Читать книгу Viiskümmend vabastatud varjundit - E. L. James - Страница 8

Ma näen läbi mere rohust punutud päikesevarju maailma kõige sinisemat taevast, suvesinist, Vahemere-sinist, ja ohkan rahulolevalt. Christian on mu kõrval lamamistoolil end välja sirutanud. Minu mees – mu kuum, ilus mees, ilma särgita, teksašortsid jalas – loeb raamatut, mis ennustab Lääne pangasüsteemi kokkuvarisemist. Seda peetakse põnevaks raamatuks. Ma pole kunagi näinud teda nii vaikselt istumas. Ta näeb välja pigem nagu tudeng, mitte tippfirma tähtis tegevdirektor.

On meie mesinädalate viimane päev, me lebame pärastlõunapäikeses Monaco Beach Plaza Monte Carlo hotelli rannas, ehkki me tegelikult selles hotellis ei peatu. Ma avan silmad ja vaatan Fair Lady’t, mis seisab sadamas ankrus. Loomulikult peatume me luksusliku mootorjahi pardal. See 1928. aastal ehitatud jaht kiigub majesteetlikult vee peal ja on kõikide selle sadama jahtide kuninganna. Ta näeb välja nagu laste üleskeeratav mänguasi. Christian armastab seda – ma kahtlustan, et tal on kiusatus see ära osta. Einoh, poisid ja nende mänguasjad.

Tahapoole nõjatudes kuulan ma Christian Grey valitud laule oma uuelt iPodilt ja laisklen hilises pärastlõunapäikeses, meenutades Christiani abieluettepanekut. Oh, see unenäoline ettepanek paadimajas... ma peaaegu tunnen aasalillede lõhna...

_________

„Kas me võiksime homme abielluda?” sosistab Christian mulle kõrva. Ma leban ta rinnal paadimaja lehtlas, hõõgudes meie kirgliku armatsemise järelkumas.

„Hmm.”

„Kas see on jah?” kuulen ma ta hääles lootusrikast üllatust.

„Hmm.”

„Või ei?”

„Hmm.”

Ma tajun, et ta muigab. „Preili Steele, kas te olete natukene segane?”

Ma muigan. „Hmm.”

Ta naerab ja kallistab mind kõvasti, suudeldes mind pealaele. „Homme siis Vegasesse.”

Ma tõstan uniselt pea. „Ma ei usu, et mu vanemad oleksid selle üle eriti õnnelikud.”

Ta silitab sõrmeotstega mu paljast selga ja embab mind õrnalt.

„Mida sa tahaksid, Anastasia? Vegast? Suurt pulma koos kogu krempliga? Ütle mulle.”

„Mitte suurt... Ainult sõbrad ja perekond.” Ma vaatan talle otsa, olles liigutatud vaiksest palvest ta hallides säravates silmades. Mida tema tahaks?

„Hästi.” Ta noogutab. „Kus?”

Ma kehitan õlgu.

„Kas me siin ei võiks seda teha?” küsib ta ettevaatlikult.

„Sinu ema ja isa juures? Neil poleks selle vastu midagi?”

Ta turtsatab. „Mu ema oleks seitsmendas taevas.”

„Hästi, olgu siis siin. Ma olen kindel, et mu ema ja isa eelistaksid just seda.”

Ta silitab mu juukseid. Ma olen ülimalt õnnelik.

„Nii, nüüd on selge, kus, aga millal?”

„Kindlasti peaksid sa seda oma emalt küsima.”

„Hmm.” Christiani naeratus laieneb. „Ta võib saada ühe kuu, ja kõik. Ma tahan sind liiga palju, et kauem oodata.”

„Christian, ma olen sul olemas. Ma olen sinu oma olnud juba mõnda aega. Aga hästi – üks kuu.” Ma suudlen pehmelt ja põgusalt ta rinda ning naeratan.

_________

„Sa kõrvetad enda ära,” sosistab Christian mulle kõrva, ehmatades mind tukastusest üles.

Ma naeratan talle armsalt. Pärastlõunapäike on edasi liikunud ja ma olen üleni pimestava valguse käes. Ta muigab ja tõmbab mu ühe sujuva liigutusega lamamistooli päevavarju alla.

„Kohe Vahemere päikese käest ära, proua Grey!”

„Tänan teid altruismi eest, härra Grey.”

„Olge lahked, proua Grey, ja ma pole üldse mitte altruistlik. Kui sa end ära kõrvetad, siis ei saa ma sind puudutada.” Ta kergitab kulmu ja ta silmad säravad lustlikult, ning mu süda teeb jõnksu. „Aga ma arvan, et sa tead seda ja naerad mu üle.”

„Tõsi või?” ahmin ma õhku, teeseldes süütust.

„Jah, tead ja naerad. Sageli. See on üks paljudest asjadest, mida ma sinu juures armastan.” Ta kummardab alla ja suudleb mind, naksates mu alahuult.

„Ma lootsin, et sa määrid mind veel päiksekreemiga,” mossitan ma.

„Proua Grey, see on üks räpane töö... aga ma ei suuda sellisest pakkumisest keelduda. Tõuse üles,” käsutab ta kähedal häälel. Ma teen, nagu öeldud, ja ta määrib mu nahale päikesekreemi oma tugevate ja nõtkete sõrmedega, aeglaste täpsete tõmmetega.

„Sa oled tõesti väga armas. Mul on nii vedanud,” pomiseb ta, kui ta sõrmed üle mu rindade liikudes neid kreemitavad.

„On jah vedanud.” Ma vaatan teda ujedalt läbi ripsmete.

„Tagasihoidlikkus sobib teile, proua Grey. Pööra ringi. Ma tahan selja peale ka määrida.”

Naeratades pööran ma ringi, ja ta avab mu metsikult kallite bikiinide rinnahoidja.

