Читать книгу Viiskümmend tumedamat varjundit. Triloogia 2. osa - E. L. James - Страница 9

Ma olen kolmanda Christiani-järgse päeva üleelanud, samuti esimese tööpäeva. See on õnneks mu mõtted Christianilt kõrvale juhtinud. Aeg on lennanud kiiresti ja ma olen olnud kogu aeg tegevuses: uued inimesed, töö, mis tuleb ära teha, ja härra Jack Hyde. Härra Jack Hyde ... ta naeratab mulle siniste silmade särades ja nõjatub mu lauale.

„Suurepärane töö, Ana. Ma arvan, et meist saab hea meeskond.”

Kuidagimoodi suudan ma suunurki kergitada, nii et tekib midagi naeratuse taolist.

„Ma hakkan minema, kui sul midagi selle vastu pole,” pomisen ma.

„Muidugi, kell on pool kuus. Homme näeme.”

„Head õhtut, Jack.”

„Head õhtut, Ana.”

Ma võtan oma koti, panen jaki selga ja sammun ukse poole. Väljas, Seattle’i varajases õhtus, tõmban kopsud värsket õhku täis. See ei täida tühjust mu rinnus, tühjust, mis on mu südames alates laupäeva hommikust – valuline õõnsus, mis meenutab mulle mu kaotust. Ma kõnnin bussipeatuse poole, pea maas, vaadates jalge ette ja mõeldes, et mul pole oma armastatud Wandat, vana Beetle’it ... või Audit.

Ma ajan selle mälestuse otsekohe minema. Ei. Ära mõtle temast. Muidugi võin ma endale autot lubada – ilusat uut autot. Ma kahtlustan, et ta oli maksmisega ülimalt heldekäeline, ja see mõte jätab mu suhu mõru maitse, aga ma püüan selle alla neelata ja olla nii tuim ja tühi kui võimalik. Ma ei tohi temale mõelda. Ma ei taha jälle nutma hakata – vähemalt mitte tänaval.

Korter on tühi. Ma igatsen Kate’i järele ja kujutan ette, kuidas ta lamab Barbadosel rannas, juues jahedat kokteili. Ma panen lameekraaniga teleri mängima, et täita tühjust müraga, ent ma ei kuula ega vaata. Ma istun ja vahin tühja pilguga tellisseina. Ma olen tuim. Ma ei tunne peale valu mitte midagi. Kui kaua ma pean seda kannatama?

Uksekell äratab mind mu piinadest ja süda hakkab taguma. Huvitav, kes see on? Ma vajutan vastamisnupule.

„Saadetis preili Steele’ile,” teatab igavlev hääl, ja mind läbib pettumusesööst. Sammun loiult trepist alla ja leian noormehe, kes mälub häälekalt nätsu ja hoiab käes kartongkarpi, nõjatudes esiukse vastu. Ma kirjutan alla ja viin kasti üles. See on suur ja üllatavalt kerge. Selles on kaks tosinat pikavarrelist valget roosi ja kaart.

Palju õnne esimese tööpäeva puhul.

Ma loodan, et see läks hästi.

Ja tänan sind purilennuki eest.

See oli sinust väga tähelepanelik.

See on aukohal mu laual.

Christian

Ma vahin masinal kirjutatud kaarti ja tühjus mu rinnus suureneb veelgi. Pole kahtlust, et selle saatis ta assistent. Christianil on ilmselt sellega väga vähe pistmist. Sellele on liiga valus mõelda. Ma uurin roose – need on kaunid, ja ma ei suuda neid prügikasti visata. Ma lähen kohusetundlikult kööki vaasi otsima.

JA NII SEE ALGAB: äratus, töö, nutmine, uni. Noh, püüa magama jääda. Oma unedes ma tema eest põgeneda ei suuda. Hallid põletavad silmad, segaduses pilk, läikivad säravad juuksed kummitavad mind. Ja see muusika ... nii palju muusikat – ma ei talu mingisugust muusikat. Ma olen hoolikas, et seda iga hinna eest vältida. Isegi reklaamide helitaust tekitab mulle judinaid.

Ma pole kellegagi rääkinud, isegi mitte oma ema või Rayga. Mul pole praegu jõudu lihtsalt niisama lobiseda. Ei, ma ei suuda seda. Ma olen muutunud saareks. Hävitatud, sõjast laastatud maaks, kus midagi ei kasva ja horisont on tühi. Jah, see ma olen. Ma suudan töö juures suhelda, kui see pole midagi isiklikku, aga see on ka kõik. Kui ma emaga räägiksin, siis läheksin veel rohkem katki – ja mul pole enam midagi järel, mis võiks katki minna.

MUL POLE ÜLDSE ISU. Kolmapäeva lõunaks suudan toime tulla tassi jogurtiga, ja reedest saadik pole ma muud söönudki. Ma jään ellu, olles taas avastanud piimaga kohvi ja dieetkoola. Kofeiin hoiab mind käigus, aga teeb närviliseks.

Jack on hakanud minu läheduses viibima, küsides isiklikke küsimusi, ja see ärritab mind. Mida ta tahab? Ma olen viisakas, aga pean teda endast eemal hoidma.

Istun laua taha ja hakkan talle adresseeritud kirju läbi vaatama, ja mulle meeldib see palgaorja tegevus. Mu meil teeb häält ja ma vaatan kiiresti, kellelt see on.

Püha müristus. Meil Christianilt. Oi ei, mitte siin ... mitte töö juures.

Kellelt: Christian Grey

Teema: Homme

Kuupäev: 8.06.2011 14:05

Kellele: Anastasia Steele

Kallis Anastasia,

anna mulle andeks, et ma sind töö juures tülitan. Ma loodan, et sul läheb hästi. Kas sa said mu lilled kätte?

Tahtsin sulle meelde tuletada, et homme on su sõbral näituse avamine, ja ma olen kindel, et sul pole olnud mahti uut autot hankida, aga sinna on pikk maa sõita. Mul oleks väga hea meel sind kohale viia – kui sa soovid.

Anna mulle teada.

Christian Grey

Tegevdirektor, Grey Enterprises Holdings, Inc

Mulle tulevad pisarad silma. Tõusen kiiresti laua tagant ja torman tualetti ning peidan end ühte kabiini. José näitus. Kurat. Olin selle tõesti unustanud, ja ma lubasin ju minna. Pagan, Christianil on õigus; kuidas ma sinna saan?

