Читать книгу Mister - E. L. James - Страница 12

NELJAS PEATÜKK

Zot! See mees on siin ja ta on vihane.

Alessia tardub paigale, kui mehe säravad rohelised silmad ta pilguga kohtuvad. Pikk, sale ja poolalasti, kõrgub ta tüdruku kohal. Mehe juuksed on sassis, kastanikarva ja kuldsete triipudega, mis helgivad koridori lühtri valgel. Tal on laiad õlad, nagu Alessia mäletab, aga tätoveering käsivarre ülaosas on palju keerulisem, kui naisel on meeles, ja ta suudab eristada vaid tiiba. Mehe rinnakarvad kulgevad kivikõvade kõhulihasteni. Seejärel jätkub karvarida allpool naba ja liigub alla teksaste sisse. Kitsad mustad püksid on põlve kohalt katki rebitud. Ent Alessiat panevad pilku kõrvale pöörama mehe kokkusurutud täidlased huuled ja kevade värvi silmad ajamata habemega ilusas näos. Tüdruku suu kuivab ja ta ei tea, kas see on närvidest või… või… sellepärast, milline see mees välja näeb.

Ta on nii kütkestav!

Liiga kütkestav.

Ja ta on poolalasti! Aga miks ta nii vihane on? Kas ma ajasin ta üles?

Ei! Ta saadab mu klaveri juurest minema.

Alessia satub paanikasse ja vahib maha, otsib, mida öelda, ning pigistab harjavart, et end püsti hoida.

Kes kurat on see alandlik olend mu koridoris? Ma olen äärmiselt hämmeldunud. Kas ma olen teda varem näinud? Üks pilt unustatud unenäost ilmub mällu nagu polaroidfoto – sinises rüüs ingel mu voodi kõrval hõljumas. Aga see oli mitu päeva tagasi. Kas see võis tema olla? Ja nüüd on ta siin, esikupõranda külge naelutatud, süütu nägu kahvatu, pilk maas. Ta sõrmenukid muutuvad valgeks, kui ta üha kõvemini ja kõvemini harjavart pigistab, justkui ankurdaks end sellega maa külge. Rätik varjab ta juukseid ning ta väike keha upub liiga suurde vanaaegsesse nailonkitlisse. Ta tundub olevat täiesti vales kohas.

„Kes sa oled?“ küsin jälle, aga leebemal toonil, tahtmata teda ärevusse ajada. Suured, maitsva espresso värvi silmad – nende ümber raamiks kõige pikemad ripsmed, mida ma iial näinud olen – vaatavad üles mulle otsa ja siis jälle põrandale.

Kurat!

Üks pilk ta põhjatutest tumedatest silmadest, ja ma tunnen… rahutust. Ta on minust vähemalt pea jagu lühem, võib-olla 165 sentimeetrit minu 188 vastu. Tal on õrnad näojooned: kõrged põsesarnad, ülespoole nina, puhas hele nahk ja kahvatud huuled. Ta näeb välja nii, nagu vajaks mõnda päeva päikese käes ja head toitvat sööki.

Ilmselge, et ta koristab siin. Aga miks tema? Miks siin? Kas ta asendab mu vana koristajat? „Kus Krystyna on?“ küsin, sest tema vaikimine hakkab mind häirima. Võib-olla on ta Krystyna tütar – või tütretütar.

Tüdruk vahib ikka põrandale, kulmud kortsus. Ta ühtlased valged hambad hammustavad ülahuult, kui ta keeldub mulle otsa vaatamast.

Vaata mulle otsa, käsin teda endamisi. Ma tahaksin käe sirutada ja ta lõua üles tõsta, aga justkui mu mõtteid lugedes ajab ta pea püsti. Ta pilk kohtub minu omaga, keeleotsake ilmub nähtavale ning ta limpsab ülahuult. Kogu mu keha läheb pingesse, mind tabab tugev ihahoog nagu lammutuspomm.

Persekellad!

Ma kissitan silmi, kui mu ihale järgneb kiiresti pahameel. Mis kurat mul viga on? Miks avaldab mingi naine, keda ma pole varem eluilmaski näinud, mulle sellist mõju? See ajab närvi. Ta silmad kauni kaarega kulmude all muutuvad suuremaks, ta astub sammu tagasi ning hari kukub kolinal käest põrandale. Ta kummardab kergelt ja graatsiliselt seda üles võtma ning jälle püsti, seab käepideme paika ning kerge puna ilmub ta põskedele, kui ta midagi arusaamatut pomiseb.