„Kuidas sulle meeldiks, kui ma ilma rinnahoidjata oleksin, nagu teised naised rannas?” küsin ma.

„Mulle see ei meeldiks,” ütleb ta hetkegi kõhklemata. „Minu meelest on sul isegi praegu liiga vähe riideid seljas.” Ta kummardub ja sosistab mulle kõrva: „Ära mängi oma õnnega.”

„Kas see on väljakutse, härra Grey?”

„Ei. Ma konstateerin fakti, proua Grey.”

Ma ohkan ja vangutan pead. Oh, Christian... mu omandihimuline, armukade kontrollifriik Christian.

Olles lõpetanud, laksab ta mu tagumiku pihta.

„Korras, tüdruk.”

Ta alati tegus BlackBerry sumiseb. Ma kortsutan kulmu ja ta muigab.

„Ainult minu silmadele, proua Grey.” Ta kergitab ühtaegu nii hoiatavalt kui ka naljatlevalt kulmu, laksab mind veel korra tagumikule ja võtab telefoni.

Mu sisemine jumalanna nurrub. Võib-olla korraldame me täna talle väikese etenduse, ainult tema silmadele. Jumalanna muigab teadvalt ja kergitab kulmu. Ma naeratan selle mõtte peale ja kandun tagasi oma pärastlõuna-siestasse.

„MAM’SELLE? UN PERRIER POUR moi, un Coca-Cola light pour ma femme, s’il vous plait. Et quelque chose a manager... laissezmoi voir la carte.”^[1.]

Hmm... kuulen läbi une Christiani sujuvat prantsuse keelt, ja ärkan nende jutu peale üles. Ma pilgutan päikesepaistes silmi ja pilku tõstes näen, et Christian vaatab mind, ning noor vormirõivastes naine kõnnib kandikut kõrgel hoides minema, blond hobusesaba provotseerivalt kiikumas.

„On sul janu?” küsib Christian.

„Jah,” pomisen ma uniselt.

„Ma võiksin sind päev otsa vaadata. Oled väsinud?”

Ma punastan. „Ma ei saanud öösel eriti palju magada.”

„Mina ka mitte.” Ta muigab, paneb BlackBerry ära ja tõuseb püsti. Ta šortsid libisevad pisut allapoole ja ripuvad puusadel... nii et ujumispüksid paistavad. Christian võtab šortsid jalast ja astub plätudest välja.

„Tule minuga ujuma.” Ta sirutab käe välja ja ma vaatan teda juhmilt. „Ujuma?” ütleb ta jälle, kallutades pea küljele, näol lõbustatud ilme. Kui ma ei vasta, vangutab ta aeglaselt pead.

„Ma arvan, et sa vajad ergutust.” Ta haarab mu äkitselt sülle ja ma kiljatan, rohkem üllatusest kui ärevusest.

„Christian! Pane mind maha!” kiljun ma.

Ta itsitab. „Vees, kallis.”

Mitmed rannas päevitajad vaatavad meid selle segadusseajava ükskõiksusega – mis on, nagu ma nüüdseks juba tean, prantslastele nii omane –, kui Christian mind naerdes üle liiva tassib ja vette kahlab.

Ma põimin käed ta kaela ümber. „Sa ei tee seda,” ütlen ma hingetult, püüdes itsitust maha suruda.

Ta muigab. „Oh, Ana, kallis, kas sa pole siis midagi õppinud selle lühikese ajaga, mis me teineteist tunneme?” Ta suudleb mind ja ma haaran võimalusest kinni ning libistan sõrmed läbi ta juuste, võtan need pihku ja vastan ta suudlusele, lükates oma keele talle suhu. Ta hingab sügavalt sisse, silmad udused, ent valvsad.

„Ma tean, mis mängu sa mängid,” sosistab ta ja paneb mu aeglaselt jahedasse selgesse vette, ning ta huuled leiavad jälle mu suu. Vahemere jahedus on kohe unustatud, kui ma end oma mehe ümber mässin.

„Ma arvasin, et sa tahtsid ujuda,” pomisen ma, huuled ta suu vastas.

„Sa viid mu mõtted kõrvale.” Christian võtab hammastega mu alumisest huulest kinni. „Aga ma pole kindel, kas ma tahan, et Monte Carlo rahvas näeks mu naist kirehoos.”

Ma libistan hammastega üle ta lõua, keel puudutamas ta habemetüügast, ja ma ei hooli põrmugi montecarlolastest.

„Ana,” oigab ta. Ta keerab mu hobusesaba ümber randme ja sikutab kergelt, nii et mu pea paindub taha ja kurgualune on näha. Ta liigub suudlustega kõrva juurest kaela juurde.

„Kas ma võtan sind meres?” sosistab ta.

„Jah,” sosistan ma vastu.

Christian tõmbub eemale ja vaatab mind, silmad soojad, ihaldavad, lõbustatud. „Proua Grey, te olete rahuldamatu, ja nii jultunud. Millise koletise ma küll olen loonud?”

„Sellise koletise, mis sulle sobib. Kas sa tahaksid, et ma oleks teistsugune?”

„Ma tahaksin sind mis tahes moodi, sa tead seda. Aga mitte praegu. Mitte rahva silma all.” Ta viitab lõuaga kalda poole.

Mida?

Päevitajad jälgivad meid ja nüüd tunnevad nad meie vastu juba tõelist huvi. Äkki haarab Christian mul piha ümbert kinni ja tõstab õhku ning laseb siis vette kukkuda, nii et jään pehmele liivapõhjale lamama ja lained löövad üle pea. Ma tõusen köhides ja pladistades ja itsitades püsti.

„Christian!” noomin ma, vaadates talle otsa. Ma lootsin, et me lähme merre armatsema... ja see oleks jälle üks esimene kord. Ta hammustab alumist huult, et naeru tagasi hoida. Ma pritsin teda ja ta pritsib mind kohe vastu.