Ma hõõrun oma otsaesist. Miks José pole helistanud? Kui nüüd mõtlema hakata – miks üldse pole keegi helistanud? Ma olen olnud nii hajameelne, et pole märganudki, et mu telefon on vait olnud.

Pagan! Milline idioot ma olen! Mu kõned lähevad ju ikka veel BlackBerry numbrile. Püha müristus. Need on kõik Christianile läinud – kui ta pole just BlackBerryt ära visanud. Kuidas ta mu meiliaadressi sai?

Ta teab mu kinganumbrit, meiliaadress ei tekita talle ilmselt mingeid probleeme.

Kas ma näen teda veel? Kas ma suudaksin seda välja kannatada? Kas ma üldse tahan teda näha? Ma sulgen silmad ja kallutan pea tahapoole, kui lein ja igatsus mind läbivad. Muidugi tahan.

Võib-olla. Võib-olla saan ma talle öelda, et muutsin meelt ... Ei, ei, ei. Ma ei saa olla koos kellegagi, kellele meeldib mulle haiget teha, kellegagi, kes ei suuda mind armastada.

Piinavad mälestused vilksatavad läbi pea – purilend, käest kinni hoidmine, suudlemine, vann, tema õrnus, tema huumor ja ta tume, juurdlev, seksikas pilk. Ma igatsen teda. On möödunud viis päeva, viis päeva piina, mis tundub nagu igavik. Ma nutan end täna öösel magama, soovides et ma poleks teda maha jätnud, soovides et ta oleks teistsugune, ja et me oleksime koos. Kui kaua see õudne tunne, mis kõik enda alla matab, võib kesta? See on täielik põrgu.

Ma põimin käed enda ümber, kallistan end kõvasti, hoian end koos. Ma igatsen tema järele. Ma tõesti igatsen ... Ma armastan teda. Lihtne.

Anastasia Steele, sa oled tööl! Ma peaksin endale kindlaks jääma, aga ma tahan José näitusele minna, ja mu sisimas peituv masohhist tahab Christianit näha. Sügavalt sisse hingates sammun ma tagasi oma laua juurde.

Kellelt: Anastasia Steele

Teema: Homme

Kuupäev: 8.06.2011 14:25

Kellele: Christian Grey

Tere, Christian,

tänan sind lillede eest, need on väga ilusad.

Jah, oleks kena, kui sa mind viiksid.

Tänan sind.

Anastasia Steele

Toimetaja, Jack Hyde’i assistent, Sõltumatu Kirjastus

Telefoni kontrollides saan kinnitust, et see ongi endiselt Black-Berryle suunatud. Jack on koosolekul ja ma helistan kiiresti Joséle.

„Tere, José. Ana siin.”

„Tere, tundmatu.” Ta hääletoon on nii soe ja rõõmus, et viib mu peaaegu endast välja.

„Ma ei saa eriti pikalt rääkida. Mis kell peaks homme avamisel olema?”

„Sa ikka tuled?” Ta on erutatud.

„Jah, muidugi.” Mu nägu läheb nende viie päeva jooksul esimest korda naerule, kui kujutlen ta laia naeratust.

„Pool kaheksa.”

„Siis näeme. Nägemiseni, José.”

„Nägemiseni, Ana.”

Kellelt: Christian Grey

Teema: Homme

Kuupäev: 8.06.2011 14:32

Kellele: Anastasia Steele

Kallis Anastasia,

mis kell ma sulle järele tulen?

Christian Grey

Tegevdirektor, Grey Enterprises Holdings, Inc

Kellelt: Anastasia Steele

Teema: Homme

Kuupäev: 8.06.2011 14:32

Kellele: Christian Grey

José näituse avamine algab kell pool kaheksa. Mis kell sinu arvates sobiks?

Anastasia Steele

Toimetaja, Jack Hyde’i assistent, Sõltumatu Kirjastus

Kellelt: Christian Grey

Teema: Homme

Kuupäev: 8.06.2011 14:34

Kellele: Anastasia Steele

Kallis Anastasia,

Portland on päris kaugel. Ma tulen sulle järele kolmveerand kuus.

Ootan sinuga kohtumist.

Christian Grey

Tegevdirektor, Grey Enterprises Holdings, Inc

Kellelt: Anastasia Steele

Teema: Homme

Kuupäev: 8.06.2011 14:38

Kellele: Christian Grey

Siis näeme.

Anastasia Steele

Toimetaja, Jack Hyde’i assistent, Sõltumatu Kirjastus

Oi taevas. Ma näen varsti Christianit, ja esimest korda nende viie päeva jooksul mu meeleolu paraneb pisut ja ma luban endal mõtiskleda selle üle, kuidas Christianil on läinud.

Kas ta on minu järele igatsenud? Ilmselt mitte nii, nagu mina olen tema järele igatsenud. Kas ta on leidnud endale uue alistuja? See kujutlus on nii piinav, et püüan kohe millestki muust mõelda. Ma vaatan kirjadehulka, mis mul tuleb Jacki jaoks ära sorteerida, ning võtan selle käsile, püüdes vältida Christianile mõtlemist.

Öösel visklen unetult voodis. Esimest korda nende päevade jooksul ei nuta ma end magama.

Näen vaimusilmas Christiani nägu, tema viimast ilmet, kui ma tema juurest lahkusin. See piinatud pilk kummitab mind. Ma mäletan, kuidas ta ei tahtnud, et läheksin, mis oli imelik. Miks oleksin ma pidanud jääma, kui asjad olid sellisesse ummikusse jõudnud? Meil mõlemal olid omad probleemid, minul hirm karistuse ees, temal hirm ... mille ees? Armastuse ees?

Ma keeran külili ja võtan padja kaissu ning kurbus matab mu enda alla. Ta arvab, et ei vääri kellegi armastust. Miks ta niimoodi tunneb? Kas see on kuidagi seotud ta lapsepõlvega? Tema narkolibust bioloogilise emaga? Need mõtted piinavad mind varaste hommikutundideni, kuni lõpuks vajun katkendlikku väsinud unne.

PÄEV MUUDKUI VENIB JA venib ning Jack on ebatavaliselt tähelepanelik. Ma oletan, et see võib olla seotud Kate’i ploomikarva kleidi ja mustade kõrgekontsaliste saabastega, mis ma ta kapist näppasin, aga ma ei viitsi selle üle mõelda. Ma otsustan, et lähen ostan oma esimese palga eest riideid. Kleit on mulle mõnevõrra suureks jäänud, aga ma ei hooli sellest.

