Читать книгу Viiskümmend tumedamat varjundit. Triloogia 2. osa - E. L. James - Страница 10

Ta viib mu väikesesse intiimsesse restorani.

„See koht peaks sobima,” toriseb Christian. „Meil pole palju aega.”

Restoran tundub kena. Puust toolid, linased laudlinad, seinad sama värvi nagu Christiani mängutoas – sügavad veripunased – ja seintele on kaootiliselt paigutatud väikesed kullatud raamidega peeglid, ning laudadel valged küünlad ja väikesed vaasid valgete roosidega. Ella Fitzgerald ümiseb tasa millestki, mida nimetatakse armastuseks. Õhkkond on väga romantiline.

Kelner juhatab meid kahesesse lauda väikeses alkoovis, me võtame istet ja ma jään ootusärevalt mõistatama, mida me Christianiga arutama hakkame.

„Meil pole palju aega,” ütleb Christian kelnerile. „Niisiis võtame me kumbki keskmise küpsusega veisesteigi bearnaise’ kastmega, kui teil on, lisandiks friikartulid ja mis tahes rohelised aedviljad, mis kokal on; ja tooge mulle veinikaart.”

„Muidugi, sir.” Kelner, jahmunud Christiani järsust jahedast suhtlemisviisist, kiirustab minema. Christian asetab oma Black-Berry lauale. Jessas, kas ma tõesti ei või ise valida?

„Ja kui mulle steik ei meeldi?”

Ta ohkab. „Ära hakka pihta, Anastasia.”

„Ma pole laps, Christian.”

„Noh, ära siis käitu nagu laps.”

Mul on tunne, nagu oleks ta mind löönud. Ma pilgutan silmi. Niisiis, selline see ongi, see arutelu, see tõsine vestlus, vaatamata väga romantilisele ümbrusele ilma igasuguse romantikata.

„Ma käitun nagu laps, sest mulle ei meeldi steik?” küsin ma vaikselt, püüdes oma haavumist peita.

„Sest sulle meeldib mind meelega armukadedaks ajada. See on lapsik. Ja kas sa üldse ei arvesta oma sõbra tunnetega, kui sa teda niimoodi takka utsitad?”

Christian surub huuled kriipsuks kokku ja vaikib mornilt, kui kelner veinikaardiga saabub.

Ma punastan – ma polnud sellele mõelnud. Vaene José – ma tõesti ei taha teda julgustada. Mul on piinlik. Christianil on õigus, oli mõtlematu niimoodi teha. Ta uurib veinikaarti.

„Soovid ehk ise veini valida?” küsib ta kulmu kergitades minult ootavalt, ülbus ise. Ta teab, et ma ei tunne üldse veine.

„Vali sina,” vastan ma pahuralt, olles oma karistuse kätte saanud.

„Kaks klaasi Barossa Valley Shirazi, palun.”

„Ee ... me müüme seda veini ainult pudeliga, sir.”

„Siis pudel,” nähvab Christian.

„Sir.” Ta kaob alistunult, ja ma ei süüdista teda. Ma kortsutan Viiekümnele kulmu. Mis tal viga on? Oh, ilmselt on asi minus, ja kusagil mu hingesügavustes tõuseb mu sisemine jumalanna uniselt üles, ringutab ja naeratab. Ta on mõnda aega maganud.

„Sa oled väga sünge.”

Ta vaatab mulle emotsioonitult otsa.

„Noh, ilmselt see ongi õige toon intiimseks ja ausaks jutuajamiseks tulevikust, või mis sina arvad?” Ma naeratan talle kenasti.

Ta surub huuled kokku, ent siis, peaaegu vastu tahtmist, ta suunurgad kerkivad ja ma tean, et ta püüab naeratust maha suruda.

„Palun vabandust,” ütleb ta.

„Vabandus vastu võetud, ja mul on hea meel sind informeerida, et ma pole vahepeal, pärast meie viimast söömaaega taimetoitlaseks otsustanud hakata.”

„Et see oli üldse su viimane söömaaeg, siis ma arvan, et see väide on vaieldav.”

„Jälle vaieldav.”

„Vaieldav jah,” kordab ta muiates. Ta tõmbab käega läbi juuste ja muutub taas tõsiseks. „Ana, viimane kord, kui me püüdsime asju arutada, läksid sa minu juurest minema. Ma olen pisut närvis. Ma olen sulle öelnud, et tahan sind tagasi, ja sina pole mitte midagi vastanud.” Ta pilk on nii intensiivne ja tulvil lootust ning ta võlu on täiesti relvitukstegev. Mida paganat ma selle peale ütlen?

