Читать книгу Viiskümmend vabastatud varjundit - E. L. James - Страница 9

Äkki olen ma täiesti ärkvel, erootilin eunenägu meeles tläinud.

„Ma olin kõhuli. Ma ilmselt pöörasin end unes selili,” sosistan ma nõrgalt, püüdes end kaitsta.

Ta silmad hiilgavad raevust. Ta kummardab alla, võtab oma toolilt mu rinnahoidja ja viskab mulle.

„Pane selga!” sisistab ta.

„Christian, keegi ei vaata.”

„Usu mind. Vaatavad küll. Ma olen kindel, et Taylor ja turvameeskond naudivad seda esinemist!” uriseb ta.

Püha taevas! Miks ma nad kogu aeg ära unustan? Ma olen paanikas ja katan rinnad kätega. Pärast Charlie Tango sabotaažijuhtumit on meil pidevalt see pagana turvameeskond sabas.

„Jah,” uriseb Christian. „Ja samuti võis mõni närune paparatso sind pildistada. Kas sa tahaks Star’i esikaanel olla? Seekord alasti?”

Pagan! Paparatsod! Ma panen rutakalt rinnahoidja selga ja värv kaob mu näost. Ma judisen. Minust uhkab üle ebameeldiv mälestus, kuidas paparatsod mu Sõltumatu Kirjastuse ees ümber piirasid, kui teade meie kihlusest oli levima hakanud. Selline tähelepanu oli asju, mida Christian Greyga koosolemine endaga kaasa toob.

„L’addition!”^[1.] nähvab Christian mööduvale ettekandjale. „Me lähme ära,” ütleb ta mulle.

„Kohe?”

„Jah. Kohe.”

Oh pagan, temaga pole mõtet vaielda.

Ta tõmbab šortsid jalga, ehkki ujumispüksid on märjad, ja selga oma halli T-särgi. Ettekandja on hetke pärast krediitkaardi ja arvega tagasi.

Vastumeelselt panen ma selga oma türkiissinise päikesekleidi ja torkan plätud jalga. Kui ettekandja on läinud, haarab Christian oma raamatu ja BlackBerry ning peidab raevu peegelklaasidega päikeseprillide taha. Ta on pinges ja väga vihane. Mu süda vajub saapasäärde. Iga teine naine selles rannas on ilma rinnahoidjata – see pole mingi kuritegu. Tegelikult näen ma just rinnahoidjaga imelik välja. Ma ohkan sisimas, mu tuju langeb. Ma lootsin, et Christian näeb selle asja naljakat külge... kui oleksin kõhuli lamanud. Ta huumorimeel on haihtunud.

„Palun ära ole mu peale vihane,” sosistan ma, võttes ta käest raamatu ja BlackBerry ning panen need oma seljakotti.

„Liiga hilja,” ütleb ta vaikselt – liiga vaikselt. „Tule.” Ta võtab mu käest kinni ja annab märku Taylorile ja ta kahele kaaslasele, prantsuse turvameestele Philippe’ile ja Gastonile. Veidral kombel on nad identsed kaksikud. Nad on verandalt kannatlikult jälginud nii meid kui ka kõiki teisi rannasolijaid. Miks ma nad kogu aeg ära unustan? Taylor oma tumedate prillide taga on nagu kivist. Kurat, ka tema on mu peale vihane. Ma pole ikka veel harjunud teda vabas riietuses nägema, ta kannab šortse ja musta polosärki.

Christian viib mu hotelli fuajeest läbi välja tänavale. Ta on vait ja tujutu, millegi üle sügavalt mõtteis, ja kõik see on minu süü. Taylor ja turvamehed järgnevad meile.

„Kuhu me lähme?” küsin ma ebalevalt, vaadates üles talle otsa.

„Purjekale tagasi.” Ta ei vasta mu pilgule.

Mul pole aimugi, mis kell on. Arvatavasti viie-kuue ringis. Sadamasse jõudnud, lähme me maabumissillale, kus on ankrus mootorpaat ja jeti. Christian seob jeti lahti ja ma ulatan seljakoti Taylorile. Ma vaatan talle ärevalt otsa, aga, nagu Christiangi, on ta mittemidagiütleva ilmega. Ma punastan, mõeldes, mida ta rannas nägi.

„Võtke, proua Grey.” Taylor ulatab mulle mootorpaadist päästevesti ja ma panen selle sõnakuulelikult selga. Miks mina olen ainus, kes peab päästevesti kandma? Christian ja Taylor vahetavad omavahel pilgu. Jessas, kas ta on Taylori peale samuti vihane? Seejärel kontrollib Christian mu päästevesti paelu ja tõmbab keskmise kõvasti kinni.