Lõpuks on kell pool kuus, ma võtan oma jaki ja käekoti ning püüan rahulik olla. Ma näen teda varsti!

„Sul on täna õhtul kohtamine?” küsib Jack, kui ta välja minnes mu lauast möödub.

„Jah. Ei. Tegelikult mitte.”

Ta kergitab kulmu ja näha on, et temas tärkab huvi. „Kallimaga?”

Ma punastan. „Ei, sõbraga. Endise kallimaga.”

„Ehk teeksime homme pärast tööd väikese dringi? Sinu esimene nädal on olnud lihtsalt super, Ana. Me peaksime seda tähistama.” Ta naeratab ja üle ta näo vilksatab mingi kummaline ilme, mis tekitab minus kerget kõhedust.

Ta torkab käed tasku ja longib uksest välja. Ma põrnitsen ta selga. Dringid bossiga, on see hea mõte?

Ma vangutan pead. Kõigepealt on mul ees õhtu Christian Greyga. Kuidas ma hakkama saan? Kiirustan tualetti, et teha viimase hetke korrektiive.

Ma vaatlen suurest seinapeeglist pikalt ja tähelepanelikult oma nägu. Olen kahvatu nagu tavaliselt, mustad rõngad ümber liiga suurte silmade. Ma näen välja kurnatud, piinatud. Tahaksin tunda meikimise saladusi. Ma kasutan pisut ripsmetušši ja silmapliiatsit ning näpistan põski, lootes neile pisut värvi tuua. Sean juukseid, et need langeksid kenasti seljale, ja hingan sügavalt sisse. Sellega peaks korras olema.

Ma kõnnin närviliselt läbi fuajee ning naeratan ja noogutan Claire’ile vastuvõtulaua taga. Mulle tundub, et meist võivad sõbrad saada. Jack räägib Elizabethiga, kui ma ukse poole suundun. Laialt naeratades kiirustab Jack mulle ust avama.

„Sinu järel, Ana,” pomiseb ta.

„Tänan.” Ma naeratan, kuigi tunnen end ebamugavalt.

Väljas kõnniteel ootab Taylor. Ta avab autoukse. Vaatan kõhklevalt Jacki suunas, kes on minu järel õue tulnud. Ta silmitseb jahmunult Audi SUV-d.

Ma istun autosse, ning seal ta ootabki – Christian Grey –, tal on seljas hall ülikond ning avatud kraega valge särk, lipsu pole. Ta hallid silmad hiilgavad.

Mu suu kuivab. Ta näeb võrratu välja, kuigi ta mind põrnitseb. Miks?

„Millal sa viimati sõid?” küsib ta pahaselt.

Kurat küll. „Tere, Christian. Jah, sind on samuti tore näha.”

„Ma ei taha su teravast keelest praegu midagi teada. Vasta mulle.” Ta silmad leegitsevad.

Püha müristus. „Ee ... ma sõin lõuna ajal jogurtit. Oi – ja ühe banaani.”

„Millal sa viimati korralikult sõid?” küsib ta hapult.

Taylor libistab end rooli taha, käivitab auto ja sõidab tänavale.

Pööran pilgu korraks maja poole tagasi – Jack lehvitab mulle, ja ehkki ma ei tea, kas ta mind läbi tumedate klaaside üldse näeb, lehvitan ma vastu.

„Kes see on?” nähvab Christian.

„Mu ülemus.” Piilun seda ilusat meest enda kõrval. Ta suu on kriipsuks kokku surutud.

„Noh? Su viimane söömaaeg?”

„Christian, see pole tõesti sinu asi,” pomisen ma, tundes end ebatavaliselt vaprana.

„Kõik, mida sa teed, on minu asi. Räägi mulle.”

Ei, ei ole. Ma ohkan tüdinult, pööritan üles vaadates silmi, ja Christian tõmbab silmad kissi. Ning esimest korda üle pika aja tahan ma naerda. Teen suuri jõupingutusi, et alla suruda itsitust, mis tahab valla pääseda. Christiani nägu leebub ja ma püüan tõsine olla, aga ma näen ta kauni kujuga huultel väikest naeratust.

„Noh?” küsib ta leebemal toonil.

„Pasta alla vongole, eelmisel reedel,” sosistan ma.

Ta sulgeb silmad ning ta näol peegeldub viha ja võib-olla ka kahetsus. „Ahaa,” ütleb ta ilmetul häälel. „Sa näed välja, nagu oleks sa sellest ajast saadik oma paar-kolm kilo maha võtnud, võib-olla ka rohkem. Palun söö, Anastasia,” noomib ta.

Ma põrnitsen ristatud sõrmi oma süles. Miks paneb ta mind alati end tundma eksinud lapsena?

Ta nihutab end istmel ja pöördub minu poole. „Kuidas sul läheb?” küsib ta, hääl äkitselt väga leebe.

Noh, tegelikult jube halvasti ... Ma neelatan. „Kui ütleksin sulle, et hästi, siis ma valetaksin.”

Ta hingab sügavalt sisse. „Mina samuti,” pomiseb ta ning võtab mu käe. „Ma tundsin sinust puudust,” lisab ta.

Oi ei. Nahk naha vastas.

„Christian, ma …“

„Ana, palun. Me peame rääkima.”

Ma hakkan kohe nutma. Ei. „Christian, ma ... palun ... ma olen nii palju nutnud,” sosistan ma, püüdes oma tundeid valitseda.

„Oh, kallis, ei.” Ta pigistab mu kätt, ja enne kui ma arugi saan, olen ta süles. Ta käed on mu ümber ja nina mu juustes. „Ma nii igatsesin sinu järele, Anastasia,” sosistab ta.

Ma tahan ta embusest välja rabeleda, säilitada distantsi, aga ta käed on kõvasti minu ümber ja ta hoiab mind oma rinna vastas. Ma sulan. Oh, just siin ma olla tahangi.

Mu pea puhkab ta õla najal ja ta muudkui suudleb mu juukseid. Siin ongi mu kodu. Ta lõhnab puuvillase riide, dušigeeli ja mu lemmiklõhna – Christiani järele. Hetkeks luban ma endale kujutlust, et kõik läheb hästi, ja see leevendab mu hingehaavu.

Mõne minuti pärast peab Taylor auto kinni, ehkki me oleme veel linnas.

„Tule,” laseb Christian mu oma embusest lahti, „me oleme kohal.”

Mida?

„Kopteriplats – selle hoone katusel.” Christian viipab selgituseks ühe hoone suunas.

