Читать книгу Puhkus papaga - Дора Хельдт - Страница 6

Nädal hiljem seisin Hamburgi pearaudteejaamas ja vaatasin perrooni nr 12, kuhu 40 minuti pärast pidi saabuma Westerlandi kiirrong. Sättisin end selle eskalaatori kõrvale, mis viib perroonile, täpselt nii, nagu olin isale telefonis selgitanud.

„Kui sa rongist maha tuled, lähed paremale, ootesaali poole. Seal on ainult üks eskalaator, sõidad üles ja seal, sinust paremal, seisan mina ja ootan.”

„Jajah, küll ma leian, ega ma seniilne ole. Ma ei saa ainult aru, miks ma pean sellelsamal Westerlandi–Hamburgi liinil iga kord erineva hinna maksma. Maakonnarongiga oleks palju odavamalt saanud.”

„Papa, sa ju ei tahtnud Elmshornis ümber istuda, lisaks kurtsid, et põhja-lääne-rong jääb alati hiljaks.”

„Jääbki. Pikema hilinemise eest saab talongi. Ma küsin, mis ma selle talongiga peale hakkan? Täielik mõttetus.”

„Nüüd sa tuled kiirrongiga. Nii et head reisi ja homme näeme.”

„Ole täpne, ma vihkan pikalt ootamist. Sellise hingehinna eest ei või rong kindlasti hilineda.”

Kindluse mõttes sõitsin tund aega varem välja, tegelikult kulub sellele teele kümme minutit. Aga mul oli hirm, et õnnetus, ummik, politseikontroll või parkimiskohtade vähesus võiks kohe alguses kaoseni viia, nii et ma jätsin piisava varu. Kui olin sõitnud seitse ringi ümber jaamaesise väljaku, sain parkimiskoha täpselt sissekäigu kõrval. Jumal oli minuga, isa ei salli pikki vahemaid.

Veel 35 minutit.

Isa ei armasta reisida. See on pehmelt öeldud. Talle ei meeldi võõrad kohad. Seegi on pehmelt öeldud. Ta vihkab Syltilt lahkumist. Mitte ainult saarelt, vaid oma voodist, kohalt laua ääres, hommikuselt jalutuskäigult sadamasse lehte ostma, oma naabritest, oma aiast, oma sohvalt. Ta ei salli kokkulapatud särke kohvris, võõraste inimeste poolt kasutatud käterätte ja voodipesu, ta sööb ainult tuttavaid asju ja väldib päevaplaanis muutuste tegemist. Ma ei kujuta ette, kuidas ema saavutab selle, et viib isa vähemalt kord aastas saarelt minema, ja mul pole õrna aimugi, mida kõike ta lubas, et isa nüüd rongis istub. Tegelikult ma ei tahtnudki seda teada.

Veel 25 minutit.

Kurk kuivab. Alati, kui ma närvis olen, tekib mul torkiv janu. Minu selja taga oli müügilett vorstikeste ja jookidega. Ostsin purgi kokat, mitte et ma seda hea meelega joon, vaid sellepärast, et isa seda meile varem keelas. Lapsena demonstreeris ta selle tervistkahjustavat mõju nii, et pani kummikarukese sinna ööseks likku. Hommikuks hõljus klaasis ebamäärane kummimoodustis, mida isa meile juubeldades näitas. „Täpselt selline näeb ka su kõht seespoolt välja. Pealegi teeb koka rumalaks.” Uskusin teda kaua. Tundes end mässajana, surusin purgi lössi ja viskasin prügikasti. Loomulikult mitte sellesse, mille kõrval ma seisin. Ei või iial teada.

Veel 10 minutit.

Kui ma taas oma vahipostil seisin, andis põis end tunda. Oli olnud kergemeelsus koolat juua, minu konditsioneeritud keha tahtis sellest otsemaid lahti saada. Tualetid asusid perrooni teises otsas. Peaksin sinna jooksma, kabiinid on ilmselt hõivatud, peaksin ootama, siis uuesti tagasi, see võib napiks minna. Kannatan ära.

