Читать книгу Salakaebaja - Джон Гришэм - Страница 5

Carlita serveeris puust kandikult jooke – suhkruvabad limonaadid Lacyle ja Hugole, pudel õlut Mixile. Carlita oli ilus latiino, vähemalt kakskümmend aastat mehest noorem ja paistis, et tal on külaliste, eriti naissoost külalise üle hea meel.

Lacy tegi märkmikusse ülestähendusi ja ütles: „Kiire küsimus. Veerand tundi tagasi ei helistanud te samalt numbrilt, mis eelmisel nädalal.”

„On see küsimus?” vastas Mix.

„Küsimuse moodi küll.”

„Okei. Ma kasutan tihti kõnekaarte. Ja ma liigun kogu aeg ringi. Ma oletan, et teie number on mul töötelefoni oma, eks?”

„Nii see on. Me ei aja riigiasju eratelefonidega, nii et minu number tõenäoliselt ei muutu.”

„Küllap see teeb asjad lihtsamaks. Minu telefonid vahetuvad iga kuu, vahel isegi iga nädal.”

Nüüd, kus nad olid esimesed viis minutit koos istunud, tekitasid kõik Mixi väljaütlemised üksnes küsimusi juurde. Lacy oli ikka veel tõre, et teda lõuna ajal nii pikalt oodata lasti, ja ka esmamulje mehest ei meeldinud talle. Ta ütles: „Hea küll, härra Mix, nüüd me Hugoga jääme vait. Teie hakake rääkima. Jutustage meile oma lugu ja kui sellesse jäävad suured lüngad, mis sunnivad meid pimeduses kobama ja ehku peale minema, siis hakkab meil igav ja me läheme koju. Te olite telefonis juba niigi puiklev ja meelitasite mind siia. Nüüd rääkige.”

Mix vaatas naeratades Hugole otsa ja küsis: „On ta alati nii järsk?”

Hugo ei naeratanud, kuid noogutas jaatavalt. Ta toetas käed lauale vaheliti ja ootas. Lacy pani pastaka kõrvale.

Mix neelas lonksu õlut ja alustas: „Töötasin kolmkümmend aastat advokaadina Pensacolas. Väike firma – meid oli enamasti viis-kuus advokaati. Omal ajal laabus kõik kenasti ja elu oli ilus. Üks mu esimesi kliente oli arendaja, lennukas tegelane, kes ehitas kortereid, eramuid, hotelle, kaubanduskeskusi – sellist tüüpilist Florida värki, mis üleöö püsti pannakse. Ma ei usaldanud seda meest, aga ta teenis nii suurt raha, et lõpuks neelasin sööda alla. Ta kaasas mind mõningatesse tehingutesse, väikesed tükid siit ja sealt, ning mõnda aega see kõik toimis. Hakkasin unistama rikkaks saamisest, mis vähemasti Floridas võib kaasa tuua tõsiseid probleeme. Mu sõber võltsis raamatupidamist ja võttis võlgu üle igasuguste piiride, millest mina midagi ei teadnud. Selgus, et tal olid mingid fiktiivsed laenud ja tegelikult oli üldse kõik fiktiivne, ning FBI langes oma patenteeritud RICO-seadusega talle mürinal peale ja pool Pensacolat sai süüdistuse kraesse, mina kaasa arvatud. Paljud kõrvetasid näpud – arendajad, pankurid, maaklerid, advokaadid ja muud sulid. Te pole sellest tõenäoliselt kuulnud, sest te jälgite kohtunikke, mitte advokaate. Igatahes mina lõin vedelaks, lasin nagu kooripoiss keelepaelad valla, jõudsin kokkuleppele, tunnistasin end ühes petuskeemis süüdi ja veetsin kuusteist kuud föderaalvanglas. Kaotasin litsentsi ja sain palju vaenlasi. Nüüd hoian madalat profiili. Taotlesin ennistamist advokatuuri ja sain litsentsi tagasi. Praegusel ajal on mul üksainus klient ja temast me nüüd rääkima hakkamegi. Küsimusi on?” Ta võttis tühjalt toolilt markeerimata toimiku ja ulatas selle Lacyle. „Siin on taustainfot minu kohta. Ajaleheartiklid, minu kokkulepe kohtuga, kõiksugu asjad, mida teil võib vaja minna. Praegu ajan ma ausat äri või vähemalt niivõrd ausat, kui see eksvangi puhul võimalik on, ja kõik, mida ma räägin, on tõsi.”

