Читать книгу Viiskümmend vabastatud varjundit - E. L. James - Страница 10

Ma vaatan õudusega punaseid märke oma rindadel. Maasikad! Mul on maasikad! Ma olen abielus Ameerika Ühendriikide ühe lugupeetavama ärimehega, ja ta on teinud mulle kuramuse maasikad. Kuidas ma ei tundnud seda? Ma punastan. Tegelikult tean ma täpselt, miks härra Orgasmiline kasutas minu peal oma pneumomotoorseid seksioskusi.

Mu alateadvus piilub üle oma poolkuukujuliste prillide ja naksutab halvakspanuga keelt, ning mu sisemine jumalanna suigub oma lamamistoolis, mängust täiesti väljas. Ma vahin oma peegelpilti. Mu randmetel on käeraudadest punased randid. Pole mingit kahtlust, et need lähevad siniseks. Ma uurin oma pahkluid – veel rohkem rante. Püha taevas, ma näen välja, nagu oleksin mingi avarii läbi teinud. Ma põrnitsen ennast, püüdes iseennast ära tunda. Mu keha on viimasel ajal nii teistsugune. See on muutunud sellest ajast, kui ma temaga tuttavaks sain... ma olen läinud saledamaks, ma olen paremas vormis, mu juuksed läigivad ja on hästi lõigatud. Mu küüned on maniküüritud, varbaküüned pediküüritud, mu kulmud on piiratud ja kenasti kujundatud. Esimest korda elus olen ma hästi hoolitsetud – kui välja arvata need hirmsad armuhammustused.

Ma ei taha praegu mingist enda eest hoolitsemisest mõeldagi. Olen liiga vihane. Kuidas ta tohib mind niimoodi ära märgistada, nagu mingi teismeline. Meie lühikese koosoldud aja jooksul pole ta mulle kunagi varem maasikaid teinud. Ma näen kohutav välja. Ma tean, miks ta seda tegi. Kuradi kontrollifriik. Õigus! Mu alateadvus paneb käed oma väikesele rinnale risti – seekord on Christian liiga kaugele läinud. Ma lähen vannitoast garderoobi, heitmata tema suunas pilkugi. Ma libistan end hommikumantlist välja ja tõmban jalga dressipüksid ning panen topi selga. Ma teen patsi lahti, võtan tualettlaualt harja ja kammin juukseid.

„Anastasia,” hüüab Christian, ja ma kuulen ta hääles ärevust. „Kas kõik on hästi?”

Ma ei tee temast väljagi. Kas kõik on hästi? Ei ole. Pärast seda, mis ta minuga teinud on, ei saa ma ilmselt trikoodki kanda, rääkimata oma naeruväärselt kallitest bikiinidest, ja seda terve mesinädalate aja. See mõte ajab mind äkki maruvihaseks. Kuidas ta julgeb? Ma veel näitan talle, kas kõik on korras. Ma keen vihast. Mina võin ka käituda nagu teismeline! Ma astun tagasi magamistuppa, viskan teda harjaga, pööran ringi ja lahkun – aga mitte enne, kui olen näinud ta rabatud ilmet ja välkkiiret reaktsiooni, kui ta pea kaitseks käe tõstab, nii et hari lendab kahjuks üle ta käe voodile.

Ma torman kajutist välja, ronin trepist üles välja tekile ja pagen reelingu juurde. Mul on rahunemiseks ruumi vaja. On pime ja õhk on meeldivalt soe. Tuul toob endaga Vahemere lõhna ning kaldalt jasmiini ja bugenvillea aroome. Fair Lady libiseb kergelt üle rahuliku koobaltsinise mere ja ma toetan küünarnukkidega reelingule, vaadates kauget kallast, kus säravad tillukesed plinkivad tuled. Ma hingan sügavalt sisse ja hakkan aegamööda rahunema. Ma tean, et ta on mu selja taga, enne kui teda kuulen.

„Sa oled minu peale vihane,” sosistab ta.

„Tõsi või, Sherlock!”

„Kui vihane?”

„Skaalal ühest kümneni olen ma viiekümne juures. Sobib?”

„Nii vihane.” Ta tundub olevat üllatunud ja samas avaldab see talle muljet.