Kuradi kurat! Kas ma hirmutan seda vaest tüdrukut?

Ma ei mõelnud seda nii.

Ma olen pahane enda peale, mitte tema peale.

Või on sellel mingi muu põhjus. „Võib-olla sa ei saa minust aru,“ ütlen pigem endale, tõmban käega läbi juuste ning kõigutan end kandadel. Krystyna inglise keele oskus piirdus sõnadega „jah“ ja „siin“, mis tähendas minu jaoks suurt žestikuleerimist, kui tahtsin, et ta teeks midagi niisugust, mis ei mahtunud ta igapäevasesse rutiini. See tüdruk on ilmselt samuti Poolast.

„Ma olen koristaja, härra,“ sosistab ta, pilk jälle maas ja ripsmed kumavatel põskedel lehvikuna laiali.

„Kus Krystyna on?“

„Ta läks Poolasse tagasi.“

„Millal?“

„Eelmisel nädalal.“

See on uudis. Miks mina seda ei teadnud, pagan võtaks? Mulle meeldis Krystyna. Ta oli minu juures koristamas käinud kolm aastat ja teadis kõiki mu väikseid räpaseid saladusi. Ja ma ei saanudki talle head aega öelda.

Võib-olla on see ajutine. „Kas ta tuleb tagasi?“ küsin ma. Kortsud tüdruku laubal süvenevad, aga ta ei ütle midagi ja ta pilk langeb mu jalgadele. Mingil arusaamatul põhjusel teeb see mind kohmetuks. Ma panen mõlemad käed puusa, astun tahapoole ja mu hämmeldus kasvab. „Kui kaua sa oled siin olnud?“

Ta vastab vaikselt, vaevu kuuldaval häälel. „Kas Inglismaal?“

„Palun vaata mulle otsa,“ ütlen mina. Miks ta ei taha kuidagi mulle otsa vaadata?

Tüdruku peened sõrmed klammerduvad jälle harja ümber, nagu võiks ta seda relvana kasutada. Seejärel ta neelatab ja tõstab pea, silmitsedes mind suurte vesiste pruunide silmadega. Silmadega, millesse võin uppuda. Mu suu muutub kuivaks ja keha võtab valveseisangu.

Raisk!

„Ma olen olnud Inglismaal kolm nädalat.“ Ta hääl on selgem ja tugevam, aktsendiga, mida ma ei tunne, ja rääkides tõukab ta väikese lõua trotslikult ette. Ta huuled on nüüd roosad, alahuul täidlasem kui teine, ja ta limpsab juba jälle ülahuult.

Põrguvärk!

Ma olen jälle erutunud. Astun veel ühe sammu temast kaugemale. „Kolm nädalat?“ pomisen, ise hämmeldunud, kuidas ma temale reageerin.

Miks see minuga toimub?

Mis asi see temaga on?

Ta on pagana ilus, sosistab vaikne hääleke mu peas.

Jah. Naise kohta, kellel on seljas nailonkittel, on ta väga kuum.

Keskendu. Ta pole mu küsimusele vastanud. „Ei. Ma mõtlesin, et kui kaua sa siin minu korteris oled olnud.“

Kust see tüdruk tuleb? Ma ragistan ajusid. Proua Blake organiseeris Krystyna mulle mingi tuttava kaudu. Aga Krystyna asendaja on ikka veel vait.

„Kas sa oskad inglise keelt?“ küsin ja loodan, et ta oskab. „Mis su nimi on?“

Tüdruk kortsutab kulmu ja vaatab mind nagu idiooti. „Jah. Ma räägin inglise keelt. Mu nimi on Alessia Demachi. Ma olen täna olnud teie korteris hommikul kella kümnest.“

Ohoo. Tõepoolest räägib ta inglise keelt.

„Selge. Noh. Kuidas käsi käib, Alessia Demachi. Minu nimi on…“

Mida ma peaksin ütlema? Trevethick? Trevelyan?

„Maxim.“

Ta noogutab mulle kergelt ja hetkeks tundub mulle, et võib-olla teeb ta kniksu. Aga ta seisab paigal, hari käes, ja riietab mind mureliku pilguga lahti.

