Читать книгу Puhkus papaga - Дора Хельдт - Страница 5

Mu vend kirjeldab meie isa sõnadega: „Silmad kui Terence Hillil ja paanika nagu Rantanplanil.” Viimatimainitu on Lucky Luke’i arg peni, see rääbakas, kes iga tundmatu heli, võõra inimese või muutuse eest hirmu pärast oma peremehele sülle kargab. Minu isa ei hüppa küll kellelegi sülle, selleks on ta liiga hästi kasvatatud, ja kindlasti pole ta sama loll nagu see loom, aga tal on tõesti eresinised silmad. Kirjeldus peab igatahes paika.

Kui ma mööda treppi Dorothea korteri poole ronisin, kaalusin hoolega, kuidas talle võimalikult ettevaatlikult meie reisisaatjast rääkida. Olen Dorotheaga tuttav juba viisteist aastat, ta tunneb kogu meie perekonda, lause „Heinz tuleb Norderneyle kaasa” ütleks kõik. Ma ei tohi seda lauset öelda ähvardavalt, lõpuks me ju rõõmustasime nende kahe nädala üle, ja ma ei taha, et keegi peaks mu isa väsitavaks, mida ta aga paraku on. Veeretasin peas lauseid. „Dorothea, kujuta ette, Heinz tuleb kaasa, kas pole tore?” See ei lähe. „Hei, Dorothea, mu ema saab lõpuks ometi põlveoperatsioonile minna, ega sind ei sega, kui Heinz meiega Norderneyle kaasa tuleb? Ta ei saa üksi enda toitmisega hakkama.” Ei lähe samuti. „Dorothea, sa ju tunned mu isa, ta meeldib sulle. Kuidas sulle tundub, kui me ta Norderneyle kaasa võtame, et ta mu emale haiglas närvidele ei käiks?” Suurepärane. „Dorothea, ma mõtlesin, et Heinz võiks meid Marleeni külalistemaja renoveerimisel aidata, ma tahaks ta hea meelega kaasa võtta.” Seda ta ei usuks. „Dorothea, ütle...”

Korteriuks avanes, Dorothea seisis, ostukorv käes, minu ees. „Hei, Christine, tahtsin just...”

„Heinz tuleb kaasa.”

See polnud parim sõnastus. Dorothea kortsutas kulmu.

„Poodi?”

„Norderneyle.”

„Milline Heinz?... Sinu...?”

„Jah, tema.”

„Meiega? Marleeni juurde? Laupäeval?”

„Jah.”

Ootasin kokkuvarisemist, mõistmatut pilku, paanilist karjet, aga midagi ei juhtunud. Dorothea pani korvi osavõtmatult käest ja astus korterisse tagasi. Järgnesin talle kööki ja vaatasin pealt, kuidas ta hakkas teed keetma. Vilistades. Tundsin ära „Oo, mu isa” ja püüdsin selgitada.

„Ema helistas. Ta saab uue põlveliigese ja äsja jäi üks operatsiooniaeg ootamatult vabaks, keegi loobus. Tädi on puhkusel, õde seilab Taanis, vend on ametireisil, nii et mina olen ainus, kelle ta kätte sai. Sa tunned ju mu isa, ta ei saa kaks nädalat üksi kodus hakkama. Ta ei oska isegi kohvi keeta. Kartulitest rääkimata. Või muna. Lisaks on ta ju veel värvipime ja paneb end ka vastavalt riidesse, kui keegi peale ei passi.”

Mõtlesin, mida veel öelda, ilma tema väärikust haavamata. See oli raske, Dorotheal pole vaja temast halba mõelda, teisalt on tal aga harjumusi, mis pehmelt öeldes on ebatavalised.

„Minu meelest on su isa naljakas.”

Neelatasin. Mina poleks seda sõna valinud. Dorothea valas keeva vee teekannu ja pöördus minu poole.

„Heinz on heas vormis. Kui tal on tahtmist meid aidata, siis on see ju kena. Kui see talle üle jõu ei käi.”

Kui see TALLE üle jõu ei käi?

Dorothea asetas kannu lauale ja võttis kapist tassid.

„Ära tee nii murelikku nägu. Me saame ju valvata, et ta endale liiga ei tee.”

„Dorothea, sa ei saa aru. Mul on hirm, et ta käib MULLE üle jõu. Ta võib olla nõks väsitav. Ta ei saa tõesti üksi hakkama, tal on vaja tegevust, ta topib nina igale poole, teab kõike kõige paremini, kardab kõike uut, ta...”