„Meil on terve öö aega,” ütleb ta ja muigab. „Nägudeni, musi.” Ta sukeldub ja tuleb minust meetri kaugusel pinnale ning ujub seejärel kergelt ja sujuvalt kroolides kaldast eemale, minust kaugemale.

Haa! Mänguline, õrritav Viiskümmend! Ma varjan silmi päikese eest ja jälgin, kuidas ta ujub. Selline narritaja... kuidas talle tagasi teha? Kalda poole ujudes kaalun ma võimalusi. Meie joogid on saabunud ja ma võtan lonksu dieetkoolat. Christian on väike punkt kauguses.

Hmm... Ma heidan kõhuli ja võtan rinnahoidja ära ning viskan hooletult Christiani lamamistoolile. Nii... vaata kui jultunud ma võin olla, härra Grey. Ma panen silmad kinni ja lasen päikesel oma nahka soojendada... luid ja liikmeid soojendada, ja ma kandun selle soojusega kaugele, ning mu mõtted pöörduvad pulmapäeva juurde.

_________

„Te võite pruuti suudelda,” kuulutab õpetaja Walsh.

Ma naeratan oma mehele säravalt.

„Lõpuks oled sa minu,” sosistab ta, võtab mu käte vahele ja suudleb põgusalt huultele.

Ma olen abielus. Ma olen proua Christian Grey. Mu pea käib õnnest ringi.

„Sa oled nii ilus, Ana,” pomiseb ta ja naeratab, ning ta silmad säravad, neis on armastus... ja midagi tumedamat, kuuma.

„Ära lase kellelgi seda kleiti ära võtta peale minu, selge?” Ta naeratus on tulikuum, kui ta sõrmeotstega mööda mu põske libistab ja mu vere süütab.

Püha taevas... Kuidas ta seda teeb, isegi praegu, kui kõik need inimesed meid vaatavad?

Ma noogutan tummalt. Jessas, ma loodan, et keegi meid pealt ei kuule. Õnneks on õpetaja Walsh diskreetselt eemale astunud. Ma vaatan pidurõivastes rahvahulka... Minu ema, Ray, Bob ja kõik Greyd plaksutavad – isegi Kate, mu pruutneitsi, kes näeb oma kahvaturoosas kleidis vapustav välja, seistes Christiani isamehe, ta venna Ellioti kõrval. Ma poleks arvanudki, et ka Elliot võib nii uhke välja näha. Kõik naeratavad laialt ja säravalt – välja arvatud Grace, kes pühib säravvalge taskurätikuga vargsi silmi.

„Peoks valmis, proua Grey?” pomiseb Christian, naeratades mulle ujedalt. Ma sulan. Ta näeb jumalik välja oma lihtsas mustas smokingis, millel on hõbedane vest ja lips. Ta on... silmipimestav.

„Täiesti valmis.” Mu näol on totakas naeratus.

Pulmapidu on täies hoos... Carrick ja Grace on ületanud kõik ootused. Nad on jälle lasknud telgi püsti panna ja see on kaunistatud kahvaturoosade, hõbedaste ja elevandiluutoonidega ning külgedelt avatud. Sealt avaneb vaade lahele. Meil on ilmaga vedanud ja õhtune päike särab vee kohal. Telgi ühes otsas on tantsupõrand ja teises rikkalik rootsi laud.

Ray tantsib mu emaga ja nad naeravad. Ma tunnen neid vaadates kibemagusat kihvatust. Loodetavasti peame me Christianiga kauem vastu. Ma ei tea, mis ma teeks, kui ta mu maha jätaks. Öeldakse, et kes kiirustades abiellub, see hiljem kahetseb. See ütlus kummitab mind.

Kate on mu kõrval, kaunis oma pikas siidkleidis. Ta vaatab mulle otsa ja kortsutab kulmu. „Kuule, see peaks olema su elu kõige õnnelikum päev,” noomib ta.

„Ongi,” sosistan ma.

„Oh, Ana, mis viga on? Kas sa vaatad oma ema ja Rayd?”

Ma noogutan kurvalt.

„Nad on õnnelikud.”

„Aga lahus.”

„Kas sul on mingeid kahtlusi?” küsib Kate ärevalt.

„Ei, üldse mitte. Lihtsalt... ma armastan teda nii väga.” Ma vaikin, suutmata ega tahtmata oma hirmudest rääkida.

„Ana, ilmselge, et ta jumaldab sind. Ma tean, et teie suhe algas ebatavaliselt, aga ma näen, kui õnnelikud olete te mõlemad viimastel kuudel olnud.” Ta haarab mu mõlemast käest kinni ja pigistab neid. „Pealegi, praegu on juba hilja,” lisab ta muiates.

Ma itsitan. Kate teeb alati asjad selgeks. Ta võtab mu Kate Kavanagh’ Erilisse Embusesse. „Ana, kõik läheb hästi. Ja kui ta mõtleb sulle kuidagi liiga teha, siis tuleb tal minuga tegemist.” Ta laseb mu lahti ja naeratab kellelegi, kes on mu selja taga.

„Tere, kallis.” Christian võtab mul ootamatult ümbert kinni ja suudleb mu meelekohta. „Kate,” ütleb ta napilt. Pärast kuut nädalat suhtub ta Kate’i ikka veel jahedalt.

„Tere jälle, Christian. Ma lähen otsin nüüd üles su isamehe, kes juhtub ka minu mees olema.” Naeratades meile mõlemale läheb ta Ellioti juurde, kes vestleb Kate’i venna Ethani ja meie sõbra Joséga.

„Aeg on minna,” sosistab Christian.