„Kus te praegu tegutsete?” küsis Hugo.

„Mu vend elab Myrtle Beachis ja juriidiliseks asjaajamiseks kasutan tema aadressi. Carlital on eluase Tampas ja osa posti laekub sinna. Muidu aga elan sellel laeval. Mul on telefonid, faks, WiFi, väike dušinurk, külma õlut ja kena naine. Olen õnnelik. Tiirutame ümber Florida, Keysi, Bahama. Pole paha pensionipõlv, kõik puha tänu onu Samile.”

„Miks teil klient on?” küsis Lacy toimikust välja tegemata.

„Tema ma sain ühe oma vana sõbra kaudu, kes teab mu kahtlast minevikku ja arvab, et ma rasvase tasu eest kaasa mängin. Tal on õigus. Mu sõber otsis mu üles ja veenis seda juhtumit vastu võtma. Ärge küsige kliendi nime, sest ma ei tea seda. Mu sõber on vahetalitaja.”

„Te ei tea oma kliendi nime?” küsis Lacy.

„Ei tea ega tahagi teada.”

„Kas me peaksime küsima, mispärast, või lihtsalt sellega leppima?” küsis Hugo.

„Lünk number üks, härra Mix,” lausus Lacy. „Ja lüngad ei lähe läbi. Rääkige meile kõigest või me läheme ära ega võta siit midagi kaasa.”

„Olge rahulikud, eks?” ütles Mix ja rüüpas õlut. „See on pikem jutt ja selle peale kulub üksjagu aega. Loos on hunnik raha, hämmastavat korruptsiooni ja mõningaid päris ilgeid tegelasi, kes ei kõhkleks hetkegi, et minu, teie, mu kliendi või mis tahes uudishimutseja silmade vahele paar kuuli kihutada.”

Järgnes pikk paus, mille jooksul Lacy ja Hugo seda infot seedisid. Lõpuks küsis Lacy: „Miks siis teie selles osalete?”

„Raha pärast. Mu klient soovib taotleda kompensatsiooni vastavalt Florida osariigis kehtivale informaatorite seadusele. Ta loodab teenida miljoneid. Mina saaksin oma paraja osa ja kui kõik laabub, siis poleks mul enam kunagi kliente tarvis.”

„Ta peab siis olema riigiteenistuja,” ütles Lacy.

„Ma tunnen seadust, preili Stoltz. Teil on palju tööd, minul mitte. Minul on piisavalt aega, et koodekseid ja juhtumeid läbi puurida. Jah, mu klient on Florida osariigi teenistuses. Ei, tema isikut ei saa avaldada, vähemalt esialgu mitte. Võib-olla kunagi edaspidi, kui raha on laual, õnnestub meil kohtunikku veenda, et suletud toimik säiliks. Aga hakatuseks on mu klient liiga hirmul, et esitada Kohtute Haldamise Nõukogule ametlikku kaebust.”

„Me ei saa ilma ametliku allkirjastatud kaebuseta edasi minna,” ütles Lacy. „Seadus on selle koha pealt väga selge, nagu te teate.”

„Tean küll. Mina esitan selle kaebuse.”

„Vande all?” küsis Hugo.

„Jah, nagu kord ja kohus. Ma usun, et mu klient räägib tõtt, ja olen valmis ise alla kirjutama.”

„Ja teie ei karda?”

„Mina olen juba pikka aega hirmutundega elanud. Vist olen sellega harjunud, kuigi asjad võivad ka hullemaks minna.” Mix küünitas veel ühe toimiku järele, võttis selle vahelt mõned paberid ja asetas lauale. Ta jätkas: „Kuus kuud tagasi käisin Myrtle Beachi kohtus ja muutsin nime. Ma olen nüüd Greg Myers ja seda nime kasutan kaebuse allkirjastamisel.”

