Читать книгу Mister - E. L. James - Страница 10

Noodipuldil on pliiats ja seesama pooleldi lõpetatud kompositsioon, mis on seal olnud esimesest päevast peale, kui ta koos Krystynaga siia korterisse tuli. Kui Alessia lehekülgi uurib, kõlavad noodid ta peas, see on leinamuusika, kurb, üksildane ja tulvil melanhooliat, lahendamata ja lõpetamata, helesinistes ja hallides toonides. Ta püüab ühendada muusika läbivat ja korduvat tooni selle laisa, ent ilusa alasti mehega, keda ta hommikul nägi. Võib-olla on ta helilooja. Alessia heidab pilgu suurele toale, mille nurgas seisab vanaaegne laud – sellel on arvuti, süntesaator ja paar asja, mis võivad olla helimikserid. Jah, tundub, et need kuuluvad heliloojale. Ja siin on terve seinatäis vanu plaate, millelt tema peab tolmu pühkima – kindlasti kogub see mees innukalt muusikat.

Alessia heidab need mõtted kõrvale ja silmitseb klahve. Kui kaua aega tagasi ta viimati mängis? Kas sellest on möödas nädalaid? Kuid? Äkiline terav ahastus võtab õhu ta kopsudest ja paneb hingeldama ning pisarad tulevad talle silma.

Ei. Mitte siin. Ta ei murdu. Ta pigistab klaverit, püüab võidelda südamevalu ja koduigatsuse vastu, taibates, et sellest, kui ta viimati mängis, on möödas rohkem kui kuu. Nii palju on selle aja jooksul juhtunud.

Alessiat tabab värin ja ta hingab sügavalt sisse, sunnib end rahunema. Ta sirutab sõrmed välja ning paitab klahve.

Valged. Mustad.

Juba pelgalt see puudutus rahustab teda. Ta tahab nautida seda hinnalist hetke ja kaotada end muusikasse. Õrnalt vajutab ta klahve ja kõlab akord e-minooris. See on selge, tugev ja julge ning haljendab roheliselt nagu härra silmad. Alessia süda täitub lootusega. Steinway on täiuslikult häälestatud. Soojenduseks hakkab neiu mängima lugu „Le Coucou“ – klahvid liiguvad kergelt ja sujuvalt. Sõrmed lendavad üle klahvide vivace tempos ning viimaste nädalate stress, hirm ja kurbus vaibuvad tasapisi ja vaikivad viimaks, kui Alessia kaotab end muusika värvidesse.

Üks Trevelyanide Londoni majasid asub Cheyne Walkil, mis on minu juurest väikese jalutuskäigu kaugusel. 1771. aastal Robert Adami ehitatud Trevelyan House oli Kiti kodu sellest ajast peale, kui meie isa suri. Minul on siin palju lapsepõlvemälestusi – mõned õnnelikud, mõned mitte eriti – ja nüüd kuulub see mulle ning ma võin sellega teha, mida tahan. Noh, igatahes on see nüüd minu oma. Jälle seisan ma silmitsi oma uue reaalsusega. Raputan pead ja tõstan mantlikrae üles, sest minu ümber on lõikavalt külm, kuid see näib immitsevat mitte väljast, vaid minu seest.

Mida kuradit peaksin ma selle majaga pihta hakkama?

Kaks päeva on möödas sellest, kui ma Caroline’i viimati nägin, ja ma tean, et ta on minu peale maruvihane. Aga ma pean temaga varem või hiljem kohtuma. Ma seisan trepil ja mõtlen, kas kasutada oma võtit või mitte. Mul on alati olnud selle maja võti, aga niimoodi ette teatamata sinna ilmuda tundub pealetükkiv.

Hingan sügavalt sisse ja koputan kaks korda. Mõne hetke pärast avaneb välisuks ja seal seisab Blake – perekonna ülemteener sellest ajast, kui ma sündisin.

„Lord Trevethick,“ ütleb ta oma kiilanevat pead nõtkutades ja mulle ust lahti hoides.