Muidugi. Charlie Tango. Taylor avab ukse ja ma ronin välja. Ta naeratab mulle soojalt ja onulikult ning see tekitab turvalise tunde. Ma naeratan talle samuti.

„Ma peaksin taskurätiku tagasi andma.”

„Jätke see endale, preili Steele, koos mu parimate soovidega.”

Ma punastan, kui Christian tuleb ümber auto ja ulatab mulle käe. Ta vaatab küsivalt Taylorile otsa, kelle pilk on täiesti emotsioonitu ja mittemidagiütlev.

„Üheksa?” küsib Christian.

„Jah, sir.”

Christian noogutab ja juhatab mu läbi topeltuste tohutusse fuajeesse. Ma mõnulen, tundes tema suurt kätt, ta pikki osavaid sõrmi ümber minu sõrmede. Ma tunnen tuttavat tõmmet – ma olen Ikaros, keda tõmbab päikese poole. Ma olen juba ära põlenud, ja ikka olen ma jälle siin.

Liftide juurde jõudes vajutab ta kutsunginuppu. Vilksan talle otsa vaadata ning ta näol on mõistatuslik poolnaeratus. Kui uksed avanevad, laseb ta mul käest lahti ja me astume lifti.

Uksed sulguvad ja ma riskin veel ühe pilguga. Ta vaatab mulle otsa, ja meie vahel õhus on tunda elektrit. See on käegakatsutav. Ma võin seda peaaegu maitsta, see pulseerib meie vahel ja tõmbab meid teineteise poole.

„Oh taevas,” ahmin ma õhku, sest see ehe külgetõmme on nii intensiivne.

„Mina tunnen seda ka,” ütleb ta, silmad tunnetest tulvil.

Iha koguneb minus, tume ja saatuslik. Christian võtab mu käest kinni ja silitab pöidlaga sõrmenukke, ja sügaval sisimas tõmbuvad mu lihased ülimalt meeldivalt kokku.

Kuidas on võimalik, et ta endiselt samaviisi mõjub?

„Palun ära huulde hammusta, Anastasia,” sosistab ta.

Ma vaatan talle otsa ja lasen huule lahti. Ma tahan teda. Siin ja praegu, liftis. Midagi pole muutunud.

„Sa tead, mida see minuga teeb,” pomiseb ta.

Oh, ta ihaldab mind ikka veel. Mu sisemine jumalanna lõpetab viis päeva kestnud mossitamise.

Järsku uksed avanevad ja nõidus kaob, ning me olemegi katusel. On tuuline ja vaatamata oma mustale jakile on mul külm. Christian paneb käe mulle ümber, tõmmates mu enda hõlma alla, ja me kiirustame kopteriplatsi keskele, kus seisab Charlie Tango, propeller aeglaselt tiirlemas.

Pikk blond kandilise lõuaga mees tumedas ülikonnas hüppab välja ja jookseb kummargil meie poole. Nad kätlevad Christianiga ja vahetavad üle rootorimüra karjudes mõned laused.

„Valmis, sir.“

„Kontrollitud?”

„Jah, sir.”

„Viid umbes poole üheksa paiku minema?”

„Jah, sir.”

„Taylor ootab sind ukse ees.”

„Tänan teid, härra Grey. Head reisi Portlandi. Ma’am.” Ta saluteerib mulle. Christian noogutab talle ning mind lahti laskmata suunab mu kopteri ukse juurde.

Sees tõmbab ta mu kindlalt rihmadega kinni. Ta saadab mulle teadva pilgu ja salapärase naeratuse.

„See peaks sind paigal hoidma,” pomiseb ta. „Ma pean ütlema, et mulle tõesti meeldib, kui sa oled niimoodi rihmadega kinni. Ära midagi puuduta.”

Ma lähen tulipunaseks ja ta silitab nimetissõrmega mu põske, enne kui mulle kõrvaklapid ulatab. Ma tahaksin sind ka puudutada, aga sa ei lase. Ma põrnitsen teda. Pealegi on ta rihmad nii kõvasti kinni tõmmanud, et ma ei saa end liigutada.

Ta istub oma kohale ja paneb end rihmaga kinni ning hakkab siis lennueelset kontrolli tegema. Ta on nii omas elemendis. See on väga ligitõmbav vaatepilt. Ta paneb klapid pähe ja vajutab lülitit, ning tiivikumüra lööb mu kõrvad korraks lukku.

Minu poole pöördudes vaatab ta mulle otsa. „Valmis, kallis?” Ta hääl tuleb kõrvaklappidest.

„Jah.”

Ta muigab oma poisilikku muiet. Oo – ma pole seda nii kaua näinud.

„Sea-Taci keskus, siin Charlie Tango Golf – Golf Echo hotell, valmis õhkutõusuks Portlandi PDX-i kaudu. Palun kinnitage, kuuldel.”

Keskuse dispetšeri hääl vastab, jagades instruktsioone.

„Selge, keskus, Charlie Tango valmis, side lõpp.” Christian vajutab kahte lülitit, haarab juhtkangist ning helikopter tõuseb aeglaselt ja sujuvalt õhtutaevasse.

Seattle ja mu sisikond langevad allapoole; meile avaneb imeline vaade.

„Me ajasime taga päikesetõusu, Anastasia, ja nüüd loojangut,” kostab ta hääl kõrvaklappidest. Ma pöördun üllatunult tema poole.

Mida ta silmas peab? Kas ta on tõesti lihtsalt romantiline? Ta naeratab ja ma naeratan talle ujedalt vastu.

„Nagu õhtupäiksega ikka, on praegu palju rohkem näha,” ütleb ta.

Viimane kord, kui me Seattle’isse sõitsime, oli pime, aga täna õhtul on vaade tõesti vapustav, nagu teisest maailmast. Me oleme kõige kõrgemate hoonete kohal ning tõuseme üha kõrgemale ja kõrgemale.

„Escala on näe, seal.” Ta osutab ühele hoonele. „Boeing on seal, ja seal näed sa Space Needle’it.”^[1.]

Ma ajan kaela õieli. „Ma pole seal kunagi käinud.”

„Ma võin sind sinna viia – me võime seal restoranis süüa.”

„Christian, me läksime lahku.”

„Ma tean, ma võin sind ikkagi sinna viia ja sulle süüa anda.” Ta vaatab mind altkulmu.

Ma vangutan pead ja punastan, tegelikult ma ei taha nii vaenulik olla. „Siin üleval on väga ilus, aitäh sulle.”

„Rabav, eks ju?”

„See on rabav, et sa nii hästi lennata oskad.”

