Читать книгу Lõhenenud inimkond - Джон Скальци - Страница 7

„Me peame kokku saama,” saatis kolonel Abel Rigney teate kolonel Liz Eganile, Kolooniate Kaitseväe kontaktisikule Riigidepartemangu juures. Ta oli teel viimase ametiruumide poole Fööniksi jaamas.

Ma olen praegu veidi hõivatud, tuli Egani vastus.

See on oluline, saatis Rigney.

See, millega ma tegelen, on samuti oluline, vastas Egan.

See on tähtsam, saatis Rigney.

Olgu, kui sa nii ütled, vastas Egan.

Rigney naeratas. Ma olen kahe minuti pärast su kontoris.

Ma ei ole seal, vastas Egan. Tule Riigidepartemangu konverentsikeskusse. Ma olen seitsmendas saalis.

Mida sa seal teed? saatis Rigney.

Hirmutan lapsi, vastas Egan.

Kolme minuti pärast libistas Rigney end seitsmenda saali tagaossa. Ruum oli hämar ja täis Kolooniate Liidu diplomaatilise korpuse keskmise taseme tegelasi. Rigney istus ühte natuke kõrgemasse ritta ja uuris sealt inimeste nägusid. Need tundusid üsna sünged. Saali ees põrandal seisis kolonel Egan, tema selja taga väljalülitatud kolmemõõtmeline ekraan.

Ma olen siin, saatis Rigney Eganile.

Siis näed, et ma töötan, vastas too. Ole vait ja anna mulle minut.

Egan tegeles parasjagu sellega, et kuulas üht neist keskastme diplomaatidest, kes heietas midagi sellisel kergelt salakavalal viisil, mida temasugused kipuvad kasutama, kui räägivad kellegagi, keda arvavad endast madalamal seisvat. Rigney, kes teadis, et oma eelmises elus oli Egan olnud üsna võimsa meediaimpeeriumi juht, asutas end mängu nautima.

„Ma ei vaidle vastu, et meie positsioon on praeguses muutunud olukorras keeruline,” ütles diplomaat. „Aga ma ei ole täiesti veendunud, et olukord on nii lahendamatu, nagu su hinnangust järeldub.”

„Kas tõesti, härra DiNovo?” ütles Egan.

„Jah, tõepoolest,” ütles diplomaat nimega DiNovo. „Inimkond on siin väljas alati vähemuses olnud. Aga meil on õnnestunud suures plaanis oma kohta hoida. Tähtsad, kuid väikesed detailid on siin-seal muutunud, kuid põhimõtteliselt on kõik sama.”

„Kas on?” ütles Egan. Ekraan tema selja taga ärkas ellu, näidates aeglaselt pöörlevat tähevälja; Rigney tundis selles ära nende ümbruskonna. Osad tähed vilkusid siniselt. „Meeldetuletuseks, siin me oleme. Kõik tähesüsteemid, millel on inimestega asustatud planeedid. Kolooniate Liit. Ja siin on kõik tähesüsteemid, kus elavad teised tähtede vahel reisivad intelligentsed rassid.” Täheväli muutus punaseks, kui paar tuhat tähte vahetas värvi.

„See ei erine sellest, millega me alati oleme silmitsi seisnud,” ütles diplomaat nimega DiNovo.

„Vale,” ütles Egan. „See tähekaart on eksitav ja sina, härra DiNovo, ei tundu seda mõistvat. See punane seal tähistab sadu rasse, kes varem sarnaselt inimkonnale võitlesid või kauplesid kõigi teiste rassidega. Mõned rassid olid tugevamad kui teised, kuid keegi polnud oluliselt võimekam kui teised ega omanud enamuse ees taktikalist eelist. Liiga palju tsivilisatsioone oli liiga võrreldaval tasemel, et ükski neist oleks suutnud pikemas perspektiivis mingit edu saavutada.

