Читать книгу Puhkus papaga - Дора Хельдт - Страница 7

Tubli poole tunni pärast ületasime Elbe silla. Isa jälgis pingsalt põlvedel lebavat linnaplaani. Esmalt seetõttu, et ta ei usaldanud navigatsioonisüsteemi ja minu orienteerumisvõimet, teiselt poolt, et jäise vaikimisega mind suitsetamise eest karistada. Antud hetkel sobis see mulle suurepäraselt, vaatasin aknast Elbet ja rõõmustasin Põhjamere üle. Dorothea ümises vaikselt kaasa raadiost tulevale poplaulule, Heinz vaikis edasi. Tõukasin reisikotti veidi eemale ja nõjatusin ettepoole.

„Dorothea, kas sul kindalaekas piparmündikomme on?”

„Ma usun küll. Heinz, kas saaksid, palun, vaadata?”

„Ohoo, sul on kurguvalu. Millest see küll tulla võis? Ega piparmünt suitsetamise kahjusid ei ravi. Selle vastu tuleb hoopis muid vahendeid kasutada. Ja...”

„Heinz.”

„Papa.”

„Jajah, te veel näete. Suitsetage end rahuga ribadeks, aga palun, ärge öelge, et ma pole teid hoiatanud.”

Ta avas kindalaeka, mille klapp talle hooga vastu põlve kukkus. Isa möiratas, Dorothea võpatas.

„Jumal küll, Heinz, ma oleksin vastu piirdeid sõitnud. Mis on?”

„Neetud laegas. Lätaki vastu põlvi. See on nii valus ja ainult sellepärast, et üks suitsetas.” Ta keeras tahavaatepeeglit nii, et saaks mulle etteheitvalt otsa vaadata.

„Kuule,” Dorothea keeras peegli jälle õigeks, „keera ennast, sa ei saa mul lihtsalt peeglit ära kruttida.”

Heinz vaatas talle otsa. „Ma saan vaevu liigutada. Te olete istme nii ette tõmmanud, sest Christine ei suutnud kotti pakiruumi mahutada.”

„Papa, kui tahad, võid taga istuda.”

„Ei, mul hakkab taga paha. Kaua me veel sõidame?”

Pööritasin silmi, sest ta ju ei näinud seda. „Umbes kaks ja pool tundi.”

„Nii kaua. Taeva päralt. Minu puusale see küll head ei tee. Ma pean saama vahepeal jalgu sirutada.” Ta kummardus ette, et paremini autoraadiot näha. „Mis saatja see on?”

Parajasti kõlas mingi Fleetwood Maci vana lugu.

„See hotentottide muusika ajab mind hulluks. Kus NDR I on?”

Ilma küsimata hakkas ta nuppe näppima. Aimasin halvimat. Ja siis see juhtus: „Täna öösel astu paati, Anna Lena” täiel võimsusel.

„See ju sobib nagu rusikas silmaauku.” Isa tonksas Dorothead ja laulis mõnuga kaasa. Dorothea vaatas mulle küsivalt peeglist otsa.

„Mis see on?”

„Unistuste laev täna öösel, lal-lal-laa. Costa Cordalis. Ilus laul. Nii sobiv. Ehkki me ei astu sinna laeva täna öösel ja ega see ka mingi unistuste laev ole. Noh, Christine, see on vähemalt õige muusika, mis?”

Ta jõnksutas põlvi, mina surusin pea vastu aknaklaasi ja sulgesin silmad.

Tunni aja pärast olime peaaegu uimastatud sellistest lõpututest fraasidest, nagu „Pühapäev on tore päev”, „Su puusajoon sul medali toob”, „Sa mulle silmi välguta”. Dorothea keeras kramplikul hoiakul teeäärsesse tanklasse ja pani mootori seisma. Raadio jäi vait, kuulsime vaid Heinzi, kes suletud silmil viimase salmi lõpuni laulis. Dorothea ja mina vaatasime kõigepeale üksteisele, siis talle tummalt otsa. Isa tegi silmad lahti ja naeratas.