„Kas see on meelitus, preili Steele? Aga ma olen mitmekülgselt andekas inimene.”

„Ma olen sellest täiesti teadlik, härra Grey.”

Ta pöörab ringi ja muigab, ja esimest korda pärast viit päeva tunnen kerget pingelangust. Võib-olla ei lähegi kõik nii halvasti.

„Kuidas uus töö tundub?”

„Tore, tänan küsimast. Huvitav.”

„Kuidas ülemus on?”

„Oh, täitsa tore.” Kuidas saaksin ma Christianile öelda, et Jack tekitab minus ebamugavust? Christian pöörab ringi ja silmitseb mind tähelepanelikult.

„Mis viga on?” küsib ta.

„Peale selle, mis on ilmselge, mitte midagi.”

„Mis on ilmselge?”

„Oh, Christian, sa oled vahel tõesti väga juhm.”

„Juhm? Mina? Ma pole kindel, kas ma lepin teie tooniga, preili Steele.”

„Noh, ära siis lepi.”

Ta huuled kerkivad naeratuseks. „Ma igatsesin su terava keele järele, Anastasia.”

Ma hingan korraks sügavalt sisse ja tahan hüüda: mina igatsesin sind – üleni – ja mitte ainult su keelt! Aga ma olen vait ja vahin üksisilmi välja sellest klaasakvaariumist, Charlie Tango tuuleklaasidest. Me lendame lõuna suunas. Loojang on meist paremal, päike madalal horisondi kohal – suur, hiilgav, tuleoranž – ja ma olen jälle Ikaros, kes tahab liiga lähedale lennata.

LOOJANG ON MEILE SEATTLE’ist saadik järgnenud, taeva opaalsed, roosad ja meresinised toonid aina segunevad, ning vaid emake loodus teab, kuidas. On selge karge õhtu ja Portlandi tuled vilguvad ja pilgutavad meile tervituseks silma, kui Christian hakkab helikopterit kopteriplatsile maandama. Me oleme Portlandis, selle kummalise pruunist tellisest hoone kohal, kust me vähem kui kolme nädala eest lahkusime.

Tundub, et nii vähe aega on mööda läinud. Ent ikkagi on mul selline tunne, nagu oleksin Christianit terve eluaja tundnud. Ta vajutab nuppe, Charlie Tango maandub, propellerid jäävad seisma ja lõpuks kuulen ma kõrvaklappidest vaid oma hingamist. Hmm. See meenutab mulle põgusalt elamusi, mida kogesin Thomas Tallise muusika saatel. Ma kahvatan. Ma tõesti ei taha seda praegu meenutada.

Christian vabastab end rihmadest ja kummardub, et minu omad avada.

„Tore reis, preili Steele?” küsib ta, hääl leebe, hallid silmad säramas.

„Jah, tänan väga, härra Grey,” vastan ma viisakalt.

„Noh, lähme siis selle poisi fotosid vaatama.” Ta sirutab mulle käe ja seda vastu võttes ronin ma Charlie Tangost välja.

Üks hallipäine habemega mees tuleb meid laialt naeratades tervitama – ma mäletan teda viimasest korrast, kui me siin olime.

„Joe.” Christian naeratab ja laseb mu käe lahti, et soojalt Joe kätt suruda.

„Hoia teda Stephani jaoks. Ta tuleb kaheksa-üheksa paiku.”

„Tehtud, härra Grey. Ma’am,” ütleb ta minu poole noogutades. „Teie auto ootab allkorrusel, sir. Oh, ja lift on korrast ära, te peate trepist minema.”

„Tänan sind, Joe.”

Christian võtab mul käest kinni ja me suundume tuletõrjetrepi poole.

„Sul veab, et ainult kolm korrust, selliste kontsadega,” pomiseb ta mulle halvakspanevalt.

Ta ei tee nalja.

„Kas sulle need saapad ei meeldi?”

„Mulle meeldivad need väga, Anastasia.” Ta pilk tumeneb ja ma näen, et ta tahab ilmselt veel midagi öelda, aga peatub. „Tule. Me lähme aeglaselt. Ma ei taha, et sa kukuksid ja kaela murraksid.”

GALERIISSE SÕITES VAIKIME MÕLEMAD. Mu ärevus on aina tõusnud ning ma taipan, et aeg, mille veetsime Charlie Tangos, oli vaikus enne tormi. Christian on vait ja mõtlik ... isegi nagu kardaks midagi; meie endine kerge meeleolu on läinud. Ma tahan nii palju öelda, aga see autosõit on liiga lühike. Christian vaatab mõtlikult aknast välja.

„José on ainult sõber,” pomisen ma.

Christian pöörab ringi ja vaatab mulle pingsalt otsa, silmad tumedad ja valvsad, neist pole võimalik midagi välja lugeda. Ta suu – oh, ta suu on nii segadusseajav. Ma mäletan seda endal – igal pool. Mu nahk kuumab. Ta nihutab end istmel ja kortsutab kulmu.

„Need kaunid silmad tunduvad su näos liiga suured, Anastasia. Palun luba mulle, et sa sööd.”

„Jah, Christian, ma söön,” vastan ma automaatselt, harjunult.

„Ma mõtlen seda tõsiselt.”

„Tõesti või?” Mu hääles kõlab halvakspanu. Ausõna, selle mehe jultumus – sellesama mehe, kes on mulle viimastel päevadel täielikke põrgupiinu valmistanud. Ei, see on vale. Ma ise olen endale põrgupiinu valmistanud. Ei. See on tema. Ma vangutan pead.

„Ma ei taha sinuga tülitseda, Anastasia. Ma tahan sind tagasi, ja ma tahan, et sa oleksid terve,” ütleb ta leebelt.

„Aga miski pole muutunud.” Sa oled ikka Viiskümmend Varjundit.

„Räägime tagasiteel. Me oleme kohal.”

Auto sõidab galerii ette ja Christian ronib välja, jättes mu hämmingusse. Ta avab mulle autoukse ja ma astun välja.

„Miks sa nii teed?” Mu hääl on valjem kui mulle meeldiks.

„Mida ma teen?” Christian on jahmunud.

„Ütled midagi sellist ja siis lihtsalt lõpetad selle jutu.”

„Anastasia, me oleme kohal. Sa tahtsid siia tulla. Käime näitusel ära, ja siis räägime. Ma ei taha eriti mingit stseeni tänaval.”

Ma vaatan ringi. Tal on õigus. See on liiga avalik koht.

