Читать книгу Mister - E. L. James - Страница 4

Üheööseks – selle poolt räägib nii mõndagi. Pole kohustusi, ootusi ega pettumusi, ma pean vaid nende nimed meeles pidama. Kes see eelmisel korral oli? Jojo? Jeanne? Jody? Ükskõik. Keegi nimetu kepikaaslane, kes oigas palju nii voodis kui ka väljaspool. Ma laman ja vahin Thamesi virvendust, mis peegeldub laes, ega suuda uinuda. Ma olen liiga rahutu, et magama jääda.

Täna õhtul on siin Caroline. Tema ei sobi nimetu keppimise kategooriasse. Mitte mingil juhul. Mida kuradit ma mõtlesin? Silmi kinni pannes püüan vaigistada tasast häält, mis seab kahtluse alla, kui mõistlik ikkagi oli oma parima sõbraga magada… jälle. Caroline magab mu kõrval, tema sale keha kümbleb jaanuarikuises hõbedases kuuvalguses, ta pikad jalad on põimunud minu jalgade ümber ja pea on mu õlal.

See on vale, nii vale. Ma hõõrun nägu ja püüan ära pühkida põlgust, mida ma enda vastu tunnen. Ta liigutab ja muudab asendit, ärgates unest. Üks maniküüritud küüs kriibib mu kõhtu ja libiseb üle kõhulihaste, seejärel teeb mu naba ümber ringe. Ma tunnen ta unist naeratust, kui ta sõrmed mu kubemekarvade poole sirutuvad. Ma võtan tal käest kinni ja tõstan selle huultele. „Kas me pole üheks ööks juba piisavalt pahandust teinud, Caro?“ Ma suudlen kordamööda kõiki ta sõrmi, et oma keeldumist pehmendada. Ma olen väsinud ja masendunud näägutavast süütundest, mis mind sisimas närib. See on Caroline, taeva pärast, mu parim sõber ja minu venna naine. Endine naine.

Ei. Mitte endine naine. Tema lesk.

See on kurb ja üksildane sõna selle kurva ja üksildase olukorra kohta.

„Oh, Maxim, palun. Tee nii, et ma unustaksin,“ sosistab Caroline ja surub mu rinnale sooja märja suudluse. Heites heledad juuksed näolt kõrvale, vaatab ta pikkade ripsmete vahelt üles mulle otsa ning ta silmad säravad ihast ja kurbusest.

Ma võtan ta armsa näo oma käte vahele ja raputan pead. „Me ei peaks seda tegema.“

„Ära ütle nii.“ Ta paneb sõrmed mu huultele, et ma vait jääksin. „Palun. Mul on seda vaja.“

Ma oigan. Ma lähen põrgusse.

„Palun,“ anub ta.

Raisk, see ongi põrgu.

Ja kuna minul on ka valus – sest ka mina tunnen vennast puudust – ja Caroline on mu side temaga, leiavad mu huuled tema omad ja ma sätin ta selili.

Kui ma ärkan, on toas ere talvine päikesevalgus, mis paneb mind silmi kissitama. Ma keeran ringi ja tunnen kergendust nähes, et Caroline on läinud ja jätnud endast maha kahetsusejälje – ning mu padjale kirjakese: