Читать книгу Minu California. Mull mullis - Ede Schank Tamkivi - Страница 6

Maailmakaarti vaadates tundub, et teekond Eestist Põhja-Ameerika läänerannikule Californiasse läheb üsna sirgelt üle Mandri-Euroopa ja Ameerika. Lennuk teeb aga Euroopast San Franciscosse lennates paraja kaare üle Gröönimaa ja Kanada. Tegelikult ongi see lühem tee, sest maakera pole mitte lapik, vaid ümmargune nagu üks suur mull.

Sellesama maakaardi järgi saab teada, et umbes-täpselt California rannajoone keskel asuv San Francisco paikneb samal laiuskraadil Hispaania lõunarannikuga. Omamoodi sümboolne: esimesed eurooplased, kes Põhja-Ameerika lääne­rannikul jala maha panid, olidki pärit just nimelt Lõuna-Hispaa­niast. Pole midagi imestada, et nad võisid tunda ennast uues maailmas üsna koduselt, sest ka loodus on neis kahes paigas üsna samasugune. Ainult et California puhul tuli kõik mõõtmed ja nähtused korrutada vähemalt kahega.

Kuna mina olin harjunud Eestimaa sileda maastiku, kitsaste teede ja hõreda asustusega, rabas California esma­kohtumisel oma võimsate pinnavormide ja tohutu avarusega. Siin on tõesti kõik suur: mäed, puud, autod; isegi taevas tundub kõrgemal ja avaram. Kindlasti ka sinisem. Ainult muru ei ole rohelisem, see on suurema osa aastast hoopis kõrbenud-pruun, kunstipärasemalt öeldes: kuldne.

Ei tea, kas see tuleb lõpmatuna näiva Vaikse ookeani lähedusest, kuid selle hiigelveekogu kaldal elavate inimeste horisont tundub samuti avaram. Californialased tunnevad huvi asjade ja inimeste vastu, oskavad väikestest asjadest rõõmu tunda ning on suurema osa ajast heas tujus. Pole ju põhjustki viriseda, kui 300 päeva aastas paistab päike ning ümberringi on ainult rahulolevad ja naeratavad näod. Nagu elaks mingis mõnusas mullis.

Californias ei tunne keegi end võõrana, sest kõik inimesed ongi siia alles hiljuti üle maailma kokku tulnud. Huvitavad aktsendid, põnevad taustalood, paeluvad tegevusalad ja laialdased teadmised – need tulevad inimeste juttudest ikka ja jälle välja. Siin on lihtne saada „omaks”, tunda end teistega võrdväärsena, sest valdav osa on alustanud üsna hiljuti üsna algusest. Miski ei tule kätte aga niisama ja keegi ei saa ega tahagi tegevusetult lesida. Kui jääd niisama mõnusalt palmi alla pikutama, võid ju millestki olulisest ilma jääda!?

Ka minule on California üks järjekordne algus. Uute tutvuste, uute tegemiste ja mõistmistega. See on küll omamoodi paradoks, aga elu mullis võib muuta horisonti avaramaks.

Palo Alto, California,

mai 2014