„Käib küll,” pomiseb ta mornilt ega vaata ikka veel mulle otsa. Pagan.

Ta ronib nõtkelt jetile ja sirutab mulle käe. Ma haaran sellest kõvasti kinni ja mul õnnestub jalg Christiani taga üle istme panna, ilma et ma vette kukuksin. Taylor ja kaksikud ronivad mootorpaati. Christian tõukab jeti sillast lahti ja see hõljub kaugemale.

„Hoia kinni,” käsutab ta ja ma võtan tal ümbert kinni. See meeldib mulle jetiga sõites kõige rohkem. Ma surun end vastu ta selga, mõeldes, et oli kord aeg, kui ta poleks sellega leppinud, et ma teda niiviisi puudutan. Ta lõhnab hästi... Christiani ja mere järgi. Palun anna andeks, Christian!

Ta tardub paigale. „Nii hoiagi,” ütleb ta pehmemal toonil. Ma suudlen ta selga ja surun põse selle vastu, vaadates tagasi sadamale, kus mõned puhkajad on kogunenud meid jälgima.

Christian keerab võtit ja mootor ärkab möirgega ellu. Pisut gaasi – ja jeti sööstab ettepoole, üle jaheda tumeda vee Fair Lady suunas. Ma võtan ta ümbert kõvemini kinni. Mulle meeldib see väga – nii erutav – ja ma tunnen enda naha vastas Christiani lihaseid.

Taylor sõidab mootorpaadiga meie kõrvale. Christian heidab talle pilgu, kiirendab jälle ja me tormame mööda vett edasi nagu osavalt visatud lutsukivi. Taylor vangutab alistunult pead ja võtab suuna jahile ning Christian kihutab Fair Lady’st mööda avamerele.

Meid tabavad veepritsmed, soe tuul puhub mulle näkku ja keerutab hullunult mu hobusesaba. See on nii tore. Võib-olla teeb see sõit Christiani tuju paremaks. Ma ei näe ta nägu, aga tean, et talle meeldib – ta on muretu, käitub vahelduseks oma vanusele vastavalt.

Ta teeb suure poolringi ja ma uurin rannajoont – paadid sadamas, kollased, valged ja liivakarva kontorihooned ning elamud, nende taga sakilised mäed. See tundub nii korratu – mitte nagu need ranged elamuplokid, millega ma harjunud olen – ja samas maaliline. Christian vaatab üle õla minu poole ja ta huultel mängleb naeratusevirve.

„Veel?” hüüab ta üle mootorimüra.

Ma noogutan innukalt. Ta vastunaeratus on pimestav ja ta annab gaasi, tiirutab ümber Fair Lady ja kihutab jälle avamerele... ning ma arvan, et mulle on andestatud.

„SA OLED PÄIKEST SAANUD,” ütleb Christian pehmelt, tehes mu päästevesti lahti. Ma püüan murelikult ta meeleolu hinnata. Me oleme jahi pardal, ja üks stjuuarditest seisab vaikselt me kõrval, oodates mu päästevesti. Christian ulatab selle talle.

„Kas see on kõik, sir?” küsib noormees. Mulle meeldib ta prantsuse aktsent. Christian vaatab mulle korraks otsa, võtab siis prillid eest ära ja riputab need T-särgi kaelusesse.

„Kas sa midagi joogipoolist tahad?” küsib ta minult.

„Kas mul läheb seda vaja?”

Ta kallutab pea küljele. „Miks sa seda küsid?” Ta hääl on leebe.

„Sa tead küll, miks.”

Ta kortsutab kulmu, nagu kaaluks midagi mõttes.

Oh, mida ta küll mõtleb?

„Kaks džinntoonikut, palun. Ja pähkleid ja oliive,” ütleb ta stjuuardile, kes noogutab ja kaob kiiresti.

„Kas sa arvad, et ma karistan sind?” Christiani hääl on siidine.

„Kas sa tahad karistada?”

„Jah.”

„Kuidas?”

„Ma mõtlen midagi välja. Võib-olla siis, kui sa oled oma joogi ära joonud.” Ja see on sensuaalne ähvardus. Ma neelatan ja mu sisemine jumalanna kõõritab oma lamamistoolist, kus ta püüab päikest hõbedase reflektoriga mu kaelale suunata.

Christian kortsutab veel kord kulmu.

„Sa tahad seda?”

Kuidas ta teab? „Oleneb,” pomisen ma punastades.

„Millest?” Ta peidab naeratust.

„Kas sa tahad mulle haiget teha või mitte.”

Ta surub suu kokku, nüüd on asi naljast kaugel. Ta kummardub ettepoole ja suudleb mu otsaesist.