„Jah. Ma võiksin kätega kallale tulla,” ütlen ma läbi kokkusurutud hammaste.

Ma pöördun ja jään teda põrnitsema, tema on vait ning vaatab mind valvsal pilgul vastu, silmad pärani. Ma tean ta ilmest ja sellest, et ta pole püüdnud mind puudutada, et tal on pind jalge alt kadunud.

„Christian, sa pead loobuma mind sõnakuulmisele sundimast. Sa tegid mulle rannas asja selgeks. Väga tõhusalt, nagu ma mäletan.”

Ta kergitab kergelt õlgu. „Noh, sa ei võta enam oma ülemist osa ära,” pomiseb ta pahuralt.

Ja see õigustab, mis ta mulle tegi? Ma vahin teda tigedalt. „Mulle ei meeldi, kui sa minu peale märke jätad. Noh, vähemalt mitte nii palju. Karm keeld!” sisistan ma.

„Mulle ei meeldi, et sa avalikus kohas riided ära võtad. See on minu karm keeld,” uriseb ta.

„Ma arvan, et selle oleme me selgeks teinud,” sisistan ma läbi hammaste. „Vaata mind!” Ma tõmban pluusi üles ja paljastan rinnad.

Christian vaatab mind, ta silmad ei lahku mu näolt ning ta ilme on valvas ja ebakindel. Ta pole harjunud mind nii vihasena nägema. Kas ta ei näe, mis ta on teinud? Kas ta ei saa aru, kui naeruväärne see on? Ma tahan ta peale karjuda, ent hoian end tagasi – ma ei taha teda liiga kaugele viia. Taevas teab, mis ta võib teha. Lõpuks ta ohkab ja tõstab alistuvalt ning lepitust otsivalt käed.

„Hästi,” ütleb ta vaigistavalt. „Ma saan aru.”

Halleluuja!

„Tore!”

Ta tõmbab käega läbi juuste. „Anna andeks. Palun ära ole minu peale vihane.” Lõpuks näib ta kahetsevat – ja kasutab mu enda sõnu.

„Sa oled vahel ikka selline poisike,” noomin ma teda tõrksalt, aga mu häälest on tunda, et ma ei taha enam tülitseda, ja ta teab seda. Ta astub lähemale ja tõstab kõhklevalt käe, et juuksesalku mu kõrva taha seada.

„Ma tean,” tunnistab ta leebelt. „Mul on palju õppida.”

Mulle meenuvad doktor Flynni sõnad... Emotsionaalses mõttes on Christian teismeline. Tal jäi see faas elus täiesti vahele. Ta on kogu energia suunanud ärimaailmas edu saavutamisele, ja see on õnnestunud üle ootuste. Ta emotsionaalne maailm peab sellele järele jõudma.

Mu süda pehmeneb pisut.

„Meil mõlemal on.” Ma ohkan ja tõstan kõhklevalt käe ning panen ta südame peale. Ta ei võpata nagu varem, ent jäigastub. Ta paneb oma käe minu käele ja naeratab oma ujedat naeratust.

„Ma sain just aru, et sa sihid hästi, proua Grey. Ma poleks muidu aru saanud, et ma sind alahindasin. Sa üllatad mind alati.”

Ma kergitan tema suunas kulmu. „Laskmistreeningud Rayga. Ma viskan ja lasen hästi, härra Grey, ja sul oleks kasulik seda meeles pidada.”

„Ma kavatsen seda teha, proua Grey, või siis hoolitsen selle eest, et kõikvõimalikud visatavad asjad on kinni naelutatud ja relva juurde sa ei pääse.” Ta muigab.

Ma vastan talle samuti muigega ja kissitan silmi. „Ma olen leidlik.”

„Oled küll,” sosistab ta ja laseb mu käe lahti ning võtab minu ümbert kinni. Ta tõmbab mu enda vastu ja peidab nina mu juustesse. Ma põimin käed talle ümber, hoian teda enda lähedal ja tunnen, kuidas ta keha pingest vabaneb, kui ta mind nuusib.

„Kas ma sain andeks?”

„Aga mina?”

Ma tajun, et ta naeratab. „Jah,” vastab ta.

„Hästi.”