Lacy luges Lõuna-Carolinas väljastatud kohtumäärust ja esimest korda tekkis tal kahtlus, kas oli ikka tark tegu sõita St. Augustine’i selle mehega kohtuma. Riigiteenistuja, kes on liiga hirmul, et ise kaebust esitada. Ümber kasvatatud advokaat, kes pelgab sedavõrd, et läheb teise osariigi kohtusse oma nime muutma. Ilma tegeliku aadressita eksvang.

Hugo luges kohtumäärust ja esimest korda üle aastate soovis ta nüüd, et tal oleks relv. Ta küsis: „Kas võib öelda, et praegusel hetkel te peidate end?”

„Ütleme nii, et ma olen lihtsalt väga ettevaatlik, härra Hatch. Olen kogenud laevakapten ja tunnen merd, hoovuseid, saari ja laide, üksildasi randu ja peidupaiku paremini kui see, kes mind otsima tuleb, kui kedagi sellist tegelikult üldse leidub.”

Lacy ütles: „Noh, kõlab küll sedamoodi, et te olete peidus.”

Myers noogutas otsekui nõustumise märgiks. Kõik kolm rüüpasid oma jooke. Lõpuks ometi tõusis pisuke tuul ja leevendas lämbet ilma. Lacy sirvis õhukest toimikut ja lausus: „Üks küsimus. Kas teie vastuolud seadusega olid mingil moel seotud kohtuliku väärtegevusega, millest te kõnelda tahate?”

Noogutus katkes ja ta mõtles küsimuse üle järele. „Ei.”

Hugo sõnas: „Tuleme tagasi teie salapärase kliendi juurde. Kas teil on temaga otsest kontakti olnud?”

„Mitte mingisugust. Ta ei kasuta elektronposti, tavalist posti, faksi ega mitte mingit tuvastatavat telefoninumbrit. Ta räägib vahemehega ja vahemees tuleb minu juurde kohale või helistab mulle ajutiselt mobiililt, mis kohe minema visatakse. See on ebamugav ja aeganõudev, aga üsna turvaline. Ei mingeid jälgi, dokumente, mitte midagi ei jää maha.”

„Ja kui teil oleks praegu vaja temaga otsekohe ühendust võtta, siis kuidas te seda teeksite?”

„Seda pole juhtunud. Küllap helistaksin vahemehele ja ootaksin tunnikese või sedasi.”

„Kus see klient elab?”

„Ei tea täpselt. Kusagil Florida loodeosas.”

Lacy tõmbas sügavalt hinge ja vahetas Hugoga pilke. Siis lausus ta: „Hea küll, mis lugu see on?”

Myersi pilk oli suunatud kaugusse, üle teispool purjekaid sinava vee. Tõstesild avanes ja ta paistis olevat sellest vaatepildist nagu kohale naelutatud. Lõpuks ta ütles: „Sellel lool on mitu peatükki ja mõnda neist alles kirjutatakse. Meie tänase kokkusaamise eesmärk on tekitada teis uudishimu ja ka niipalju hirmu, et te teaksite soovi korral taanduda. Põhiküsimus on praegu, kas te tahate ennast selle asjaga siduda?”

„Kas kõne all on kohtu väärtegevus?” küsis Lacy.

„„Väärtegevus” on küll ülipehmelt öeldud. Minule on teada korruptsioonijuhtumid sellisel tasemel, millist siin riigis varem pole nähtud. Vaadake, preili Stoltz ja härra Hatch, minu kuusteist kuud vanglas ei läinud täielikult raisku. Mind pandi juhtima õigusalast raamatukogu ja mul oli nina vahetpidamata raamatutes. Olen tutvunud õigusorganite iga viimase kui korruptsioonijuhtumiga, mis viiekümne osariigi peale kunagi kohtu ette on jõudnud. Mul on uurimismaterjalid, toimikud, ülestähendused, kogu kupatus. Ma olen üsna ammendav allikas, kui teil peaks kunagi ühte kõiketeadjat vaja minema. Ja loos, mida ma teile jutustama hakkan, on rohkem räpast raha kui kõigis ülejäänutes kokku. Samuti on selles loos altkäemakse, väljapressimisi, ähvardusi, kohtunike mõjutamist, vähemalt kaks mõrva ja üks alusetu süüdimõistmine. Üks süüdlaseks lavastatud inimene mädaneb siit tunnise teekonna kaugusel vangikongis ja ootab surmanuhtluse täideviimist. Kuriteo toimepanija istub tõenäoliselt praegu oma laevas, mis on palju uhkem kui minu oma.”

