangiminekut andis ta sisse pankrotiavalduse.”

Hugo viskas lauale mõned suurendatud fotod ja ütles: „See teeb asja natuke põnevamaks. Klõpsasin pildi tema laevast, kui me temaga kohtusime. See on viiekümne kahe jala pikkune meresõidukaater, väga korralik alus, mis läbib ühe tankimisega kakssada miili ja mahutab mugavalt neli inimest. Registreeritud on see Bahama varifirmale, mistõttu ma numbrit ei saanud, aga võib arvata, et laeva hind on vähemalt pool milli. Ta vabanes vanglast kuus aastat tagasi ja Florida advokatuuri andmetel ennistati tema litsents kolme kuu eest. Kontorit tal ei ole ja ta ütleb, et elab laevas, mida ta võib küllap ka rentida. Ikkagi tundub see mulle üsna kulukas elustiil. Nii et tahes-tahtmata tekib küsimus, kuidas ta seda endale lubada saab.”

Lacy võttis jutujärje üle. „Väga võimalik, et näiteks kui FBI kaela sadas, mattis ta osa saagist maksuparadiisidesse. See oli suur maffiajuhtum, rohkete ohvritega. Rääkisin ühe allika, endise prokuröriga, kes olevat enda sõnul kogu aeg kahtlustanud, et Mix-Myers peitis osa raha ära. Ta ütles, et paljud süüalused püüdsid raha varjata. Aga seda me ei saa ilmselt kunagi teada. Kui FBI seda seitse aastat tagasi üles ei leidnud, siis võib julgelt arvata, et ka meie seda praegu ei leia.”

Geismar pomises: „Justkui meil oleks aega otsidagi.”

„Just nimelt.”

„Nii et see mees on suli?” küsis Geimar.

Hugo ütles: „Igal juhul on ta süüdimõistetud kurjategija, aga ta on oma aja ära istunud, hüvitise maksnud ja nüüd advokatuuri täieõiguslik liige nagu meiegi kolmekesi.” Ta heitis pilgu Sadelle’ile ja vedas näole põgusa naeratuse, mis jäi vastuseta.

Geismar lausus: „Võib-olla oleks liiast teda suliks nimetada, nii et ütleme siis lihtsalt, et ta on kahtlane tüüp. Ma ei ole kindel, kas ma raha peitmise juttu usun. Kui ta raha maksuparadiisi kantis ja pankrotimenetlejale valetas, siis kõnniks ta pettuse pärast ikka veel tulistel sütel. Kas ta hakkaks siis niimoodi riskima?”

Hugo vastas: „Ma ei tea. Ta paistab olevat üpris ettevaatlik. Ja pidage meeles, et ta on juba kuus aastat vanglast väljas. Floridas pead ootama viis aastat, enne kui saad uuesti advokatuurikohta taotleda. Ootamise ajal teenis ta võib-olla siit ja sealt nii mõnegi dollari. Ta paistab üsna leidlik.”

Lacy küsis: „Mis tähtsust sellel õieti on? Kas me uurime teda või korrumpeerunud kohtunikku?”

„Õige tähelepanek,” märkis Geismar. „Ja ta andis mõista, et see kohtunik on naine?”

„Justkui andis,” kostis Lacy. „Mitte päris selgesti.”

Geismar vaatas Sadelle’i poole ja ütles: „Võib arvata, et meil on Florida osariigis poliitiliselt korrektne arv naiskohtunikke.”

Sadelle tõmbas vaevaliselt hinge ja kõneles oma tavapärase nikotiinist räsitud häälega: „Oleneb. Kümned piigad tegelevad liikluskohtu ja taoliste asjadega, aga siin kõlab sedamoodi, et tegemist on ringkonnakohtu tasandil korruptandiga. Seal on kuuesajast kohtunikust umbes kolmandik naisi. Kuna üheksa kasiinot on üle osariigi laiali, siis pole mõtet mõistatamise peale aega raisata.”

„Ja see nõndanimetatud maffia?”

Ta vedas nii palju õhku sisse, kui kopsudesse mahtus, ja ütles: „Kes teab? Kunagi oli Dixie maffia, Rednecki maffia, Texase maffia – kõik sarnased pätikambad. Paistab, et enamjaolt on nende kohta palju legende ja vähe registreeritud kuritegusid. Lihtsalt kari lõunaosariikide jõmme, kellele meeldis viskit müüa ja käsi väänata. Niinimetatud kalamaffiast ega rannikumaffiast pole mitte kuskil sõnagi. Mitte et neid poleks sellepärast olemas, aga mina lihtsalt ei leidnud midagi.” Ta hääl katkes ja ta pidi uuesti õhku ahmima.