Me seisame teineteise embuses ja ma olen oma tusatuju unustanud. Ta lõhnab tõesti hästi, mis siis, et poisike. Ma ei suuda talle vastu panna.

„Süüa tahad?” küsib ta natukese aja pärast. Mul on silmad kinni ja mu pea on ta rinnal.

„Jah. Ma olen nälga suremas. Kogu see... ee... tegevus on mulle söögiisu tekitanud. Aga ma pole õhtusöögiks riides.” Ma olen kindel, et mu dressid ja topp panevad söögitoas kulmu kortsutama.

„Minu meelest näed sa hea välja, Anastasia. Pealegi, see paat on nädal aega meie kodu. Me võime riides olla, nagu tahame. Võta seda nagu eriti vaba riietuse teisipäeva Prantsuse Rivieras. Niikuinii oli mul mõttes, et võiksime tekil süüa.”

„Jah, see mulle meeldiks.”

Ta suudleb mind – siira anna-andeks-suudlusega – ja siis kõnnime me käsikäes vööri, kus meid ootab gazpacho-supp.

STJUUARD SERVEERIB MEILE KREEMBRÜLEED ja lahkub diskreetselt.

„Miks sa mu juuksed alati patsi paned?” küsin ma Christiani käest uudishimulikult. Me istume laua ääres teineteise kõrval, jalad vastamisi. Ta käsi magustoidulusikaga tardub hetkeks, ja ta kortsutab kulmu.

„Ma ei taha, et su juuksed millegagi kokku saaksid,” ütleb ta vaikselt ja on hetkeks omades mõtetes. „Ilmselt harjumus,” ütleb ta. Äkki lähevad ta silmad suureks ja on tulvil ärevust.

Mis talle nüüd meelde tuli? See on ilmselt midagi valusat, mingi mälestus varasest lapsepõlvest. Ma ei taha et ta seda meenutaks. Ettepoole kummardudes panen ma nimetissõrme ta suule.

„Ei, see pole oluline. Ma ei peagi teadma. Ma olin lihtsalt uudishimulik.” Ma naeratan talle soojalt ja kindlalt. Ta ilme on valvas, aga hetke pärast lõdvestub ta silmanähtavalt, kergendustunne on ilmne. Ma küünitan ta suunurka suudlema.

„Ma armastan sind,” pomisen ma, ja ta naeratab südantlõhestavalt ujedat naeratust, ning ma sulan. „Ma armastan sind alati, Christian.”

„Ja mina sind,” ütleb ta tasa.

„Vaatamata mu sõnakuulmatusele?” kergitan ma kulmu,

„Just su sõnakuulmatuse pärast, Anastasia.” Ta muigab.

Ma pistan lusika magustoidu karamellivaapa ja vangutan pead. Sellest mehest pole küll kunagi võimalik aru saada. Hmm, see kreembrülee on oivaline.

KUI STJUUARD ON MEIE MAGUSTOIDUTALDRIKUD ära koristanud, võtab Christian veinipudeli ja täidab uuesti mu klaasi. Ma vaatan ringi, et kas me oleme ikka üksi ja küsin: „Miks ma ikkagi ei tohtinud vannituppa minna?”

„Sa tahad tõesti teada?” Ta naeratab ühe suupoolega ning ta silmad hiilgavad üleannetult.

„Tahan jah.” Ma silmitsen teda läbi ripsmete ja võtan sõõmu veini.

„Mida täiem on su põis, seda intensiivsem on orgasm, Ana.”

Ma punastan. „Aaa, selge.” Püha taevas, see selgitab nii mõndagi.

Ta muigab liigagi teadvalt. Kas ma pean alati härra Seksperdile alla jääma?

„Jah. Noh...” Ma püüan meeleheitlikult leida mõnda muud teemat. Tal hakkab minust kahju.

„Mida sa täna õhtul veel teha tahad?” Ta kallutab pea küljele ja naeratab.

Mida iganes sina tahad, Christian. Katsetada su teooriat jälle praktikas? Ma kehitan õlgu.

„Ma tean, mida mina teha tahan,” pomiseb ta. Ta võtab veiniklaasi, tõuseb ja ulatab mulle käe. „Tule.”

Ma võtan ta käe vastu ja me lähme peasalongi.

