Читать книгу Lõhenenud inimkond - Джон Скальци - Страница 9

„Palun lõpeta see,” ütles Wilson Schmidtile, kui nad istusid „Clarke’i” salongis ja tutvusid neile antud andmetega.

Schmidt vaatas oma PDA-lt üles. „Ma ei tee midagi.”

„Sa hingeldad,” ütles Wilson. Tal olid silmad kinni, et paremini keskenduda andmetele, mida ta BrainPal talle kuvas.

„Ma hingan täiesti normaalselt,” sõnas Schmidt.

„Viimased minutid oled sa hingeldanud nagu tööelevant,” ütles Wilson ikka veel silmi avamata. „Veel pisut ja sa pead paberkoti hingamisel abiks võtma.”

„Jah, hästi. Lase ka oma ülemusel endale öelda, kui tähtsusetu sa oled, ja vaatame, kuidas see sulle mõjub.”

„Tema suhtlemisoskused ei ole parimad,” nõustus Wilson. „Sa teadsid seda. Aga nüüd oled sa minu assistent ja ma vajan päriselt su abi. Nii et mõtle vähem oma bossist ja rohkem eesseisvast ülesandest.”

„Vabandust. Ma ei ole veel päris sellesse assistendirolli sisse elanud.”

„Ma luban, et ei saada sind kohvi järele. Kogu aeg.”

„Tänan,” sõnas Schmidt süngelt.

Wilson mühatas ja pöördus tagasi oma andmete juurde.

„See must kast,” ütles Schmidt paar minutit hiljem.

„Mis sellega on?”

„Kas sa suudad selle leida?”

Selle peale avas Wilson silmad. „Kas soovid optimistlikku või tõest vastust?”

„Tõest, palun.”

„Ilmselt mitte.”

„Ma valetasin. Ma tahan optimistlikku versiooni.”

„Liiga hilja.” Wilson hoidis oma kätt, nagu oleks selles kujuteldav pall. „Vaata, Hart. Kõnealune must kast on must, väikese greibi suurune kera. Mälu seal keskel on küüneotsa suurune. Ülejäänud osa on raadiomajakas, inertsiaalväljageneraator, mis ei lase sel kuhugi gravitatsioonikaevu kukkuda, ja neid toitev aku.”

„Okei,” ütles Schmidt. „Edasi?”

„Niisiis, esiteks on see asi meelega tehtud väike ja must, et keegi peale kaitseväe seda üles ei leiaks.”

„Õige, aga sa ei otsi seda,” sõnas Schmidt. „Sa hakkad seda pingima. See vastab, kui saab õige signaali.”

„Jah, kui toide töötab. Aga ei pruugi. Me töötame eeldusel, et „Polki” rünnati. Kui seda rünnati, siis ilmselt toimus lahing. Kui toimus lahing ja „Polk” lasti tükkideks, lendavad need tükid plahvatusenergiast igas suunas laiali. Tõenäoliselt kulutas must kast suurema osa energiast, et enam-vähem ühe koha peal püsida. Sellisel juhul ei pruugi see vastata meie saadetud signaalile.”

„Sel juhul pead seda visuaalselt otsima.”

„Õige. Niisiis, veelkord: väike must greip kusagil mitmekümne tuhande kilomeetrise küljepikkusega kuubis. Ja su ülemus tahab, et ma selle üles otsiksin ja andmed läbi vaataksin enne, kui utchelased tulevad. Seega, kui me ei leia seda esimese poole tunniga pärast hüpet, oleme arvatavasti perses.” Wilson naaldus tagasi ja sulges uuesti silmad.

„Sind ei paista vältimatu ebaõnnestumine kõigutavat,” lausus Schmidt.

„Hingeldama kindlasti ei aja. Ja ma ju ei öelnud, et me läbi kukume. See on lihtsalt tõenäoline. Minu ülesanne on suurendada meie õnnestumisvõimalust; just seda ma tegingi enne, kui su hingeldamine mind segama hakkas.”

„Ja mis ma tegema peaksin?”

„Sa lähed kapten Coloma juurde ja ütled talle, mida ma vajan. Saatsin just nimekirja su PDA-sse,” sõnas Wilson. „Ja tee seda võluvalt, nii et meie kapten tunneks, et ta saab anda väärtusliku panuse, mitte et Kaitseväe tehnik teda käsutab.”

„Ooh, saan aru. Ikka raske osa mulle.”

„Ei, sulle diplomaatiline osa.” Wilson avas silmad. „Justkui kuulsin kusagilt, et sa oled sellealast koolitust saanud. Kui sa muidugi ei arva, et parem oleks minul minna temaga rääkima, sellal kui sa mõtled välja protseduurid, kuidas lapse mänguasja suuruse eseme leidmiseks hulga miljoneid kuupkilomeetreid läbi uurida.”