„Juba? See on esimene pidu mu elus, kus mul pole midagi tähelepanu keskpunktis olemise vastu.” Ma pööran ringi ja vaatan talle otsa.

„Sa väärid seda. Sa näed vapustav välja, Ana.”

„Sina samuti.”

Ta naeratab ja ta ilme elavneb. „See ilus kleit sobib sulle.”

„See vana asi?” Ma punastan ja katsun oma kehassetöödeldud lihtsa kleidi pitsist ülaosa, mille Kate’i ema minu jaoks disainis. Mulle meeldib, et pits on õlal – tagasihoidlik, ent ahvatlev, nagu ma loodan.

Ta kummardub ja suudleb mind. „Lähme. Ma ei taha sind enam kõigi nende inimestega jagada.”

„Kas me tohime oma pulmast lahkuda?”

„Kallis, see on meie pidu ja me võime teha, mida tahame. Me oleme koogi juba lahti lõiganud. Ja praegu tahan ma su minema viia, et sa kuuluksid ainult mulle.”

Ma itsitan. „Ma kuulun teile kogu elu, härra Grey.”

„Mul on väga hea meel seda kuulda, proua Grey.”

„Oh, seal te oletegi! Noored armunud.”

Ma ohkan sisimas... Grace’i ema on meid üles leidnud.

„Christian, kallis – veel üks tants oma vanaemaga?”

Christian hammustab huulde. „Muidugi, vanaema.”

„Ja sina, kaunis Anastasia, mine ja tee vanamehele rõõmu – tantsi Theoga.”

„Theoga, proua Trevelyan?”

„Vanaisa Trevelyaniga. Ja sa võiksid mind vanaemaks kutsuda. Ja te peate tõsiselt tööle asuma, et saaksin lapselapselapsi. Mulle pole enam kaua jäänud.” Ta naeratab eputavalt meile mõlemale.

Christian pilgutab kohkunult silmi. „No kuule, vanaema!” ütleb ta, võttes rutakalt ta käe, ja viib ta tantsupõrandale. Ta vaatab peaaegu et mossitades minu poole ja pööritab silmi. „Nägudeni, musi.”

Kui ma vanaisa Trevelyani poole kõnnin, kõnetab mind José.

„Ma ei palu sinult veel ühte tantsu. Ma vist niigi röövisin liiga palju su aega, kui me tantsupõrandal olime... Mul on hea meel sind õnnelikuna näha, aga ma räägin tõsiselt, Ana. Ma tulen... kui sa mind vajad.”

„José, tänan. Sa oled hea sõber.”

„Ma mõtlen tõsiselt.” Ta tumedad silmad säravad siiralt.

„Ma tean. Tänan, José. Aga palun vabanda mind – mul on ühe vanema härraga kohtamine.”

Ta kergitab hämmeldunult kulmu.

„Christiani vanaisaga,” selgitan ma.

Ta muigab. „Palju õnne sulle, Annie. Edu kõiges.” „Tänan, José.”

Pärast tantsu Christiani alati võluva vanaisaga jään ma maast laeni akende juurde seisma ja vaatan, kuidas päike aeglaselt Seattle’i kohal loojub, heites lahele ereoranži ja meresinist valgust.

„Lähme,” käib Christian peale.

„Ma pean ümber riietuma.” Ma haaran tal käest, et ta tuleks koos minuga ülakorrusele. Ta kortsutab mõistmatult kulmu ja hoiab mind õrnalt tagasi.

„Ma arvasin, et sina tahad mul seda kleiti seljast võtta,” selgitan ma. Ta silmad löövad särama.

„Õige.” Ta saadab mulle ülemeeliku naeratuse. „Aga ma ei võta sind siin riidest lahti. Me ei lahku enne kui... ma ei tea...” Ta viipab oma pikkade sõrmedega, jättes lause lõpetamata, aga ta mõte on üpris selge.

Ma punastan ja lasen ta käest lahti.

„Ja ära juukseid ka lahti võta,” pomiseb ta tumedalt.

„Aga...”

„Mitte mingeid agasid, Ana. Sa oled nii kaunis. Ja mina tahan olla see, kes su lahti riietab.”

Oh. Ma kortsutan kulmu.

„Paki oma teised pulmariided kokku,” käsib ta. „Sul läheb neid tarvis. Taylori käes on su kohver.”

„Hästi.” Mis tal plaanis on? Ta pole mulle rääkinud, kuhu me lähme. Tegelikult, arvatavasti ei tea keegi, kuhu me lähme. Ei Mia ega Kate pole suutnud temalt infot kätte saada. Ma lähen oma ema ja Kate’i juurde.

„Ma ei vaheta riideid.”

„Miks?” ütleb ema.

„Christian ei taha.” Ma kehitan õlgu, nagu peaks sellega kõik selge olema. Ema kulm kerkib kergelt.

„Sa ei lubanud talle kõiges kuuletuda,” tuletab ta mulle taktitundeliselt meelde. Kate püüab oma turtsatust köhimisega varjata. Ma kissitan talle silmi. Ei temal ega mu emal pole aimugi, milline tüli mul Christianiga selle üle oli. Ma ei taha seda vana asja jälle üles soojendada. Jessas, kuidas mu Viiskümmend Varjundit võib mossitada... ja õudusunenägusid näha. See mälestus on kainestav.

„Ma tean, ema, aga talle meeldib see kleit ja ma tahan teda rõõmustada.”

Ema ilme pehmeneb. Kate pööritab silmi ja astub taktitundeliselt eemale, jättes meid emaga kahekesi.

„Sa näed nii armas välja, kallis.” Carla paneb juuksesalgu õrnalt mu kõrva taha ja silitab mu lõuga. „Ma olen sinu üle nii uhke, kullake. Sa teed Christianist väga õnneliku mehe.” Ta kallistab mind.

Oh, ema!