Ta iPod on tualettlaual. Ta lülitab selle sisse ja valib laulu.

„Tantsi minuga.” Ta võtab mu käte vahele.

„Kui sa just peale käid.”

„Ma käin peale, proua Grey.”

Kõlab voogav kaunis meloodia. On see ladina rütm? Christian muigab ja hakkab liikuma, tõstab mu põrandalt lahti ja tantsib minuga mööda salongi.

Laulja hääl on nagu soe sulakaramell. Ma tean seda laulu, aga ei suuda meenutada, kes laulab. Christian kallutab mind taha, ja ma kiljatan üllatusest ning hakkan itsitama. Ta naeratab, silmad lustakad. Seejärel tõstab ta mu üles ja keerutab ringi.

„Sa tantsid nii hästi,” ütlen ma. „Nii oskaks nagu minagi tantsida.”

Ta naeratus on nagu sfinksil, aga ta ei ütle midagi ja mu peast käib käbi mõte, et äkki meenutab ta Mrs Robinsoni... Naist, kes õpetas ta tantsima – ja keppima. Ta polegi mulle mõnda aega meelde tulnud. Christian pole teda oma sünnipäevast saadik maininud ja nii palju kui mina tean, on nende ärisuhted läbi. Mul tuleb vastumeelselt tunnistada, et ta oli pagana hea õpetaja.

Christian kallutab mind jälle ja suudleb põgusalt huultele.

„Ma igatsen su armastust,” pomisen ma, korrates laulusõnu.

„Ma rohkem kui igatsen su armastust,” ütleb ta ja kallutab mind veel kord. Siis laulab ta sõnu mulle vaikselt kõrva, nii et ma nõrken ta käte vahel.

Lugu lõpeb ja Christian vaatab mulle otsa, silmad tumedad ja hiilgavad, neis pole enam naerusädemeid, ja ma olen äkki hingetu.

„Tuled minuga voodisse?” sosistab ta, ning see on palve kogu südamest, mis läheb mulle otse südamesse.

Christian, ma ütlesin jah – kaks ja pool nädalat tagasi. Aga ma tean, et see on tema viis andeks paluda ja kindel olla, et pärast tüli on meie vahel kõik hästi.

KUI MA ÄRKAN, PAISTAB illuminaatorist päike, ning vee värelevad mustrid peegelduvad kajutilael. Christianit pole kusagil näha. Ma sirutan end ja naeratan. Hmm... Ma lepiksin mis tahes ajal karistusseksiga, millele järgneb leppimisseks. Ma mõtisklen selle üle, kuidas on minna voodisse kahe erineva mehega – vihase Christiani ja armsa luba-ma-hüvitan-selle-sulle-Christianiga. Raske otsustada, kumb mulle rohkem meeldib.

Ma tõusen ja suundun vannituppa. Ust avades leian ma sealt Christiani, kes ajab habet, alasti, kui mitte arvestada rätikut puusade ümber. Ta pöörab ringi ja lööb näost särama ning mu tulek ei häiri teda sugugi. Ma olen avastanud, et Christian ei lukusta kunagi ust, kui ta on üksi – selle põhjus on kainestav ja ma ei taha sellesse süveneda.

„Tere hommikust, proua Grey,” ütleb ta, kiirates endast head tuju.

„Tere hommikust ise ka.” Ma naeratan talle vastu ja vaatan, kuidas ta habet ajab. Mulle meeldib seda jälgida. Ta tõstab habet ajades lõua üles ja tõmbab pikkade tõmmetega lõua alt, ja ma avastan, et kordan tahtmatult ta liigutusi. Ma tõmban ülemise huule alla just nagu tema, et vuntse ajada. Ta pöörab ringi ja muigab, pool nägu habemeajamisvahuga kaetud.

„Naudid vaatemängu?” küsib ta.

Oh, Christian, ma võiksin sind tundide viisi vaadata. „Üks mu lemmikuid üle aegade,” pomisen ma ning ta kummardub ja suudleb mind kiiresti, määrides mu näo habemeajamisvahuga kokku.

„Kas ajan sul ka?” sosistab ta üleannetult ja tõstab žiletiaparaadi.