Meile see sobis, sest meil oli üks eelis, mida teistel ei olnud,” ütles Egan. Tema selja taga muutus teistest heledamaks üks sinine inimeste süsteemide täht, mis asus teistest pisut eraldi. „Meil oli Maa, mis andis Kolooniate Liidule kaks kriitilist ressurssi: koloniste, kellega me võisime kiiresti täita endale haaratud planeedid, ja sõdureid, keda me võisime kasutada nende ja järgmiste planeetide kaitsmiseks. Maa varustas nendega Kolooniate Liitu palju heldemalt, kui oleks olnud mõeldav neid koguda Kolooniate Liidu enda maailmadest. See andis Kolooniate Liidule nii strateegilise kui taktikalise eelise ja lubas inimkonnal jõuda üsna lähedale poliitilise jõutasakaalu muutmisele meie kosmilises lähipiirkonnas.”

„Eelised, mida me endiselt kasutame,” alustas DiNovo.

„Jälle vale,” ütles Egan. „Sest nüüd on muutunud kaks kriitilist tingimust. Esiteks, Konklaav.” Kaks kolmandikku varasematest punastest tähtedest muutusid kollaseks. „Konklaav, mis on moodustatud neljasajast varem omavahel võidelnud rassist, ja mis suudab nüüd juba puhtalt massiga oma poliitikat jõustada. Konklaav ei luba liitumata rassidel koloniseerimist jätkata, kuid see ei takista rasse üksteisega ressursside pärast võitlemast ja vanu arveid klaarimast. Nii et Kolooniate Liit on endiselt vastamisi kahesaja rassiga, kes ihuvad hammast meie laevadele ja planeetidele.

Teiselt poolt Maa. Tänu endiste Roanoke’i koloonia juhtide John Perry ja Jane Sagani tegevusele on Maa vähemalt ajutiselt peatanud oma suhted Kolooniate Liiduga. Sealsed inimesed usuvad nüüd, et oleme aastakümneid pidurdanud planeedi poliitilist ja tehnoloogilist arengut, et kasutada neid kolonistide ja sõdurite farmina. Tegelikkus on keerulisem, kuid nagu enamik inimesi, eelistavad ka maalased lihtsaimat vastust. Lihtsaim vastus on, et Kolooniate Liit keerab neile taha. Nad ei usalda meid. Nad ei taha meiega mingit tegemist teha. Võib kuluda aastaid, enne kui see üle läheb.”

„Ma tahaksin rõhutada, et ka ilma Maata on meil eeliseid,” ütles DiNovo. „Kolooniate Liidul on miljardeid inimesi tosinatel ressursirikastel planeetidel.”

„Ja sa usud, et need koloniaalmaailmad suudavad asendada neid koloniste ja sõdureid, keda me seni Maalt saime?”

„Ma ei ütle, et see nurinat ei tekita,” ütles DiNovo. „Aga jah, suudavad.”

„Kolonel Rigney,” ütles Egan hoides nime nimetamise ajal endiselt pilku DiNovol.

„Jah,” ütles Rigney üllatunult, et teda väitlusse tõmmati. Kõik pead ruumis pöördusid, et tema poole vaadata.

„Me olime koos samas värvatute rühmas,” ütles Egan.

„Nii see on,” ütles Rigney. „Me kohtusime „Amerigo Vespuccil”. See oli laev, mis tõi meid Maalt Fööniksi jaama. See oli 14 aastat tagasi.”

„Kas sa mäletad, kui palju värvatuid oli „Vespuccil”?”

„Minu mäletamist mööda mainis Kolooniate Kaitseväe esindaja, et üks tuhat viisteist.”

„Kui paljud meist on veel elus?” küsis Egan.

„Kaheksakümmend üheksa. Tean seda, sest üks meist hukkus eelmisel nädalal ja ma sain teate. Major Darren Reith.”

„Seega on hukkumisprotsent neljateistkümne aasta kohta üheksakümmend üks.”

„Nii see on,” ütles Rigney. „Kolooniate Kaitseväe ametlik statistika väidab, et kümne aasta kohta on surmasaamisprotsent seitsekümmend viis. Minu kogemuste põhjal tundub see number liiga väike.” Pärast kümmet aastat on värvatutel lubatud teenistusest lahkuda, kuid paljud meist jätkavad, sest kes tahab uuesti vananema hakata, mõtles Rigney, kuid ei öelnud välja.

