Читать книгу Minu California. Mull mullis - Ede Schank Tamkivi - Страница 8

Kui ma lastega Eestist Ameerikasse jõudsin, olid minu abikaasa koolitunnid juba ammu alanud. Tema magistriprogrammi loengud hakkasid pihta nimelt juuli alguses ja meie jõudsime pärale kuu aega hiljem. Olime niimoodi kokku leppinud: tema saab oma tudengirolli rahulikult sisse elada, sellal kui meie võtame veel Eestimaa lühikesest suvest viimast.

San Francisco lennujaama pärastlõunases kuumuses ei tundnud ma Steni äragi, sest ta oli vahepeal nii kõhnaks jäänud ja pruuniks päevitunud. Kuu ajaga oli ta täielikult kohanenud oma uue eluga üliõpilasena ja californialasena – selle lahutamatu osa on pikad tööpäevad, tervislik toitumine ja agar sportimine. Ühiselamukorter oli sisustatud kõige vajalikuga, nii et mul ei olnudki teha muud, kui oma kaks kohvrit lahti pakkida ja riided kappidesse ära mahutada. Peale häda­päraste hilpude (ja muidugi paraja laari kodumaiste kommide) me Eestist suurt midagi kaasa ei võtnudki, sest lapsed kasvavad nagunii kiiresti, nende garderoobi tuleb pidevalt täiendada ja kodutarvikuid ei pea ma mõttekaks ümber maailma lennutada. Liiati teadsime ju tol hetkel, et 11 kuu pärast oleme Eestis tagasi.

California ja Stanfordi ülikoolilinnak mind enam oma võimsa esmamuljega jalust ei niitnud, sest olin siin juba kaks korda käinud. Siiski, oma üllatuse ma sain: olin mõlemal varasemal korral sattunud siia varakevadisel roheluse ja lillede õitsemise ajal ega osanud arvatagi, kui kõrbenuks kõik muutub suvekuumuses. Samas on suveõhtud ja -ööd siin jahmatavalt jahedad. Kihiline riietus ehk layers on California kliimas ellujäämise võti.

Pärast esimese õhtu tutvusringkäiku tulevases „kodu­külas” ja õhtusööki ülikoolilinnaku lähedal asuval restoranide tänaval ei tahtnud kuueaastane Gustav enam hästi jalgu alla võtta ning oli hoolimata õhtusest rõskusest peast tulikuum. Kui me esialgu panime selle ajavahest tingitud reisiväsimuse arvele, siis järgmiseks hommikuks oli selge, et ta oli lennukist hankinud kaasa tüütu viiruse. „Minu organism ei suutnud Ameerikaga kohaneda,” pani poiss kaks päeva hiljem juba oluliselt reipamana endale diagnoosi ja analüüsis edasi: „Etta käis titena Ameerikas ja tema on kohalike bakteritega juba harjunud, sellepärast tema haigeks ei jäänud.”

Selleks hetkeks nelja-aastane Etta oli tõepoolest imikuna meiega Californias kaasas käinud. Viirustest ei pääsenud aga seekord temagi: paar päeva hiljem, kui Gustav oli just paranenud, selgus, et Etta oli peale kompvekkide Eestist suveniirina kaasa võtnud tuulerõuged! Nii pidime edasi lükkama kõik plaanid korraldada Steni kursusekaaslasega ühiseid tutvumise grilliõhtuid ja külastada kohalikke vaatamisväärsusi. Kaks nädalat, mis lastel oli aega enne kooli Ameerika eluoluga kohaneda, möödusidki meil peamiselt oma hoovi piires haigustega maadeldes.

Niipea kui tervis lubas, tegime esimese väljasõidu San Franciscosse, mis on Palo Altost 33 miili ehk poolesaja kilomeetri ehk olenevalt liiklusest 40 minuti kuni tunnise autosõidu kaugusel. Elades Palo Altos või mõnes teises Silicon Valley külakogukonda meenutavas linnakeses võib pea täielikult unustada, et siin kandis toimub ka midagi muud peale teaduse ja tehnoloogia arenduse. San Francisco oma väidetavalt maailma parima loodusliku sadama ja kümnetele küngastele ehitatud lõbusalt kirevate majadega tuletab aga elutervelt meelde, et elus on palju muudki olulist.