Ma torutan huuli. „Ei,” pomisen ma, teeseldes mossitamist. „Ma ajan järgmine kord.” Mulle tuleb meelde, kuidas Christian Londonis rõõmustas, olles avastanud, et sel ajal kui ta kohtumisel oli, ajasin mina uudishimust oma häbemekarvad ära. Muidugi polnud ma teinud seda härra Täpse kõrgete standardite järgi...

_________

„Mida kuradit sa teinud oled?” hüüab Christian. Ta on kohutatud ja lõbustatud. Oleme Piccadilly lähedal asuvas Brown’s hotellis, ja ta tõuseb voodis istukile, paneb voodi kõrval lambi põlema ja vaatab mind, suu ehmunud O. On kesköö. Ma punastan nii, et lähen mängutoa linade värvi ja püüan satiinöösärki alla tõmmata, et ta ei näeks. Ta haarab mul käest kinni.

„Ana!”

„Ma – ee... ajasin karvu.”

„Ma näen. Miks?” Ta suu on kõrvuni.

Ma katan näo kätega. Miks mul nii piinlik on?

„Kuule,” ütleb ta leebelt ja võtab mu käed näo eest ära. „Ära peida end.” Ta hammustab huulde, et mitte naerma hakata. „Räägi mulle. Miks?” Ta silmades tantsivad naerusädemed. Miks see tema arust nii naljakas on?

„Ära naera mu üle.”

„Ma ei naeragi su üle. Vabandust. Mulle... meeldib,” ütleb ta.

„Oh...”

„Räägi mulle. Miks?”

Ma hingan sügavalt sisse. „Täna hommikul, kui sa olid kohtumisele läinud, käisin ma duši all ja mulle tulid kõik su reeglid meelde.”

Ta pilgutab silmi. Lõbusus on ta ilmest kadunud ja ta silmitseb mind kõhklevalt.

„Ja ma meenutasin neid ükshaaval ja ma mõtisklesin nende üle, ja mulle tuli meelde see ilusalong, ja ma mõtlesin... et see meeldib sulle. Ma polnud küllalt julge, et vahatada.” Mu hääl vaibub sosinaks.

Ta vahib mind üksisilmi, silmad hiilgamas – seekord mitte sellepärast, et mu tobedus teda lõbustab, vaid armastusest.

„Oh, Ana,” sosistab ta. Ta kummardub ja suudleb mind õrnalt. „Sa oled mu ära nõidunud,” sosistab ta mu huulte vastas ja suudleb mind jälle, võttes mu näo käte vahele.

Hetke pärast tõmbub ta eemale ja nõjatub ühele küünarnukile. Jälle paistab see teda lõbustavat.

„Ma mõtlen, et peaksin su käsitööd korralikult uurima, proua Grey.”

„Mida? Ei.” Kas ta teeb nalja! Ma katan end kinni, kaitstes piirkonda, kus olin hiljuti lageraiet teinud.

„Oi ei, ära tee, Anastasia.” Ta võtab mu käed ja tõmbab eemale, tuleb kärmelt mu jalgade vahele ja surub mu käed külgedele. Ta heidab mulle kõrvetava pilgu, mis võiks heaks tulehakatiseks olla, aga enne kui ma põlema lähen, ta kummardub ja liigub huultega mu paljast kõhtu mööda otse mu häbemele. Ma vingerdan ta all, vastumeelselt saatusele alistudes.

„Noh, mis meil siin on?” Christian surub suu sinna, kus mul veel täna hommikul olid häbemekarvad – ja hõõrub karedat lõuga vastu mind.

„Ai!” karjatan ma. Oo... see on tundlik.

Christiani silmad sööstavad minu omadesse, täis iharat igatsust. „Ma arvan, et natuke jäi tegemata,” pomiseb ta ja tõmbab õrnalt, otse sealt alt.

„Oh... Pagan,” pomisen ma, lootes, et see lõpetab selle ausalt öelda pealetungiva juurdluse.

„Mul tuli mõte.” Ta hüppab voodist välja ja kõnnib paljalt vannituppa.

Mida paganat ta teeb? Ta naaseb mõne hetke pärast, käes klaas veega, kruus, mu žiletiaparaat, tema habemeajamispintsel, seep ja rätik. Ta paneb veeklaasi, pintsli ja žiletiaparaadi voodi kõrvale lauale ja silmitseb mind, rätik käes.

