Читать книгу Viiskümmend tumedamat varjundit. Triloogia 2. osa - E. L. James - Страница 8

Ta on tagasi. Emme magab või on jälle haige.

Ma peidan end ära ja tõmbun köögilaua all kägarasse. Sõrmede vahelt näen ma emmet. Ta magab diivanil. Ta käsi on kleepuval rohelisel vaibal, ja sel mehel on jalas suured särava pandlaga saapad, ja ta kõrgub emme kohal ja karjub.

Ta lööb emmet rihmaga. Tõuse üles! Tõuse üles! Sa oled üks kuradi segane lits. Sa oled üks kuradi segane lits. Sa oled üks kuradi segane lits. Sa oled üks kuradi segane lits. Sa oled üks kuradi segane lits. Sa oled üks kuradi segane lits.

Emme oigab. Jäta järele. Palun jäta järele. Emme ei kisenda. Emme tõmbub kägarasse.

Surun sõrmed kõrvadesse ja sulgen silmad. Hääl vaibub.

Ta pöörab ringi ja ma näen ta saapaid, kui ta kööki trambib. Tal on rihm ikka veel käes. Ta otsib mind.

Ta kummardab alla ja irvitab. Ta haiseb vastikult. Sigarettide ja alkoholi järele. Siin sa oledki, väike värdjas.

Ta ärkab verdtarretava hala peale. Jumal küll! Ta on üleni higine, süda taob. Mida kuradit? Ta tõuseb voodis istukile ja võtab pea käte vahele. Persse. Unenäod on tagasi. Seda häält tegin mina. Ta hingab sügavalt sisse, püüdes odava burbooni ja kopitanud Cameli sigarettide lõhna oma meeltest ja mälust minema saada.