Читать книгу Minu California. Mull mullis - Ede Schank Tamkivi - Страница 7

„Ja mida sina seal siis tegema hakkad?”

Nii küsis minult enam-vähem iga inimene, kellega tuli jutuks meie pere kolimine Ameerika ühendriikide läänerannikule, maakaardi järgi vaadates otse California osariigi südamesse, Palo Alto linna.

Täpselt sellises sõnastuses kuulsin seda küsimust kümneid kordi, ainult et mõnikord oli rõhk sõnal „sina” ja teinekord „seal” peal. Lõpuks ei osanudki enam midagi tarka vastata, lihtsalt pomisesin tüdinult: „Küllap aeg näitab...”

Mõistagi olin ma ise mõelnud sellele küsimusele väga palju kogu kolmveerandi aasta jooksul, mil mu abikaasa õppima asumine Stanfordi ülikooli oli juba kindel. Pärast aastatepikkust pereloomisele keskendumist olin just jõudnud selle müütilismüstilise töö- ja pereelu ühildamiseni, mis tähendab ilmselt seda, et lapsed on piisavalt vanad ja palju kodust ära, tööd ei pea tegema pelgalt rahateenimise pärast, vaid saab teha täpselt nii palju, kui eneseteostuse seisukohalt sobilik või eneseharimise vaatepunktist vajalik tundub, ning kirsina tordil saab end akadeemilises keskkonnas ärksana hoida. Aga nüüd siis minek kuhugi hoopis teise maailma otsa, kus alustada kõike uuesti!?

Andsin endale aru, et selliseid võimalusi ei ole paljudel. Aga uhke ja õnnelikuna ennast sellegipoolest ei tundnud. Elamine Eestist eemal polnud mulle kunagi olnud eesmärk omaette.

Et mida ma siis Ameerikas teha kavatsesin? Kas ma ise seda tegelikult teadsin?

Võinuks ju öelda, et ma kavatsen minna „tuhande võimaluse maale” oma läbilöögihetke otsima. Et näiteks võtan tagataskust mõne äriidee ja hakkan käima Stanfordi ülikooli lähedal asuval Sand Hill Roadil ridamisi ootavate riskikapitalistide ehk kohalikus kõnepruugis lihtsalt VCde^[1.] ukselt uksele, et „raha tõsta”? No seda ilmselt ei usuks minu puhul keegi, ka mina ise mitte.

Muidugi on mul karjääri silmas pidades alati võimalik jääda truuks oma „esimestele liistudele” ehk ajakirjaniku­ametile: ma ju ei saabunud Ameerika ühendriikidesse mitte abikaasa tudengiviisa külge haakudes, vaid kogunisti I-viisaga ehk loaga, mis võimaldab välisriikide kodanikest meediatöötajatel viie aasta jooksul USAsse tulla ja taastulla ning siin erialast tööd teha. Kuid seejuures on klausel: töötada ei või kohaliku meediaettevõtte jaoks, vaid ainult „üle mere”. Minu läkitajaks sai Eesti rahvusringhääling, kellele andsin lõpuks esialgse „võtad ise kaamera kaasa ja monteerid lood kokku”-jutu asemel märksa ebamäärasema lubaduse võimaluse korral telesaatele „Kapital” midagi USAst toota.

Või ikkagi ka ise täie rauaga õppimisele keskenduda? Oleks ju rumal jätta kasutamata võimalus, kui oled keset sellist intellektuaalset rammu tihkelt täiskülvatud põldu?! Palo Altos asuv Stanfordi ülikool on Harvardi ja Yale’i kõrval USAs ja terves maailmas kindlasti üks tuntumaid kõrgkoole; maailma parimaid ülikoole reastavates edetabelites kõigub tema koht 2.–7. vahel.

Aga juba enne Ameerikasse kolimist olin aimu saanud, et ülikoolis edasi käia ei pruugi olla niisama lihtne. Võtsin 2012. aasta kevadel Stanfordi külastades südame rindu ja krapsasin sisse ülikoolilinnaku pseudokoloniaalstiilis kujundatud keskväljaku nurgal asuvasse antropoloogiaosakonda, et küsida, kas vabakuulajaid loengutesse lubatakse.

„Ja mis oli teie doktoritöö teema?” uuris mind pealaest jalatallani takseerinud kandilise kujuga proua üle prillide.