Oi ei! Mu alateadvus lööb oma Charles Dickensi kogutud teosed kinni, hüppab tugitoolist püsti ja paneb käed puusa.

„Ei. Ei. Ei.” piiksun ma.

„Proua Grey, kui midagi teha, siis korralikult. Tõsta puusad üles.” Ta silmad hõõguvad hallilt nagu suvine torm.

„Christian! Sina ei hakka mind raseerima.”

Ta kallutab pea küljele. „Miks mitte?”

Ma punastan... kas see pole siis ilmselge? „Sest... see on liiga...”

„Intiimne?” sosistab ta. „Ana, ma igatsen intiimsusi sinuga – sa tead seda. Pealegi, pärast neid asju, mis me teinud oleme, ära nüüd piparda. Ja mina tunnen seda osa sinust paremini kui sa ise.”

Ma vaatan talle otsa, suu ammuli. Kõikidest ülbetest... tõsi, teab jah – aga ikkagi. „See lihtsalt ei kõlba!” Mu hääl on peps ja vinguv.

„Kõlbab küll – see on kuum.”

Kuum? Tõesti? „See erutab sind?” Ma ei suuda varjata oma hääles hämmeldust.

Ta turtsatab. „Kas sa ei näe?” Ta vaatab oma erekteerunud peenist. „Ma tahan sind raseerida,” sosistab ta.

Ah, mida kuradit. Ma heidan selili ja panen käsivarre üle näo, et mitte vaadata.

„Kui see sulle rõõmu valmistab, Christian, siis lase käia. Sa oled tõesti kiiksuga,” pomisen ma, tõstes puusad üles, ja ta libistab nende alla rätiku. Ta suudleb mu reie sisekülge.

„Oh, kallis, sul on täiesti õigus.”

Ma kuulen vee solinat, kui ta pintsli veeklaasi kastab, seejärel pintsli sahinat kruusis. Ta haarab kinni mu vasakust pahkluust ja tõmbab mu jalad laiali, ning voodi vajub, kui ta mu jalge vahele istub. „Tegelikult tahaksin ma sind praegu kinni siduda,” pomiseb ta.

„Ma luban, et olen paigal.”

„Tore.”

Ma hingan sügavalt sisse, kui ta vahuse pintsliga üle mu häbeme tõmbab. See on soe. Vesi klaasis on ilmselt kuum. Ma liigutan end natuke. Kõdi... aga meeldivalt.

„Ära liiguta,” noomib Christian ja tõmbab jälle pintsliga. „Või ma tõepoolest seon su kinni,” lisab ta süngel toonil, ja meeldiv värin jookseb üle mu selgroo.

„Kas sa oled seda varem teinud?” küsin ma kõhklevalt, kui ta žiletiaparaadi võtab.

„Ei.”

„Oh. Tore.” Ma muigan.

„Veel üks esimene kord, proua Grey.”

„Hmm. Mulle meeldivad esimesed korrad.”

„Mulle ka. No nii.” Ja õrnusega, mis mind üllatab, liigutab ta žiletti mu tundlikul ihul. „Ole paigal,” ütleb ta ja ma tean, et ta keskendub kõvasti.

Möödub vaid mõni minut, kui ta võtab rätiku ja pühib vahu ära.

„Nii – nüüd näeb see palju parem välja,” ümiseb ta, ja lõpuks võtan ma käe oma näolt, et teda vaadata, kui ta eemalt oma kätetööd imetleb.

„On nüüd hea meel?” küsin ma, hääl kähe.

„Väga.” Ta muigab üleannetult ja pistab aeglaselt sõrme mu sisse.

_________

„Aga see oli tore,” ütleb ta, silmad pisut pilkavad.

„Sulle võib-olla tõesti.” Ma püüan mossitada – aga tal on õigus... see oli... erutav.

„Mulle meenub, et pärastine oli väga rahuldustpakkuv.” Christian jätkab habemeajamist. Ma vaatan kiiresti maha. Oli jah. Mul polnud aimugi, et häbemekarvade puudumine võib tekitada hoopis teistsuguse tunde.