„Ma igatsesin sinu järele ... tõeliselt igatsesin, Christian. Need viimased päevad on olnud ... keerulised.” Ma neelatan ja klomp kurgus läheb suuremaks, kui ma meenutan oma masendust ja ängistust sellest ajast saadik, kui ma ta maha jätsin.

See viimane nädal on olnud kõige hullem mu elus, ja valu on lihtsalt kirjeldamatu, seda pole võimalik millegagi võrrelda. Kuid reaalsus on samasugune ja keerab mind üles.

„Mitte miski pole muutunud. Ma ei saa olla selline, nagu sa tahad.” Ma pigistan sõnu endast välja, klomp kurku nöörimas.

„Sa oled selline, nagu ma tahan,” ütleb ta rõhuga.

„Ei, Christian, ei ole.”

„Sa oled ärritunud selle pärast, mis eelmine kord juhtus. Ma käitusin rumalalt, ja sina ... sina samuti. Miks sa turvasõna ei kasutanud, Anastasia?” Ta toon muutub süüdistavaks.

Mida? Haa – ta süüdistab mind. Ma punastan ja pilgutan silmi.

„Vasta mulle.”

„Ma ei tea. Seda kõike oli liiga palju. Ma püüdsin olla see, kes ma sinu jaoks pidin olema, ma püüdsin valuga hakkama saada ja ... Tead ... ma unustasin,” sosistan ma piinlikkust tundes ja kehitan vabandavalt õlgu.

Võib-olla oleksime me saanud kogu seda südamevalu vältida.

„Sa unustasid!” ahmib ta õhku, mind õudusega altkulmu vahtides. Ma värisen ta pilgu all.

Kurat! Ta on jälle maruvihane. Mu sisemine jumalanna vahib mind samuti vihaselt. Näed, sa ikkagi olid ise süüdi!

„Kuidas saan ma sind usaldada?” küsib ta tasa. „Üldse?”

Kelner saabub veiniga, aga meie vaatame üksisilmi teineteist, sinised silmad hallides, mõlemad tulvil väljaütlemata vastastikuseid süüdistusi. Kelner eemaldab kohatu pidulikkusega pudelilt korgi ja valab veidi veini Christiani klaasi. Automaatselt võtab Christian klaasist lonksu.

„Sobib.” Ta hääl on tõre.

Ülima ettevaatlikkusega täidab kelner meie klaasid, paneb pudeli lauale ja lahkub kiirustades. Christian pole kogu selle aja jooksul minult silmi pööranud. Ma ei pea enam vastu, katkestan silmsideme, võtan klaasi ja joon suure sõõmu. Ma tunnen vaevu maitset.

„Mul on kahju,” sosistan ma, tundes end äkki rumalana. Ma läksin sellepärast, et arvasin, et me ei sobi, aga tema ütleb, et oleksin võinud olukorda muuta?

„Millest sul kahju on?” ütleb ta häiritult.

„Et ma turvasõna ei kasutanud.”

Ta sulgeb silmad nagu kergendust tundes.

„Me oleksime võinud kõiki neid kannatusi vältida,” pomiseb ta.

„Sinuga näib kõik korras olevat.” Rohkem kui korras. Sa näed enda moodi välja.

„Välimus võib petlik olla,” ütleb ta vaikselt. „Miski pole korras. Mul on tunne, nagu päike oleks looja läinud ja pole enam viis päeva tõusnud, Ana. Mul on lõpmatu öö.”

Ma olen tema ülestunnistusest pöördes. Oh taevas, nagu minagi.

„Sa ütlesid, et ei lähe kunagi ära, aga kui asi muutus keeruliseks, siis olid sa uksest väljas.”

„Millal ma ütlesin, et ei lähe kunagi ära?”

„Unes. Ma polnud ammu midagi nii rahustavat kuulnud, Anastasia. See hajutas kõik pinged.”

Mu süda tõmbub kokku ja ma küünitan veini järele.

„Sa ütlesid, et armastad mind,” sosistab ta. „Kas see on nüüd minevik?” Ta hääl on madal, täis ängi.

„Ei, Christian, ei ole.”

Ta tundub nii haavatav. Ta hingab välja. „Tore,” pomiseb ta.

Ma olen ta ülestunnistusest šokeeritud. Ta on meelt muutnud. Kui ma varem ütlesin talle, et armastan teda, siis see kohutas teda. Kelner on tagasi. Ta asetab rutakalt meie ette taldrikud ja kiirustab minema.

Pagan küll. Toit.

„Söö,” kamandab Christian.

Ma tean, et peaksin tõesti sööma, aga praegu on mu soolikad sõlmes. Istuda ainsa mehe vastas, keda ma kunagi olen armastanud, ja rääkida meie ebakindlast tulevikust – isu see eriti ei tõsta. Ma vaatan oma toitu ebalevalt.

„Jumala eest, Anastasia, kui sa ei söö, siis ma võtan su põlve peale siinsamas restoranis, ja sellel pole midagi pistmist mu seksuaalsete eelistustega. Söö!”

Võta nüüd ometi vabalt, Grey. Mu alateadvus silmitseb mind üle oma poolkuukujuliste prillide. Ta on kogu südamest Viiekümne Varjundiga nõus.

„Hea küll, ma söön. Peida oma sügelev peopesa ära.”

Ta ei naerata, vaid põrnitseb mind edasi. Ma tõstan vastu tahtmist noa ja kahvli ja lõikan tükikese steiki. Oh, see lõhnab nii hästi, et paneb suu vett jooksma. Ma olen näljane, tõeliselt näljane. Hakkan sööma ja ta vabaneb silmanähtavalt pingest.

Me sööme vaikides. Muusika on muutunud. Keegi õrna häälega naine laulab taustal ja laulusõnad peegeldavad mu mõtteid.

Ma vaatan Viitkümmet. Ta sööb ja jälgib mind. Nälg, igatsus, ängistus on koos ühesainsas kuumas pilgus.

„Kas sa tead, kes laulab?” Ma püüan normaalselt vestelda.

Christian peatub ja kuulatab. „Ei ... aga hästi laulab, kes ta ka poleks.”

„Mulle ta ka meeldib.”

Lõpuks naeratab ta oma mõistatuslikku salapärast naeratust, mille tagamaid vaid tema teab. Mida ta kavatseb?

„Mida?” küsin ma.

Ta raputab pead. „Söö ära,” ütleb ta leebelt.

Ma olen poole taldrikust tühjaks söönud. Ma ei suuda rohkem. Kuidas temaga kokkuleppele jõuda?

„Ma ei taha rohkem. Kas ma olen piisavalt söönud, sir?”

Ta vaatab mind ilmetult ega vasta, ning heidab siis pilgu kellale.

„Mul on kõht tõesti täis,” lisan ma, võttes lonksu seda suurepärast veini.

„Me peame varsti minema. Taylor saabub kohe, ja sa pead hommikul tööle minema.”

„Sina samuti.”

„Mina saan hakkama palju vähema unega kui sina, Anastasia."

„Kas me ei lähegi Charlie Tangoga tagasi?”

„Ei, ma olen mitu klaasi veini joonud. Taylor võtab meid peale. Pealegi, niimoodi saan ma sind vähemalt autos mitu tundi endale hoida. Muud peale rääkimise me ju teha ei jõua?“

Aa, tal on selline plaan.

Christian kutsub kelneri ja küsib arve, võtab seejärel BlackBerry ja helistab.

„Me oleme Le Picotinis, Kolmas avenüü.” Ta lõpetab kõne.

Ta on telefonis ikka nii tõre.

„Sa oled Tayloriga nii järsk, tegelikult enamiku inimestega.”

„Ma lihtsalt asun kiiresti asja juurde, Anastasia.”

„Täna õhtul pole sa asja juurde asunud. Mitte miski pole muutunud, Christian.”

„Mul on sulle ettepanek.”

„Ettepanekuga sa ju alustasidki.”

„Teistsugune ettepanek.”

Kelner tuleb tagasi ning Christian annab talle arvet vaatamata krediitkaardi. Ta silmitseb mind ootavalt, kuni kelner kaardi läbi aparaadi tõmbab. Christiani telefon sumiseb ja ta heidab sellele pilgu.

Tal on ettepanek? Mis siis nüüd? Paar stsenaariumi jooksevad peast läbi: inimrööv, tema heaks töötamine. Ei, sellised mõtted on lollus. Christian saab maksmisega ühele poole.

„Tule. Taylor on väljas.”

Me tõuseme ja ta võtab mu käe.

„Ma ei taha sind kaotada, Anastasia.” Ta suudleb õrnalt mu sõrmenukke ja ta huulte puudutus kajab vastu kogu mu kehas.

Väljas ootab Audi. Christian avab mulle ukse. Sean end mõnusasti luksuslikule nahkistmele. Ta läheb esiukse juurde, Taylor tuleb autost välja ning nad vahetavad paar sõna. Tavaliselt nad nii ei tee. Ma olen uudishimulik. Millest nad räägivad? Mõni hetk hiljem istuvad nad mõlemad autosse ja ma heidan pilgu Christianile, kes vaatab ükskõiksel ilmel enda ette.