„Blake, kas see on tõesti vajalik?“ küsin mina ja sammun halli. Blake ei ütle midagi ja võtab mu mantli. „Kuidas proua Blake’il läheb?“

„Tal läheb hästi, milord. Aga hiljutiste sündmuste tõttu on ta väga kurb.“

„Nagu me kõik. Kas Caroline on kodus?“

„Jah, milord. Ma arvan, et leedi Trevethick on elutoas.“

„Tänan sind. Ma lähen ise üles.“

„Muidugi. Kas te sooviksite kohvi?“

„Jah, palun. Ja Blake, nagu ma eelmisel nädalal ütlesin, „härrast“ piisab.“

Blake ei ütle midagi, seejärel noogutab. „Jah, härra. Tänan teid, härra.“

Ma tahaksin silmi pööritada. Minu tiitel oli alati „kõrgeauline Maxim Trevelyan“ ja siin majas nimetati mind „härra Maximiks“. „Lord“ käis ainult mu isa, seejärel venna kohta. Mul kulub veidi aega, enne kui uue tiitliga harjun.

Ma lähen mööda laia treppi üles ja astun elutuppa. See on tühi, kui välja arvata liialt polsterdatud diivanid ja kuninganna Anne’i aegne elegantne mööbel, mis on kuulunud perekonnale mitme põlvkonna jooksul. Elutoast viib uks talveaeda, kust avaneb imeline vaade Thamesile, Cadogani sadamale ja Alberti sillale. Siit leiangi ma Caroline’i, kes istub tugitoolis, kašmiirsall ümber, ja vaatab aknast välja. Ta pigistab peos väikest sinist taskurätti.

„Tere,“ ütlen ma sisse astudes. Caroline pöörab pisarajälgedega näo minu poole. Tema silmad on punased ja paistes.

Raisk.

„Kus kuradi kohas sa olnud oled?“ nähvab ta.

„Caro,“ ütlen ma, olles valmis temaga lepitust otsima.

„Mis Caro? Ära siin proovi midagi, sitapea,“ sisistab ta püsti tõustes, käed rusikas.

Kurat. Ta on tõesti vihane.

„Mis ma teinud olen?“

„Sa tead, mis sa teinud oled. Miks sa mu kõnedele pole vastanud? Kaks päeva on möödas!“

„Mul oli vaja paljude asjade üle järele mõelda ja mul on olnud tegemist.“

„Sinul? Tegemist? Maxim, sa ei teaks, mida see tähendab – isegi siis, kui sa komistaksid selle otsa ja topiksid oma riista sinna sisse.“

Ma võpatan ja hakkan siis selle kujutluse peale naerma.

Caroline’i pinge lõdveneb pisut. „Ära aja mind naerma, kui ma sinu peale vihane olen.“ Ta huuled lähevad mossitades prunti.

„Küll sina alles oskad öelda.“ Ma ajan käed laiali ja ta astub mu embusesse.

„Miks sa ei helistanud?“ küsib ta, kui ta mind vastu kallistab ja ta viha haihtub.

„Mul on nii palju asju kaelas,“ sosistan teda enda vastas hoides. „Mul läks aega, et mõelda.“

„Üksi?“

Ma ei vasta. Ma ei taha valetada. Esmaspäeva öösel olin… ee… Heatheriga, ja eelmisel ööl oli see… Mis ta nimi oligi? Dawn.

Caroline tõmbab ninaga ja astub mu käte vahelt eemale. „Seda ma arvasingi. Ma tunnen sind liiga hästi, Maxim. Milline ta oli?“

Ma kehitan õlgu, kui mulle meenub pilt Heatheri huultest mu riista ümber. Caroline ohkab. „Oled sina alles üks lits mees,“ ütleb ta oma tavalise halvakspanuga.

Kuidas ma saaksin seda eitada?

Caroline teab mu öistest toimingutest. Tal on minu kirjeldamiseks terve kollektsioon valitud epiteete ja ta noomib mind juhuslike vahekordade pärast regulaarselt.