„Kuule, ma lihtsalt narrin sind. Mehed teevad seda, kui on lootusetult oma naisesse armunud.” Christian tõstab mu lõua üles ja vaatab mulle otsa, silmad äkki tulvil tunnustust, ning püüab mu ilmest aru saada.

Hmm... kättemaksuaeg.

„Istu,” pomisen ma.

Ta vahib mulle mõistmatult otsa. Ma lükkan teda õrnalt üksiku valge tooli poole, mis vannitoas seisab. Ta on hämmeldunud ja istub, ning ma võtan temalt žiletiaparaadi.

„Ana,” hoiatab ta, saades mu kavatsusest aru. Ma kummardun ja suudlen teda.

„Pea taha,” sosistan ma.

Ta kõhkleb.

„Vorst vorsti vastu, härra Grey.”

Ta vaatab mind valvsalt, lõbustatult ja uskumatult. „Kas sa ikka tead, mis sa teed?” küsib ta madalal häälel. Ma raputan aeglaselt pead, püüdes jätta nii tõsist muljet kui võimalik. Ta sulgeb silmad ja vangutab pead ning kallutab siis alistudes pea taha.

Oh sa pagan, ta lasebki mul habet ajada. Ma libistan kõhklevalt käega läbi niiskete juuste ta laubal ja haaran neist kõvasti kinni, et teda paigal hoida. Ta pigistab silmad kinni ja paotab sisse hingates huuli. Väga õrnalt liigutan ma žiletti kaelalt lõuale, nii et vahu all paljastub nahk. Christian hingab välja.

„Kas sa kartsid, et teen sulle haiget?”

„Ma ei tea kunagi, mida sa teha kavatsed, Ana. Aga ei – mitte meelega.”

Ma tõmban jälle žiletiga mööda ta kaela, puhastades vahust suurema raja.

„Ma ei suudaks sulle kunagi meelega haiget teha, Christian.”

Ta avab silmad ja võtab mu ümbert kinni, ning ma libistan õrnalt žiletiga mööda ta põsesarna allapoole.

„Ma tean,” ütleb ta, pöörates oma nägu nii, et saaksin ülejäänud põse ära raseerida. Kaks tõmmet veel, ja siis on valmis.

„Valmis, ja ei ühtki veretilka,” muigan ma uhkelt.

Ta libistab käega mööda mu jalga, nii et öösärk tõuseb puusani, ja tõmbab mu endale sülle. Ma olen kaksiratsa ta peal ja hoian ta käsivartest kinni. Ta on tõesti väga lihaseline.

„Kas ma võin su täna kuhugi viia?”

„Mitte päevitama?” Ma kortsutan salvavalt kulmu.

Ta limpsab närviliselt huuli. „Ei. Täna ei päevita. Ma arvasin, et sulle meeldiks ehk midagi muud.”

„Noh, kuna sa oled mu maasikatega ära märgistanud ja päevitamisele lõpu teinud, siis muidugi, miks mitte?”

Ta teeb targasti, et ignoreerib mu hääletooni. „Sinna tuleb sõita, aga selle järgi, mis ma lugenud olen, on asi seda väärt. Isa soovitas sinna minna. See on üks mägiküla, mille nimi on Saint-Paul-de-Vence. Seal on kunstigaleriid. Võiksime sealt valida mõne maali või skulptuuri meie uude koju, kui leiame midagi, mis meile meeldib.”

Ma tõmbun eemale ja vaatan talle otsa. Kunst... ta tahab kunsti osta. Mida tean mina kunsti ostmisest?

„Mis on?” küsib ta.

„Ma ei tea kunstist mitte midagi, Christian.”

Ta kehitab õlgu ja naeratab mulle leplikult.

„Me ostame ainult seda, mis meile meeldib. Siin pole tegemist investeeringuga.”

Investeeringuga? Jessas.

„Mis on?” küsib ta jälle.

Ma vangutan pead.

„Kuule, ma tean, et me alles saime arhitekti joonised – aga me võime ju lihtsalt vaadata, ja see on vana, keskaegne koht.”

Oh, arhitekt. Pidi ta mulle teda meenutama... Gia Matteo, Ellioti sõber, kes töötas Aspenis Christiani juures. Meie kohtumiste ajal oli ta kogu aeg Christiani küljes kinni nagu puuk.