Ma luban endale põgusa hetke ta profiili uurida: sirge nina, hästimodelleeritud täidlased huuled, juuksed, mis langevad kenasti ta laubale. See jumalik mees pole kindlasti mitte minu jaoks.

Auto on äkki tulvil mahedat muusikat, orkestripala, mida ma ei tunne, ja Taylor suundub I-5 peale ja me keerame Seattle’i poole.

Christian nihutab end, et saaks mulle otsa vaadata. „Nagu ma ütlesin, Anastasia, on mul sulle ettepanek.”

Ma vaatan närviliselt Taylori poole.

„Taylor ei kuule sind,” kinnitab Christian.

„Kuidas ei kuule?”

„Taylor,” hüüab Christian. Taylor ei vasta. Ta hüüab jälle, ikka pole vastust. Christian kummardub ettepoole ja koputab talle õlale. Taylor võtab kõrvast kõrvaklapi, mida ma polnud märganud.

„Jah, sir?”

„Tänan sind, Taylor. Kõik on hästi, ma lihtsalt kontrollisin su kuulmist.”

„Sir.”

„Oled nüüd rahul? Ta kuulab oma iPodi. Puccinit. Unusta ära, et ta siin on. Mina juba unustasin.”

„Kas sa meelega palusid tal seda teha?”

„Jah.”

Oh. „Hästi, su ettepanek?”

Christian näib äkitselt otsusekindla ja asjalikuna. Püha taevas. Kas me peame läbirääkimisi? Ma kuulan tähelepanelikult.

„Kõigepealt üks küsimus. Kas sa tahad regulaarset vaniljesuhet, milles poleks üldse kiiksuga keppi?”

Mu suu kukub lahti. „Kiiksuga keppi?” piiksatan ma.

„Kiiksuga keppi.”

„Ma ei usu oma kõrvu.” Ma vaatan närviliselt Taylori poole.

„Noh, usu ikka. Vasta mulle,” ütleb ta rahulikult.

Ma punastan. Mu sisemine jumalanna palub mind härdalt põlvili maas, käed koos.

„Mulle meeldib su kiiksuga kepp,” sosistan ma.

„Seda ma arvasingi. Aga mis sulle ei meeldi?”

See, et ma ei või sind puudutada. See, et sa naudid mu valu, rihma kõrvetust ...

„Hirm julma ja ebatavalise karistuse ees.”

„Mida see tähendab?”

„Noh, sul on mängutoas kõik need kepid ja piitsad ja igasugune muu värk, need hirmutavad mu poolsurnuks. Ma ei taha, et sa neid minu peal kasutaksid.”

„Hea küll, niisiis ei piitsu ega keppe – või rihmu, kuna nendest oli juttu,” sõnab ta pilkavalt.

Ma vaatan talle lõbustatult otsa. „Kas sa püüad siin jälle keeldusid paika panna?”

„Mitte just nii, ma lihtsalt püüan sinust aru saada, saada selgemat pilti, mis sulle meeldib ja mis mitte.”

„Christian, kõige raskem on mul toime tulla sellega, et mulle valu tekitamine teeb sulle rõõmu. Ja et sa teed seda sellepärast, et ma olen ületanud mingi suvalise piiri.”

„Aga see pole suvaline, reeglid on kirjas.”

„Ma ei taha neid reegleid.”

„Üldse mitte?”

„Mitte mingeid reegleid.” Ma raputan pead, aga mu süda puperdab. Kuhu ta välja jõuda tahab?

„Aga sul pole selle vastu midagi, kui ma sulle laksu annan?”

„Millega?”

„Sellega.” Ta tõstab käe üles.

Ma nihelen ebamugavust tundes. „Ei, tegelikult mitte. Eriti nende hõbekuulidega ...” Taevale tänu, et on pime, sest mu nägu leegitseb ja hääl katkeb, kui ma seda ööd meenutan. Jah ... ma teeksin seda veel.

Ta muigab. „Jah, see oli tore.”

„Rohkem kui tore,” pomisen ma.

„Nii et sa saad mõningase valuga hakkama.”

Ma kehitan õlgu. „Jah, ilmselt küll.” Oh, kuhu ta ometi tüürib? Mu ärevus on mitme pügala võrra tõusnud.

Ta silitab lõuga, olles sügavas mõttes. „Anastasia, ma tahan uuesti alustada. Teha seda vaniljevärki ja võib-olla siis, kui sa mind rohkem usaldad ja mina võin juba kindel olla, et sa räägid mulle ausalt kõigest, siis me võime edasi liikuda ja teha mõningaid asju, mida mulle teha meeldiks.”