Äkki tunnen, nagu vajuksid koridori seinad mulle peale ja lämmataksid mind. Ma tahan selle võõra tüdruku ja ta hingepõhja tungiva pilgu eest põgeneda. „Noh, tore on sinuga tuttavaks saada, Alessia. Korista siis nüüd edasi.“ Ja lisan: „Tegelikult võiksid sa mu voodilinad ära vahetada.“ Ma viipan oma magamistoa suunas. „Sa tead, kus linad käivad, eks ju?“

Ta noogutab jälle, aga ei liigu ikka veel paigast.

„Ma lähen jõusaali,“ pomisen, ehkki ma ei saa aru, miks ma seda talle räägin.

Kui Maxim mööda koridori tagasi magamistuppa sammub, toetub Alessia jälle harjale ning hingab sügavalt ja kergendust tundes sisse. Ta jälgib, kuidas lihased mehe seljal pingulduvad ja lõdvestuvad – kuni nende kahe lohuni, mis paistavad täpselt ta teksaste värvli piiril. See on häiriv vaatepilt – väga häiriv. Püsti on see mees veelgi häirivam kui pikali. Ta kaob oma tuppa ning Alessia sulgeb silmad ja tunneb end õnnetuna.

Mees ei palunud tal lahkuda, aga ta võib helistada Magda sõbrannale Agathale ja paluda tal leida siia koristama keegi teine. Ta tundus nii pahane, et teda segati, ja läks järjest vihasemaks.

Miks?

Alessia kortsutab kulmu ja püüab lämmatada kasvavat paanikat. Siis heidab ta pilgu elutuppa, kus seisab klaver.

Ei. Seda ei tohi juhtuda. Kui vaja, siis anub ta meest, et too laseks tal sinna jääda. Alessia ei taha ära minna. Ta ei saa ära minna. See klaver on ta ainus põgenemisvõimalus. Tema ainus rõõm.

Ja siis härra ise. Tema kõhulihased, ta paljad jalad ja intensiivne pilk ergutavad Alessia kujutlusvõimet. Sel mehel on nägu nagu inglil ja keha… noh… Tüdruk punastab. Ta ei tohiks selliseid asju mõelda.

See mees on nii ilus.

Ei. Jäta järele. Keskendu.

Järskude liigutustega pühib Alessia parketilt tolmu, mida pole. Ta peab olema kõige parem koristaja, kes siin kunagi on olnud, et mees ei tahaks teda kellegagi asendada. Otsus tehtud, läheb Alessia elutuppa pühkima, koristama ja poleerima.

Kümne minuti pärast, kui tüdruk parajasti lõpetab L-kujulise diivani musta värvi patjade üleskloppimist, kuuleb ta välisukse paugatust.

Tore. Härra on läinud.

Alessia läheb otse mehe magamistuppa voodit tegema. Tuba on sassis nagu ikka – riided ja imelikud käerauad põrandal, kardinad pooleldi eest ära tõmmatud, voodipesu puntras segamini – ning ta korjab kiiresti voodiriided kokku. Ta mõtleb, miks on lai siidpael voodiotsa külge seotud, aga harutab selle lahti ja asetab öökapile käeraudade kõrvale. Voodisse puhtaid valgeid linu pannes mõtleb Alessia, mis asjad need võiksid küll olla. Tal pole õrna aimugi, aga ta ei taha hakata arvama. Ta teeb voodi üles ja läheb siis vannituba koristama.

Ma jooksen nii, nagu ma pole kunagi varem jooksnud. Lõpetan jooksulindil kaheksa kilomeetrit rekordajaga, kuid mõttes muudkui kordan oma vestlust uue koristajaga.

Kuradi kuradi kurat.

Kummardan alla ja panen käed hinge tõmmates põlvedele. Ma jooksen oma kuradi koristaja eest – või passija eest, või kuidas ta enda kohta ütlebki –, põgenen ta suurte pruunide silmade eest.

Ei. Ma jooksen ära selle eest, kuidas ma temale reageerin.

Need silmad kummitavad mind kindlasti kogu ülejäänud päeva. Ma tõusen püsti ja pühin laubalt higi ning mulle tuleb pähe soovimatu kujutlus temast minu ees põlvili, rätik peas.