Hammustasin keelde, ma ei tahtnud ju kõike seda jutustada. Ma suhtun oma isasse hästi. Eriti siis, kui meid eraldab kolmetunnine vahemaa. Ja kui ema on juures. Või mõnikord kohvi juues. Aga kaks nädalat ühes suvekorteris, kolme tunni kaugusel emast, kes Hamburgi haiglas oma põlve ravib, see võib kujuneda ettearvamatuks. Aga seda ei taha Dorothea mõista. Ta peab seda kogema. Segasin tassis suhkrut ja vaatasin Dorothea poole.

„Nojah, aga äkki sujub kõik kenasti ja Marleen rõõmustab tema abi üle.”

Ma ise ei uskunud ühtegi oma sõna. Dorothea noogutas.

„Näed siis. Mina igatahes rõõmustan mõlema nädala üle, ka koos Heinziga. Ma usun, et me kogeme seal mõndagi, või mis?”

Püüdsin noogutada. Selle peale võiks kihla vedada.

*

Mu sõbranna Marleen võttis üle vana külalistemaja ja kõrtsi Norderneyl. Üks tema tädidest pidas neid aastakümneid, aga aasta tagasi, ligi 70-sena otsustas ta, et peab nüüd lõpuks elama hakkama. Plaani liikumapanev jõud oli Hubert, 74-aastane lesk Essenist, kes hakkas kakskümmend aastat tagasi tema juures püsikundeks, kaheksateist koos abikaasaga, siis ilma. Tädi Theda oli õetütrele jutustanud, et Hubert on muutunud täiesti uueks inimeseks, „nii seiklushimuline, sa ei kujuta ette”, ja tegi oma pikaajalisele külalistemaja perenaisele tulise armuavalduse. Ta ei taha küll uuesti abielluda, ütles ta, see on tobedus, aga ta tahaks koos Thedaga ümber maailma reisida, kõigepealt Syltile, siis Mallorcale ja siis võib-olla Ameerikasse. Theda oli meelitatud, aga esialgu tagasihoidlik. Ühtlasi jutustas Marleen tädile, et läks lahku oma sõbrast, kellega koos oli kõrtsi pidanud. Tädi kaastundel olid piirid, ta võttis uudise vastu lausega: „See on ju suurepärane, siis tuled paariks kuuks Norderneyle ja hoolitsed külalistemaja eest, mina proovin Hubertiga järele ja sa võid oma lollpea unustada. Kõrts on kõrts, saad siin samamoodi töötada.”

Kõik läks hästi, Theda ja Hubert olid vaimustuses teineteisest, Marleen Norderneyst ja külalised Marleenist. Hubert pani ette, et Theda võiks omale väikese külaliskorteri sisse seada ja ülejäänud hoone koos kõrtsiga Marleeni nimele kirjutada. Marleen sai oma ekssõbralt valuraha ja paigutas selle kõrtsi renoveerimisse. See oli nüüd peaaegu valmis, kolme nädala pärast pidi uus baar avatama.

Mina ja Dorothea võtsime selleks ajaks puhkuse, Marleen üüris meile suvekorteri, hommikul pidime aitama renoveerimisel või külalistemajas, seejärel lesima rannas ja õhtul libistama külma valget veini Piimabaaris või Valges Luites. Kuni praeguse hetkeni.

Valisin Marleeni numbri.

„Theda maja, de Vries kuuleb, tere päevast.”

„Hallo, Marleen, siin on Christine.”

„Palun ära ütle, et te ei saa tulla. Külalistemaja on täis, ehitajad venivad nagu teod ja üks mu abiline astus merikarbi jalga. Nüüd on mul abiks ainult Gesa. Ma lähen siin hulluks. Theda ja Hubert tulevad nädalavahetuseks, aga mitte appi, ainult vaatama, pealegi on ju mõlemad pensionärid. Ühesõnaga, ütle, mis sul öelda on, aga mõtle palun sellele, et ma olen närvišoki äärel.”

Kui ta poleks sealjuures naernud, oleksin ma teda uskunud. Siiski oli see suurepärane sissejuhatus. Sundisin end rääkima kiretult.

„Noh, siis on mul vaid üks ultimatiivne lahendus: võtan Heinzi kaasa. Tal on vaja ainult voodit. Ja mängukaaslasi. Ja kord päevas sooja toitu. Ja ülesannet. Ja aeg-ajalt nisuõlut. Kuidas tundub?”

„Sa võtad oma isa kaasa? Tõsiselt? Kuidas sa selle peale tulid?”

„Mina?! See suurejooneline idee tuli mu emalt. Tal on järgmisel nädalal Hamburgis põlveliigese vahetus. See pidi olema oktoobris, aga talle pakuti ootamatult uut aega ja ta tahaks võimalikult kiiresti asjaga ühele poole saada. Täiesti mõistetav. Aga nüüd on mu tädi puhkusel, sõbralikud naabrid Punase Ristiga Norras, õde-vend kumbki ei saa, seega pean ma isa eest hoolitsema. Alternatiiv oleks see, et ma sõidan Syltile ja kokkan seal talle, aga siis ma peaksin sulle ära ütlema, mida ma ei taha. Nii ütleski ema talle, et meil on tema abi vaja, pealegi elab üks ta vana sõber Norderneyl. Isa oli veidi vastumeelselt nõus, tunneb end nüüd aga päästjana. Ütleme, et see on lühikokkuvõte.”