„Härra DiNovo,” pööras Egan taas kogu tähelepanu diplomaadile, „kas mul on õigus, et sa oled pärit kolooniast Rus?”

„Nii see on,” ütles too.

„Oma enam kui saja kahekümne aastase ajaloo jooksul ei ole Rus kunagi pidanud Kolooniate Liidule sõdureid saatma. Ma palun, et sa ütleksid meile, kuidas sinu arvates koloonia reageerib, kui Kolooniate Liit nõuab – nõuab, mitte ei palu – et te saadaks igal aastal sada tuhat kodanikku teenima Kolooniate Kaitseväkke. Kümneks aastaks, teadmisega, et surmasaamisprotsent on seitsekümmend viis. Ma palun sul kirjeldada, kuidas Rusi elanikud reageerivad, kui nad saavad teada, et sõdureid kasutatakse ka mässude mahasurumisel erinevates kolooniates, mida tuleb ette palju sagedamini, kui Kolooniate Liit tahab tunnistada. Mida mõtlevad Rusilt värvatud, kui neil tuleb omade pihta tulistada? Kas nad teevad seda? Kas sina teeksid, härra DiNovo? Sa oled nüüd oma viiekümnendate aastate alguses. See pole enam kuigi kaugel Kolooniate Kaitseväe värbamisvanusest. Kas sa oled valmis võitlema ja tõenäoliselt surema Kolooniate Liidu eest? Sest sa oled, nagu sa ise väidad, see eelis, mis meil on?”

DiNovol ei olnud selle peale midagi öelda.

„Ma olen pidanud selliseid ettekandeid diplomaatilisele korpusele nüüd kuu aega,” jätkas Egan, pöörates pilgu väga vaikseks jäänud DiNovolt ülejäänutele ruumis. „Kõigil esitlustel on keegi härra DiNovo taoline, kes väidab, et meie olukord polegi nii halb. Nad eksivad, nagu tema siin. Kolooniate Kaitsevägi kaotab meeletul hulgal sõdureid ja on neid niimoodi kaotanud juba üle kahesaja aasta. Meie arenevad kolooniad ei suudaks ainult paljunemisega kasvada suuruseni, millest alates pole enam väljasuremist karta. Konklaavi olemasolu on muutnud inimeste ellujäämise taga seisvat matemaatikat viisil, mida me veel ei suuda ette kujutada. Kolooniate Liit on ellu jäänud ja edenenud, sest oleme tasuta kasutanud Maa inimeste ülejääki. Seda ülejääki enam ei ole. Ja meil ei ole aega välja mõelda, kuidas kolooniate baasil seda ressurssi asendada.”

„Nii et kui halb siis olukord on?” kuulis Rigney end küsimas. Ta oli siiralt üllatunud oma häält kuuldes.

Egan heitis talle ühe pilgu ja pööras tähelepanu taas oma auditooriumile. „Kui kõik jätkub samasuguses tempos, siis arvestades Kolooniate Kaitseväe seniseid kogemusi, pole meil kolme aasta pärast enam piisavalt sõdureid, et kaitsta kolooniaid genotsiidiga lõppevate teiste rasside röövrünnakute eest. Sellest alates peab Kolooniate Liit kui poliitiline üksus kõige paremal juhul vastu viis kuni kaheksa aastat. Ilma Kolooniate Liidu kaitsestruktuurideta rünnatakse kõiki inimeste planeete ja need hävitatakse kahekümne aasta jooksul. Seega kokkuvõttes, daamid ja härrad, on meil antud hetkest kõige rohkem kolmkümmend aastat inimkonna väljasuremiseni.”

Ruum oli haudvaikne.