Ma vahin teda täiesti rabatult, ja mu peas pole ainsamatki mõtet – nagu oleks arvuti üles öelnud. Ma ei näe ta ilmet, sest me oleme mattunud Oregoni pimedusse. Ja see mõjub nagu metafoor.

Ta tahaks justkui valgust süüdata, aga kas ma võin paluda, et ta teeks seda ainult minu pärast? Ja kas mulle ei meeldi pimedus? Mõningane pimedus, mõnikord. Thomas Tallise ööst jäänud mälestused tungivad tahtmatult mu mõtteisse.

„Aga mis karistustest saab?”

„Karistused jäävad ära.” Ta raputab pead. „Mitte ühtki.”

„Ja reeglid?”

„Reegleid pole.”

„Mitte ühtki? Aga sina vajad ju ka midagi muud.”

„Sind vajan ma rohkem, Anastasia. Need viimased päevad on olnud täielik põrgu. Kõik mu instinktid ütlevad mulle, et ma peaksin sul minna laskma, räägivad, et ma ei vääri sind. Need fotod, mis see poiss tegi ... ma saan aru, kuidas tema sind näeb. Sa paistad piltidel nii muretu ja kaunis; mitte et sa poleks praegu kaunis. Aga ma näen su valu. Ja see on nii raske, et mina olen su valu põhjustaja. Ent ma olen isekas inimene. Ma olen tahtnud sind sellest ajast peale, kui sa mu kontorisse kukkusid. Sa oled oivaline, aus, soe, tugev, tark, võluvalt süütu; see nimekiri on lõputu. Ja ma olen sinust vaimustuses. Ma tahan sind, ja kujutluspilt, et keegi teine saab su endale, tekitab tunde, nagu pöörataks nuga mu pimedas hinges.”

Mu suu muutub kuivaks. Püha müristus. Mu alateadvus noogutab rahulolevalt. Kui see pole armastusavaldus, siis ma küll ei tea, mis see on. Ja sõnad purskuvad minust välja – tamm on purunenud.

Miks arvab ta, et ta hing pimeduses vaevleb? Kurb – võib-olla, aga ta on hea inimene ... ta on suuremeelne, ta on lahke, ja ta pole mulle kunagi valetanud. Ja mina pole eriti püüdnud.

„Eelmine laupäev oli mulle suur šokk. See oli äratus. Ma taipasin, et sa oled minuga sinnamaani õrnalt käitunud, ja et ma ei saa olla selline inimene, nagu sina tahad. Seejärel, pärast äraminekut sain ma aru, et füüsiline valu, mida sa mulle tegid, polnud nii hirmus kui valu, et ma su kaotasin. Ma tõesti tahan sulle meele järele olla, aga see on raske.”

„Sa oled mulle kogu aeg meele järele,” sosistab ta. „Kui kaua ma pean sulle seda kordama?”

„Ma ei tea kunagi, mida sa mõtled. Vahel oled sa nii endassetõmbunud ... nagu üksik saar. Sa hirmutad mind. Sellepärast ma olengi vait. Ma ei saa aru, mis tujus sa oled. See muutub sada kaheksakümmend kraadi sekundi murdosa jooksul. See ajab mind segadusse, ja sa ei luba mul end puudutada, ja ma tahan nii väga sulle näidata, kui palju ma sind armastan.”

Ta pilgutab pimeduses silmi, ma arvan, et valvsalt, aga ma ei suuda talle enam vastu panna. Ma avan oma turvavöö ja ronin talle sülle, mis üllatab teda, ning võtan ta pea oma käte vahele.

„Ma armastan sind, Christian Grey. Ja sina oled valmis minu pärast muutusi tegema. Nii et mina olen see, kes sind ei vääri, ja mul on nii kahju, et mina ei suuda sinu pärast muutuda, et kõiki neid asju teha. Võib-olla aja jooksul ... ma ei tea ... aga jah, ma võtan su ettepaneku vastu. Kuhu ma alla kirjutan?”

Ta paneb käe mu ümber ja tõmbab mind lähemale.

„Oh, Ana,” sosistab ta, peites nina mu juustesse.

Me istume, käed teineteise ümber, ja kuulame muusikat – rahustavat muusikat, mis peegeldab meie emotsioone, meeldivat vaikust pärast tormi. Ma poen talle veelgi tihedamalt kaissu ja mu pea puhkab ta kaelal. Ta silitab õrnalt mu selga.

„Puudutamine on minu jaoks keeld, Anastasia,” sosistab ta.

„Ma tean. Ma tahaksin aru saada, miks.”