„Ma ei suuda uskuda, kui täiskasvanuna sa mõjud. Uut elu alustamas... pea ainult meeles, et mehed on teiselt planeedilt, ja kõik läheb hästi.”

Ma itsitan. Christian on teisest universumist – kui ema vaid teaks.

„Aitäh, ema.”

Ray ühineb meiega ja naeratab sõbralikult meile mõlemale.

„Sul on see tüdruk nii ilusasti välja tulnud, Carla,” ütleb ta ja ta silmad säravad uhkusest. Ta on nii peen oma mustas kahvaturoosa vestiga smokingis. Mulle tulevad pisarad silma. Oi ei... siiani olen ma suutnud mitte nutma hakata.

„Ja sina hoidsid teda ja aitasid tal täiskasvanuks saada, Ray.” Carla hääl on heldinud.

„Ja ma nautisin igat minutit. Sa oled üks paganama ilus pruut, Annie.” Ray lükkab uuesti põsele libisenud juuksesalgu mu kõrva taha.

„Oh, isa...” Ma surun nuukse alla ja ta kallistab mind oma põgusal ja kohmetul kombel.

„Sinust saab üks paganama hea naine ka,” sosistab ta kähedal häälel.

Kui ta mu lahti laseb, on Christian tagasi.

Ray surub soojalt ta kätt. „Hoia mu tüdrukut hästi, Christian.”

„Kindlasti teen ma seda, Ray. Carla.” Ta noogutab mu kasuisale ja suudleb mu ema põsele.

Pulmakülalised on moodustanud spaleeri, käed üles tõstetud, ning me peaksime nüüd sealt läbi minema.

„Valmis?” ütleb Christian.

„Jah.”

Ta võtab mul käest kinni ja me lähme ülestõstetud käte alt läbi, ning külalised hüüavad õnnitlusi ja viskavad riisi. Me jõuame välja Grace’i ja Carricku juurde, kes meid kordamööda suudlevad ja kallistavad. Grace muutub jälle tundeliseks, kui me rutakalt hüvasti jätame.

Taylor ootab meid Audis. Christian avab mulle ukse, aga ma pööran enne autosse istumist ringi ning viskan oma valgetest ja roosadest roosidest buketi summa kogunenud noorte naiste sekka. Mia hoiab seda võidukalt kõrgel ja naeratab, suu kõrvuni.

Ma poen autosse ning Christian kummardub ja kohendab mu kleidisaba. Kui olen end turvaliselt istuma seadnud, jätab ta rahvahulgaga hüvasti.

Taylor hoiab talle ust lahti. „Palju õnne, sir.”

„Tänan, Taylor,” vastab Christian mu kõrvale istudes.

Pulmakülalised puistavad autole riisi, kui me sõitma hakkame. Christian haarab mu käe ja suudleb sõrmenukke.

„Kas siiamaani on kõik hästi, proua Grey?”

„Siiamaani on kõik lihtsalt suurepärane, härra Grey. Kuhu me sõidame?”

„Sea-Taci,” vastab ta ja naeratab sfinksinaeratust.

Hmm... mis tal kavas on?

Taylor ei sõida lahkuvate lendude terminali, nagu ma oletasin, vaid läbi turvavärava otse lennuväljale. Miks? Siis näen ma Christiani lennukit... Grey Enterprises Holdings, Inc. on kirjutatud lennukikerele suurte siniste tähtedega.

„Ära ütle, et sa jälle firma varandust vääralt kasutad!”

„Oh, loodetavasti mitte, Anastasia.” Christian muigab.

Taylor peatab Audi lennukitrepi juures, tuleb autost välja ja avab Christianile ukse. Nad vestlevad põgusalt ja siis avab Christian mulle ukse – ning selle asemel et mind välja lasta, kummardub ja tõstab mu sülle.

Oo! „Mis sa teed?” kiljun ma.

„Viin su üle ukseläve,” ütleb ta.

„Oo.” Kas seda mitte kodus ei tehta?

Ta kannab mu kergelt trepist üles ja Taylor järgneb mu väikese kohvriga. Ta jätab selle lennuki ukse juurde ja läheb siis Audisse tagasi. Kabiinis istub Christiani piloot Stephan, vorm seljas.

„Tere tulemast pardale, sir. Proua Grey.” Ta naeratab.

Christian paneb mu maha ja surub Stephani kätt. Tema kõrval seisab brünett naine, kes paistab olevat mõni aasta üle kolmekümne. Ka temal on vorm seljas.

„Palju õnne teile mõlemale,” jätkab Stephan.

„Tänan, Stephan. Anastasia, sa oled Stephaniga kohtunud. Ta on täna meie kapten; ja saa tuttavaks, tema on esimene piloot Beighley.”

Naine punastab, kui Christian teda esitleb, ja pilgutab kiiresti silmi. Ma tahaksin silmi pööritada. Jälle üks naine, kes on mu liigailusast-abikaasast võlutud.

„Meeldiv tutvuda,” pahvatab Beighley. Ma naeratan talle sõbralikult. Pealegi – Christian kuulub mulle.

„Kas kõik ettevalmistused on tehtud?” pärib Christian nende käest, ning mina vaatan salongis ringi. Interjööris domineerib hele vahtrapuit ja kreemikas nahk. See näeb kena välja. Veel üks noor naine, samuti vormis, seisab salongi teises otsas – väga ilus brünett.

„Kõik on valmis. Ilm on hea kogu tee Bostonisse.”

„Turbulents?”

„Enne Bostonit mitte. Shannoni kohal on front, mis võib meid natuke kõigutada.”

Shannon? Iirimaa?

„Ahaa,” nendib Cristian. „Noh, ma loodan sel ajal magada.”

Magada?

„Asume teele, sir,” ütleb Stephan. „Me jätame teid nüüd stjuardess Natalia hoolde.” Christian heidab pilgu naise suunas, kortsutab kulmu, ent pöördub siis naeratades Stephani poole.