Ta tegi pausi, jõi pudelist sõõmu ja vaatas rahulolevalt oma kuulajate poole, olles nüüd saanud täie tähelepanu osaliseks. „Küsimus on selles, kas te tahate ennast asjaga siduda? See võib olla ohtlik.”

„Miks te meid kutsusite?” küsis Hugo. „Miks mitte FBI-d?”

„Olen FBI-ga juba tegemist teinud, härra Hatch, ja asjad läksid lörri. Ma ei usalda neid ega ühtegi teist seadusesilma, eriti mitte selles osariigis.”

Lacy ütles: „Kordan veel kord, härra Myers, me ei ole relvastatud. Me ei ole kriminaaluurijad. Kõlab sedamoodi, et teil oleks vaja suisa mitme föderaalvalitsusameti poole pöörduda.”

„Aga teil on kohtutäituri volitused,” märkis Myers. „Teie reeglistik annab teile õiguse saata välja kohtukutseid. Te võite nõuda igalt selle osariigi kohtunikult kõikide tema büroos talletatud dokumentide esitamist. Teil on märkimisväärne võim, preili Stoltz. Nii et mitmeski mõttes te siiski uurite kuritegevust.”

Hugo vastas: „See on tõsi, aga meil pole varustust gangsterite ohjamiseks. Kui teie jutt tõele vastab, siis on siin tegu vägagi organiseeritud kurjategijatega.”

„Kalamaffiast olete kuulnud?” küsis Myers pärast järjekordset pikka sõõmu.

„Ei,” vastas Hugo. Lacy raputas pead.

„Noh, see on teine pikk lugu. Jah, härra Hatch, see on väga organiseeritud jõuk. Nad on pikka aega toime pannud kuritegusid, mis teisse ei puutu, sest need pole seotud kohtuvõimu esindajatega. Kuid on üks juhtum, kus nad ostsid kohtuniku ära. Ja see puutub teisse.”

Conspirator kiikus vana kalmaarilaeva kiiluvees ja hetkeks jäid kõik kolm vait. Lacy küsis: „Mis siis, kui me keeldume? Mis teie loost saab?”

„Kui ma esitan ametliku kaebuse, kas te siis ei ole kohustatud seda asja uurima?”

„Teoreetiliselt küll. Nagu te kindlasti teate, on meil nelikümmend viis päeva aega, et hinnata, kas teie kaebusel on mingit alust. Seejärel teavitame kohtunikku, kelle vastu kaebus on esitatud, ja rikume tema päeva ära. Aga me võime väga edukalt ka kaebustest mitte välja teha.”

Hugo lausus naeratades: „Oo jaa. Me oleme bürokraadid. Võime põigelda ja venitada nagu kõik meiesugused.”

„Selle eest te ära ei põikle,” ütles Myers. „See on liiga suur asi.”

„Kui see on nii suur, siis miks seda seni pole avastatud?” küsis Lacy.

„Sest kogu asi on alles arenemas. Sest aeg pole olnud küps. Mitmelgi põhjusel, preili Stoltz, millest kõige olulisem on asjaolu, et ükski asjast teadlik isik pole tahtnud sellega seniajani lagedale tulla. Mina nüüd tulen. Küsimus on lihtsalt selles, kas Kohtute Haldamise Nõukogu tahab uurida Ameerika õigusemõistmise ajaloo kõige korrumpeerunumat kohtunikku või mitte.”

„Meie oma kohtunikku?” küsis Lacy.

„Täpselt nii.”

„Millal me selle kõrgeaulise härra nime teada saame?” uuris Hugo.

„Te eeldate, et see on meesterahvas?”

„Ei eelda otseselt midagi.”

„Niiviisi oleks parem alustada tõesti.”