Natukese aja pärast ta ohkab ja ütleb vaikselt: „Mul oli kohutav lapsepõlv. Üks narkolibu kupeldaja ...” Ta hääl katkeb ja ta keha läheb pingesse, kui ta meenutab mingit kujuteldamatut õudust. „See ei kao kunagi meelest,” sosistab ta judisedes.

Äkki tõmbub mu süda kokku, kui mulle meenuvad põletusarmid ta nahal. Oh, Christian. Ma võtan ta kaela ümbert tugevamini kinni.

„Kas ta oli vägivaldne? Su ema?” Mu hääl on vaikne ja ma hoian pisaraid tagasi.

„Seda mitte. Ta oli ükskõikne. Ta ei kaitsnud mind oma kupeldaja eest.”

Ta turtsatab. „Pigem hoolitsesin mina tema eest. Kui ta lõpuks end ära tappis, läks neli päeva aega, enne kui meid leiti ...”

Ma ahmin õudusest õhku. Taevas halasta. Sapp tõuseb kurku.

„See on nii õudne,” sosistan ma.

„Viiskümmend varjundit,” pomiseb ta.

Ma pööran pead ja surun huuled ta kaelale, otsides ja pakkudes lohutust, kujutades ette väikest räpast hallide silmadega poissi, kes on ahastuses ja üksi oma surnud ema kõrval.

Oh, Christian. Ma hingan sisse ta lõhna. Ta lõhnab taevalikult, see on mu lemmiklõhn. Ta tõmbab mu kõvemini enda vastu ja suudleb mu juukseid; ma leban vaikselt tema embuses, ja auto kihutab, ümberringi pilkane pimedus.

KUI MA ÄRKAN, SÕIDAME me juba läbi Seattle’i.

„Tere,” ütleb Christian õrnalt.

„Vabandust,” pomisen ma ja tõusen istukile, pilgutan silmi ja sirutan end. Ma olen ikka veel ta käte vahel.

„Ma võiksin igavesti vaadata, kuidas sa magad, Ana.”

„Kas ma rääkisin jälle unes?”

„Ei. Me oleme juba peaaegu sinu juures.”

Oi? „Me ei lähe sinu juurde?”

„Ei.”

Ma tõmbun pisut eemale ja vaatan talle ainiti otsa. „Miks mitte?”

„Sest sa pead homme tööl olema.”

„Aa.” Ma mossitan.

„Miks sa küsid, kas sul oli midagi muud plaanis?”

Ma punastan. „Noh, võib-olla.”

Ta kõkutab naerda. „Anastasia, ma ei puuduta sind enne, kui sa mind palud.”

„Mida!”

„Sa pead mind usaldama õppima. Järgmine kord, kui me armatseme, räägid sa mulle täpselt ära, mida sa tahad, üksikasjaliselt.”

„Oh.” Ta tõstab mu enda sülest istmele, kui Taylor mu korteri juures peatub. Christian ronib välja ja hoiab mulle autoust lahti. „Mul on midagi sinu jaoks.” Ta läheb auto taha, teeb pagasiruumi lahti ja võtab välja suure kingikarbi. Mis pagan see veel on?

„Tee see alles toas lahti.”

„Sa ei tule sisse?”

„Ei, Anastasia.”

„Aga millal ma sind näen?”

„Homme.”

„Mu ülemus tahab, et ma temaga homme õhtul dringile läheksin.”

Christiani nägu kivineb. „Tahab või?” Ta hääl on tulvil tagasihoitud viha.

„Et mu esimest töönädalat pühitseda,” lisan ma kiiresti.

„Kus?”

„Ma ei tea.”

„Ma võin sulle sinna järele tulla.”

„Hästi ... Ma saadan sulle meili või sõnumi.”

„Tore.”

Ta saadab mind fuajeesse ja ootab, kuni ma kotist võtmed otsin. Kui ma ukse lukust lahti teen, kummardub ta ettepoole ja võtab mu lõua pihku, painutades mu pea taha. Ta suu on minu suuga kohakuti ja silmi sulgedes katab ta mu näo suudlustega silmanurgast suunurgani.

Väike ohe pääseb mu huulilt ning mu sisemus sulab.

„Homseni,” ütleb ta sosinal.

„Head ööd, Christian,” sosistan ma ja kuulen oma hääles iha.

Ta naeratab.

„Mine sisse,” käsutab ta, ja ma kõnnin läbi eeskoja, salapärane karp süles.

„Näeme, musi,” ütleb ta, pöörab siis nõtkelt ringi ja läheb auto juurde.

