Читать книгу Lõhenenud inimkond - Джон Скальци - Страница 5

Saadik Sara Bair teadis, et kuigi „Polki” kapten oli palunud teda sillale Danavari süsteemi hüppamist jälgima, soovitas diplomaatiline protokoll tal tungivalt kutse tagasi lükata. Kaptenil oli muudki teha, ta oleks vaid jalus ja lõpuks polnudki seal eriti midagi vaadata. Inimsilmaga võis näha vaid väikest muutust tähemustris, kui „Polk” piki kohalikku Linnutee haru paarkümmend valgusaastat edasi hüppab. Ja sillal näeb seda ekraanide, mitte akna kaudu. Kapten Basta oli kutse esitanud tühja formaalsusena ja äraütlemises nii veendunud, et oli juba korraldanud saadikule ja ta meeskonnale jälgimisvõimaluse lastiruumi kohale kiilutud pisikesel ja tavaliselt kasutamata seisval vaatlustekil.

Saadik Bair teadis, et protokolli kohaselt pidi ta kutsest keelduma, kuid ta ei hoolinud. Oma kahekümne viie aastase teenistuse jooksul Kolooniate Liidu diplomaatilises korpuses polnud ta mitte kunagi olnud ühegi laeva sillal ja võis juhtuda, et teda ei kutsuta sinna enam kunagi. Nii et tavad tavadeks, tema arvates pidi kutse esitaja ikkagi valmis olema, et see võidakse vastu võtta. Kui tema läbirääkimised Utchega lähevad hästi – aga hetkel polnud põhjust kahelda, et need kuidagi teisiti läheksid –, ei hooli keegi ta väikesest protokollirikkumisest.

Nii et kurat sellega, ta läheb sillale.

Kui ka Bairi otsus kutse vastu võtta kapten Bastat kuidagi pahandas, ei näidanud ta seda välja. Leitnant Evans juhtis saadiku ja ta assistendi Brad Robertsi sillale viis minutit enne hüpet; kapten jättis korraks oma tegemised, et neid viisakalt tervitada. Formaalsused täidetud, keskendus ta uuesti oma hüppe-eelsetele kohustustele. Leitnant Evans oli ülesannete kõrgusel ja juhtis Bairi ja Robertsi ühte nurka, kus nad said toimuvat jälgida kellelgi jalus olemata.

„Saadik, kas sa tead, mis põhimõttel hüpe toimub?” küsis Evans. Nende missiooni ajaks oli leitnant Evans määratud „Polki” protokolliametnikuks, kontaktisikuks diplomaatilise esinduse ja laeva meeskonna vahel.

„Ma saan sellest aru nii, et oleme kosmoses ühes kohas ja siis lülitatakse hüppemootor sisse ja me oleme maagiliselt kuskil mujal,” ütles Bair.

Evans naeratas. „See ei ole maagia, see on füüsika, proua. Ehkki selline kõrgklassi füüsika, mis peale vaadates näeb välja nagu maagia. See sarnaneb relativistliku füüsikaga sama palju, kui relativistlik füüsika sarnaneb Newtoni omaga. Nii et see on juba kahe astme kaugusel tavalisest inimkogemusest.”

„Nii et me tegelikult ei riku siin füüsikaseadusi,” ütles Roberts. „Sest iga kord, kui ma kujutan ette, kuidas tähelaevad mööda galaktikat ringi hüppavad, viirastub mulle trahvikviitungit kirjutav politseivormis Albert Einstein.”

„Me ei riku ühtegi seadust. Võib vast öelda, et me kuritarvitame üht seaduseauku.” Ja Evans alustas pikemat loengut hüppefüüsikast. Roberts noogutas ega pööranud kordagi silmi Evansilt, aga Bair märkas ta suunurgas kerget naeratust, mis oli mõeldud tegelikult talle. See tähendas, et Roberts täidab teadlikult üht oma peamistest tööülesannetest, tõmbab endale nende inimeste tähelepanu, kes raiskaksid Bairi aega mõttetu vestlusega, et ta saaks rahulikult teha seda, mida ta väga hästi oskas – jälgida, mis tema ümber toimub.