Aga ikkagi tuli ta minuga voodisse.

„Sina hoorad oma leinas, aga mina pidin üksinda taluma õhtusööki koos issi ja kasueidega. See oli kohutav,“ torkab ta. „Ja ma olin eile öösel nii üksildane.“

„Palun vabandust,“ vastan, sest ei suuda midagi muud välja mõelda.

„Kas sa advokaatidega kohtusid?“ Caroline muudab teemat ja vaatab mulle otsa.

Ma noogutan ja pean tunnistama, et see on teine põhjus, miks ma olen teda vältinud.

„Oi ei,“ niuksatab ta. „Sa näed nii tõsine välja. Mina ei saanud midagi, eks?“ Ta silmad on hirmust ja kurbusest pärani.

Ma panen käed tema õlgadele ja ütlen seda talle õrnalt. „Kõik läheb minu kui pärija sihtfondi.“

Caroline laseb kuuldavale ohke ja katab suu, kui pisarad talle silma tulevad. „Olgu ta neetud,“ sosistab ta.

„Ära muretse, küll me midagi välja mõtleme,“ pomisen mina ja võtan ta jälle embusesse.

„Ma armastasin teda,“ ütleb Caroline ja ta hääl on vaikne, nagu lapsel.

„Ma tean, mina ka.“ Ehkki ma tean, et Caroline armastas ka Kiti tiitlit ja rikkust.

„Sa ei kavatse mind minema ajada?“

Ma võtan ta peost taskurätiku ja pühin ta silmi. „Ei, muidugi mitte. Sa oled mu venna lesk ja mu parim sõber.“

„Aga see on kõik?“ Ta naeratab mulle vesiselt, ent kibestunult, ning ma suudlen ta otsaesist, et mitte ta küsimusele vastata.

„Teie kohv, härra,“ ütleb Blake talveaia ukselt.

Ma lasen kohe käed alla ja astun Caroline’i juurest eemale. Blake tuleb sisse, nägu ilmetu. Tal on käes kandik tasside, piima, hõbedast kohvikannu ja lihtsate šokolaadiküpsistega, mis on mu lemmikud.

„Tänan, Blake,“ ütlen ma, püüdes mitte välja teha aeglasest punast, mida tunnen kaela mööda üles ronivat.

Parem olla häbematu.

Blake asetab kandiku diivani kõrvale lauale. „Kas see on kõik, härra?“

„Praeguseks küll, tänan.“ Mu toon on teravam, kui ma kavatsesin.

Blake väljub toast ja Caroline valab kohvi välja. Mu õlad langevad alla kergendusest, et Blake lahkus. Ja ma kuulen peas oma ema häält: Mitte teenijate nähes.

Ma hoian ikka veel peos Caroline’i niisket taskurätikut. Silmitsen seda ja kortsutan kulmu, kui mulle meenub osa unenäost, mida öösel nägin – või oli see täna hommikul? Noor naine, ingel? Ilmselt seisis neitsi Maarja või keegi nunn sinises mu magamistoa uksel ja valvas mind, kui ma magasin.

Mida kuradit see tähendab?

Ma pole usklik.

„Mida?“ küsib Caroline.

Ma raputan pead. „Ei midagi,“ pomisen ma, võtan vastu kohvitassi ja annan talle taskurätiku tagasi.

„Noh, ma olen vist rase,“ ütleb Caroline.

Mida? Ma lähen näost valgeks.

„Kitist, mitte sinust. Sina oled liiga kuradi ettevaatlik.“

Pagana õigus. Maa tundub mu jalge all kõikuvat.

Kiti pärija!

Kas asjad saavad veel keerulisemaks minna?

„Noh, kui oled, siis mõtleme välja, mida teha,“ vastan ma. Hetkeks tunnen kergendust, et kogu see vastutus võib minna Kiti lapsele, ent samal ajal äkilist ja kõikehaaravat kaotusetunnet.

Krahvitiitel kuulub mulle. Praegu.

Raisk. Kas asjad saavad veel segasemaks minna?