„Anastasia, sa oled mu naine, mitte mu alistuja. Ma ei taha sulle kunagi haiget teha. Sa peaksid seda nüüdseks teadma. Lihtsalt... lihtsalt ära võta riideid avalikus kohas seljast ära. Ma ei taha, et sa oleksid tabloidlehtedes alasti. Sina ei taha seda ju ka, ja ma olen kindel, et su ema ja Ray ei tahaks seda samuti.”

Oi! Ray. Pagana päralt, ta saaks rabanduse. Mida ma küll mõtlesin? Ma nuhtlen end mõttes.

Stjuuard saabub meie jookide ja suupistetega ning paneb need tiikpuust lauale.

„Istu,” käsib Christian. Ma teen, nagu ta ütleb. Christian istub mu kõrvale ja ulatab mulle džinntooniku.

„Terviseks, proua Grey.”

„Terviseks, härra Grey.” Ma võtan lonksu. See kustutab janu, on külm ja maitsev. Ta jälgib mind tähelepanelikult, aga ma ei saa ta ilmest aru, mis tujus ta on. See ajab mu hulluks... et ma ei tea, kas ta on ikka veel minu peale vihane. Ma kasutan oma patenteeritud tehnikat, kuidas mõtteid mujale viia.

„Kellele see paat kuulub?” küsin ma.

„Ühele Briti rüütlile. Sir mis-ta-nimi-nüüd-oligi. Ta vanavanaisal oli toidupood. Ta tütar abiellus ühe Euroopa kroonprintsiga.”

Oo. „Superrikas?”

Christian on äkki valvas. „Jah.”

„Nagu sinagi,” pomisen ma.

„Jah.”

Oh.

„Ja nagu sinagi,” sosistab Christian ja pistab oliivi suhu. Ma pilgutan kiiresti silmi... mulle meenub üks hetk pulmatseremooniast – Christian smokingis, hõbedase vestiga... ta silmad on nii siirad, kui ta mulle otsa vaatab.

„Kõik, mis kuulub mulle, kuulub nüüd ka sulle,” ütleb ta selgel kõlaval häälel abielutõotust lausudes.

Kuulub mulle? „See on kummaline. Enne polnud mul mitte midagi” – ma osutan käega kõigele ümbritsevale – „ja siis on kõik.”

„Sa harjud sellega.”

„Ma ei usu, et ma kunagi harjuksin.”

Taylor ilmub tekile. „Sir, teile on kõne.” Christian kortsutab kulmu, aga võtab telefoni vastu.

„Grey,” nähvab ta ja tõuseb ning kõnnib vööri.

Ma silmitsen merd ja kuulen üksikuid sõnu, mulle tundub, et ta räägib ilmselt Rosiga – oma parema käega. Ma olen rikas... häbematult rikas. Ma pole midagi teinud, et sellist rikkust ära teenida... lihtsalt abiellusin rikka mehega. Ma judisen, meenutades abielulepingu ümber keerelnud arutelusid. See oli pühapäeval pärast ta sünnipäeva, me kõik istusime köögis ning sõime hommikust... kõik. Elliot, Kate, Grace ja mina vaidlesime peekoni eeliste üle vorstiga võrreldes, ja Carrick ning Christian lugesid pühapäevalehte...

_________

„Vaata seda!” kiljatab Mia, pannes meie ette oma arvuti. „Seattle Nooz’i veebilehel on kõlakas su kihlumise kohta, Christian.”

„Juba?” ütleb Grace üllatunult. Siis torutab ta huuli, nagu meenuks talle midagi ebameeldivat. Christian kortsutab kulmu.

Mia loeb kõvasti ette. „Meieni on jõudnud uudis, et Seattle’i kõige ihaldatum poissmees Christian Grey on lõpuks ära napsatud ja pulmakellad hakkavad varsti kõlama. Aga kes on see õnnelik preili? Nooz on otsinguil. Kindel see, et tal on tarvis vägev abieluleping läbi lugeda.”

Mia itsitab, aga jätab kohe järele, kui märkab, kuidas Christian teda põrnitseb. Järgneb vaikus ja õhustik Grey köögis muutub pingsaks.

Oi ei! Abieluleping? See mõte pole mulle kunagi pähe tulnud. Ma neelatan, tundes, kuidas kogu veri mu näost kaob. Palun, maapind, avane ja neela mind alla! Christian niheleb oma toolil ebamugavust tundes ja ma vaatan talle ootavalt otsa.

„Ei,” ütleb ta mulle hääletult.

„Christian,” ütleb Carrick leebelt.

„Ma ei hakka seda jälle arutama,” nähvab ta Carrickule, kes heidab mulle kiire äreva pilgu ja avab suu, et midagi öelda.