„Suurepärane,” ütleb ta. Ta võtab mul käest kinni ja juhatab ühele tohututest nahkistmetest. Kokku on neid vist kaksteist.

„Istu,” ütleb ta, võtab pintsaku seljast ja nööbib lahti oma peene hõbedase brokaatvesti. Me istume vastastikku ja meie vahel on väike poleeritud lauake.

„Tere tulemast pardale, sir, ma’am, ja palju õnne.” Natalia seisab meie kõrval ja ulatab meile pokaalid roosa šampanjaga.

„Tänan,” ütleb Christian, naine naeratab meile viisakalt ning läheb tagasi kambüüsi.

„Õnneliku abielu terviseks, Anastasia.” Christian tõstab klaasi ja me lööme kokku. Šampanja on oivaline.

„Bollinger?” küsin ma.

„Seesama.”

„Esimest korda jõin ma seda teetassist.” Ma muigan.

„Ma mäletan seda päeva hästi. Sinu lõpetamine.”

„Kuhu me lendame?” Ma pole suuteline enam kauem oma uudishimu vaos hoidma.

„Shannonisse,” ütleb Christian, silmad erutusest säramas. Ta on nagu väike poiss.

„Iirimaale?” Me lähme Iirimaale!

„Võtame seal kütust,” lisab ta mind kiusates.

„Ja siis?” pinnin ma teda.

Ta naeratab veel laiemalt ja raputab pead.

„Christian!”

„Londonisse,” ütleb ta, vaadates mulle ootavalt otsa ja püüdes mu reaktsiooni hinnata.

Ma ahmin õhku. Oh sa pagan. Ma oletasin, et ehk läheme me New Yorki või Aspenisse või Kariibi mere äärde. Ma ei suuda seda uskuda. Mu eluunistus on olnud Inglismaale minna. Ma põlen õnnest.

„Siis Pariisi.”

Mida?

„Siis Lõuna-Prantsusmaale.”

Oo!

„Ma tean, et sa oled alati unistanud Euroopasse minekust,” ütleb ta leebelt. „Ma tahan su unistused teoks teha, Anastasia.”

„Sina oled mu unistus, mis on teoks saanud, Christian.”

„Sina minu oma ka, proua Grey,” sosistab ta.

Oh taevas...

„Pane turvavöö kinni.”

Ma muigan ja teen, nagu kästud.

Lennuk keerab stardirajale, meie rüüpame šampanjat ja vaatame teineteisele totaka naeratusega otsa. Ma ei suuda seda uskuda. Kahekümne kahe aastaselt saan ma lõpuks Ameerika Ühendriikidest välja, lähen Euroopasse – ja veel Londonisse.

Kui me õhus oleme, serveerib Natalia meile veel šampanjat ja valmistab piduliku pulmaeine. Ja tõepoolest, milline piduroog – suitsulõhe, seejärel röstitud püü, salat roheliste hernestega ja dauphinoise’i kartulid, ja kõik selle on valmistanud tubli Natalia.

„Magustoitu, härra Grey?” küsib ta.

Christian raputab pead ja tõmbab sõrmega üle alumise huule, vaadates küsivalt minu poole. Ta pilk on tume, sellest pole võimalik midagi välja lugeda.

„Ei, aitäh,” pomisen ma, suutmata Christianilt silmi pöörata. Ta huuled kerkivad väikeses salapärases naeratuses, ja Natalia lahkub.

„Tore,” pomiseb ta. „Magustoiduks on mul kavas süüa sind.”

Oh... siin?

„Tule,” ütleb ta laua tagant tõustes ja ulatab mulle käe. Me läheme salongi teise otsa.

„Siin on vannituba.” Ta osutab väikesele uksele, viib mu siis mööda väikest koridori edasi ja avab ukse koridori lõpus.

Jessas... magamistuba. Jällegi vahtrapuu ja kreemikad toonid, ning väikesel kaheinimesevoodil on kuldsed ja pruunikashallid padjad. See tundub väga mugav.

Christian pöörab ringi ja tõmbab mu käte vahele ning vaatab mulle otsa.

„Ma arvasin, et võiksime veeta oma pulmaöö kümne ja poole kilomeetri kõrgusel. See on midagi sellist, mida ma pole enne teinud.”

Veel üks esimene kord. Ma vaatan teda hämmastunult, mu süda peksab... ühe miili klubi^[2.]. Ma olen sellest kuulnud.

„Aga kõigepealt pean ma su selle võrratu kleidi seest kätte saama.” Ta silmad säravad armastusest ja millestki tumedamast, millestki, mida ma armastan, millestki, mis erutab mu sisemist jumalannat. Ta lööb mul hinge kinni.

„Pööra ringi.” Ta hääl on madal, autoriteetne ja kuradi seksikas. Ta suudab panna need kaks sõna kõlama nii paljutõotavalt. Ma teen meelsasti, nagu palutud, ja ta käed liiguvad mu juustesse. Ta hakkab oma osavate sõrmedega mu juuksenõelu ükshaaval välja tõmbama. Mu juuksed langevad õlgadele, üks lokk teise järel, kattes selja ja rinna. Ma püüan paigal olla ja mitte väänelda, aga ma janunen ta puudutuse järele. Pärast pikka ja väsitavat, ent erutavat päeva tahan ma teda – tervenisti.

„Sul on nii ilusad juuksed, Ana.” Ta suu on mu kõrva juures ja ma tunnen ta hingeõhku, ehkki ta huuled ei puuduta mind. Kui mu juuksed on lahti, tõmbab ta sõrmedega neist läbi, masseerides õrnalt mu peanahka... oh taevas... ma sulgen silmad ja naudin. Ta sõrmed liiguvad allapoole ja ta sikutab mind juustest, paljastades mu kurgualuse.