Veel 3 minutit.

Kui ma jalalt jalale tammusin, kuulsin teadaannet: „Tähelepanu, perroon 12a. Kiirrong 373 „Theodor Storm”, mis saabub Westerlandist ja suundub Bremenisse, plaanijärgne väljumine 13:42. Rong hilineb 10 minutit.”

Seda ma aimasin. Põis andis endast üha hullemini märku. Aga siis nägin vaimusilmas isa otsival pilgul ringi käimas ja järgmisele tagasipöörduvale rongile suundumas, öeldes: „Christinet polnud seal,” ja seejärel kujutlesin oma ema pilku. Kannatan edasi.

Siis sõitis rong ette. Ta peatus kriginal ja uksed läksid sisinal lahti. Esimesed reisijad astusid välja. Perrooni keskel märkasin ma isa. Ta kandis punast tuulepluusi, teksaseid ja sinist nokkmütsi. Nägin, kuidas ta hiiglasliku kohvri rongist välja tõstis ja meetri kaugusel perrooni äärest maha pani. Hakkasin lehvitama, aga see oli kasutu. Isa ei heitnud ühtegi pilku enda ümber. Ta võttis rinnalt seljakoti ja istus kohvrile, näoga minust vastassuunas. Ma tegin omale teed vastutulevate reisijate vahel ja jäin hingeldades tema kõrval seisma. Ta vaatas üles.

Silmad nagu Terence Hillil, mõtlesin ma.

„Kuidas ma peaksin sind selles segadikus leidma?” küsis ta süüdistaval häälel.

Ja käitub nagu Rantanplan.

„Hei, papa, ma ju seletasin, lähed paremale, ootesaali suunas, eskalaatoriga üles, ja ma ootan sind seal paremal.”

„Seda ma kuulen küll esimest korda.” Ta tõusis ja kloppis pükse. „Kas kuulsid, rong hilines jälle. Mis aja eest neid talonge saab?”

Tahtsin võtta ta seljakoti, aga ta hoidis sellest kinni.

„Ma võtan selle ise, aitäh. Kui pika hilinemise eest saab talongi?”

„Mitte kümne minuti eest. Anna palun seljakott, ma võin ka midagi kanda.”

Ta pöördus eskalaatori poole. „Jah, võta kohver. Ma ei tohi oma puusaga midagi tõsta.”

Kohvrit tõstes jäi mul peaaegu hing kinni. Panin selle uuesti maha ja proovisin sikutada.

„Papa, oota, mis nende kohvri ratastega on?”

„Need on katki, aga ajab asja ära, kuipalju me siis ikka reisime. Tule nüüd.”

Tarisin ta kannul kohvrit, keha täiesti vales asendis, ja püüdsin hingamist kontrolli alla saada.

„Ja muidu... kannab... ema seda?”

„Lollus.”

Pikemalt seletamata läks ta pikkade sammudega eskalaatori poole. Rääkimine nõudis pingutust.

„Ütle, mis... sul siin... kõik sees on?”

Kuulsin ta vastust vaevaliselt, sest ta oli seljaga minu poole ning ei vaevunud ümber pöörama.

„Puur, akutrell ja veel üht-teist. Ma ei saa võõraste tööriistadega töötada.”

Üles jõudes pidin kohvri maha panema, ma ei jaksanud enam. Haarasin isal varrukast.

„Oota korraks... Ma pean hädasti... WC-sse minema... Seisa siin kohvri kõrval... ma teen kähku.”

„Sa oleksid pidanud sellega varem tegelema. Nii juhtub, kui alati tullakse viimasel minutil.”

„Jaa-jaa...”

Mul oli ükskõik, tormasin minema.