„Lepingut ei tule!” ütleb Christian talle peaaegu karjudes ja hakkab teistele tähelepanu pööramata uuesti lehte lugema. Teiste pilgud liiguvad minule ja siis jälle temale...

„Christian,” pomisen ma. „Ma kirjutan alla igale poole, kui sina ja härra Grey seda tahate.” Jessas, see oleks esimene kord, kui ta paneb mind millelegi alla kirjutama. Christian tõstab silmad ja põrnitseb mind.

„Ei!” nähvab ta. Ma kahvatan jälle.

„See on sinu kaitseks.”

„Christian, Ana – ma arvan, et peaksite seda omavahel arutama,” noomib meid Grace. Ta heidab pilgu Carricku ja Mia poole. Oh taevas, tundub, et ka nemad tunnevad ennast ebamugavalt.

„Ana, küsimus pole sinus,” pomiseb Carrick rahustavalt. „Ja palun kutsu mind Carrickuks.”

Christian kissitab isa poole vaadates külmalt silmi ja mu süda vajub saapasäärde. Kurat küll... ta on tõesti vihane.

Kõik hakkavad elavalt vestlema ning Mia ja Kate tõusevad ja hakkavad lauda koristama.

„Mina eelistan igal juhul vorsti,” hüüab Elliot.

Ma hoian pilgu oma kokkupõimitud sõrmedel. Pagan. Ma loodan, et härra ja proua Grey ei arva, nagu ma oleks mingi kullakaevaja. Christian tuleb ja võtab mu käed oma pihku.

„Jäta järele.”

Kuidas ta teab, mida ma mõtlen?

„Ära tee isast väljagi,” ütleb Christian nii vaikselt, et ainult mina kuulen. „Ta on Elena pärast endast väljas. See värk oli minule suunatud. Ma loodan, et ema on suu kinni hoidnud.”

Ma tean, et Christianil kripeldab ikka veel selle jutuajamise pärast, mis neil Carrickuga eile öösel Elenaga seoses oli.

„Tal on mõnes suhtes õigus, Christian. Sa oled väga rikas, aga mina ei too abiellu midagi kaasa peale õppelaenu.”

Christian vaatab mulle otsa ja ta silmad hiilgavad. „Anastasia, kui sa mu maha jätad, siis võid minu poolest kõik kaasa võtta. Sa jätsid mu ühe korra maha. Ma tean, mis tunne see on.”

Püha müristus! „See oli teine asi,” sosistan ma, olles ta kirglikust avaldusest liigutatud. „Aga... sina tahad võib-olla minu maha jätta.” Mul hakkab selle mõtte peale kõhus keerama.

Ta turtsatab ja vangutab vastikust teeseldes pead.

„Christian, sa tead, et ma võin teha midagi äärmiselt rumalat – ja sa...” Ma vahin oma kokkupõimitud sõrmi ega suuda lauset lõpetada.

„Jäta järele. Jäta kohe järele. See teema on ammendatud, Ana. Me ei aruta seda enam. Mitte mingit lepingut. Ei praegu ega mitte kunagi.” Ta saadab minu suunas lõpeta-kohe-ära pilgu, mis sunnib mu vait jääma. Seejärel pöördub ta Grace’i poole. „Ema,” ütleb ta, „kas me võiksime pulmapeo siin korraldada?”

_________

Ja ta polegi seda enam maininud. Tegelikult on ta igal võimalikul juhul püüdnud mind veenda... et ta rikkus kuulub ka mulle. Ma judisen, meenutades seda hullu šoppamist, mis mul tuli koos Caroline Actoniga Nieman Marcusest läbi teha, sest Christian nõudis – mesinädalate ettevalmistamise korras. Ainuüksi mu bikiinid maksid 540 dollarit. Need on küll kenad, aga no tõesti – selline vapustav summa nelja tillukese riidetüki eest.

„Sa harjud sellega ära,” katkestab Christian mu mõtisklused, võttes sisse koha laua taga.

„Harjun ära?”

„Selle rahaga,” ütleb ta silmi pööritades.

Oh, Viiskümmend, võib-olla aja jooksul tõesti. Ma lükkan väikese taldriku soolapähklite ja kašupähklitega tema ette.

„Teie pähklid, sir,”^[2.] ütlen ma nii tõsise näoga kui võimalik, püüdes tuua meie vestlusesse pisut huumorit, pärast kõiki mu süngeid mõtteid ja bikiinifopaad.

Ta muigab. „Hull sinu järele.” Ta võtab mandli ja ta silmad säravad üleannetult, sest talle meeldib mu väike nali. Ta limpsab huuli. „Joo ära. Me lähme voodisse.”

Praegu?