See, mis seal toimus, polnud üldse muljetavaldav. „Polk” oli fregatt – Bair oli kindel, et Evans oleks võinud täpselt öelda, mis tüüpi, kuid tol hetkel ei tahtnud ta Evansit segada – ja selle sild oli tagasihoidlik. Kaks rida monitoridega töökohti ja natuke tõstetud platvorm kaptenile või vastutavale ohvitserile, ja kaks suurt monitori töökohtade ees, kuhu sai lasta infot või välisvaate. Hetkel olid suured monitorid tühjad ja igaüks keskendus enda omadele; kapten Basta ja ta abi kõndisid ühe juurest teise juurde, vahetades tasaseid märkusi.

See oli umbes sama põnev kui värvi kuivamine. Või täpsemini, sama põnev kui jälgida hästi väljaõpetatud meeskonda tegemas seda, mida nad on teinud sadu kordi ilma vähimategi põnevate vahejuhtumiteta. Kuigi Bair oli diplomaatilises korpuses töötatud aastate jooksul vägagi selgeks saanud, et koolitatud spetsialistid oma tööd tegemas pole tavaliselt kuigi köitev näitemäng, oli ta siiski pisut pettunud. Kummatigi oli aastate jooksul nähtud meelelahutus häälestanud teda ootama midagi pisut elavamat. Ta ohkas tahtmatult.

„Mitte see, mida sa ootasid, proua?” küsis Evans oma tähelepanu taas temale pöörates.

„Ma ei teadnud, mida oodata,” ütles Bair, enda peale pisut pahane, et oli ohanud nii kuuldavalt; seda viimast ei näidanud ta välja. „Sild on vaiksem, kui ma oleksin eeldanud.”

„Silla meeskond on pikka aega koos töötanud. Ja tuleb arvesse võtta, et nad vahetavad palju infot otse.”

Selle peale kergitas Bair Evansile otsa vaadates kulme. Evans naeratas ja osutas sõrmega oma meelekohale.

Oh, muidugi, taipas Bair. Kapten Basta ja ülejäänud silla meeskond olid kõik Kolooniate kaitseväelased. Mis tähendas, et lisaks kõigile geneetilistele modifkatsioonidele, millest kõige ilmsem oli nende roheline nahavärv, oli neil kõigil kolbas ajuga otse ühendatud arvuti, mida nimetati BrainPaliks. Kolooniate Kaitseväe rahvas sai vestelda või andmeid vahetada BrainPalide abil; nad ei pidanud selleks suud kasutama. Vaikselt vahetatud märkused näitasid, et vähemalt osaliselt nad seda siiski tegid. Kui roheline nahk ja pähe istutatud arvuti maha arvata, olid Kolooniate kaitseväelased vähemalt kunagi olnud täiesti tavalised inimesed. Vanad harjumused olid visad kaduma.

Bairil, kes oli sündinud planeedil nimega Erie ja veetnud viimased kakskümmend aastat Fööniksil, Kolooniate Liidu peaplaneedil, polnud ei rohelist nahka ega peas arvutit. Kuid ta oli oma diplomaatilistel missioonidel veetnud piisavalt aega Kolooniate Kaitseväe rahva hulgas, nii et nad ei tundunud talle enam sugugi iseäralikumad kui paljud teised, kellega ta koos oli töötanud. Vahel ta isegi unustas, et tegelikult olid nad eriline, geneetiliselt muudetud tõug.

„Üks minut hüppeni,” ütles „Polki” kapteniabi. Bairi aju suutis ka nime esile manada: Everett Roman. Peale komandör Romani ajateadustuse ei muutunud sillal miski; Bair kahtlustas, et teade oli tema ja Robertsi jaoks. Bair libistas pilgu üle suurte monitoride ruumi eesosas. Need olid endiselt tühjad.

„Komandör Roman,” ütles Evans ja osutas silmadega monitoridele, kui too tema poole vaatas. Pealik noogutas. Monitorid ärkasid ellu, ühel olid tähed ja teisel laeva skemaatiline kujutis.

„Tänan, leitnant Evans,” ütles Bair vaikselt. Evans naeratas.