Pidin kõigepealt raha vahetama, siis kolm minu ees seisvat daami läbi laskma, aga kõigest hoolimata ei kestnud kogu aktsioon rohkem kui veerand tundi. Kui ma tagasi jõudsin, seisis kohver üksinda oma kohal, selle kõrval aga kaks must-sinises vormis politseinikku. Üks karjus midagi raadiosaatjasse, ma sain aru ainult „omanikuta... tooge koerad... ümber piirata” ja hakkasin higistama. Siis nägin ka isa. Ta istus viis meetrit eemal, sõi hot dog’i ja jälgis huviga toimuvat. Nagu ka hulk teisi pealtvaatajaid, kes üksteise järel seisma jäid. Politseinik, kelle juurde ma tormasin, tõstis hoiatavalt käe, ma tervitasin rahustavalt.

„Selle kohvriga on kõik korras. See on meie oma, ma käisin ainult tualetis.”

Heitsin isale vihase pilgu, aga ta keeras end ära. Teine politseinik lasi raadiosaatja alla ja vaatas mind ähvardavalt.

„Mis mõttes? Te jätate oma pagasi valveta seisma ja lähete tualetti? Kust te pärit olete? Kas te pole midagi kuulnud turvareeglitest? Või kohvripommidest?”

Tema kolleeg astus mulle sammu lähemale. Ta ei olnud sugugi paremas tujus.

„Ma ei usu oma kõrvu! Teie tõttu pannakse peaaegu raudteejaam kinni ja te tulete tagasi ja teete näo, nagu poleks midagi olnud? Ma tõesti ei saa aru!”

Ülejäänud pealtvaatajate kahjurõõmsalt uudishimulikud näod olid minu jaoks viimane piisk.

„Papaaa!”

Mu hääl oli kile ja nutune. Politseinikud vaatasid mulle arusaamatult otsa. Mõned kiibitsejad raputasid kaastundlikult pead. Püüdsin jääda väärikaks, osutasin sõrmega isale, kes häirimatult minu poole vaatas ja ise samal ajal näppudelt Taani majoneesi limpsis.

„Seal on minu isa. See on TEMA kohver. Ta pidi seda valvama. Aga nüüd sööb ta hot dog’i. Mis mina sinna parata saan?”

Üks naine vaatas kõigepealt mind, siis mu isa ja seejärel ütles valjult oma saatjale: „See on kas põrunud või purjus. Piinlik, läheme edasi.”

Veetsime isaga umbes kümme minutit jaama politseijaoskonnas. Pidime kohvri lahti tegema, kõike uuesti selgitama ja siis viiskümmend eurot jaamamisjonile annetama, enne kui meid üsna ebasõbralikult tulema lasti.

Ma keesin sisemiselt. Isa esines stiilis „Olen kõva kuulmisega, liikumispuudega ja eluvõõras saarlane”, kes ei saanud millestki aru ja kellele kõik oli ülimalt ebameeldiv. Tütar oli järsku kadunud, see ei juhtunud esimest korda. Ma lohistasin kohvrit enda järel, nagu olnuks sel rattad, mis tegi põrgulärmi. Isa heitis mulle ettevaatliku pilgu.

„See on...”

„Papa, kui sa nüüd veel ühe sõna ütled, jätan ma su koos selle neetud kohvriga siia paika.”

Isa vaikis tõesti järgnevad minutid, kui välja jätta lause: „Parkimiskohad on siin tõesti väga kaugel”, mida ma aga ignoreerisin, samal ajal kohvrit pakiruumi toppides ja siis luuki vajalikust kõvema pauguga kinni lüües. Olin rahul, kui isa selle peale võpatas.

Istusime autosse. Mootorit käivitades ütlesin isale otsa vaatamata: „Me sõidame nüüd Dorothea juurde.”

Ta ilmselgelt ei söandanud midagi vastata.