Toas teen ma karbi lahti ja leian sellest oma MacBooki arvuti, BlackBerry ja veel ühe karbi. Mis see on? Ma harutan hõbedase paberi lahti. Selles on must õhuke nahkkarp.

Ma teen karbi lahti ja leian iPadi. Taevake ... iPad. Ekraanil on valge kaart, kaardil sõnum Christiani käekirjaga:

Anastasia – see on sulle.

Mul on sulle nii palju öelda.

See muusika siin ütleb seda minu eest.

Christian

Mul on nüüd Christian Grey tehtud muusikavalik, väga peenes iPadis. Selle hinna üle mõeldes vangutan ma halvakspanevalt pead, aga sügaval südames meeldib see mulle väga. Jackil on kontoris selline, seega ma tean, kuidas see töötab.

Ma lülitan selle sisse ja ahmin õhku, kui ekraanile ilmub taustapilt – väike klaaspostamendil purilennukimudel. Oh taevas. See on Blanik L23, mille ma talle kinkisin, mis seisab ilmselt Christiani kontoris laual. Ma jõllitan seda.

Ta pani selle kokku! Ta tõesti pani selle kokku. Mulle tuleb nüüd meelde, et ta mainis seda kirjakeses, mis oli lillede juures. Mul hakkab pea ringi käima ja ma taipan, et ta on kogu kingituse tähendusrikkalt läbi mõelnud.

Ma vajutan ekraani all olevale noolele, et see lukust lahti teha, ja ahmin jälle õhku. Taustapilt on minust ja Christianist lõpetamisel. Seesama, mis ilmus Seattle Times’is. Christian näeb nii kena välja ja mu nägu läheb laiale muigele – ja ta on minu!

Ma liigutan sõrme, ikoonid liiguvad ja mitu uut ilmub ekraanile. Kindle, iBooks, Word – mis äpid siin kõik on.

Briti Raamatukogu? Ma puudutan ikooni ja ilmub menüü: AJA-LUGU. Ma valin 18. JA 19. SAJANDI ROMAAN. Teine menüü. Ma vajutan pealkirjale „Ameeriklane“, autor Henry James. Avaneb uus aken, ja ma võiksin raamatut lugema asuda. Püha taevas. See on varane väljaanne, ilmunud 1879, ja see on mu iPadis! Ta on ostnud mulle Briti Raamatukogu, millele ma ühe nupulevajutusega ligi pääsen.

Ma väljun kiiresti sellest menüüst, teades et võiksin siia igavikuks kaduda. Ma märkan äppi „hea toit“, mis paneb mind silmi pööritama ja samal ajal naeratama, uudisteäppi, ilmaäppi, aga ta kirjakeses oli juttu muusikast. Ma lähen tagasi peaekraanile, vajutan iPodi ikooni, ja ilmub muusikanimekiri. Ma lehitsen laulud läbi ja naeratan. Thomas Tallis – ma ei kavatse seda unustada, ma kuulsin seda pealegi kaks korda, kui ta mind piitsutajaga töötles ja keppis.

„Witchcraft”. Mu suu läheb kõrvuni – tantsimine suures toas. Bachi-Marcello pala – oi ei, see on mu meeleolu jaoks praegu liiga kurb. Hmm. Jeff Buckley – jah, ma olen temast kuulnud. Snow Patrol – mu lemmikbänd – ja laul Enigmalt pealkirjaga „Principles of Lust”. Nii Christiani moodi. Ma muigan. Veel üks, mille pealkiri on „Possession“ ... oi jaa, väga Viiekümne Varjundi moodi. Ja veel mõned, mida ma pole kunagi varem kuulnud. Ma valin juhuslikult ühe laulu, ja vajutan nupule. Selle pealkiri on „Try“ Nellie Furtadolt. Ta hakkab laulma ja ta hääl on nagu siidsall, mis mässib mu endasse. Ma heidan voodile pikali.

Kas see tähendab, et Christian on valmis proovima? Proovima meie uut moodi suhet? Ma kuulan sõnu, vahin lakke, püüan mõista ta meelemuutust. Ta igatses minu järele. Mina igatsesin tema järele. Tal peavad minu vastu tunded olema. Lihtsalt peavad – iPad, laulud, äpid – ta hoolib minust. Ta tõesti hoolib. Mu süda paisub lootusest.

Laul lõpeb ja mulle tulevad pisarad silma. Ma otsin kohe järgmise – „The Scientist” Coldplaylt – üks Kate’i lemmikbände. Ma tean seda meloodiat, aga pole sõnu kunagi varem kuulanud. Ma sulgen silmad ja lasen sõnadel endast läbi voolata.