„Joo,” ütleb ta hääletult, silmad tumenemas.

Oh taevas, see pilk, mille ta mulle saadab, võiks vabalt olla globaalse soojenemise põhjuseks. Ma võtan džinniklaasi ja tühjendan selle, pööramata temalt silmi. Ta suu on lahti ja ma näen hammaste vahelt ta keeleotsa. Ta naeratab mulle iharalt. Ühe liigutusega on ta püsti ja kummardub mu kohale, käed mu tooli käetugedel.

„Ma karistan sind teiste hirmuks. Tule. Ära pissile mine,” sosistab ta mulle kõrva.

Ma ahmin õhku. Ära pissile mine? Kui rõve. Mu alateadvus tõstab silmad oma raamatult – Charles Dickensi kogutud teosed, I köide – ja on ärritatud.

„See pole see, mis sa arvad,” muigab Christian, sirutades mulle käe. „Usu mind.” Ta on nii seksikas ja heatujuline. Ma ei suuda talle vastu seista.

„Hästi.” Ma annan talle käe, sest usaldaksin talle ka oma elu. Mida ta teha mõtleb? Mu süda hakkab ootusärevusest peksma.

Ta juhib mind üle teki ja me lähme rikkalikult ja kaunilt sisustatud peasalongi, seejärel mööda kitsast koridori, läbi söögitoa ja trepist alla peakajutisse.

Kajut on hommikul koristatud ja voodi üles tehtud. See on ilus tuba. Mõlemal pool on kaks illuminaatorit ning ruumis on tume pähklipuust mööbel, kreemikad seinad ning kuldsetes ja punastes toonides kangad.

Christian laseb mul käest lahti, tõmbab särgi üle pea ja viskab toolile. Ta astub plätudest välja ning võtab ühe sujuva liigutusega šortsid jalast. Oh taevas. Kas ma kunagi tüdinen ta alasti keha vaatamisest? Ta on pealaest jalatallani võrratu, ja ta kuulub mulle. Ta nahk kumab – ta on päikest saanud, ta juuksed on pikemaks kasvanud ning langevad laubale. Mul on tohutult vedanud.

Ta võtab mu lõuast kergelt kinni, et ma huult ei näriks, ja libistab pöidlaga üle mu alumise huule.

„Nii.” Ta pöörab ringi ja kiirustab muljetavaldava kapi juurde, kus on ta riided. Ta võtab alumisest sahtlist kaks paari metallist käeraudu ning silmasideme, mis anti lennukis.

Käerauad! Me pole neid varem kunagi kasutanud. Ma heidan kiire rahutu pilgu voodile. Mille kuradi külge ta need kinnitab? Ta pöörab ringi ja vaatab mind pingsalt, silmad tumedad ja hõõguvad.

„Need võivad päris valusad olla – suruvad kõvasti ihusse, kui liiga kõvasti tõmmata.” Ta tõstab ühe paari üles. „Aga ma tõesti tahaksin neid praegu kasutada.”

Püha müristus. Mu suu muutub kuivaks.

„Võta.” Ta astub nõtkelt sammu ettepoole ja ulatab need mulle.

„Kas sa tahad neid enne proovida?”

Need tunduvad kõvad ja külmad nagu metall ikka. Mul on ähmane lootus, et ei pea neid kunagi päriselt kandma.

Christian vaatab mind ootavalt.

„Kus võtmed on?” Mu hääl väriseb.

Ta sirutab käe välja ja peopesal on väike metallvõti. „See teeb mõlemad paarid lahti. Tegelikult kõik.”

Kui palju paare tal neid on? Ma ei mäleta, et oleksin neid muuseumikummutis näinud.

Ta paitab nimetissõrmega mu põske ja libistab sõrme mu suu juurde. Ta kummardab, nagu hakkaks mind suudlema.

„Mängida tahad?” küsib ta madalal häälel, ja allpool vööd tõmbuvad mu lihased kokku, kui iha kõhus tärkab.

„Jah,” sosistan ma.

Ta naeratab. „Tore.” Ta suudleb mind õhkõrnalt laubale. „Meil läheb vaja turvasõna.”

Miks?

„Stopp ei sobi, sest ilmselt sa ütled seda, aga ei mõtle.” Ta nühib ninaga minu nina – ainus kontakt meie vahel.

Mu süda hakkab peksma. Kurat... Kuidas saab ta seda ainult sõnadega teha?

„See ei tee haiget. See saab olema intensiivne. Väga intensiivne, sest ma ei lase sul end liigutada. Sobib?”

Oh taevas. See kõlab nii kuumalt. Juba ma hingeldan. Tänu taevale, et ma olen selle mehega abielus, muidu oleks piinlik. Mu pilk langeb ta erekteerunud peenisele.