„Ärme kiirusta,” sõnas Lacy. „Ma sattusin Little Rocki ajalehes ühele artiklile, mis on peaaegu nelikümmend aastat vana. Selles on üsna värvikalt juttu ühest mehest nimega Larry Wayne Farrell, kellel oli Arkansase deltas mitu kalarestorani. Paistab, et avalikult tegeles ta sägakala müügiga ja selle varjus äritses salaalkoholiga. Mingil hetkel muutusid tema ja ta nõod auahneks ning laienesid hasartmängude, prostitutsiooni ja varastatud autode vahendamise peale. Täpselt nagu Myers ütles, liikusid nad läbi lõunaosariikide ja otsisid kogu aeg pistisemaiaid šerifeid, et reorganiseeruda. Lõpuks jäid nad pidama Biloxi ümbrusse. See on pikk artikkel ja üksikasju pole mõtet välja tuua, aga need tüübid jätsid igatahes endast maha hämmastavalt palju laipu.”

Sadelle teatas: „Nonii, minu viga. Tänan valgustamast.”

„Pole tänu väärt.”

Hugo lausus: „Kas tohib ilmselge küsimuse küsida? Kui ta esitab kaebuse ja me läheme sellega kohtuniku juurde ja alustame juurdlust ja asjad kisuvad tõepoolest ohtlikuks, siis miks ei võiks me lihtsalt FBI-sse pöörduda? Myers ei saa meid siis enam takistada, ega ju?”

„Muidugi mitte,” vastas Geismar. „Ja täpselt nii lähebki. Mitte tema ei toimeta juurdlust, vaid meie. Ja kui meil on abi tarvis, siis me seda kindlasti ka saame.”

„Nii et me võtame selle siis ette?” küsis Hugo.

„Pagana pihta, muidugi võtame, Hugo. Meil ei ole tegelikult ju valikut. Kui ta esitab kaebuse ja süüdistab kohtunikku väärtegevuses või korruptsioonis, siis põhikirja järgi ei jäägi meil midagi muud üle kui olukorda hinnata. Lihtne. Sa närveerid?”

„Ei.”

„Lacy, on sul kõhklusi?”

„Muidugi mitte.”

„Väga hea. Andke härra Myersile teada. Kui ta tahab mu häält kuulda, siis kutsuge ta toru otsa.”

Myersi kutsumine toru otsa võttis aega kaks päeva ja kui Lacy temaga lõpuks kontakti sai, ei näidanud ta üles erilist huvi, et üldse Lacy või Geismariga vestelda. Ta ütles, et on praegu äriasjadega „hõivatud” ja helistab hiljem tagasi. Side oli nõrk ja krabisev, justkui oleks ta kusagil maismaast kaugel. Järgmisel päeval helistas ta Lacyle teiselt numbrilt ja palus Geismarit, kes talle kinnitas, et kaebusele pööratakse täit tähelepanu ja seda hakatakse otsekohe uurima. Tunni aja pärast helistas Myers uuesti Lacyle ja palus kokkusaamist. Ta ütles, et tahab Lacyt ja Hugot veel korra näha ja asjast põhjalikumalt rääkida. Oli palju taustainfot, mida ta ei saanud kirjalikult esitada, olulist materjali, mis nende juurdluse käigus hädavajalikuks osutub. Ta keeldus kaebust allkirjastamast ja sisse andmast, kui nad temaga uuesti ei kohtu.

Geismar ütles neile, et nad läheksid, ning seejärel ootasid nad, kuni Myers on kohtumispaiga valinud. Myers viivitas nädal aega, öeldes, et nad on Carlitaga parajasti Bahama saartel „Abaco ümbruses sehkendamas” ja tulevad mõne päeva pärast Floridasse tagasi.

Laupäeva õhtupoolikul, kui temperatuur püsis kolmekümne viie peal, sõitis Lacy ühte arenduspiirkonda, mille väravaid justkui kunagi kinni ei pandud, ning tiirutas järjestikuste tehisjärvekeste vahel, kus odavad purskkaevud sooja vett õhku sülgasid. Ta möödus rahvarohkest golfiväljakust, rivistikku seisvatest ühetaolistest majadest, mille fassaadil domineerisid kahe auto garaažid, ja parkis lõpuks ühe suure haljasala serva, kus oli rida üksteisega ühendatud basseine. Sajad lapsed suplesid ja mängisid vees, emad aga istusid suurte päikesevarjude all ja rüüpasid jooke.

Meadows oli finantskriisi üle elanud ja seda hakati turustama uuele sihtrühmale, eri rassist noortele peredele. Hugo ja Verna Hatch olid siia maja ostnud viis aastat tagasi, kui neil sündis teine laps. Nüüd, nelja lapsega, oli nende 200-ruutmeetrine bangalo ülerahvastatud. Kolimine suuremasse majja ei tulnud aga kõne alla. Hugo aastapalk oli 60 000 dollarit, nagu ka Lacyl, aga kui Lacy oli vallaline ja suutis natuke sellest summast säästa, siis Hatchid elasid palgapäevast palgapäevani.