Pisarad hakkavad voolama. Ma ei suuda neid tagasi hoida. Ilmselgelt on see muusikavalik vabandus. Oh, Christian.

Või on see kutse? Või vastus mu küsimustele? Kas ma loen sellest liiga palju välja? Ilmselt küll.

Ma pühin pisarad silmist. Ma pean talle meilima, et teda tänada. Ma ronin voodist välja ja lülitan imemasina sisse.

Coldplay jätkab ja ma sätin ennast voodile ristijalu istuma. Mac hakkab tööle ja ma login end sisse.

Kellelt: Anastasia Steele

Teema: IPAD

Kuupäev: 9.06.2011 23:56

Kellele: Christian Grey

Sa panid mu jälle nutma.

Ma armastan iPadi.

Ma armastan neid laule.

Ma armastan Briti Raamatukogu äppi.

Ma armastan sind.

Tänan sind.

Head ööd.

Ana xx

Kellelt: Christian Grey

Teema: iPad

Kuupäev: 10.06.2011 00:03

Kellele: Anastasia Steele

Mul on hea meel, et sulle meeldib. Ma ostsin endale ka ühe.

Kui oleksin sinu juures, siis suudleksin su pisarad ära.

Aga ma pole – niisiis mine magama.

Christian Grey

Tegevdirektor, Grey Enterprises Holdings, Inc.

Ta vastus ajab mu naerma, ikka nii võimukas, ikka Christian ise. Kas ka see muutub? Ja ma taipan kohe, et tõenäoliselt mitte. Mulle meeldib ta sellisena – kamandavana – seni, kuni ma võin talle vastu hakata ilma karistust kartmata.

Kellelt: Anastasia Steele

Teema: Härra Toriseja

Kuupäev: 10.06.2011 00:07

Kellele: Christian Grey

Te olete ikka nii võimukas, ja veidi torisev, härra Grey.

Ma tean midagi, mis aitaks. Aga teid pole siin – ja te ei lasknud mul enda juurde jääda, ja te ootate, et ma paluksin ...

Unistage edasi, sir.

Ana xx

PS. Ma nägin, et sa lisasid ka Jälitaja hümni „Every Breath You Take.”^[1.] Mulle meeldib su huumorimeel, aga kas ka doktor Flynnile?

Kellelt: Christian Grey

Teema: Zenilik rahu

Kuupäev: 10.06.2011 00:10

Kellele: Anastasia Steele

Mu kõige kallim preili Steele,

laksu andmist esineb ka vaniljesuhetes, nagu te teate. Tavaliselt vastastikusel kokkuleppel ja seksuaalses kontekstis ... aga mul on äärmiselt hea meel erandit teha.

Sa tunned kindlasti kergendust teades, et doktor Flynnile meeldib samuti mu huumorimeel.

Nüüd palun mine magama, sest homme sa eriti palju magada ei saa.

Muuseas – sa palud, usu mind. Ja ma ootan seda.

Christian Grey

Pinges tegevdirektor, Grey Enterprises Holdings, Inc.

Kellelt: Anastasia Steele

Teema: Head ööd, ilusaid unenägusid

Kuupäev: 10.06.2011 00:12

Kellele: Christian Grey

Noh, kuna sa nii kenasti palud, ja mulle meeldib su kena ähvardus, kerin ma end kerra koos iPadiga, mille sa oled nii lahkelt mulle kinkinud, ja jään magama, lehitsedes Briti Raamatukogu raamatuid ja kuulates muusikat, mis räägib sinu eest.

A xxx

Kellelt: Christian Grey

Teema: Veel üks palve

Kuupäev: 10.06.2011 00:15

Kellele: Anastasia Steele

Näe mind unes.

x

Christian Grey

Tegevdirektor, Grey Enterprises Holdings, Inc.

Sind unes näha, Christian Grey? Alati.

Ma panen kiiresti pidžaama selga, pesen hambad ja lähen voodisse. Ma panen kõrvaklapid kõrva, otsin padja alt Charlie Tango lameda õhupalli ja võtan selle kaissu.

Ma olen tulvil rõõmu ja mu näol on tobe kõrvuni naeratus. Kui palju võib üks päev muuta. Kuidas ma üldse magama saan jääda?

José Gonzalez hakkab laulma rahustavat meloodiat hüpnootilise kitarririfi saatel, ja ma kandun aeglaselt unne, imestades selle üle, kuidas maailm on end ühe õhtuga õigetpidi pööranud, ja mõeldes hägusalt, kas peaksin Christianile samuti muusikavaliku tegema.

1 „Iga su hingetõmme” – Police’i lugu. [ ↵ ]