„Ma ei räägi seda teile mitte selleks, et te tormaksite koju oma lapsi kallistama,” jätkas Egan. „Ma räägin seda teile sellepärast, et kakssada aastat on Riigidepartemang olnud Kolooniate Liidu pimesool. Igaks juhuks tehtud täiendus Kolooniate Liidu agressiivse kaitse- ja laienemisstrateegia taustal.” Ta vaatas DiNovo poole. „Kena sinekuur, kuhu toppida kõik keskpärasused, et neil oleks vähe võimalust mingit reaalset kahju teha. Noh, nüüd see kõik muutub. Kolooniate Liit ei saa endale enam lubada senist elustiili. Meil ei ole ressursse ja meil ei ole inimesi. Nii et sellest hetkest on Riigidepartemangul kaks ülesannet. Üks: Maa võrrandisse tagasi tuua, et nii meie kui nemad ellu jääksime. Kaks: kui vähegi võimalik, vältida konfikti Konklaavi ja sellega seotud võõrrassidega. Diplomaatia on selleks parim viis.

See tähendab, daamid ja härrad, et Kolooniate Liidu Riigidepartemangu on päriselt vaja. Ja seega, sõbrad, tuleb teil elu eest tööle hakata.”

*

„Kas sa alati tümitad kellegi nii jõhkralt läbi nagu selle DiNovo?” küsis Rigney. Seitsmes saal oli nüüd tühi, diplomaadid olid omavahel pominal märkusi vahetades oma teed läinud. Nemad Eganiga seisid uuesti väljalülitatud ekraani juures.

„Tavaliselt,” ütles Egan. „DiNovo tegi mulle tegelikult teene. Sest igaühe kohta, kes on piisavalt loll, et suu lahti teha, on umbes viiskümmend, kes enda mulgu kinni hoiavad ja lihtsalt ignoreerivad seda, mida ma neile räägin. Nüüd jõudis see neile kõigile pärale. Sellel meetodil saan ma palju suuremat osa ennast kuulama panna.”

„Arvad päriselt, et nad on kõik keskpärasused?”

„Mitte kõik. Enamik. Ja kindlasti kõik need, kelle pärast ma pean niimoodi tegema.” Egan viipas tühjale saalile. „See seltskond on mutrikesed. Nad tegelevad siin igapäevase paberitööga. Kui nad seda vähegi paremini teeksid, oleksid nad kusagil mujal, kaugemal universumis. Seal on A-meeskonnad. Põrgu, seal on ka B-meeskonnad. Need siin on C-st K-ni.”

„Siis sulle ei meeldi kuulda, et üks su A-meeskondadest on kadunud,” ütles Rigney.

Egan kortsutas kulme. „Milline?”

„Saadik Bairi meeskond,” ütles Rigney. „Pean lisama, et koos ühe meie fregati, „Polkiga”.”

Egan oli hetke vait uudiseid seedides. „Millal see juhtus?” küsis ta lõpuks.

„Kahe päeva eest oleks pidanud hüppedroon „Polkilt” tagasi olema,” ütles Rigney.

„Ja sa räägid mulle seda alles nüüd?”

„Ma oleksin sulle varem öelnud, aga sa tahtsid, et ma jälgiksin, kuidas sa lapsi hirmutad. Ja kaks päeva on standardne aeg, mil me drooni ootame, enne kui häiret tõstame. Eriti sellistel missioonidel, mis peaksid olema salajased. Ma tulin sind otsima kohe, kui täitus kaks päeva haudvaikust.”

„Päästeoperatsioon leidis midagi?”

„Ei mingit päästeoperatsiooni,” ütles Rigney ja jätkas, kui Egan talle teravalt otsa vaatas: „Meil oli juba piisavalt tegemist, et saata missioonile sõjalaev, fegatt. Kõik saavutatu lendab tuulde, kui utchelased avastavad kohale jõudes, et seal on hunnik meie sõjalaevu ja diplomaate ei olegi.”

„Aga luuredroonid?”

„Muidugi. Droonid just saabusid, nii et andmed on esialgsed, aga need ei leidnud midagi.”

„Saatsid sa ikka droonid õigesse süsteemi?” küsis Egan.

„Jäta, Liz.”

„Ei tee paha küsida.”

„Me saatsime droonid õigesse süsteemi,” ütles Rigney. „Me saatsime „Polki” õigesse süsteemi. Kohtumine utchelastega pidi toimuma Danavari süsteemis.”