„Hea küll,” pomisen ma tusaselt. Ta võtab mul käest kinni, ja me läheme sisse.

Me oleme ümberehitatud laohoones – tellisseinad, tumedast puust põrandad, valged laed ja valged torud. Ruum on õhurikas ja moodne ning inimesed kõnnivad galeriis ringi, lonksates veini ja imetledes José töid. Hetkeks mu mured kaovad, kui mõtlen, et José unistus on lõpuks täitunud. Tubli poiss, José!

„Tere õhtust ja tere tulemast José Rodrigueze näituse avamisele.” Meid tervitab noor naine, üleni mustas, väga lühikeste pruunide juustega, huuled erepunased ja suured võrud kõrvas. Ta vaatab põgusalt mind ja palju kauem kui vaja Christianit, seejärel pöördub jälle minu poole, pilgutades punastades silmi.

Mu kulm kerkib. Christian on minu – või oli. Ma püüan naist mitte vihaselt põrnitseda. Ta tähelepanu on nüüd minul.

„Oi, see oled sina, Ana. Me tahaksime sinu arvamust ka kuulda.” Naeratades ulatab ta mulle brošüüri ja juhatab meid laua juurde, millel on joogid ja snäkid.

„Sa tunned teda?” kortsutab Christian kulmu.

Ma raputan hämmeldunult pead.

Ta kehitab õlgu. „Mida sa juua tahad?”

„Ma võtaksin klaasi valget veini, tänan.”

Ta kulm kerkib, ent ta hoiab keele hammaste taga ja kõnnib baari suunas.

„Ana!”

José tuleb rutakalt läbi rahvasumma.

Püha taevas! Tal on ülikond seljas. Ta näeb hea välja ja naeratab mulle säravalt. Ta võtab mu oma embusesse ja kallistab kõvasti. Ja ma hoian end tagasi, et mitte nutma puhkeda. Mu sõber, mu ainus sõber, kuni Kate on ära. Mulle tulevad pisarad silma.

„Ana, mul on nii hea meel, et sa tulid,” sosistab ta mulle kõrva, vaikib hetke, ja mind endast pisut eemal hoides jääb mind pingsalt silmitsema.

„Mis on?”

„Kuule, kas sinuga on kõik korras? Sa näed, noh, kuidagi imelik välja. Dios mío, kas sa oled maha võtnud?”

Ma pilgutan silmi – tema ka veel. „José, minuga on kõik hästi. Mul on lihtsalt sinu üle nii hea meel. Palju õnne näituse puhul.” Mu hääl väriseb, nähes muret ta tuttaval näol, aga ma pean end kokku võtma.

„Kuidas sa tulid?” küsib ta.

„Christian tõi,” ütlen ma, äkitselt ettevaatlik.

„Oh.” José nägu läheb pikaks ja ta laseb mu lahti. „Kus ta on?”

Ta ilme muutub süngeks.

„Seal, ta läks juua tooma.” Ma osutan Christiani suunas, kes seisab järjekorras ja vestleb kellegagi. Christian tõstab silmad ja me pilgud kohtuvad. Ja vaadates üksisilmi seda võimatult ilusat meest, kes vaatab ainiti mind mingi kummalise emotsiooniga, olen ma põgusaks hetkeks täiesti halvatud. Ta pilk on kuum, see põletab mind, ja me oleme kadunud hetkesse, vaadates teineteisele otsa.

Püha müristus ... See ilus mees tahab mind tagasi, ja sügaval mu sees avaneb aeglaselt helge rõõm, nagu lehtertapp varasel koidikul.

„Ana!” José hääl tõmbab mu lummusest välja, tagasi käesolevasse hetke. „Mul on nii hea meel, et sa tulid – kuule, ma peaksin sind hoiatama …“

Äkitselt lõikab ta jutu läbi preili Lühijuuks Punahuul. „José, Portland Printzi ajakirjanik on kohal, et sinuga intervjuud teha. Tule.” Ta naeratab mulle viisakalt.

„Superlahe. Ma olen nüüd kuulus,” muigab ta, ja ma lihtsalt pean talle laialt naeratama – ta on nii õnnelik. „Hiljem otsin su üles, Ana.” Ta suudleb mind põsele ja ma jälgin, kuidas ta kiirustab noore naise juurde, kes seisab pika kõhetu fotograafi kõrval.

Vaatan José fotosid, mõned on tohututele kangastele kantud, ja on nii mustvalgeid kui ka värvilisi. Paljud maastikud on ebamaiselt ilusad. Ühel, mis on võetud Vancouveris järve ääres, on varane õhtutund, roosad pilved peegelduvad vaiksel veel. Hetkeks haaravad foto vaikus ja rahu mu üleni endasse. See on vapustav.

Christian tuleb minu juurde ja ulatab mulle klaasi valget veini.

„Kas see vastab su standarditele?” Mu hääl kõlab normaalsemalt.

Ta vaatab mulle küsivalt otsa.

„Vein.”

„Ei. Sellistel üritustel väga harva. See poiss on päris andekas, eks?” Christian imetleb järvefotot.

„Miks ma siis muidu palusin tal sinust portree teha?” Ma ei saa midagi parata, et mu hääles on uhkusenoot. Ta silmad liiguvad tema tundeid reetmata fotolt mulle.

„Christian Grey?” Portland Printzi fotograaf läheneb Christianile. „Kas ma võin ühe pildi teha, sir?”

„Muidugi.” Christian varjab kulmukortsutust. Ma astun tagasi, aga ta haarab mul käest kinni ja tõmbab enda kõrvale. Fotograaf vaatab meid, suutmata üllatust tagasi hoida.

„Härra Grey, tänan teid.” Ta teeb paar fotot. „Preili ...?” küsib ta.

„Steele,” vastan ma.

„Tänan teid, preili Steele.” Ta kiirustab minema.

„Ma otsisin Internetist pilte, kus sa oleksid koos kaaslasega. Seal pole ühtegi. Sellepärast Kate mõtleski, et sa oled gei.”

Christiani suu kõverdub naeratuseks. „See selgitab sinu sobimatut küsimust. Ei, kaaslased pole minu rida – ainult sina. Aga sa tead seda.” Ta silmad säravad siiralt.

„Nii et sa ei vii kunagi oma ...” – ma vaatan närviliselt ümberringi, et ega keegi meid pealt ei kuule – „… alistujaid välja?”

„Vahel viin. Mitte seltskonda. Poodidesse.” Ta kehitab õlgu ja ta pilk ei lahku minu omast.