Komandör Roman luges viimast kümmet sekundit. Bair jälgis tähelepanelikult tähevälja näitavat monitori. Bair teadis, et tähed tegelikult ei nihkunud, kui Roman nulli jõudis. Need olid täiesti uued tähed. „Polk” oli ilma igasuguse nähtava vaevata läbinud valgusaastaid.

Bair pilgutas rahulolematult silmi. Kui sellele mõelda, oli füüsika seisukohast tegemist vapustava sündmusega. Inimliku kogemuse seisukohast... nojah...

„Ja see on kõik?” küsis Roberts otseselt kellegi poole pöördumata.

„See on kõik,” ütles Evans.

„Mitte eriti põnev,” märkis Roberts.

„See, et pole põnev, tähendab, et kõik läks õigesti,” sõnas Evans.

„No ja mis rõõmu sellest siis on?” küsis Roberts naljatamisi.

„Las teised lõbutseda,” ütles Evans. „Meie keskendume täpsusele. Me viime su õigel ajal sinna, kuhu vaja. Või, nagu antud juhul, natuke varem. Meil paluti sind siia toimetada kolm päeva enne utchelaste saabumist. Me saabusime kolm päeva ja kuus tundi enne seda. Siin sa oled, nagu öeldud, enne tähtaega.”

„Sellega seoses,” ütles Bair. Evans vaatas saadiku poole, pühendades talle kogu tähelepanu.

Silla põrand kerkis nende all järsu tõukega.

Hääled sillal olid korraga väga valjud ja need kirjeldasid laeva vigastusi. Korpuse purunemine, toite kadumine, ohvrid. Midagi oli hüppel väga valesti läinud.

Bair vaatas üles ja nägi, et kujutised suurtel ekraanidel on muutunud. Laeva skeemil vilkusid nüüd suured sektsioonid punaselt. Tähevälja asemel oli „Polki” kujutis kolmemõõtmelises ruumis. „Polk” oli selle keskel. Kujutise serval oli objekt, mis selle suunas liikus.

„Mis see on?” küsis Bair Evansilt, kes end parasjagu püsti ajas.

Evans vaatas ekraani ja oli sekundi vait. Bair teadis, et ta küsib BrainPali kaudu lisainfot. „Laev.”

„Utche oma?” küsis Roberts. „Kas me saame neilt abi paluda?”

Evans raputas pead. „See ei ole Utche oma.”

„Kes nad on?” küsis Bair.

„Me ei tea,” ütles Evans.

Monitor säutsatas ja siis oli seal veel hulk objekte, mis „Polki” suunas liikusid.

„Oh, Jumal,” ütles Bair, kui sillal kuulutati, et raketid on kokkupõrkekursil.

Kapten Basta käskis need tükkideks lasta ja pöördus siis Bairi, sisuliselt aga hoopis Evansi poole. „Need kaks,” ütles ta. „Päästekapslisse. Kohe.”

„Oota...” tegi Bair suu lahti.

„Pole aega, saadik,” katkestas teda Basta. „Liiga palju rakette. Järgmise kahe minutiga pean ma su siit laevast elusalt välja saama. Ära raiska aega.” Ta pöördus tagasi oma meeskonna poole, käskides neil must kast valmis panna.

Evans haaras Bairi käest. „Tule, saadik,” ütles ta ja tiris ta sillalt minema; Roberts järgnes neile.

Nelikümmend sekundit hiljem oli Evans toppinud Bairi ja Robertsi kahe väikese istmega kitsasse kasti. „Rihmad kinni,” karjus Evan, et teda müras kuulda oleks. Ta osutas ühe istme alla. „Toidu ja vee hädavaru.” Ta osutas teise alla. „Jäätmete regeneraator. Teil on õhku nädalaks. Saate hakkama.”

„Minu meeskonnakaaslased...” üritas Bair öelda.

„Ka neid topitakse praegu päästekapslitesse. Kapten laseb välja hüppedrooni, et Kaitseväed saaksid teada, mis juhtus. Neil on just sellisteks puhkudeks alati päästelaevad hüppedistantsil. Ära muretse. Nüüd rihmad kinni. Selle riista start on karm.” Ta astus kapslist eemale.

„Õnn kaasa, Evans,” ütles Roberts. Evans tegi grimassi, kui kapsel sulgus. Viis sekundit hiljem lendas kapsel „Polkist” välja. Bair oleks nagu hoobi selga saanud ja siis tundis ta kaalutust. Kapsel oli liiga väike, et mahutada gravitatsioonigeneraatorit.