„See oli Renate Kern. Vaffa naine. Mitte just ilus, aga võluv. Laulis väga ilusaid šlaagreid omal ajal.” Ta tegi rihma lahti ja avas ukse. „Nii, tüdrukud, laske nüüd härral tankida, võite hetkeks istuma jääda, siis joome ühe mõnusa tassikese kohvi. Vaadake, et te minema ei sõida.” Ta astus välja ja lõi ukse kinni.

Dorothea pööras minu poole. „Sa oleksid pidanud seda ütlema. Ma oleksin raadio lahti ühendanud. Ta suudab kõiki laule kaasa laulda. Mis ajast ta selline šlaagrikunn on?”

„Oeh, on alati olnud.” Ma jätsin ütlemata, et ka mina oskan kõiki laule peast. Olgu Monica Morell või Bernd Clüver, ükski pole mulle võõras. Mu olulisemad aastad kümnendast kuueteistkümnendani möödusid pühapäeviti Grundigi makiga saksa šlaagriparaadi lindistades. Mu vanemad pidutsesid mõnuga, kui vähegi põhjust oli, laotati söögitoa kapile väike Rootsi laud, vaibad rulliti kokku ja lambid tõmmati üles. Joodi maasikabooli ja õlut, söödi makaronisalatit hernestega ja siis vihuti tantsu. Makilint kestis 60 minutit ja vaja oli vähemalt viit erinevat linti. Selle eest vastutasin mina. Ma salvestasin ilmselt sel ajavahemikul üles kõik saksa šlaagrid. Renate ja Werner Leismannist Christian Andersi ja Dorthe Kolloni, kuni selliste eksootideni nagu Andrea Andergast või Hoffmann & Hoffmann. Kõik. Trikk seisnes selles, et iga kord tuli tekitada erinev järjekord ja enne liiklusuudiseid pausile vajutada. Lihvisin oma tehnika selle kuue aastaga täiuseni. Minu montaaž oli perfektne. Helitugevus, pausid, üleminekud, kõik klappis. Vaid ühe lindi salvestas minu õde. Ma olin klassiekskursioonil ja ei saanud kaks pühapäeva osaleda. Peol, mis oli pühendatud mu ema uuele jalgrattale, märkas isa esimest korda, et NDR 2 kanalil olid igal pooltunnil uudised. Ühtegi külalist pausid ei seganud, küll aga joodi kõvasti rohkem. Nõnda toimus nendel pühapäevadel maanteedel nii mõndagi.

Paari aasta eest sorteeris isa neid vanu linte. Ta helistas mulle ja ütles, et oli väga põnev tolleaegseid uudiseid veel kord kuulata ja tegelikult on väga kahju, et mind tol ajal ainult muusika huvitas.

„Christine, mida sa seal ümised?”

Dorothea hääl äratas mind mõtetest. Peter Corneliuse „Anna andeks, ma tunnen sind.” Proovisin meloodiast vabaneda.

„Ei midagi, kuhu meie šlaagrikunn jääb?”

Peter laulis mu peas edasi, kuni Heinz end esiistmele sättis, vilistades „Taas käes on pühapäev...”.

„Nii, daamid, auto on tangitud, arve makstud. Nüüd on mul väikest pausi vaja.”

Ta juhatas Dorothea puhkemaja parklasse. Pärast väljumist uuris ta mind.

„Mis lahti on? Sa oled nii kahvatu.”

Minu peas möllasid deemonid, ammu unustatud nimed ja tekstid kerkisid esile, lauluvõistlused, heliplaadid, Grundigi aparaadid, ma oleksin jälle kõiki Howard Carpendale’i laule kaasa laulnud, kuigi arvasin, et see kõik on möödas. Šlaagriprintsess.