Kraadiklaas väljas näitas 25 kraadi, taevas oli eresinine, see oli tõeline puhkuseilm. Ja isa ja tütar istuvad kõrvuti ja vaikivad vihaselt. Heitsin silmanurgast ettevaatliku pilgu isale. Keegi ei suuda nii mossis olla kui tema. Seal ta istus, keerutas nokkmütsi käes, punase tuulepluusi lukk oli kurguni kinni tõmmatud, laubal pärlendasid higipiisad. Ja juba hakkas mul temast kahju. See läheb alati nii. Ta käitub võimatult, ma olin tema peale tige ja lõpuks hakkas südametunnistus piinama. Tegin algust, nagu alati.

„On sul palav? Miks sa jakki ära ei võtnud?”

Ta vaatas mulle truualamlikult otsa. „Meil oli nii vähe aega. Aga ma suudan välja kannatada.”

Paari meetri pärast oli üks vaba parkimiskoht. Pöörasin sisse ja lülitasin mootori välja. Isa vaatas ringi.

„Dorothea elab siin? Pole just ilus kant.”

„Ta ei ela siin. Peatusin, et sa saaksid oma jaki seljast võtta.”

Ta naeratas mulle. „See on sinust väga kena.”

Kuni ta end turvavööst vabastas, ettevaatlikult välja astus, jaki seljast võttis ja korralikult kokkupanduna tagaistmele asetas, jälle autosse istus ja rihma kinni pani, otsustasin kohvriteemat mitte enam puudutada.

Isa silus kergendatult laupa. „Jah, nii on parem. Tõesti on soe. See tuleb kindlasti linna õhusaastest. See kuumus praegu. Syltil küll politseinikud musta vormi ei kanna. Nad ei meeldinud mulle üldse, mõjusid ähvardavalt.”

Otsisin raadiost sobiva kanali ja keerasin heli valjemaks.

*

Dorothea pani just autot lukku, kui jõudsime tema maja ette parkimisplatsile. Ta tuli meile naeratades vastu.

„Siin te lõpuks oletegi. Ootasin teid juba pool tundi tagasi. Kas rong hilines nii palju?”

Ta embas kõigepealt mu isa, siis mind. Üle tema õla heitsin isale hoiatava pilgu. Ta noogutas rahustavalt.

„Loomulikult jäi rong hiljaks, aga mitte niipalju, et talongi oleks saanud, aga ega ma seda niikuinii kasutada ei saaks ja siis meil...”

Katkestasin teda. „Nii, nüüd me joome ühe kohvi ja siis laadime asjad autosse. Sõidame Dorothea autoga, papa, tema pakiruum on suurem. Ja üsna varsti peame välja sõitma, muidu jääme laevast maha.”

Dorothea vaatas meile vaheldumisi otsa. „Kohv on valmis. Ütle, Heinz, kas sa tahad midagi sooja süüa või aitab tükist koogist?”

„Ma sõin jaamas ühe vorstikese kukli vahel, sellest läks aga teater lahti ja...”

„Tule, papa.” Ma lükkasin ta enda ette. „Me joome kõigepealt kohvi.”

Pool tundi hiljem pühkis Dorothea juba mitmendat korda naerust pisaraid, millest aga polnud palju kasu, kuna ta purskas iga kord uuesti naerma, kui mulle otsa vaatas. Ta suutis vaevu rääkida.

„Oh, Heinz, ma näen vaimusilmas ikka veel, kuidas Christine on ümber piiratud mustadest politseinikest, kes teda relva ähvardusel paigale sunnivad. Ja karja lõugavaid lambakoeri. Ja Christine lolli nägu. Ja sina sööd täie rahuga oma hot dog’i. Ma ei suuda seda peast visata.”

Ta oli naerust kõveras. Juudas Heinz naeris samuti. Mina ei pidanud seda lugu kümnendal korral enam kuigi naljakaks. Tegelikult juba esimesel korralgi mitte. Niisiis tõusin püsti.