„Sobib.” Mu hääl on vaevu kuuldav.

„Vali üks sõna, Ana.”

Oh...

„Turvasõna,” ütleb ta leebelt.

„Jääkomm,” ütlen ma hingeldades.

„Jääkomm?” ütleb ta lõbustatult.

„Jah.”

Ta muigab ja tõmbub eemale, et mulle otsa vaadata. „Huvitav valik. Tõsta käed üles.”

Ma tõstan, ja Christian võtab mu päikesekleidi servast kinni, tõmbab selle üle pea ja viskab põrandale. Ta sirutab käe ja ma annan talle käerauad tagasi. Ta paneb mõlemad paarid voodi kõrvale lauale, samuti silmasideme, ning võtab voodilt teki ja laseb sellel põrandale kukkuda.

„Pööra ringi.”

Ma pööran, ja ta avab mu rinnahoidja, mis samuti põrandale langeb.

„Homme ma klammerdan selle sinu külge kinni,” pomiseb ta ja võtab mu juuksekummi ära. Ta korjab mu lahtised juuksed pihku ja tirib õrnalt, nii et ma astun sammu tema suunas. Ta rinna vastu. Tema erektsiooni vastu. Ma ahmin õhku, kui ta mu pea küljele kallutab ja mind kaelale suudleb.

„Sa olid väga sõnakuulmatu,” pomiseb ta mulle kõrva, nii et mind läbivad värinad.

„Jah,” sosistan ma.

„Hmm. Mis me sellega siis ette võtame?”

„Tuleb õppida sellega elama,” sosistan ma. Ta pehmed rauged suudlused ajavad mu metsikuks. Ta naeratab, suu mu kaelal.

„Oh, proua Grey. Te olete alati selline optimist.”

Ta ajab end sirgu. Ta võtab mu juuksed uuesti pihku ja jagab need kolmeks salguks, punub aeglaselt patsi ja paneb otsast kummiga kokku. Ta sikutab mind õrnalt patsist ja kummardub mu kõrva juurde. „Ma annan sulle nüüd õppetunni,” pomiseb ta.

Äkki haarab ta mu vöö ümbert kinni, istub voodile ja heidab mu oma põlvedele, nii et ma tunnen, kuidas ta erekteerunud peenis vastu mu kõhtu surub. Ta annab mu tagumikule laksu, ja kõvasti. Ma kiljatan ning olen seejärel selili voodis, ja ta vaatab mulle otsa, silmad sulahallid. Ma põlen üleni.

„Kas sa tead, kui ilus sa oled?” Ta puudutab sõrmeotstega mu puusa ja mul on kõdi... igal pool. Minult pilku pööramata tõuseb ta püsti ja võtab mõlemad käerauapaarid. Ta haarab mu vasakust jalast ja plõksab ühe raua mu jalarandme ümber kinni.

Oh!

Ta tõstab mu parema jala ja teeb sedasama, nii et mõlemad pahkluud on nüüd raudus. Mul pole ikka veel aimugi, mille külge ta need kinnitab.

„Tõuse istukile,” käsutab ta ja ma kuuletun otsekohe.

„Nüüd võta põlvede ümbert kinni.”

Ma pilgutan talle silmi, kõverdan põlved ja põimin käed nende ümber. Ta kummardub, tõstab mu lõua üles, suudleb mind märjalt huultele ja seob siis mu silmad kinni. Ma ei näe midagi ja kuulen vaid oma katkendlikku hingamist ja vee loksumist ümber jahi, mis õrnalt veepinnal hulbib.

Oh taevas. Ma olen nii erutatud... juba.

„Mis on turvasõna, Anastasia?”

„Jääkomm.”

„Tore.” Ta võtab mu vasaku käe ja paneb selle raudu, seejärel teise randme. Mu vasak käsi on mu vasaku pahkluu ja parem käsi mu parema pahkluu küljes. Ma ei saa jalgu sirutada. Kuradi kurat.

„Nüüd,” sosistab Christian, „hakkan ma sind keppima, kuni sa karjud.”

Mida? Ma olen hingetu.

Ta võtab mu kandadest kinni ja tõukab selili voodile. Mul pole muud valikut, kui hoida jalad kõveras. Rauad lähevad pingule, kui ma neid tõmban. Tal on õigus... need lõikavad mulle sisse, teevad peaaegu valu... Kohutavalt veider on olla raudus ja abitu – paadis. Ta tõmbab mu pahkluud laiali, ja ma oigan.

Ta suudleb mu reie sisekülge ja ma tahan tema all väänelda, aga ei saa. Mul pole mingit võimalust puusi liigutada. Mu jalad on kinni. Ma ei saa liigutada.