Oh, ta on nendega lihtsalt mängutoas – Punases Piinatoas ja oma korteris.

„Sa oled mu ainus kaaslane, Anastasia,” sosistab ta.

Ma punastan ja vahin ainiti oma sõrmi. Omal kombel ta tõesti hoolib minust.

„Su sõber siin paistab olevat rohkem maastike, mitte portreede tegija. Vaatame ringi.” Ta sirutab mulle käe ja ma võtan selle vastu.

Me kõnnime veel mõnest tööst mööda ja ma märkan paari, kes noogutavad mulle laialt naeratades, nagu nad tunneksid mind. Võib-olla käituvad nad nii seepärast, et ma olen koos Christianiga, ent üks noormees vahib mind lausa pealetükkivalt. Imelik.

Me pöörame nurga taha ja ma saan aru, miks mind imelikult vaadatakse. Otsaseinas on seitse tohutut portreed – minust.

Ma vahin neid tuimalt, juhmistunult, ja veri valgub mulle näkku. Mina: mossitamas, naermas, kulmu kortsutamas, tõsisena, lõbusana. Kõik super lähedalt, kõik mustvalged.

Püha müristus! Ma mäletan, et José mässas mõnel korral kaameraga, kui ta külas käis või kui ma temaga autojuhina ja assistendina kaasas olin. Ta tegi paar plõksu, või nii ma arvasin. Mitte selliseid pealetükkivalt avameelseid pilte.

Christian vahib paigale tardunult ükshaaval kõiki neid pilte.

„Tundub, et ma pole ainuke,” pomiseb ta mõistatuslikult ja ta suu on nagu kriips.

Ma arvan, et ta on vihane.

„Vabanda mind,” ütleb ta, naelutades oma ereda halli pilguga mu paigale. Ta pöörab ringi ja seab sammud vastuvõtulaua suunas.

Mis tal nüüd viga on? Ma vaatan hüpnotiseeritult, kui ta räägib žestikuleerides preili Lühijuuks Punahuulega. Ta võtab välja rahakoti ja sellest krediitkaardi.

Põrguvärk. Ilmselt ostis ta mingi pildi neist ära.

„Tere. Sina oled muusa? Need fotod on vapustavad,” ehmatab mind üks säravblondi sasipeaga noormees. Siis tunnen kätt oma õlal – Christian on tagasi.

„Sul on vedanud.” Blond Sasipea muigab Christianile otsa vaadates, kes vastab talle külma pilguga.

„On küll,” pomiseb ta süngelt, tõmmates mind kõrvale.

„Kas sa ostsid just praegu ühe pildi ära?”

„Ühe?” turtsatab ta neilt silmi pööramata.

„Sa ostsid rohkem kui ühe?”

Ta pööritab silmi. „Ma ostsin need kõik, Anastasia. Ma ei taha, et mingid võõrad sind oma kodus iharalt vahivad.”

Mu esimene reaktsioon on naerma hakata. „Parem vahiksid ise?” pilkan ma.

Ta vaatab mulle otsa, mu jultumus tabab kümnesse, aga ta püüab varjata, et see teeb talle nalja.

„Ausalt öelda, jah.”

„Pervert,” ütlen ma talle hääletult huuli liigutades ja püüan naeratust tagasi hoida.

Ta suu kukub lahti ja nüüd on ilmselge, et see talle lõbu pakub. Ta hõõrub mõtlikult lõuga.

„Ei saa sellele hinnangule vastu vaielda, Anastasia.” Ta vangutab pead ja ta silmad mahenevad ning neisse ilmub lustakus.

„Ma arutaksin seda sinuga hiljem, aga ma olen kirjutanud alla lepingule, mida ei tohi avalikustada.”

Ta ohkab mind ainiti vaadates ja ta silmad tumenevad. „Mida ma küll su suuga teeksin,” pomiseb ta.

Ma hingan sügavalt sisse, teades väga hästi, mida ta silmas peab. „Ära ole toores.” Ma püüan kõlada šokeeritult ja õige pisut olengi. Kas ta ei tunne üldse mingeid piire?

Ta muigab mulle osa vaadates, ja kortsutab siis kulmu.

„Sa oled nendel fotodel nii muretu, Anastasia. Ma ei näe sind sellisena just väga sageli.”

Mida? Oo! Teemamuutus – mängulisest tõsiseks.

Ma punastan ja vahin oma sõrmi. Ta kallutab mu pea taha, ja ma ahmin ta sõrmede puudutust tundes õhku.

„Ma tahan, et sa oleksid minuga koos olles samuti muretu,” sosistab ta. Lustakus on ta häälest kadunud.

Sügaval mu sees koguneb ootusärevus. Aga kuidas see võimalik oleks? Meil on nii palju erimeelsusi.

„Sa pead mu hirmutamise järele jätma, kui sa seda tahad,” nähvan ma.

„Sa pead õppima minuga suhtlema ja ütlema mulle, mida sa tunned,” nähvab ta vastu, silmad hiilgamas.

Ma hingan sügavalt sisse. „Christian, sa tahtsid mind alistujaks. Selles meie probleem ongi. Sa meilisid mulle ükskord definitsiooni, milline alistuja olema peab.” Ma vaikin, püüdes sõnastust meelde tuletada. „Minu mäletamist mööda olid need omadused,” ja ma loetlen, „kuulekas, kergesti juhitav või mõjutatav, nõustuv, järeleandlik, passiivne, tagasitõmbunud, kannatlik, sõnakuulelik, taltsas, allaheitlik. Ma ei tohtinud sulle otsa vaadata, kui sa polnud mulle selleks luba andnud. Mida sa minust siis ootad?” sisistan ma talle.

Korts ta kulmude vahel süveneb, aga ma räägin edasi.

„Sinuga koos olles olin ma kogu aeg segaduses. Sa ei taha, et ma sulle vastu vaidleksin, aga samas sulle jälle meeldib mu „terav keel”. Sa tahad kuulekust, ja vahel mitte, et mind siis karistada. Ma lihtsalt ei tea, milline tuju sul parasjagu on.”

Ta kissitab silmi. „Tubli, hästi tehtud nagu alati, preili Steele.” Ta hääl on jäine. „Tule, lähme sööma.”

„Me oleme siin ainult pool tundi olnud.”

„Sa oled fotod ära näinud, oled selle poisiga rääkinud.”

„Ta nimi on José.”

„Sa oled Joséga rääkinud – selle mehega, kes viimane kord, kui ma teda nägin, tahtis suruda oma keelt sinu vastupunnivasse suhu, kui sa olid purjus ja sul oli süda paha,” uriseb ta.