Leige briis andis lõpuks järele ja nende pea kohal lõgisev ventilaator keerutas lihtsalt lämbet õhku ringi. Myers oli neist kolmest ilmselt viimane, kes märkas, et särk on ihu külge kleepunud, ning väikese kokkusaamise võõrustajana tegi ta lõpuks järgmise sammu. „Kui jalutaks õige sinna restorani ja võtaks ühed joogid,” sõnas ta. „Neil on seal baar ja korralik konditsioneer.” Ta haaras päevinäinud oliivrohelisest nahast postikoti, mis paistis olevat tema keha külge kinnitatud. Lacy mõtles, mida see võiks sisaldada. Väikest püstolit? Sularaha, valepassi? Võib-olla veel ühte toimikut?

Mööda sadamasilda kõndides küsis Lacy: „Te käite siin tihti?”

„Miks ma sellele vastama peaksin?” tõrjus Myers ja Lacy kahetses, et oli suu lahti teinud. Tal oli tegemist nähtamatu mehega, kes elas nii, nagu ähvardaks ta pea kogu aeg pakule sattuda, mitte nagu mõni muretu purjetaja, kes hüppab sadamast sadamasse. Hugo raputas pead. Lacy andis endale mõttes jalaga tagumikku.

Restoran oli nüüd tühi ja nad võtsid istet laua ääres, kust avanes vaade sadamale. Olles tund aega kuumas praadinud, tundus sealne õhk lausa karge. Uurijatele jäätee, härra Myersile kohv. Nad olid omapead ja polnud mõeldav, et keegi neid pealt kuulaks.

„Mis siis, kui me pole sellest juhtumist eriti huvitatud?” küsis Hugo.

„Siis pean lõpuks ilmselt plaani B juurde minema, aga seda ma tegelikult teha ei taha. Plaan B on seotud ajakirjandusega, mul on paar tuttavat reporterit, aga kumbki pole päris usaldusväärne. Üks on Mobile’is, teine Miamis. Ausalt öelda ma arvan, et nad ehmatavad kergesti ära.”

„Miks te arvate, et meie kergesti ära ei ehmata, härra Myers?” küsis Lacy. „Nagu me ütlesime, me pole harjunud gangstereid ohjama. Ja juhtumeid, mida uurida, on meil niikuinii piisavalt.”

„Selles ma ei kahtle. Nurjatutest kohtunikest puudust ei tule.”

„Tegelikult neid palju ei ole. Mõned üksikud lähevad halvale teele, küll aga jagub tigedaid hagejaid, kes meile tööd annavad. Kaebusi tuleb palju, aga enamik neist pole suurt midagi väärt.”

„Selge.” Myers võttis aeglaselt oma lenduriprillid eest ja asetas lauale. Tema silmad olid tursunud ja punased nagu joodikul ning neid ümbritses kahvatu nahk. Selle kontrastiga meenutas ta otsekui mingit äraspidi pesukaru. Oli ilmne, et ta ei võtnud päikeseprille just tihti eest. Ta vaatas veel korra ringi, just nagu kindlaks tehes, et tema jälitajaid tõesti restoranis ei ole, siis aga paistis rahunevat.

Hugo küsis: „Mis selle kalamaffiaga on?”

Myers urahtas muiates, justkui kibeleks juba kangesti jutulõnga kerima. „Tahate seda lugu kuulda, jah?”

„Te ise võtsite jutuks.”

„Seda küll.” Ettekandja tõi joogid lauda ja kadus. Myers võttis lonksu ja alustas: „Kõik sai alguse umbes viiskümmend aastat tagasi. Oli üks lõdvalt seotud kurikaelte rühm, kes tegutses mitmel pool Arkansases, Mississippis ja Louisianas, kus iganes mõni šerif pistist võttis. Põhiliselt tegeldi salaalkoholi, prostitutsiooni, hasartmängude ja muude selliste, võib öelda, vanamoeliste pattudega, aga selle juurde kuulusid halastamatud jõuvõtted ja laipadest puudust ei tulnud. Valiti välja soine paik kusagil baptistide erakla lähedal, soovitavalt osariigi piiril, ja pandi äri püsti. Kohalikel sai alati mingi aja pärast mõõt täis, nad valisid uue šerifi ja kõrilõikajad tegid minekut. Ajapikku seadsid nad end sisse Mississippi rannikul Biloxi ja Gulfporti ümbruses. Need, kes niisama kuuli ette ei jäänud, said süüdistuse ja saadeti vanglasse. Kaheksakümnendate alguseks olid peaaegu kõik algsed jõuguliikmed kadunud, aga noorema põlvkonna tegelastest olid mõned veel järel. Kui hasartmängud Biloxis legaliseeriti, lõi see nende ärisse suure augu. Nad kolisid Floridasse ja leidsid uue ahvatleva tuluallika fabritseeritud maamüügitehingute näol, vahendades peale selle ka hämmastava vaheltkasuga kokaiini. Raha tuli kõvasti, nad organiseerusid ümber ja neist moodustus grupeering, mida nimetatakse rannikumaffiaks.”