„Ammuta seda naudingut endasse, Anastasia. Ära liiguta,” pomiseb ta, ronib mulle otsa ning suudleb bikiinide servi mööda. Ta tõmbab mõlemalt poolt nöörid lahti ja püksid kukuvad jalast ära. Nüüd olen ma alasti ja tema meelevallas. Ta suudleb mu kõhtu ja näksab hammastega naba.

„Aaa,” ohkan ma. Sellest tuleb üks karm värk... mul polnud aimugi. Ta suudleb mu rindu pehmete suudlustega ja hammustab neid õrnalt.

„Tššš...” rahustab ta. „Sa oled nii kaunis, Ana.”

Ma oigan pettunult. Tavaliselt oleksin ma puusi painutanud, vastates ta puudutustele omas rütmis, aga ma ei saa end liigutada. Ma ägan, kui metall lõikub mu ihusse.

„Aaaa!” karjatan ma. Aga tegelikult ma ei hooli sellest.

„Sa ajad mu hulluks,” sosistab ta. „Ja nüüd ajan mina sind hulluks.” Ta on mu kohal ja toetub küünarnukkidele ning keskendab oma tähelepanu mu rindadele. Ta hammustab, imeb, rullib mu nibusid sõrmede ja pöialde vahel, ajades mind metsikuks. Ta ei peatu. See on hullutav. Oh, palun. Ta erekteerunud peenis surub vastu mind.

„Christian,” palun ma ja tajun ta võidukat naeratust, suu vastu mu nahka.

„Kas ma lasen sul niimoodi tippu jõuda?” pomiseb ta, ja mu nibud kõvenevad veelgi. „Sa tead, et ma võin seda teha.” Ta imeb mind kõvasti ja ma kisendan, ning nauding valgub mu rinnast otse niuetesse. Ma tõmban abitult raudu, kui see aisting minust üle tulvab.

„Jah,” halan ma.

„Oh, kallis, see oleks nii lihtne.”

„Oh, palun.”

„Tšš.” Ta hambad kraabivad mu lõuga, kui ta huultega üle mu suu libistab, ja ma ahmin õhku. Ta suudleb mind. Ta osav keel tungib mu suhu, maitstes, uurides, domineerides, ja minu keel võtab ta väljakutse vastu. Ta maitseb jaheda džinni ja Christian Grey järele, ning mere järele. Ta haarab mu lõuast kinni, hoides mu pead paigal.

„Ole paigal, kallis. Ma tahan, et sa paigal oleksid,” sosistab ta, suu vastu mu suud.

„Ma tahan sind näha.”

„Oi ei, Ana. Niimoodi tunned sa seda kõike tugevamalt.” Ja piinavalt aeglaselt pingutab ta puusi ning tõukab end pisut mu sisse. Tavaliselt ma tõstaksin oma puusad talle vastu, aga ma ei saa liigutada. Ta tõmbub eemale.

„Ah! Christian, palun!”

„Veel?” narritab ta mind, hääl kähe.

„Christian!”

Ta tõukab jälle pisut mu sisse ja tõmbab tagasi, suudeldes mind, ja ta sõrmed tirivad mu nibu. See nauding on liig mis liig.

„Ei!”

„Kas sa tahad mind, Anastasia?”

„Jah,” anun ma.

„Ütle mulle,” pomiseb ta, hingates kähedalt, ja narritab mind veel – sisse... ja välja.

„Ma tahan sind,” halisen ma. „Palun.”

Ma kuulen, kuidas ta mu kõrva vastas ohkab.

„Ja sa saad mind, Anastasia.”

Ta tõmbab tagasi ja rammib end minusse. Ma karjatan, heites pea selga, tirides kammitsaid, kui ta leiab mu tundliku koha, ja ma olen üksainus aisting, kõikjal – magusas agoonias, ega saa liigutada. Ta hakkab puusadega ringe tegema, ning nauding kiirgab minust läbi.

„Miks sa mulle vastu hakkad, Ana?”

„Christian, stopp...”

Ta teeb sügaval mu sees jälle ringe ega võta mu palvet arvesse, tõmbab aeglaselt välja ja rammib siis jälle sisse.

„Ütle mulle, miks?” sisistab ta ja ma saan ähmaselt aru, et ta ütleb seda läbi kokkusurutud hammaste.

Ma kisendan südantlõhestavalt... see käib mulle üle jõu.

„Ütle mulle.”

„Christian...”

„Ana, ma pean teadma.”

Ta rammib jälle minusse, surudes nii sügavale, ja see algab... see aisting on nii intensiivne – ma upun sellesse, see haarab mu sügavamad sügavused, jõudes mu kõikide liikmeteni, kõikide kõrvetavate käe- ja jalaraudadeni.