„Papa, pärast kuulame palun mingit muud muusikat. Või üldse mitte. Ainult mitte neid neetud šlaagreid.”

„Miks sa nii ärritunud oled? Varem need ju meeldisid sulle. Sa oskasid kõiki kaasa laulda.”

Vältisin Dorothea jahmunud nägu ja läksin tualetti.

Kui ma tagasi jõudsin, seisid isa ja Dorothea kandikutega leti ees. Dorothea vaatas mulle rangelt otsa. „Ja sinu lemmiklaulja oli Wencke Myhre? No nii vähe me teineteist siis tunnemegi.” Ta itsitas.

„Ma olin üksteist,” trügisin neist mööda, et võtta riiulist kandikut.

Isa raputas pead. „Ei-ei, see kestis ikka palju kauem. Kas sul polnud mitte juba juhiluba käes?”

„Jama, kõige rohkem kaksteist. Ja seda kõike tänu teie tobedatele pidudele. Mida sa süüa tahad?”

Üks teenindajatest astus meile vastu. Isa noogutas talle sõbralikult.

„Minu meelest olid sul load käes. Hm, mida ma sööksin? Mis see seal taga on?”

„Lihaleib. See käib koos härjasilma ja leivaga.”

„On seal jäänuseid sees?”

„Papa.”

„Heinz.”

Valges kitlis blond naine vaatas talle imestunult otsa. „Muidugi mitte. Aga te ei pea seda sööma.”

„Täpselt. Aga tänapäeval tuleb küsida. Kuhugi need jäänused ju sokutatakse.”

Blondiin tegi hapu näo. Isa naeratas talle vastu. „See polnud halvasti mõeldud. Mida te siis võtate?”

Dorothea heitis talle põgusa pilgu ja tellis kolm juustusaiakest ja kolm tassi kohvi.

Isa noogutas. Juustusaia nähes sõnas ta vaid: „See salatileht näeb kuidagi imelik välja. See on ju juustusaiake, milleks see toores kraam siia juurde?”

Haarasin ta taldriku, asetasin selle kandikule ja naeratasin rahustavalt teenindajale. Tolle pilk oli jäine.

Kassas otsustas isa meie kõigi eest maksta. Mis ühtlasi andis talle õiguse valitsevat hinnapoliitikat kommenteerida. Nüüd muutus ka kassiiri pilk jäiseks.

Istusime tagumise laua äärde. Heinz lammutas oma kukli lahti, eemaldas salatilehe, tomati- ja kurgiviilud ja hakkas sööma. Mäludes jälgis ta meid.

„See ei ole värske roheline. Lugesin kusagilt. Siin peab hoolega jälgima baktereid ja muud.”

Dorothea raputas tomativiilule soola ja pistis suhu.

„Oh, Heinz.”

Isa surus julgustavalt ta kätt.

„Lihajäänused on hullemad.”

*

Rohkem vahejuhtumeid ei olnud. Ma loobusin sigaretist, isa ostis ajalehe, Dorothea ajakirja, mina istusin rooli ja panin turvavöö kinni. Kui ma hakkasin välja manööverdama, haaras isa ukselingist ja vaatas närviliselt minu suunas. „Sa ikka näed, et see Mercedes sinu taga ka välja sõidab?”

„Jah, papa.”

Keerasin maanteele, andsin gaasi ja vahetasin käiku.

„Sa vahegaasi ei kasuta?”

„Isa, seda tehti kolmkümmend aastat tagasi, vanade mootorite puhul, tänapäeval on see mõttetu.”

„See säästab mootorit.”

„Lollus.”

„Hmm... Suunatuld ei näita sa kunagi?”

Dorothea naeris vaikselt, aga ei öelnud midagi. Ma püüdsin sulanduda liiklusse ja heitsin pilgu tahavaatepeeglisse.