„Sa oled minu oma,” sosistab ta, ja ta hambad naksavad mu kõrvalesta.

Ma oigan.

„Tššš,” noomib ta. Ta tõmbab mu juuksed üle õlgade ja libistab sõrmega mööda mu selga, ühest õlast teiseni, mööda dekolteed ääristavat pitsi. Ma värisen ootusest. Ta suudleb õrnalt mu selga ülalpool esimest kleidinööpi.

„Nii kaunis,” ütleb ta, avades osavalt nööbi. „Täna tegid sa minust kõige õnnelikuma mehe maailmas.” Lõpmata aeglaselt avab ta ükshaaval kõik nööbid kleidiseljal. „Ma armastan sind nii väga.” Ta liigub suudlustega üle mu kukla õlanukini, pomisedes suudluste vahele: „Ma. Tahan. Sind. Nii. Väga. Ma. Tahan. Sinu. Sees. Olla. Sa. Oled. Minu. Oma.”

Iga sõna on joovastav. Ma sulgen silmad ja kallutan pead, et ta paremini mu kaelani pääseks, ning langen Christian Grey, oma abikaasa nõidusesse.

„Minu,” sosistab ta veel kord. Ta tõmbab kleidi alla, see langeb mu jalgadele nagu elevandiluukarva siidist ja pitsist pilv.

„Pööra ringi,” sosistab ta kähedal häälel. Ma teen seda, ja ta ahmib õhku.

Mul on seljas kitsas roosa satiinkorsett sukahoidjaga, sama värvi pitsist aluspüksid ja valged siidsukad. Christiani silmad libisevad ahnelt mu keha mööda allapoole, aga ta ei ütle midagi. Ta lihtsalt vaatab mind pärani silmil.

„Meeldib sulle?” sosistan ma, teades, et puna valgub üle mu põskede.

„Rohkem kui meeldib, kallis. Sa näed vapustav välja.” Ta sirutab käe, ma võtan selle vastu ning astun kleidist välja.

„Ole paigal,” pomiseb ta, pööramata minult oma tumenevat pilku, ja tõmbab keskmise sõrmega üle mu rindade, just korseti serva mööda. Mu hingamine muutub pinnapealseks, ja ta kordab oma teekonda üle mu rindade ning ta ahvatlev sõrm tekitab mu selgroos värinaid. Ta peatub ja teeb nimetissõrmega õhus ringe, andes märku, et ma ringi pööraksin.

Tema jaoks teeksin ma praegu mida iganes.

„Stopp,” ütleb ta. Ma olen seljaga tema ja näoga voodi poole. Ta käsi haarab mu vöökoha ümbert ja tõmbab mu enda vastu, ta nuusib mu kaela. Õrnalt võtab ta mu rinnad pihku, mängib nendega, ta pöidlad teevad ringe mu nibude kohal ja need kõvenevad, surudes vastu korsetti.

„Minu,” sosistab ta.

„Sinu,” sosistan ma vastu.

Jättes mu rinnad rahule, liiguvad ta käed üle mu kõhu ja alla reitele ning ta pöidlad puudutavad mu suguelundit. Ma surun oige alla. Ta sõrmed liiguvad sukatrippide juurde, ja osavalt nagu alati, võtab ta eesmised tripid ükshaaval lahti. Ta käed on ümber mu tagumiku.

„Minu,” sosistab ta, libistades käsi mööda mu tagumikku, ja puudutab jälle sõrmeotstega mu suguelundit.

„Aa.”

„Tšš.” Ta käed liiguvad mu reitele ja avavad ka tagumised tripid.

Ta kummardub ja lükkab voodikatte kõrvale. „Istu.”

Ma olen ta võimuses ja teen, nagu kästud, ning ta põlvitab mu jalgade juurde ja hakkab õrnalt mu jalast ära võtma Jimmy Choo valgeid sukki. Ta haarab mu vasema suka ja koorib selle aeglaselt jalast, liikudes pöialdega jalga mööda allapoole... Sama teeb ta teise sukaga.

„See on nagu jõulukingituse lahtipakkimine.” Ta naeratab ja vaatab oma pikkade tumedate ripsmete alt minu poole üles.

„Ja kingiks miski, mis niigi sinu oma on…”

Ta kortsutab manitsevalt kulmu. „Oi ei, kallis. Alles nüüd on see tõesti minu oma.”

„Christian, ma olen sinu oma olnud sellest ajast saadik, kui jah ütlesin.” Ma nihkun talle lähemale ja võtan ta armsa näo oma käte vahele. „Ma olen sinu oma. Ma olen alati sinu oma, mu abikaasa. Aga ma arvan, et sul on liiga palju riideid seljas.” Ma kummardun teda suudlema, ja äkki ajab ta end sirgu, suudleb mu huuli ja võtab mu pea oma käte vahele, ta sõrmed liiguvad läbi mu juuste.

„Ana,” sosistab ta. „Minu Ana.” Ta huuled on jälle mu suul, ta keel on tungiv.

„Riided,” sosistan ma ning meie hingeõhk seguneb, ja ma haaran ta vestist kinni ning ta võtab selle seljast, lastes hetkeks minust lahti. Ta jääb paigale ja vaatab mind, silmad suured ja ihaldavad.

„Luba ma ise, palun.” Mu hääl on pehme ja meelitav. Ma tahan oma meest, oma Viitkümmet lahti riietada.

Ta kükitab, ja ma haaran kinni ta lipsust – see on hõbehall lips, minu lemmik – ning avan aeglaselt sõlme. Ta tõstab lõua, et saaksin avada ta valge särgi ülemise nööbi; kui see on lahti, võtan ma käsile mansetinööbid. Need on plaatinast ja neile on graveeritud teineteisest läbi põimunud A ja C – minu pulmakingitus talle. Kui ma olen need ära võtnud, nopib ta need minu käest enda kätte ja surub käe rusikasse. Ta suudleb rusikat ja paneb mansetinööbid püksitaskusse.