Põhja-California mitteametliku pealinna San Francisco^[1.] tänavapilt on kui läbilõige globaliseeruvast maailmast: siin näeb mis tahes rassist ja vanuses tööle tõttavaid ülikon­nas­tatud yuppie’sid, kohvikutes latte’t rüübates ja telefoni näppides aega surnuks löövaid hipsteritest elukunstnikke, tänavanurgal muretult erineva taimse koostisega suitse kõhvivaid ja kitarri tinistavaid hipisid, ning muidugi lugematutes kogustes eluheidikuid, kelle kodu asub just täpselt seal, kuhu nad oma teki maha laotavad.

Sellel linnal puudub üks konkreetne tuiksoon või süda ja just see teebki ta huvitavalt mitmekesiseks. Poosetajad nimetavad teda küll provintsipealinnaks – võrreldes Londoni, New Yorgi või Shanghaiga ta ehk seda ongi, kuid just see annabki talle sellise armsalt koduse meeleolu. Loodus ise – olles ühest küljest avatud Vaiksele ookeanile ja teisalt piiratud lahesopi ja mägedega – defineerib San Francisco korraga nii vanamoodsana kui noortepäraselt edasipüüdlikuna. Kõik Silicon Valley ägedamad firmad tahavad kolida oma peakorterid ära „linna” ja kõik lastetud noored inimesed eelistavad elamist „linnas”, kuigi kinnisvarahinnad on seal kohati veel hullemad kui „orus”. San Francisco 5,2protsendiline töötusmäär on USA suur­linnade seas üks madalamaid ja linna elanikearv peaks lähikümnenditel ületama miljoni piiri. Looduslike piirangute tõttu saab laienemise asemel kasvada ainult ülespoole: vastupidi kaheksakümnendatel ja üheksakümnendatel levinud „anti-manhattanistumise” liikumisele ehitatakse nüüd üha enam kõrg­hooneid. Vanadesse tööstushoonetesse rajatakse über-moodsaid avatud planeeringuga kontoreid ja stuudiokortereid.

Turistid tahavad San Franciscos esimese asjana muidugi näha linna tuntuimat maamärki, San Francisco lahe suudmes asuvat Golden Gate Bridge’i ehk Kuldvärava silda. Omamoodi linnasümbol on seegi, et sageli seda silda näha ei õnnestugi, sest väga tihti on ta mähkunud niivõrd paksu udu sisse, et isegi sillal sõites ei näe jämedaid sillaposte enne, kui oled otse nende kõrval. Teine turistide lemmikvaatamisväärsus on Pier 39 ehk kai number 39, kust võib imetleda lainemurdjatel peesitavaid merilõvisid või sõita paadiga keset lahte asuvale Alcatrazi vanglasaarele. Mõistagi on see kant kõige hullem turistilõks: siin asuvad mõttetult kallilt keskpärast toitu pakkuvad restoranid, igasugust ebavajalikku träni müüvad suveniiri­poed ning igal sammul üritab mõni silmamoondaja või artist rahvasummas tunglevatelt turistidelt raha eriti vinge trikiga välja pressida.

Märksa huvitavamad vaatamisväärsused asuvad aga üsna lähedal: 15. kail asuv Exploratoriumi-nimeline interaktiivne teaduskeskus, mis on kehvema ilma korral tõeline oaas nii lastele kui täiskasvanutele; endine sõjaväebaas Presidio pakub puudesalus hingematvaid vaateid nii Kuldvärava sillale kui lahele ja mõnusaid kohvikuid; ning Golden Gate Park on ilusa ilmaga mõnus ajaveetmiskoht koos assortiiga huvitavatest muuseumitest. Lihtsalt jalutamiseks, eriilmelise linnapildi imetlemiseks ning põnevate toidukohtade leidmiseks on huvitavad linnaosad veel hipiliikumise sünnikohana tuntud Haight-Ashbury, geide linnaosana tuntud vabameelne Castro ning rikkurite linnaosa Pacific Heights. Ja muidugi tasub ära käia maailma kõige kurvilisemal tänaval, Lombard Streetil, mis ussi kombel sinka-vonka mööda järsku mäenõlva ronides tekitab küsimuse, kuidas inimesed siin elada ja autosid parkida suudavad.

Mina ilmselt San Franciscos elada ei suudaks, kuigi see linn mulle väga meeldib. Kui autole parkimiskoha leidmine ja kitsastel tänavatel nikerdamine kõrvale jätta, siis kõige olulisem miinus on minu jaoks ilm, mis on selles linnas alati mitu kraadi jahedam kui Silicon Valleys. Ka linnas elavad tuttavad tõdevad alati Palo Altosse tulles, et „küll teil on siin meeldivalt mõnus ja soe!”.