„Kuule, Christine, seda tehakse enne sõidu alustamist. Nüüd peab teele vaatama.”

„Isa, loe oma ajalehte.”

Ta kummardus minu poole, et spidomeetrit näha. Teise käega toetus ta juhtpaneelile.

„140. Miks sa niimoodi kihutad?”

Dorothea käsi maandus rahustavalt minu õlale.

„Heinz, me sõitsime kogu aeg sama kiiresti.”

„Aga Christine sõidab võõra autoga. Nii lihtne on üle kaela käia. Hoia vahet, see reka hakkab kohe ära keerama.”

„Isa, kõik on hästi. Mul on 27 aastat juhiluba, ilma ühegi avariita, ja selle autoga olen ma ka varem sõitnud.”

„Sa võtsid tookord väga vähe sõidutunde, ma ju tean.”

Andsin alla.

Tubli pool tundi enne seda, kui Frisia praam Nordeicheri muuli juurest otsad andis, jõudsime sadamasse. Algselt oli meil plaanis auto sadamagaraaži parkida ja jalgsi laevale minna. Norderneyl oleksime taksoga Marleeni juurde sõitnud. Kuid ettekujutus sellest, kuidas ma isa kohvrit laeva lohistan, tassides lisaks kaht reisikotti ja muid pampe, ja kõike seda saarel taksosse laadin, hirmutas mind sedavõrd, et ma olin otsustanud auto kaasa võtta. Dorothea oli nõus. Isa, kes oli lugenud läbi laevakompanii infolehe, leidis, et see on arulage. „See on ju lapsik. Siin seisab, et seal ei tohi üldse igal pool sõita, ja see pilet on väga kallis ja saar imepisike, milleks meile seal auto?”

Ka Dorothea oli nüüd diskuteerimiseks liiga väsinud. Me sõitsime muuli äärde ootetsooni ja läksime kassasse. „Üks auto, kolm täiskasvanut. Täna sinna ja kahe nädala pärast tagasi.”

Naeratasin piletimüüjale. Püüdsin isa eest, kes tihedalt mu taga seisis, varjata vaadet kassasse. Sellest polnud kasu. Vastus tuli läbi valjuhääldi. „114 eurot, palun.”

„Kui palju? Mis see ilma autota maksaks?” Isa trügis minu ette.

„15 eurot inimese kohta.”

„Ja kuna me istume autos, mida väiksel saarel ei saa niikuinii igal pool kasutada, küsite te sellist hinda? See on ju liigkasuvõtmine.”

„Te võite auto garaaži jätta, suurem osa külastajatest teeb seda.”

„Ma räägin ju, Christine. Teate, minu tütrel on tohutult pagasit ja ta ei viitsi seda tassida. Mina tulen Syltilt, seal on nii, et...”

„Heinz, tule palun.” Dorothea haaras mu isal küünarnukist ja juhtis ta väljapääsu poole. „Me ootame väljas päikese käes.”

Vaatasin neile järele ja siis uuesti piletimüüjat. Minu taha oli vahepeal kogunenud kaheksa puhkajat.

„Auto, kolm täiskasvanut, täna sinna, neljateist päeva pärast tagasi.”

„Teie isa?”

Mees vaatas mind kaastundlikult, ulatades samal ajal akna vahelt Norderney pileteid ja kassatšekke. Noogutasin.

„Soovin kõigest hoolimata ilusat viibimist Norderneyl.”

Mul oli tunne, et ma peaksin midagi selgitama, aga mul polnud aimugi, millest alustada. „Aitäh, kõik läheb ilmselt viltu. See tähendab, kindlasti läheb kõik hästi, nii et...”

Ta teenindas juba järgmist inimest, mina läksin tagasi auto ja isa juurde.

Suurem osa sõidukitest, mis praamilesõitu ootasid, olid väikebussid, kaubaautod või Aurichi märgiga masinad, seega saarlased. Heinz käis kogu autoderivi läbi ja istus siis peale.