„Kuule, see ei ole üldse nii hull. Ma ei tunne su isa kuigi hästi, aga ta on ju väga abivalmis ja jätab mulje, et saab igal pool hakkama.”

Mind tabas närviline naeruhoog. Oo jaa, muljet jätta ta oskab.

„Sul on köha? Igatahes on mul talle küllalt tegemist anda, ta võib vabalt natukene päästa. Näiteks kui ta aitaks mul Huberti kaelast ära saada. Hubert on võluv, aga teab alati kõike kõigist paremini ja sekkub kõigesse.”

„Need kaks hakkavad teineteist armastama.”

„Nii hull kui Hubert ei ole Heinz kindlasti. Aga hästi, ma ütlen suvekorteri perenaisele, et tulete kolmekesi. Mareike peab panema lisavoodi elutuppa, teil on ju ainult kaks magamistuba. Aga küll see sobib. Mul on hea meel, et te tulete, sina saad mind külalistemajas aidata ja Dorothea kantseldab ehitajaid.”

Lõpetasime kõne ja ma kujutlesin vaimusilmas, kuidas ma elutoas välivoodis pikutan ja isa loeb teletekstis jalgpalli tulemusi.

List/Sylt, 10. juuni

Armas Christine,

pakkisin oma haiglakohvri, seal läheb ju kahe nädala jooksul igasuguseid asju vaja. Ostsin kuus uut öösärki, päris šikid, sellised satsikestega ja üks südametega, väga nunnud. Aga Agnes, Sa tead teda, kolmas maja vasakult, tema käis ka põlveoperatsioonil ja ütles, et kolmandast päevast alates vajad niikuinii peamiselt dressipükse. No ükskõik, ma usun, et need sobivad Sulle ka, ma ei kanna tegelikult üldse öösärke. Võid kaasa võtta, kui järgmine kord Syltile tuled.

Nüüd siis peamisest: ütlesin papale, et ta võib Marleeni aidata, mitte kogu päeva, aga ehk tund või paar. Sa ju tead, milline ta on, kui tal midagi teha pole. Küll te talle midagi leiate. Pea meeles, et ta ei tohi raskusi tõsta, ta puus pole ju enam korras, ja redelil ronida ka mitte, tal hakkab pea ringi käima. Kui ta peaks värvima, siis anna talle õige ämber pihku, sa tead, et ta ei tee värvide vahel vahet. Muide, ta värvis eelmisel nädalal külaliste WC türkiissiniseks, sest ta arvas, et see on hallikassinine, aga sellega harjub. Ma vähemalt loodan. Ära kohe kannatust kaota, kui ta korra eksib, ta tahab ju ainult head ja on alati väga tundlik.

Kord päevas peab ta saama sooja sööki, tal tekivad kergesti kõrvetised, nii et mitte väga teravat, vähe soola ja kapsast mitte. Rasva ka mitte. Mitte mingil juhul piima- või jahutoitu, see ajab ta luksuma. Ega ta ise muidugi midagi ei ütle. Pärastlõunal meeldib talle kohv ja kook. Aga mitte tort ja mitte kirssidega. Ja ilma kofeiinita kohv. Juhul kui on tee, siis ainult puuviljatee, musta tee peale ei saa ta hästi magada.

Ole hea ja vaata ta alati üle, kui ta majast välja läheb, ta ei tunne värve ja tal pole ka eriti hea maitse, nii et vaata, et ta ei jookseks ringi nagu mingi veidrik. See puudutab ju ikka ka mind.

Talle meeldib väga jalutada. Kui teil aega pole, peaks ta alati mobiili kaasa võtma ja sisse lülitama, sest ta ei pruugi võõras kohas orienteeruda ja võõrastelt ta teed küsida ei taha. Kas ma unustasin midagi?

Usun, et see on kõik. Ta leppis Kalliga kokku, võib-olla saad ta sinna sõidutada, ma ei tea, kas tal aadressi on. Su isa eest on väga lihtne hoolitseda, vähemalt ei pea ta mingeid ravimeid võtma, no vahel ainult Kompensani kõrvetiste vastu.

Soovin teile ilusat puhkust, hoia oma isal silm peal, ta pole kunagi üksi puhkamas käinud. Võib ka viltu minna.

Heade soovidega

ema

Voltisin kirja kokku ja hingasin sügavalt sisse. Ma ei kanna kunagi öösärki ja vaikselt hakkas mul oma puhkuse ees hirm tekkima.