Egan noogutas. „Süsteem, kus pole midagi peale gaasihiidude ja õhuta kuude. Kellelgi ei tule pähe sind sealt otsida. Ideaalne salajasteks läbirääkimisteks.”

„Ilmselt mitte nii salajasteks,” ütles Rigney.

„Arvad, et „Polkil” läks halvasti?”

„Meil ei ole seni ette tulnud fregattide juhuslikku aurustumist. Aga mis iganes või kes iganes seda tegi, ei ole enam Danavaris. Seal pole midagi peale planeetide, kuude ja suure kollase tähe.”

„Kas me Utchele oleme sellest rääkinud?” küsis Egan.

„Me ei ole sellest kellelegi rääkinud. Väljaspool peastaapi oled sa esimene, kes teab. Me pole veel isegi su bossile öelnud, et ta meeskond on kadunud. Me arvasime, et laseme sul seda teha.”

„Tänan,” sõnas Egan närviliselt. „Aga selle aja peale on utchelased kindlasti märganud, et seal pole kedagi nendega läbi rääkimas.”

„„Polk” saabus kolm päeva varem,” ütles Rigney.

„Miks?”

„Näiliselt selleks, et anda Bairi meeskonnale aega Fööniksi jaamast eemal rahulikult kohtumist ette valmistada.”

„Ja tegelikult?” küsis Egan.

„Tegelikult selleks, et anda sõjaväele aega ette valmistada võimalus viivitamatult taanduda, kui selleks peaks vajadus tekkima.”

„Tundub drastiline.”

„Luba meelde tuletada, et viiest sõjalisest kokkupõrkest utchelastega kolmel on nad meil perse kuumaks kütnud,” lausus Rigney. „See, et nad tulid meile liitu pakkuma, ei muuda neid veel usaldusväärseteks.”

„Ja kas on sinu arvates võimalik, et Utche mõistab, kui palju Kolooniate Liit neid usaldab?”

„Muidugi nad mõistavad. Osaliselt seetõttu, et andsime neile teada, et saabume varakult. Su ülemus mõtles katteloo välja, aga ma ei usu, et utchelased on lollid. See, et nad meile taktikalise eelise andsid, näitab meile, kui väga nad seda liitu tahavad.”

„Olete kaalunud võimalust, et utchelased „Polki” tükkideks lasid?” küsis Egan.

„Loomulikult. Aga kuigi nemad on meiega sama avameelsed kui meie nendega, on meil lisaks spioonid. Me oleksime sellest teada saanud. Nende tegutsemises ei vihja miski millelegi ebatavalisele. Nende diplomaatiline esindus on laeval nimega „Kaligm” ja see on päeva kaugusel hüppedistantsist.”

Egan ei öelnud selle peale midagi, pöördus vaid ja pani ekraani uuesti tööle, manades sellele Fööniksi jaama, tükike planeedist tagaplaanil. Jaamast natuke eemal oli ümberringi hulk sõja- ja kaubalaevu; nende nimed hõljusid ekraanil siltidena nende kõrval. Kujutis tõmbas kokku ja nii Fööniksi jaam kui Fööniks ise koos kõigi Kolooniate Liidu keskusse tulevate ja sealt lahkuvate laevadega muutus täpikeseks. Sedamööda, kuidas pilt kokku tõmbus, ilmus sellele punktidena tosinaid laevu, mis liikusid eemale, et jõuda hüppeks piisavalt tasasesse aegruumi. Egan küsis mõne kohta neist meeskonna andmeid ja need nimekirjad ilmusid laevade kõrvale.

„Olgu, annan alla,” ütles Rigney paari minuti pärast. „Ütle mulle, mida sa teed.”

„Saadik Bair ei ole meie A-nimekirjas,” vastas Egan. „Ta on meie A-pluss-nimekirjas. Kui ta läks läbi rääkima, on tegu tõesti tähtsa asjaga, mitte lihtsalt diplomaatiliste ringkondade salatsemismänguga.”

„Olgu. Ja edasi?”