„Tema pole mind kunagi löönud,” annan ma vastulöögi.

Christian põrnitseb mind, raev igast poorist välja immitsemas. „See on löök allapoole vööd, Anastasia,” sosistab ta ähvardavalt.

Ma punastan ja Christian tõmbab käega läbi juuste, võideldes vaevu tagasihoitud vihaga. Ma vaatan talle otsa.

„Ma viin su sööma. Sa lihtsalt närbud mu silme all. Leia see poiss üles ja ütle talle head aega.”

„Aga ma tahan veel siin olla.”

„Ei. Mine. Kohe. Ütle head aega.”

Ma põrnitsen teda ja mu veri läheb keema. Härra Neetud Kontrollifriik. Vihane on hea olla. Parem kui pisarais. Ma kisun oma pilgu temalt lahti ja libistan Joséd otsides üle ruumi.

Ta on vestlushoos noorte naistega, kes seisavad poolringis ümber tema. Ma kõnnin väärikalt tema poole, Viiekümnest eemale. Lihtsalt sellepärast, et ta mu siia tõi, pean ma tegema, nagu ta ütleb? Keda põrgut ta endast õige kujutab?

Tüdrukud ootavad José igat sõna nagu kuldmuna. Üks neist ahmib õhku, kui ma lähenen, tundes kahtlemata mind portreede järgi ära.

„José.”

„Ana. Vabandage mind, tüdrukud.” José naeratab neile ja paneb mulle käe ümber, ning see teeb mulle nalja – José on nii lahe, püüab neidudele muljet avaldada.

„Sa tundud olevat vihane,” ütleb ta.

„Ma pean minema,” pomisen ma tõrksalt.

„Sa alles tulid.”

„Ma tean, aga Christian peab tagasi minema. Pildid on fantastilised, José – sa oled väga andekas.”

Ta naeratab säravalt. „Nii tore oli sind näha.”

José haarab mu oma embusesse ja keerutab mind ringi, nii et ma näen üle galerii Christianit. Talle ei paista põrmugi meeldivat, et olen José käte vahel. Väga mõõdetud liigutusega põimin ma käed José kaela ümber. Ma arvan, et Christian annab otsad. Ta pilk muutub süngeks, kurjakuulutavaks, ja ta hakkab aeglaselt meie poole tulema.

„Aitäh, et sa mind mu portreede suhtes hoiatasid,” pomisen ma.

„Kurat. Anna andeks, Ana. Ma oleksin pidanud sulle ütlema. Kas need meeldisid sulle?”

„Ee ... ma ei tea,” vastan ma siiralt, sest selle peale pole ma jõudnud veel mõeldagi.

„Noh, need kõik on ära müüdud, nii et kellelegi need meeldivad. Jube lahe! Sa oled plakatitüdruk.” Ta kallistab mind veel kõvemini, ja õnneks ta ei näe, millise ilmega Christian meie poole sammub.

José laseb mu lahti. „Ära ära kao, Ana. Oi, härra Grey, tere õhtust.”

„Härra Rodriguez, väga muljetavaldav.” Christian on jäiselt viisakas. „Mul on kahju, et me ei saa kauemaks jääda, ent me peame hakkama Seattle’isse tagasi sõitma. Anastasia?”

Ta rõhutab kergelt sõna „me” ja võtab samal ajal mu käe.

„Hüvasti, José. Palju õnne veel kord.” Ma annan talle kiiresti põse peale musi ja enne kui arugi saan, tirib Christian mind juba õue. Ma tean, et ta keeb vaikselt raevust, ent mina samuti.

Ta vaatab tänaval kiiresti ühele ja teisele poole, seejärel seab suuna vasakule ja tõmbab mind äkki kõrvaltänavasse, surudes mu järsku vastu seina. Ta võtab mu näo käte vahele, sundides mind vaatama oma tulistesse otsusekindlatesse silmadesse.

Ma ahmin õhku, ja ta suu on kohe mu suul. Ta suudleb mind raevukalt. Me hambad põrkuvad põgusalt kokku ja seejärel on ta keel mu suus.

Iha vallandub kogu mu kehas nagu 4. juuli tulevärk, ja ma suudlen teda, vastates ta kirele, mu käed on ta juustes ja tirivad neid kõvasti. Ta oigab madalal seksikal häälel kurgupõhjast, ja see kajab minus vastu, ning seejärel liigub ta käsi mööda mu keha alla kuni reie ülaosani, ning ta sõrmed suruvad end mu ihusse ploomikarva kleidi all.

Ma valan kogu oma viimaste päevade ängi ja südamevalu meie suudlusesse, ja mind rabab nagu välk selgest taevast teadmine – just selsamal pimestaval kirehetkel –, et tema teeb sedasama, tema tunneb sedasama.

Ta katkestab suudluse ja ahmib õhku. Ta silmad säravad ihast, pannes kuuma vere mu kehas veelgi kiiremini pulseerima. Ka mina ahmin õhku.

„Sa. Oled. Minu. Oma,” uriseb ta, rõhutades igat sõna. Ta tõukab end minust eemale ja lõdvestab end, nagu oleks ta äsja maratoni jooksnud.

„Jumala pärast, Ana.”

Ma toetan end hingeldades seina vastu ja püüan oma keha mässavat reaktsiooni vaigistada ja tasakaalu tagasi saada.

„Mul on kahju,” sosistan ma, kui olen pisut rahunenud.

„Peabki olema. Ma tean, mida sa tegid. Kas sa tahad seda fotograafi, Anastasia? Selge see, et tal on sinu vastu tunded.”

Ma punastan ja raputan süüdlaslikult pead. „Ei. Ta on lihtsalt sõber.”

„Ma olen kogu oma elu jooksul püüdnud vältida mis tahes äärmuslikke emotsioone. Ent sina ... sa tood minus esile tunded, mis on mulle täiesti võõrad. See on väga ...” Ta kortsutab kulmu, otsides õiget sõna.

„Rahutukstegev. Mulle meeldib tugev enesekontroll, Ana, ja sinuga koos see lihtsalt …” – ta ilme on pinev – „… haihtub.” Ta rehmab nõrgalt käega, tõmbab siis sõrmedega läbi juuste ja hingab sügavalt sisse, ning siis haarab mul käest.

„Tule, me peame rääkima, ja sina pead sööma.”

1 184 m kõrgune torn, Seattle’i sümbol. Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]