Читать книгу Puhkus papaga - Дора Хельдт - Страница 4

„Need on ju ainult kaks nädalat.”

Ema hääl kõlas sõbralikult ja kindlalt. Mul oli juba kõne alguses halb eelaimus.

„Ta on su isa. Teised lapsed rõõmustaksid.”

„Ema, mis mõttes teised LAPSED? Ma olen 45!”

Ma poleks üldse pidanud kõnet vastu võtma. Ema ignoreeris mu vastust. „Ma ütlesin talle, et temast võiks seal kasu olla, kuna töömehed on saarel väga kallid. Ja nad teevad, mis pähe tuleb, kui keegi kõrval ei seisa. Ta saab ju töödel silma peal hoida. Ja siin-seal käe külge panna. Ta aitab ju nii hea meelega.”

Ma pidin nüüd midagi ütlema. „Ema, oota. Ma sõidan Norderneyle, et aidata Marleenil tema külalistemaja ja kõrtsi renoveerida, ma ei jõua ju seal veel papa eest...”

„Ah, sa ei pea ju tema eest üldse palju hoolitsema, ta saab ise kõigega hakkama. Lõunat peate ju endale ka keetma, lihtsalt pakute talle ka. Õhtul aitab talle mingist väiksest ampsust ja pärastlõunaks kooki võite ju osta, Marleen ei pea eraldi midagi küpsetama.”

Püüan meenutada, mis ajast alates isa kõigega ise hakkama saab. Kuus nädalat tagasi, kui ma vanemaid külastasin, oli kõik veel teisiti. Hoopis teisiti. Püüan tekkivat paanikat hääles alla suruda...

„Ema, minu meelest see ei ole hea mõte, ma...”

„Christine, ma pole sult eales midagi palunud. See on hädaolukord. Ma pean kaheks nädalaks haiglasse jääma ja Heinz ei saa niikaua üksi kodus istuda.”

„Ma mõtlesin, et ta saab ise hakkama.”

„No mitte kokkamise ja pesupesemise ja sellisega. Kuula nüüd. Ta on sinu isa. Sa saad ju üks kord ta kaheks nädalaks kaasa võtta. Sul on puhkus. Ära nüüd teeskle. Ta on niikuinii alati tahtnud Norderneyl ära käia.”

„Aga mul pole üldse aega temaga tegeleda. Ja kuidas...”

„Ah, kõik saab korda. Pealegi elab ju Norderneyl Kalli, mäletad, papa vana sõber. Papa võib ju temale ka külla minna.”

„Siis ta võib ju seal eladagi.”

„Christine, palun. Hanna on mandril. Nende noorim, Katharina, saab teise lapse. Su õde ja sina pole sellega siiani hakkama saanud.”

Ainult emadel õnnestub selline teemavahetus.

„Ema, ma olen...”

„Just, ma ju ütlesin. Kokku lepitud. Isa tuleb järgmisel laupäeval Hamburgi, sa võtad ta jaamast peale ja sõidate koos Norderneyle. Tema ju ei tea seda laevavärki ja muud, nii et parem, kui lähete koos. Ja mina lähen rahulikult haiglasse ja lasen oma põlve opereerida.”

Minu viimane võimalus: „Räägime sellest kunagi rahulikult, nii see ei lähe, ma...”

„Ära muretse, kullake. Ma kirjutan kõik olulise üles ja saadan sulle. Olgu siis, ilusat õhtut ja papa tervitab. Ta rõõmustab. Näeme.”

Jõllitasin telefoni ekraani. Kõne lõpetatud. Ilmselt oli asi otsustatud. Ma pean puhkama koos oma isaga. Esimest korda pärast kolmekümmend aastat. Viimane kord jättis isa mu pedagoogilistel kaalutlustel Kasselis parklasse maha. Tunnistan, mul oli raske puberteet, aga Kassel oli siiski liiga karm. Isegi kui ta mu pool tundi hiljem üles korjas ja kolm nädalat süümepiinu kannatas. Ja nüüd, kolmkümmend aastat hiljem hakkab see jälle peale. Vähemalt ei sõida me seekord Kasseli kaudu.