Читать книгу Viiskümmend vabastatud varjundit - E. L. James - Страница 7

Emme! Emme! Emme magab põrandal. Ta on maganud kaua aega. Ma kammin ta juukseid, sest talle see meeldib. Ta ei ärka. Ma raputan teda. Emme! Mu kõht valutab. Ma tahan süüa. Seda meest pole siin. Mul on janu. Köögis tirin ma tooli kraanikausi juurde ja joon. Vesi pritsib mu sinisele sviitrile. Emme magab ikka veel. Emme, ärka üles! Ta lamab vaikselt. Ta on külm. Ma toon teki ja panen emmele peale ning heidan tema kõrvale kleepuvale rohelisele vaibale. Emme magab ikka veel. Mul on kaks mänguautot. Need sõidavad võidu põrandal, kus emme magab. Ma arvan, et emme on haige. Ma otsin süüa. Külmkapist leian ma herneid. Need on külmad. Ma söön neid aeglaselt. Need panevad kõhu valutama. Ma magan emme kõrval. Herned on otsas. Külmkapis on veel midagi. See lõhnab imelikult. Ma lakun seda ja mu keel jääb selle külge kinni. Ma söön seda aeglaselt. See maitseb vastikult. Ma joon vett. Ma mängin autodega ja magan emme kõrval. Emme on nii külm, ja ta ei ärka üles. Uks paiskub lahti. Ma katan emme oma tekiga kinni. See mees on siin. Persse. Mis kurat siin toimub? Aa, see hull segane libu. Pagan. Persse. Mine eest ära, väike värdjas. Ta annab mulle hoobi ja ma löön pea vastu põrandat ära. Mu pea valutab. Ta helistab kellelegi ja läheb minema. Ta paneb ukse lukku. Ma laman emme kõrval. Mu pea valutab. Naispolitseinik on minu kõrval. Ei. Ei. Ei. Ära puuduta mind. Ära puuduta mind. Ära puuduta mind. Ma jään emme juurde. Ei. Hoia minust eemale. Naispolitseinik võtab mu teki ja haarab minust kinni. Ma karjun. Emme! Emme! Ma tahan oma emmet. Sõnad on kadunud. Ma ei saa sõnu välja öelda. Emme ei kuule mind. Mul pole sõnu.

„Christian! Christian!” Hääl on tungiv ja tõmbab ta välja õudusunenäo sügavustest, meeleheite sügavustest. „Ma olen siin. Ma olen siin.”

Ta ärkab ja naine kummardub ta kohale, haarab tal õlgadest kinni ja raputab, nägu murelik, sinised silmad pärani, tulvil pisaraid.

„Ana.” Ta hääl on vaikne sosin, ta suus on hirmumaik. „Sa oled siin.”

„Muidugi olen ma siin.”

„Ma nägin unes...”

„Ma tean. Ma olen siin, ma olen siin.”

„Ana.” Ta sosistab seda nime, ja see on talisman musta lämmatava paanika vastu, mis läbib ta keha.

„Tšš, ma olen siin.” Ana kerib end ta ümber ja võtab kaissu, naise soojus imendub ta kehasse ja lööb taganema varjud, lööb taganema hirmu. Ta on päikesepaiste, ta on valgus... see naine kuulub talle.

„Palun ärme tülitseme.” Ta hääl on kähe ja ta põimib oma käed naise ümber.

„Hästi.”

„Tõotused. Kuuletumist pole vaja. Ma suudan seda teha. Me mõtleme välja, kuidas.” Sõnad tulevad ülepeakaela ta suust, täis tundeid, segadust ja ängi.

„Jah. Me teeme seda. Alati,” sosistab Ana ja ta huuled on mehe huultel, vaigistades teda, tuues ta tagasi olevikku.