„Khmm, mul on alles magistriõpingud pooleli,” pomisesin vastu ja kaasavõetud bravuuripallist voolas visinal suurem osa õhku välja.

Proua saatis mind järgmise kolleegini, kes küsis omakorda tülpinult, kus ülikoolis ma seda magistrikraadi siis omandan. „Ja kus see veel asub?” krimpsutas ta nina, mingit kahtlast Türgi urgast meenutavat Tallinna ülikooli nime kuuldes. Jõud­sime jutuga sinna, et vabakuulajaid põhimõtteliselt loengutesse ei lubata, isegi täisõppemaksu eest mitte, aga lõpuks ta siiski leebus ja soovitas mul uksi kulutada, et „äkki mõnel kolleegil hakkab teist kahju ja soovib teid endale poole kohaga, tasustamata assistendiks võtta”.

Istusin pärast seda kohtumist tükk aega aprillikuu paitava päikese all purskkaevu serval ja neelasin alla kurgus kraapivat klompi. Jah, ma sain aru, et paljud inimesed kogevad selliseid äraütlemisi iga päev ega lase end sellest sugugi heidutada, hoopis vastupidi – see sunnib neid edasi tegutsema ja rohkem pingutama. Miks ma üldse arvasin, et mingi suvaline tibi võib ühe maailma mainekaima ülikooli antropoloogiaosakonna uksest sisse tuhisedes oodata avasüli vastuvõttu „just sind me siin ootasimegi!”-juubelduste saatel?

Kõige selle taustal tundsin muidugi sotsiaalset survet keskenduda Ameerikasse kolimise puhul perele. Või et mis perele, kui mees ja lapsed on päev läbi koolis-lasteaias? Või mida üldse tähendab „keskenduma” perele – tegevus, mida ingliskeelses maailmas määratleb kogunisti omaette ameti­nimetus homemaker ehk kodutegija?

„Noh, te ikka Ameerika kodaniku teete?” on nii mõnigi pärinud otsekoheselt, võiks öelda, et lausa robustselt, viidates asjaolule, et Ameerika ühendriikide pinnal sündivad lapsed saavad paljude illegaalidest lastevanemate suure unistuse osalise täitumisena automaatselt USA kodakondsuse.

Tõsi ta on, ka sellele teemale olin mõelnud. Aga pealt kolme­kümnestele ei sünni lapsed enam ainult õhust ja armastusest. Kolm last vajaks liikuva elustiiliga peres juba tõsisemat žongleerimisoskust. Ehk nagu keegi meile pärast teise lapse sündi soovis: „Palju õnne! Teie pere järgmine auto on... buss!”

Kuidas siis kõiki neid rolle uues keskkonnas kombi­nee­rida?

Nagu paljude teiste samasuguste olukordade puhul on juba tõestatud: pööre võib tulla kellegi pealtnäha muuseas pillatud lause peale.

„Kas sa arvad, et oled supernaine?” küsis üks sõbranna ühel keskpärasel õhtul, kui naised hakkasid ühes Skype’i vestluses kaoses korda looma.

„Muidugi mitte,” vastasin. Kuigi ausam olnuks öelda: „Muidugi arvan!” Just mina olengi see naine, kes suudab olla pilvitus abielus ülihõivatud ja -nõutud mehega, suudab anda parima kasvatuse kahele ilusale ja andekale lapsele, suudab jätkata enda kõiki uksi avatuna hoidvat haridusteed ning teha säravat karjääri, parem veel mitmel ametikohal korraga!

Aga mida see kõik mulle kokkuvõttes annab, küsisin endalt järgmisel hommikul. Eriline mõttekoht oli selle loetelu viimane punkt: minu töö. Pärast kahte aastat laste kõrvalt tööd rabamist olin aru saanud, et minu pingutus, hool ja mure ei ole kuidagi kooskõlas tagasi tuleva toetuse ja tunnustusega, rääkimata palganumbrist. Kannatavad inimsuhted ja mõistagi enda tervis. Ja see on siiski meie kalleim vara.

Niisiis, minu lõplik aus vastus küsimusele „Ja mida sina seal siis tegema hakkad?” oli see, et ma tahtsin vahelduseks võtta lihtsalt aega iseendale. Ja lasta elu merelainetel end kanda, sinna, kuhu nad paremaks peavad mind viia.

1  Venture capitalist – riskikapitalist. (inglise k) [ ↵ ]