„Ma arvan, et ma pigem lähen kapteniga rääkima.” Schmidt võttis oma PDA.

„Milline imeline idee. Ma toetan seda täielikult.”

Schmidt naeratas ja lahkus salongist.

Wilson sulges uuesti silmad ja keskendus oma probleemile.

Wilson suhtus toimuvasse rahulikumalt kui Schmidt, kuid osaliselt oli see teesklus, et sõber töövõimeline püsiks; paanika võis ta juhmiks muuta.

Tegelikult pani probleem Wilsoni tõsiselt muretsema. Ta ei maininud Hartile võimalust, et musta kasti ei olegi. Talle antud salajases teabes olid ka esialgse skaneeringu andmed sellest ruumipiirkonnast, kus „Polk” oleks pidanud olema. Seal peaaegu ei olnudki kosmoseprügi, mis tähendas, et kas rünnati „Polki” sellise jõuga, et see aurustus, või nägi ründaja spetsiaalselt vaeva ja lasi hoolikalt puruks kõik nii umbes poolest meetrist suuremad tükid. Mõlemal juhul ei tähendanud see midagi head.

Nii et kui tal üldse oli midagi leida, oli Wilsonil parem lähtuda eeldusest, et seade on energia ära kulutanud ja hõljub vaakumis vaikse ja tumedana. Kui „Polk” oleks olnud lähemal mõnele Danavari süsteemi planeedile, oleks olnud kaduvväike võimalus leida kast visuaalselt planeedi heledal taustal, kuid „Polk” oli hüpanud süsteemi gaasihiiglastest piisavalt kaugele, et jumalikule juhusele loota ei saanud.

Niisiis: Wilsoni ülesanne oli leida tume ja vaikne objekt, mida võibolla polnud olemaski, enamikust kiviplaneetidest hulga suuremast ruumist.

See oli tõsine probleem.

Wilson ei oleks tahtnud tunnistada, kui väga ta seda nautis. Tal oli oma kahe elu jooksul olnud palju ameteid, alates suurfrma laborirotist kuni keskkooli füüsikaõpetaja, sõduri, sõjaväeteadlase ja viimaks praeguse tehnilise nõuandjani. Ta oli kõige rohkem nautinud tegelemist pealtnäha lahendamatu probleemiga, mis tuli lahendada väga lühikese aja jooksul. Kui välja arvata, et tal oli probleemi lahendamiseks vähem aega, kui talle oleks meeldinud, oli ta oma elemendis.

Kõige raskem osa oli musta kasti enda leidmine: Wilson käis peas läbi kõik, mida ta neist teadis. Idee reisiandmeid salvestada oli sajandeid vana, ka nimetus „must kast” oli pärit Maa õhulennukite ajast. Oli omajagu irooniline, et neil kaugetel päevadel ei olnud mustad kastid sugugi mustad, vastupidi, need olid väga eredat värvi, et neid kergem leida oleks. Kolooniate Kaitsevägi tahtis ka, et nende mustad kastid leitavad oleksid, aga ainult õigetele inimestele. Nemad tegid oma kastid nii mustad kui võimalik.

„Must kast, must auk, must keha,” pomises Wilson omaette.

Hei.

Wilson avas silmad ja ajas end sirgu.

Tema BrainPal andis teada, et Schmidt tahab ühendust. Wilson avas selle. „Kuidas diplomaatia läheb?” küsis ta.

„Uh,” ütles Schmidt.

„Tulen kohe,” ütles Wilson.

*

Kapten Sophia Coloma andis iga oma tolliga mõista, et ta on täpselt see inimene, kes on – ja kellega on parem mitte jamada. Ta seisis oma sillal muljetavaldavas poosis, pilk uksel, mille kaudu Wilson sisenes. Tema parem käsi Neva Balla seisis tema kõrval ja nägi sama rahulolematu välja. Kapteni teisel käel seisis Schmidt, rahulik ilme näol nii pingutatud, et diplomaadioskustest tuli rääkida minevikuvormis.

„Kapten.” Wilson andis au.

„Sa tahad süstikut.” Coloma ignoreeris tervitust. „Sa tahad süstikut ja pilooti ja juurdepääsu meie sensoritele.”

„Jah, proua.”

„Sa mõistad, et tahad kõike seda hetkel, kui oleme sisenemas peaaegu kindlasti vaenulikku ruumi vahetult enne tundlikke läbirääkimisi võõra rassiga.”

„Muidugi,” sõnas Wilson.

„Siis ehk sa selgitad mulle, miks ma peaksin seadma sinu vajadused ettepoole kõigi teiste siin laeval viibijate vajadustest? Kohe hüppe järel tuleb skaneerida kogu ruumi võimalike vaenlaste avastamiseks. Põhjalikult skaneerida. Ma ei lase „Clarke’i” ainsat süstikut laevast välja, enne kui olen täiesti kindel, et seda ja meid siit kohe olematusse ei põrutata.”