Hugo raputas pead. „Ma olen Florida põhjaosas üles kasvanud, siin kolledžis ja õigusinstituudis käinud ning terve elu siin elanud, kusjuures viimased kümme aastat kohtute korruptsiooni uurinud, aga rannikumaffiast pole ma seniajani midagi kuulnud.”

„Nad ei tee endale reklaami ja nende nimed ei jõua ajalehte. Ma kahtlen, kas ühtegi selle jõugu liiget on viimase kümne aasta jooksul arreteeritud. See on väike võrgustik, väga kompaktne ja distsiplineeritud. Karta on, et enamik liikmeid on veresugulased. Tõenäoliselt oleks keegi sellesse jõuku praeguseks sisse imbunud, selle vahele võtnud ja kõik vangi saatnud, kui poleks esile tõusnud ühte tegelast, kellele ma antud hetkel panen nimeks Omar. Kaheksakümnendate keskel viis Omar jõugu Lõuna-Floridasse, mis tollal oli kokaiiniäri tulipunkt. Mõne aasta vältel sujus neil kõik hästi, aga siis ristati piigid mingite kolumbialastega ja põrgu läks lahti. Omar sai kuulist haavata. Tema vend samuti, ainult et surmavalt, ja ta surnukeha pole kunagi leitud. Nad põgenesid Miamist, aga mitte Floridast. Omar on kuritegelik geenius ja umbes kakskümmend aastat tagasi hakkas teda köitma idee kasiinodest indiaanlaste territooriumidel.”

„Miks see mind ei üllata?” pomises Lacy.

„Just nimelt. Nagu te küllap teate, on Floridas praegu üheksa indiaanlaste kasiinot, neist seitse kuulub seminolidele, mis on ülekaalukalt suurim hõim, ning ainult iga kolmas kasiino on föderaalvalitsuse poolt tunnustatud. Seminoli kasiinode kogukäive ulatub nelja miljardini aastas. Omar ja tema poisid ei suutnud sellele ahvatlusele vastu panna.”

Lacy ütles: „Nii et teie loos on organiseeritud kurjategijad, indiaanlastest kasiinoomanikud ja üks kaabakas kohtunik – kõik ühes pundis koos?”

„Nii võib lühidalt kokku võtta küll.”

„Aga FBI jurisdiktsioon ulatub ka indiaanlaste aladele,” ütles Hugo.

„Jah, ja FBI pole kunagi üles näidanud erilist entusiasmi, et indiaanlasi mis tahes seaduserikkumiste eest taga ajada. Pealegi, härra Hatch, palun kuulake hoolega, sest ma kordan, et ma ei tee FBI-ga tegemist. Neil pole fakte. Minul on ja ma räägin teiega.”

„Millal me tervet lugu kuuleme?” küsis Lacy.

„Niipea, kui teie ülemus, härra Geismar annab rohelise tule. Rääkige temaga, andke talle edasi, mis ma olen öelnud, valgustage teda kõigist ohtudest, et ta neist kindlasti aru saaks, ja kui ta ütleb mulle telefoni teel, et Kohtute Haldamise Nõukogu võtab mu ametlikku kaebust tõsiselt ja uurib seda põhjalikult, siis täidan kõik tühikud, niipalju kui võimalik.”

Hugo trummeldas sõrmenukkidega vastu lauda ja mõtles oma perekonna peale. Lacy vaatas, kuidas järjekordne kalmaarilaev pikkamisi läbi sadama liikus, ja mõtles, mida Geismar sellest kõigest võiks arvata. Myers silmitses neid ja tal hakkas neist isegi pisut kahju.