„Pole ime, selle hinna juures, mis nad auto eest võtavad. Nüüd mõtlevad kõik, et me peame end teistest paremaks. Piinlik.”

„Isa, nüüd aitab, ma ei taha seda kauem kuulata. Su totakas kohver käib mulle niigi närvidele ja ma ei kavatse seda enam mööda ilma ringi lohistada.”

Isa vaatas mind häirimatult. „Oled sina aga närviline. Sul on tõesti vaja puhkust, sa ärritud ju iga väikse asja peale. Ma usun, et pärast neid kaht nädalat oled sa täiesti uus inimene.”

Surusin lauba vastu rooli ja panin hetkeks silmad kinni.

Auto andis meile suure eelise: me ei pidanud seisma reisijate järjekorras trapi juures. Nii jõudsime esimesena restorani salongi. Istusime juba akna all lauas, kui ülejäänud reisijad sisse pressisid. Kõik tarisid enda järel kohvreid või tassisid seljakotte, trügisid ja tõukasid üksteist edasi.

Dorothea jälgis toimuvat. „Heldeke, see ei lõpe ega lõpe. Mida kõik need inimesed Norderneylt otsivad?”

„Eks meiegi ole sinna teel,” vastas isa jalamaid. „Ja näed, enamik on teist paarkümmend aastat vanemad ja kõik tassivad oma pagasit.”

„Neil on ratastega kohvrid, Heinz, vastupidiselt haige puusaga härrale siin lauas.”

Heinz võttis kannataja ilmel menüü. „Ma tõesti ei saa aru, mida te pidevalt mu kohvri kallal närite.” Ta lappas menüüd. „Vorstikesed, see on tore. Ma söön praamil alati vorstikesi, käib kuidagi asja juurde.”

Võtsin ta käest menüü. „Mina mõtlesin, et sul on hirm lihajäätmete ees.”

Ta vaatas imestades üles. „Vorstikestes seda ei ole. Seda ma ei usu. Lisaks pole mul mingit hirmu selle ees. Ega mu ema ka mingi väga vaffa kokk polnud.” Ta vaatas huviga ringi. „Korralik laev. Ja nii puhas. Suurem, kui ma arvasin. Tõesti nagu päris laev.”

„Papa, see ongi päris laev.”

„Rømø-Sylti liinil on suurem.”

„See on jama.”

Isa tahtis üles tõusta, aga Dorothea hoidis teda tagasi. Ta võitles juba mitu minutit naerukrambiga.

„Istu paigal, kuhu sa nüüd minna tahad?”

„Lähen kaptenisillale ja küsin. Mida sa itsitad nagu tita?”

Dorothea püüdis vastata. „Sinu... ema... pärast... ma...” Ta naeris ohjeldamatult. See nakkas.

Isa ei saanud midagi aru. „Sa ei tundnudki mu ema.”

Järsku tekkis meie laua juurde kelner, kes meid katkestas.

„On teil soove?”

„Jah, kas teil on selle laeva kohta andmeid?”

Kelner oli vietnamlane, ta vaatas meile lahkelt otsa.

„Ainult söögi ja joogi soovid.”

„Hästi. Ma võtan kaks vorstikest ja kokakoola. Ja kuni teie end lõpuks kokku võtate ja otsustada suudate, võib noormees teenindada teisi külalisi.”

Olin taas tõsine. „Mis ajast sa kokat jood?”

„Alati olen joonud. Su ema arvab, et see teeb paksuks, sellepärast ta ei osta seda kunagi.”

„Mina ei tohtinud lapsena kunagi kokat juua.”

„Tobedus. Sel ajal polnud seda olemaski.”

Dorothea väänles naerukrampides.

„Heinz, koka on kindlasti vanem kui Christine.”

„Tõesti? No ilmselt see talle ei maitsenud. Laps, võta siis ometi nüüd.”