„Härra Grey, nii romantiline.”

„Teile, proua Grey – südameid ja lillekesi. Alati.”

Ma võtan ta käe ja teda läbi ripsmete vaadates suudlen plaatinast abielusõrmust. Ta oigab ja sulgeb silmad.

„Ana,” sosistab ta, nagu oleks mu nimi palve.

Ma sirutan käe ta teise särginööbi juurde, ja samuti nagu tema enne, surun särginööpe avades pehme suudluse ta rinnale, ning sosistan sõnahaaval suudluste vahele: „Sa. Teed. Mind. Nii. Õnnelikuks. Ma. Armastan. Sind.”

Ta oigab, ja haarab ühe kiire liigutusega mu piha ümbert kinni ja tõstab mu voodile, ning tuleb siis ise järele. Ta huuled on mu huultel, käed mu pea ümber, vaigistamas mind, kui me keeled teineteist naudivad. Äkki tõuseb Christian püsti, jättes mu hingetuna ja ihaldavana voodile.

„Sa oled nii kaunis... naine.” Ta silitab mu jalasääri ja võtab vasakust jalast kinni. „Sul on nii ilusad jalad. Ma tahaksin suudelda igat sentimeetrit. Siit alates.” Ta surub huuled mu suurele varbale ja näksab hammastega. Kõik, mis jääb mu vöökohast allapoole, tõmbub kokku. Ta keel libiseb üle mu pöia, ta hambad naksavad mind kannast ja puudutavad mu pahkluud. Ta liigub suudlustega mööda mu sääremarja; pehmete märgade suudlustega. Ma väänlen ta all.

„Tasa, proua Grey,” hoiatab ta, pöörab mu äkki kõhuli ning jätkab oma teekonda, libistades suuga mu sääremarju pidi, üles reitele, tagumikule, ja jääb siis paigale. Ma oigan. „Palun...”

„Ma tahan sind alasti näha,” pomiseb ta ja avab aeglaselt mu korseti, üks haak korraga, ning libistab keelega mööda mu selgroogu.

„Christian, palun.”

„Mida sa tahad, proua Grey?” Ta sõnad on vaiksed, mu kõrva juures. Ta peaaegu lamab mu peal... Ma tunnen teda oma tagumiku vastas.

„Sind.”

„Ja mina sind, mu armastus, mu elu...” sosistab ta, ja enne kui ma arugi saan, on ta mu selili keeranud. Ta tõuseb kähku püsti ja vabaneb ühe liigutusega pükstest ja bokseritest ning on nüüd oivaliselt alasti, ja ta riist mu kohal on suur ja valmis. Väike ruum on tulvil Christiani pimestavat ilu, ning ta tahab ja vajab mind. Ta kummardub ja võtab mul aluspüksid jalast ja jääb siis mind vaatama.

„Minu,” ütleb ta hääletult.

„Palun,” anun ma ja ta muigab... iharat, üleannetut, ahvatlevat Viiekümne-naeratust.

Ta ronib tagasi voodisse ja katab suudlustega seekord mu parema jala..., kuni jõuab mu reite ühinemiskohani. Ta tõmbab mu jalad laiali.

„Oh... naine,” pomiseb ta, ja siis on ta suu minul. Ma sulgen silmad ja alistun ta oi-kui-osavale keelele. Mu käed on ta juustes ja mu puusad liiguvad ja kiiguvad, ma järgin ta rütmi, tõukan puusi ülespoole. Ta haarab mu puusadest kinni, et mind paigale sundida... aga ei lõpeta seda mõnusat piinamist. Ma olen lähedal, nii lähedal.

„Christian,” pomisen ma.

„Veel mitte,” sosistab ta ja liigub ülespoole, ning ta keel on mu nabas.

„Ei!” Pagan! Ma tajun, kuidas ta mu naba vastas naeratab, ja ta liigub ülespoole.

„Nii kannatamatu, proua Grey. Meil on aega, kuni me Smaragdsaarele maandume.” Ta suudleb hardalt mu rindu ja võtab vasaku nibu huulte vahele. Ta vaatab üles mulle otsa, silmad tumedad nagu troopiline torm, kui ta mind kiusab.

Oi taevas... ma olin unustanud. Euroopa.

„Minu mees, ma tahan sind. Palun.”

Ta on mu kohal, ta keha katab minu keha, ta toetab end küünarnukkidele. Ta nuusib ninaga mööda mind, ja ma liigutan oma kätt mööda ta tugevat nõtket selga, kuni ta ilusa tagumikuni.

„Proua Grey... naine. Me püüame meele järele olla.” Ta puudutab mind põgusalt huultega. „Ma armastan sind.”

„Mina armastan sind ka.”

„Tee silmad lahti. Ma tahan sind näha.”

„Christian... ah...” kisendan ma, kui ta aeglaselt minusse tuleb.

„Ana, oh, Ana,” sosistab ta ja hakkab end liigutama.

„MIDA KURADIT SA ENDA arust teed?” karjub Christian, kiskudes mind ülimalt meeldivast unenäost ärkvele. Ta seisab, üleni märg ja kaunis, mu lamamistooli kõrval ja vahib alla mulle otsa.

Mis ma teinud olen? Oi ei... ma laman selili... Kurat, kurat, kurat. Ja ta on vihane. Kurat küll. Ta on maruvihane.

1 Preili? Mulle üks mineraalvesi, palun, ja mu daamile Coca-Cola Light. Ja mis me sööme... tooge mulle menüü. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.) [ ↵ ]

2 Tähendab seksi lennukis. [ ↵ ]