„Härra Schmidt arvatavasti selgitas sulle mu praegust staatust,” ütles Wilson.

„Jah. Mind ka teavitati, et saadik Abumwe on andnud teie vajadustele prioriteedi. Aga see on ikkagi minu laev.”

„Proua, kas sa ütled, et sa keeldud täitmast oma ülemuste käsku?” küsis Wilson; ta pani tähele, et Coloma hammustas huult. „Need ei ole minu käsud. Need käsud on tulnud meist mõlemast kõrgemalt.”

„Mul ei ole mingit kavatsust käske täitmata jätta,” sõnas Coloma. „Kummatigi pean mõistlikuks neid täita, kui need on otstarbekohased. Mis tähendab pärast seda, kui ma olen veendunud meie ohutuses ja saadik ja tema meeskond on lahkunud.”

„Mis skaneerimisse puutub, siis minu ja sinu vajadused tegelikult kattuvad,” lausus Wilson. „Jaga minuga oma andmeid, teeme paar täiendavat testi ja ma olen rahul. Mulle vajalik lisaskaneerimine peaks ju tegelikult täiendama meie julgeolekut.”

„Me saame seda teha pärast seda, kui oleme teostanud standardse skaneeringu.”

„Olgu pealegi. Nüüd, süstik...”

„Ei mingit süstikut ega pilooti. Mitte enne, kui ma olen saatnud Abumwe utchelaste juurde.”

Wilson raputas pead. „Ma vajan süstikut varem. Saadik ütles, et pean leidma musta kasti ja selle sisuga tutvuma enne, kui toimub kohtumine utchelastega. Talle on oluline teada, kas oht ähvardab ainult meid või ka neid.”

„Ta ei ole selleks volitatud.”

„Aga mina olen, proua, ja ma olen temaga nõus. Me peame teadma nii palju kui võimalik enne utchelaste saabumist. Läbirääkimisi ei toimu, kui üks meist õhku lendab. Eriti kui me oleksime võinud seda vältida. Proua.”

Coloma vaikis.

„Sooviksin teha ettepaneku,” ütles Schmidt, kui vaikus venis.

Coloma vaatas Schmidti, nagu oleks ta unustanud, et too seal oli. „Milline see on?”

„Me vajame süstikut musta kasti leidmiseks,” lausus Schmidt. „Me ei tea, kas me leiame musta kasti. Kui me seda ei leia, ei vaja me seda. Kui me seda esimese tunni jooksul ei leia, siis isegi kui me selle leiaksime, ei saa me seda kätte enne, kui utchelased ilmuvad, ja sul on vaja süstikut saadik Abumwe meeskonnale. Ütleme, et meil on süstik selle esimese tunni jooksul valmis välja lendama. Kui me musta kasti leiame ja oleme veendunud, et piirkond on ohutu, läheme ja toome selle ära. Kui leiame selle pärast, ootame, kuni oleme saatnud saadiku meeskonna utchelaste juurde.”

„See isegi sobiks mulle,” ütles Wilson. „Kui sa minu skaneeringud varem käsile võtad.”

„Ja kui ma ei usu, et piirkond on turvaline?” küsis Coloma.

„Mina pean sellele ikkagi järele minema,” ütles Wilson. „Aga kui ma tean, kus see on, siis autopiloodi ja oma BrainPali abil saan ma sellele ise süstikuga järele minna. Sa ei pea oma piloodiga riskima.”

„Ainult süstikuga,” ütles Coloma. „Mida te peate tähtsusetumaks.”

„Vabandust, proua.” Wilson ootas.

Coloma vaatas oma abilise poole. „Las härra Schmidt annab Nevale vajaliku info. Meil on neli tundi hüppeni. Oleks tore millalgi järgmise poole tunni jooksul.”

„Jah, kapten,” ütles Wilson. „Tänan teid, proua.” Ta andis uuesti au. Seekord Coloma vastas sellele. Wilson pöördus minekule, Schmidt tema taga kiirustas kaptenist mööda, et talle järele jõuda.

„Leitnant, veel üks asi,” ütles Coloma.

Wilson pöördus tagasi. „Proua?”

„Lihtsalt teadmiseks – kui sa süstikuga välja lähed, siis loen sind vastutavaks kõige eest, mis sellega juhtub.”

„Ma kohtlen seda nagu oma autot,” sõnas Wilson.

„Vaata ette,” ütles Coloma ja pöördus ära.

Wilson võttis seda vihjena.

„See võrdlus autoga oli nii kena,” ütles Schmidt, kui nad sillalt läinud olid.

„Jah, kuni sa ei tea, mis mu viimase autoga juhtus,” sõnas Wilson.

Schmidt peatus.

„Rahune, Hart. See oli nali. Ole nüüd. Meil on tegemist.” Wilson läks edasi.

Mõne aja pärast Schmidt järgnes talle.