„Neil polnud relvi ega koeri ja me peaksime nüüd tasapisi minema hakkama, kui tahame laevale jõuda. Auto tuleb ka veel ümber pakkida. Loeks selle teema nüüd lõpetatuks.”

Dorothea itsitas lapsikult. Ja mu isa ütles talle: „Ta on muidu kena, aga mõnikord täielik lõbupidur.”

Sundisin end vaikima.

*

Natukese aja pärast avasin parklas Dorothea auto pakiruumi. Auto ees seisid neli suurt reisikotti, kolm riidest kotti, korv toiduainetega ja kohvrimürakas. Nende kõrval Dorothea ja isa. Mõlemast jäi mulje, nagu ei kavatseks nad ühtegi pakki iial puudutada. Vaatasin neile otsa:

„Mis on? Hakkame laadima?”

Isa tegi tõrjuva liigutuse. „Laps, mina ei saa, mu puus. Sa tead ju. Mulle on see kohver liiga raske.”

Dorothea naeris jälle. „Ja mina ei suuda seda isegi vaadata.”

Sulgesin korraks silmad. Ma ei tahtnud ärrituda, mul oli puhkus. Vinnasin kohvri üles ja surusin pakiruumi tagaotsa. Dorothea andis mulle oma reisikotid, pressisin need kohvri kõrvale, minu esimene kott mahtus napilt, teine üldse mitte ja kogu ülejäänud pagas oli veel auto kõrval.

„Nägin kohe, et oleksid pidanud kohvri pikuti panema. Risti ei mahu.”

„Tänan, papa.”

Tirisin kotid jälle välja, keerasin kohvri ümber ja valu sähvatas läbi selja. Oigasin. Isa haaras kohvri sangast ja sikutas seda veel sentimeetri võrra edasi.

„Nii.” Ta hääl kõlas lootusrikkalt. „Juba palju parem.”

Nüüd mahtusid kolm kotti kõrvuti, neljanda litsusin teiste otsa. Luuk ei läinud kinni. Isa surus ülemise koti kõrvale, toppis kaks riidest kotti teiste ette ja jäi siis, pea viltu, vaatama.

„Kas te tõesti peate nii palju kraami kaasa võtma? Saarel piisab ju teksastest ja vihmajakist.”

Ma ei vastanud, tirisin reisikoti jälle välja, toppisin riidekotid kohvri otsa, surusin sinna kõrvale korvi ja küsisin Dorothealt, kuhu meie jakid said. Ta läks neid tooma, mina hoidsin niikaua korvi kinni, et kogu ehitus püsima jääks. Dorothea tuli koos kahe vihmajaki, kahe mantli ja kolme veinipudeliga tagasi.

„Marleenile.”

Ma toppisin jakid ja veinid tühimikesse ja proovisin siis ettevaatlikult luuki sulgeda. Klappis, millimeetri pealt. Pöörasin uhkelt ümber.

„Nii?”

„Sa unustasid ühe reisikoti.”

„Ei, papa, ei unustanud, see läheb tagaistmele. Seal on ruumi küllalt.”

„Mina ei istu taha.”

„Ei peagi. Ma istun ise taha.”

„Ja kui Dorothea järsult pidurdab, saan kotiga ribidesse.”

„Heinz, ma ei pidurda järsult. Pealegi võime panna koti teisele poole. Siis lendab ta mulle ribidesse.”

„Hästi.” Tundus, et isa jäi rahule. Ta vaatas kella. „Meil kulus siin üle poole tunni. Näha kohe, et pagasi laadimist on vähe harjutatud. Mina olin omal ajal uskumatult väle, kui mu puus veel korras oli ja me lõputult reisisime. Nii, nüüd käime kempsus ära ja siis stardime.”

Ta läks majja, Dorothea järgnes muiates ja mina naaldusin auto vastu ja süütasin sigareti. Ma ei hoolinud sellest, et isa saab kohe ataki, kui näeb mind suitsetamas. Ma olin täiesti kurnatud.