„Ja sa ei tunne sekretär Galeanot nagu mina.” Egan pidas silmas riigisekretäri. „Kui ma lähen ta kontorisse ja ütlen talle, et üks tema parimaid diplomaate ja kogu tema meeskond on ilmselt surnud ja nende missioon on seega täiesti ebaõnnestunud, ja mul ei ole juba olemas varuplaani ja see pole juba käima lükatud, lähevad asjad karmiks. Ma olen oma tööst ilma, võib-olla oled ka sina oma tööst ilma – lihtsalt sellepärast, et sa oled sõnumitoojaks –, ja sekretär süveneb erandlikult detailidesse, et meie järgmine ametikoht oleks kusagil, kus meie eeldatavat eluiga mõõdetakse munakeetmiskellaga.”

„Tundub kena inimene,” märkis Rigney.

„Ta on väga armastusväärne. Kuni sa teda kurjaks ei aja.” Endiselt ekraanil jooksvad laevade ja meeskondade andmed peatusid korraga. „See.”

Rigney uuris kujutist. „Mis see on?”

„See on B-meeskond,” ütles Egan.

„„Clarke”. Ma ei tunne seda laeva.”

„See tegeleb erinevate madalatasemeliste diplomaatiliste missioonidega. Selle juht on naine nimega Abumwe.” Ekraanil oli tume tõsiseilmeline naine. „Tema kõige olulisemad läbirääkimised olid mõne kuu eest Korbaga. Ta avaldas neile muljet, lastes ühel laeval viibival Kaitsevägede ohvitseril ühe nende sõduriga võidelda ja kaotada diplomaatiliselt viisakal viisil.”

„See on huvitav,” sõnas Rigney.

„Jah, aga mitte täielikult tema teene.” Egan tõi esile kahe mehe pildid, kellest üks oli roheline. „Võitluse korraldas ta asetäitja Hart Schmidt. Leitnant Harry Wilson oli see, kes võitles.”

„Nii et miks need inimesed?” küsis Rigney. „Mis teeb neist õiged inimesed selle missiooni ülevõtmiseks?”

„Kaks põhjust. Üks, Abumwe töötas Utche saatkonnas kolm aastat tagasi. Sellal ei toimunud seal midagi, kuid tal on nendega kogemusi. See tähendab, et ta suudab end kiiresti kurssi viia. Kaks,” – Egan muutis vaadet, nii et oli näha Clarke asukoht ruumis – „„Clarke’il” on kaheksateist tundi hüppedistantsini. Abumwe ja tema inimesed võivad endiselt jõuda Danavari süsteemi enne utchelasi ja osaleda läbirääkimistel või vähemalt leppida kokku uue kõnelustevooru. Pole ühtki teist diplomaatilist missiooni, mis sinna õigel ajal jõuaks.”

„Me saadame B-meeskonna, sest see on veidi parem kui mitte midagi,” sõnas Rigney.

„Abumwe ja tema inimesed ei ole ebakompetentsed. Nad lihtsalt ei oleks esimene valik. Aga praegu on vähe valikuid.”

„Õige. Nii et sa päriselt proovid seda ülemusele müüa.”

„Kui sul pole paremat ideed,” ütles Egan.

„Ei ole tõesti.” Rigney kortsutas hetkeks kulme. „Kuigi...”

„Kuigi?”

„Näita mulle veelkord seda Kaitseväe kutti,” ütles Rigney.

Egan tõi leitnant Harry Wilsoni pildi uuesti ekraanile. „Mis temaga on?”

„On ta endiselt „Clarke’il”?” küsis Rigney.

„Jah,” ütles Egan. „Ta on tehniline nõustaja. Mõnedes „Clarke’i” hiljutistes missioonides on militaartehnoloogia ja relvad olnud läbirääkimiste objekt. Ta on demonstreerinud seltskonnale jubinaid, mida neile pakume. Mis siis?”

„Ma arvan, et ma tean, kuidas seda B-meeskonna plaani sekretär Galeanole maitsvamalt serveerida,” sõnas Rigney. „Ja ka minu ülemustele.”