Pidutseda neile aga meeldis ja suvel oli Hugo peaaegu igal laupäeval basseini ääres grillimas, külm õlu peos, küpsetas burgereid ja rääkis sõpradega jalgpallist, sel ajal kui lapsed vees sulistasid ja naised varju alla hoidsid. Lacy ühines daamidega ja pärast tavapäraseid tervitusi suundus basseinimajja, kus Verna oli imikuga jahedas. Pippin oli ühekuune ja seni osutunud väga tujukaks lapseks. Lacy käis mõnikord Hatchi lapsi hoidmas, et vanemad saaksid veidi hinge tõmmata. Lapsehoidjaid polnud tavaliselt keeruline leida. Mõlemad vanaemad elasid kolmekümne miili raadiuses. Nii Hugo kui Verna olid pärit suurtest suguvõsadest, kus leidus lugematul hulgal tädisid, onusid ja nõbusid ning kunagi polnud puudust dramaatikast ega konfliktidest. Lacy kadestas seda turvatunnet, mis niisuguse hõimuga kaasas käis, aga oli samas tänulik, et ei pea ise nii paljude inimeste ja nende probleemide vastu huvi tundma. Vahetevahel läks Vernal ja Hugol lastega abi tarvis, aga sugulastest püüdsid nad hoiduda.

Lacy võttis Pippini sülle ja Vera läks jooke tooma. Last kiigutades jälgis Lacy rahvast õuel: läbisegi mustad, valged, latiinod ja asiaadid, kõik väikeste lastega noored pered. Siin oli kaks juristi peaprokuratuurist, mõlemad Hugo sõbrad õigusinstituudi ajast, ja veel üks jurist, kes töötas osariigi senatis. Vallalisi siin ei liikunud ja tutvumise väljavaateid ei olnud, kuigi Lacy seda ei oodanudki. Ta käis kohtingutel harva, sest sobilikke või talle meelepäraseid mehi oli vähe. Tal oli minevikus olnud üks inetu lahkuminek, kohutav tüli, mida ta veel ligi kaheksa aastat hiljem endaga kaasas kandis.

Verna tuli tagasi kahe õllega ja võttis Lacy vastas istet. Ta sosistas: „Miks ta alati vaikseks jääb, kui sina teda hoiad?”

Lacy naeratas ja kehitas õlgu. Kolmekümne kuueselt mõtles ta iga päev, kas ta kunagi ka omaenda last süles hoiab. Ta ei osanud sellele vastata, aga aeg tiksus ja ta kartis, et tema šansid jäävad järjest õrnemaks. Verna paistis väsinud, Hugo samuti. Nad olid tahtnud omale suurt peret, aga kas neli last pole tõesti liig mis liig? Lacy ei julgenud sellest juttu teha, aga tema jaoks oli vastus ilmselge. Neil kahel oli olnud õnne, et nad pääsesid ülikooli – esimestena oma suguvõsas – ning nad unistasid, et saavad oma lastele samasuguseid võimalusi pakkuda. Aga kuidas nad seda ette kujutavad, et neil õnnestuks tasuda nelja lapse õppemaks?

Verna ütles vaikselt: „Hugo räägib, et Geismar on teile mingi suure juhtumi andnud.”

Lacy oli üllatunud, sest Hugo hoidus alati veendunult töö- ja pereelu kokku segamast. Pealegi rõhutas KHN arusaadavatel põhjustel konfidentsiaalsust. Mõnikord hilisõhtul pärast paari õlut naersid nad kolmekesi mõne uurimisaluse kohtuniku arutu käitumise üle, aga kunagi ei nimetatud kedagi nimepidi.

Lacy ütles: „See võib olla suur, aga sellest ei pruugi ka midagi kooruda.”

„Ta ei ole mulle palju rääkinud, ta ei räägi kunagi palju, aga ta paistab natuke murelik. Imelik on see, et ma pole kunagi teie tööd eriti ohtlikuks pidanud.”

„Meie ka mitte. Me pole relvastatud politseinikud. Me oleme kohtukutseid väljastavad juristid.”

„Ta ütles, et tahaks endale relva. See teeb mind tõsiselt rahutuks, Lacy. Sa pead mulle lubama, Lacy, et te midagi ohtlikku endale kaela ei võta.”

„Verna, ma luban. Kui mul peaks tekkima tunne, et tahaks endale ka relva, siis panen ameti maha ja otsin uue töökoha. Ma pole elu sees relvast tulistanud.”

„Noh, minu maailmas – meie maailmas – on relvi liigagi palju ja neist sünnib liiga palju koledusi.”

Pippin, kes kõik see veerand tundi magas, tõi äkitselt kuuldavale kriiske. Verna sirutas käed tema järele ja ütles: „Oh seda last küll.” Lacy andis ta üle ja läks endale burgerit võtma.