„Ma ei tea!” kisendan ma. „Sest ma võin! Sest ma armastan sind! Palun, Christian!”

Ta oigab valusalt ja rammib sügavale, ikka ja jälle, muudkui rammib, ja ma olen kadunud, püüdes kogu seda naudingut endasse imada. See võtab mu mõistuse... mu keha... ma tahan kangesti jalgu sirutada, lähenevat orgasmi pisut veel tagasi hoida, aga ei saa... Ma olen abitu. Ma olen tema oma, lihtsalt et ta saaks teha, mida tahab... Mulle tükivad pisarad silma. See on liiga intensiivne. Ma ei suuda teda peatada. Ma ei taha teda peatada... ma tahan... ma tahan... oi ei, oi ei... see on liiga...

„Niimoodi,” oigab Christian. „Naudi!”

Ma plahvatan ta ümber, ikka ja jälle, ringi ja ringi, kisendades valjult, kui orgasm mu tükkideks rebib, tuhisedes minust läbi nagu tulekahju, mis pühib kõik oma teelt. Ma olen tühjaks pigistatud, pisarad voolavad mööda mu nägu ning mu keha tuksleb ja väriseb.

Ja ma tean, et Christian põlvitab, ikka veel mu sees; ja tõmbab mu siis endale sülle, pigistab ühe käega mu pead ja teisega selga, ning saab vägeva orgasmi, ja mu sisemus tõmbleb ikka veel. See teeb mu jõuetuks, võtab viimase välja, see on põrgu... see on taevas. See on metsistunud hedonism.

Christian võtab mu silmilt sideme ja suudleb mind. Ta suudleb mu silmi, mu nina, mu põski. Ta suudleb ära pisarad, pigistades mu nägu oma käte vahel.

„Ma armastan sind, proua Grey,” sosistab ta. „Ehkki sa ajad mu hulluks, tunnen ma end sinuga nii elusana.” Mul pole energiat, et silmi avada või suud liigutada. Väga õrnalt paneb ta mu selili voodile ja tõmbab oma riista minust välja.

Ma liigutan suud, et hääletult protestida. Ta ronib voodist välja ja teeb käe- ja jalarauad lahti. Kui ma olen vaba, hõõrub ta õrnalt mu randmeid ja pahkluid, heidab siis mu kõrvale ning võtab mu käte vahele. Ma sirutan jalad välja. Oi kui hea see on. Mul on hea olla. See oli kahtlemata kõige võimsam orgasm, mis ma kunagi olen kogenud. Hmm... Christian Grey, Viiekümne Varjundi karistuskepp.

Ma peaksin tõepoolest tihedamini halvasti käituma.

VAJADUS PÕIT TÜHJENDADA ÄRATAB mu üles. Ma avan silmad, teadmata, kus ma olen. Väljas on pime. Kus ma olen? Londonis? Pariisis? Oh – purjekal. Ma tunnen, kuidas see õõtsub ja kõigub, ning kuulen kerget mootorimüra. Me liigume. Kui kummaline. Christian on mu kõrval, teeb oma sülearvutiga tööd, seljas valge linane särk ja jalas khakipüksid, jalad paljad. Ta juuksed on märjad, ja ma tunnen dušigeeli ja Christiani lõhna... Hmmm.

„Tere,” pomiseb ta, vaadates mind, silmad soojad.

„Tere.” Ma naeratan ja tunnen end äkki ujedalt. „Kui kaua ma magasin?”

„Ainult tunnikese või nii.”

„Me sõidame?”

„Ma mõtlesin, et kuna me sõime eile õhtul väljas ja käisime balletti vaatamas ja kasiinos, siis sööme täna siin õhtust. Vaikne õhtu à deux.”

Ma muigan. „Kuhu me lähme?”

„Cannes’i.”

„Tore.” Ma sirutan kangeks jäänud ihuliikmeid. Isegi treening Claude’iga poleks mind selleks õhtupoolikuks ette valmistanud.

Ma tõusen ettevaatlikult, et vannituppa minna. Ma haaran oma siidhommikumantli ja panen selle kähku selga. Miks ma nii uje olen? Ma tunnen endal Christiani pilku. Vaatan vilksamisi tema poole, aga ta on uuesti arvutis tööle hakanud, kulm kipras.

Ma pesen tualettruumis hajameelselt käsi ja meenutan eilset õhtut kasiinos. Mu hommikumantel läheb eest lahti ja ma vaatan end peeglist ning olen rabatud.

Püha taevas! Mis ta minuga teinud on?

1 arve (pr k) [ ↵ ]

2 Sõnademäng – kõlab nagu „te olete hull”. [ ↵ ]