„Mis kurat just seal juhtus?” küsis Roberts minut hiljem. „„Polk” sai tabamuse kohe hüppe järel.”

„Keegi teadis, et oleme tulemas,” ütles Bair.

„See missioon oli konfdentsiaalne,” sõnas Roberts.

„Kasuta oma pead, Brad,” ütles Bair järsult. „Missioon oli meie teada konfdentsiaalne. Info võis lekkida. Võis lekkida Utche poolel.”

„Sa arvad, et Utche seadis meile lõksu?” küsis Roberts.

„Ma ei tea,” ütles Bair. „Nad on samas olukorras kui meie. Nad vajavad seda liitu sama palju kui meie. Neil pole mingit mõtet hakata Kolooniate Liiduga asju ajama vaid selleks, et teha midagi nii totakat. „Polki” ründamine ei anna neile midagi. Kaitsejõudude laeva hävitamine on selge vaenuakt.”

„„Polk” võib rünnaku üle elada,” ütles Roberts.

„Sa kuulsid kapten Bastat sama hästi kui mina. Liiga palju rakette. Ja „Polk” oli juba vigastatud.”

„Loodame siis, et ülejäänud meie rahvas jõudis ka päästekapslitesse.”

„Ma ei usu, et keegi neist päästekapslitesse jõudis,” ütles Bair.

„Aga Evans ütles...”

„Evans ütles, mida ta ütlema pidi, et me suu peaksime ja ta meid „Polkist” välja saaks.”

Roberts jäi selle peale vait.

Mitu minutit hiljem alustas ta taas: „Kui „Polk” saatis hüppedrooni, siis sellel kulub umbes päev, et jõuda hüppedistantsile?”

„Midagi sellist,” ütles Bair.

„Päev, kuni teade kohale jõuab, paar tundi, et asjad liikuma saada, ja siis veel paar tundi, et meid leida. Nii et kaks päeva selles konservikarbis. Parimal juhul.”

„Just.”

„Ja siis kuulatakse meid üle,” ütles Roberts. „Kuigi me ei tea midagi sellest, kes meid ründas ja milleks.”

„Koos meiega otsivad nad ka „Polki” musta kasti. Sellel on kõik laeva andmed kuni selle hävitamise hetkeni. See teave on seal olemas, kui nad mingil hetkel suudavad ründajad tuvastada.”

„Kui see „Polki” hukkumise üle elab.”

„Ma kuulsin, et kapten Basta käskis oma rahval kast ette valmistada,” ütles Bair. „Ma arvan, et see tähendas, et nad jõudsid teha kõik vajaliku, et see laeva üle elaks.”

„Nii et sina, mina ja must kast on kõik, mis „Polkist” järele jäi?”

„Karta on. Jah.”

„Jeesus,” ütles Roberts. „On sinuga varem ka midagi sellist juhtunud?”

„Missioonid on varem ka halvasti läinud.” Bair vaatas päästekapslit nende ümber. „Aga ei. See on esimene kord.”

„Loodame siis, et asjad lähevad parima stsenaariumi kohaselt. Kui ei, siis umbes nädala pärast lähevad need siin tõeliselt halvaks.”

„Pärast neljandat päeva hakkame kordamööda hingama.”

Roberts naeris korraks, ent lõpetas selle kiiresti. „Seda pole vaja. Raiskab hapnikku.”

Bair oli sisse hingamas, et ka korraks naerda turtsatada, kui avastas üllatusega, et õhk ta kopsudest teises suunas kistakse. Seda tegi vaakum, sest päästekapsel lagunes tükkideks. Bair jõudis märgata üllatunud ilmet assistendi näol, kui päästekapsli räbalateks rebinud killud nendeni jõudsid, et neid tappa. Ta ei jõudnud mingeid viimaseid mõtteid mõelda, jõudis vaid tajuda, kuidas õhk ta kopsudest välja tiritakse ja killud teda tabavad ja temast läbi lähevad. Siis tundis ta veel korraks justkui kaugelt külma, siis kuuma. Ja siis enam mitte midagi.