„Mis nüüd on?” hüüatab Christian. Ma raputan pead. „Räägi mulle,” käib ta peale.

Kuidas ma saan talle öelda, et Gia ei meeldi mulle? See vastumeelsus tema suhtes on täiesti mõistetamatu. Ma ei taha olla mingi armukade naine.

„Ega sa enam selle pärast vihane pole, mis ma eile tegin?” Ta ohkab ja nuusib mu rindade vahel.

„Ei. Mul on kõht tühi,” pomisen ma, teades väga hästi, et selle peale unustab ta kõik oma küsimused.

„Miks sa ei öelnud?” Ta paneb mu sülest maha ja tõuseb püsti.

SAINT-PAUL-DE-VENCE on keskaegne künkal asuv kindluslinn, üks kõige maalilisemaid kohti, mida ma kunagi näinud olen. Me jalutame Christianiga teineteise ümbert kinni hoides kitsastel munakivitänavatel, mu käsi on ta šortside tagataskus. Taylor ja Gaston või Philippe – ma ei tee neil vahet – kõnnivad meie taga. Me möödume puudega ääristatud väljakust, kus kolm vanameest, ühel vaatamata kuumusele peas traditsiooniline barett, petanki mängivad. Siin on üsna palju turiste, aga ma tunnen end turvaliselt, kui Christiani käsi on mu ümber. Nii palju on vaadata – väikesed alleed ja tänavakesed, mis viivad kivist tahutud purskkaevudega siseõuedele, vanad ja moodsad skulptuurid ning võluvad väikesed butiigid ja poed.

Esimeses galeriis püüavad Christiani pilku erootilised fotod ja ta vaatab neid, päikeseprillide sang suus. Need on Florence D’elle’i tööd – alasti naised erinevates poosides.

„Ma ei mõelnud just selliseid,” pomisen ma pahakspanevalt. Need viivad mu mõtted fotodekarbile, mille ma tema kapist – meie kapist leidsin. Huvitav, kas ta hävitas need ära?

„Mina ka mitte,” ütleb Christian mulle muiates. Ta võtab mul käest kinni ja me kõnnime järgmise kunstniku tööde juurde. Ma mõtlen hajameelselt, kas mina laseksin tal ennast pildistada.

Järgmine ekspositsioon on naiskunstnikult, kes on spetsialiseerunud natüürmortidele – puuviljad ja aedviljad ülisuures plaanis ja külluslikes võrratutes värvides.

„Mulle meeldivad need.” Ma osutan kolmele pildile, mille peal on paprikad. „Need tuletavad mulle meelde, kuidas sa mu korteris aedvilju hakkisid.”

Ma itsitan. Christiani suu kõverdub – ta püüab naeratust varjata, aga see ei õnnestu.

„Minu meelest sain ma sellega üpris hästi hakkama,” pomiseb ta. „Pisut aeglaselt ehk, ja pealegi,” – ta haarab mu embusesse – „sa segasid mind. Kuhu sa need paneksid?”

„Mille?”

Christian nuusib mu kõrva. „Need maalid – kuhu sa need paneksid?” ta hammustab mu kõrvalesta ja ma tunnen seda oma niuetes.

„Kööki,” pomisen ma.

„Hmm. Hea mõte, proua Grey.”

Ma vaatan hinda. 5000 eurot pilt. Püha müristus!

„Need on nii kallid!” ahmin ma õhku.

„Ja siis?” Ta nuusib mind jälle. „Harju ära, Ana.” Ta laseb mu lahti ja longib laua juurde, kus on üks üleni valges noor naine, kes jääb teda ammuli sui vahtima. Ma tahaksin silmi pööritada, ent pööran tähelepanu jälle piltidele. 5000 eurot... einoh.

ME OLEME LÕUNASÖÖGI LÕPETANUD ja tunneme end mõnusasti, juues Le Saint Pauli hotellis kohvi. Vaade ümbritsevale maastikule on vapustav. Viinamarjaistandused ja päevalillepõllud moodustavad lapiteki, millele on siin-seal puistatud väikesi kenakesi prantsuse talumaju. Ilm on ilus ja selge ning vaade avaneb mereni, mis läigib ähmaselt horisondil. Christian katkestab mu mõtisklused.