Selle kummalise kliimaerinevuse põhjus ongi San Fran­cisco asukoht ookeani ja mägede vahel. Alaskast mööda rannikut allapoole liikuv jahe California hoovus toob aasta ringi endaga kaasa äärmiselt jahedaid veemasse ja seega ka jahedat õhku. Teisalt on Sierra Nevada mäeaheliku ja tema eelmäestike vahel suur kausilaadne kiltmaa, mille päike kütab päeval kuumaks. Ookeanilt tulevad jahedad õhumassid põrkuvad orust saabuva sooja õhuga ning selle tagajärjel moodustubki San Francisco kohal udumassiiv. Talvel on õhk San Franciscos luudeni lõikavalt rõske, tuuline ja sageli vihmane, sellal kui Palo Altos sirab päike ja päevased temperatuurid küünivad 20 soojakraadi ligi. Eesti-oludes oleks see umbes sama, kui Tallinnas sajaks lund, aga Raplas oleks juba suur kevad tulpide ja nartsissiõitega. Lastega peredele on elu „orus” kindlasti palju mugavam.

Meie perele jäigi San Francisco pärast esimest külastust selliseks mõnusaks külastuslinnaks, kus on tore teinekord muuseumis, teatris või kohvikus käia, aga tihedamini kui korra kuus seda koos perega ette võtta on liig mis liig.

Augusti keskpaigas ootas meid veel üks esmakordne sündmus: Gustav läks kooli. Tema ise oli sellest ilmselt kõige vähem elevil.

15. augustil toimus üsna meie kodu lähedal Stanfordi linnakus asuvas algkoolis tutvumisõhtu. Hiiglaslik rohetava muruga kaetud hoov oli täis ringijooksvaid lapsi, vahepeal jagati neile jäätist ja lavale rivistati üles kõik õpetajad, vanemad aina täitsid erinevaid pabereid. Mulle tundus see kõik nii kaootiline ja segane, et nutt tuli peale. Õhtul teatas poeg kodus asjalikult: „Ma pakkisin oma koolikoti valmis. Panin sinna märjad salvrätikud käte puhastamiseks, lunchbox’i^[2.] ja raamatu „15 minutit inglise keelt”. Kas on nüüd kõik kooliks vajalik olemas?”

Tundus, et kõik Ameerika koolis hädatarvilik oli tal tõesti olemas. Järgmisel päeval oligi esimene koolipäev. Ei mingit aktust, sületäite viisi lilli õpetajatele ega lipse-lehve nagu meie 1. septembril. Koolikell helises kell 8.10 ja kohe hakkasid pihta tunnid, mis kestsid – küll suhteliselt pikkade vaheaegadega – peaaegu kella kolmeni pärastlõunal.

Kui Gustav paistis muidu võrdlemisi enesekindel ja rahulik, siis hommikul enne kooliminekut küsis ta minu käest pisut murelikult: „Kas sina olid ka enne esimest koolipäeva pisut närvis?”

Küllap ma olin, aga hoopis muudel põhjustel. Tema nimelt kartis, et äkki ei oska ta õpetajale korrektses inglise keeles vastata, mitu miili täpselt Maalt Marsile on. Pärast tuli muidugi välja, et midagi sellist tema käest ei küsitudki ja ta oli isegi veidi pettunud: „See oli ju täitsa nagu lasteaed! Tegime selliseid titekaid asju nagu kleepimine ja lõikamine. Ja riime pidime ka ütlema. Noh, et stairs ja tears lähevad riimi. Selliseid küsimusi, millele ma poleks osanud vastata, ei olnudki!”

Ka õpetaja Teri kinnitas, et Gustav sai edukalt hakkama, et keelebarjäär ei olnudki probleemiks ja et oli kohe näha, et poiss teab väga palju ja tahab pidevalt vastata. „Põhiline, et ta oleks ise õnnelik ja rahul, siis läheb meil koolis hästi,” julgustas Teri. Ma olen täiesti veendunud, et just see imetore õpetaja aitas Gustavil niivõrd sujuvalt kooli sisse elada ning terve aasta edukalt hakkama saada.

Kui „poisid” – nii mu abikaasa kui poeg – olid mõlemad kooli saadetud, istusin ma kaks nädalat Ettaga kahekesi kodus, sest tema lasteaed algas alles augusti lõpus. Igal hommikul ärkas ta üles sõnadega „Kas täna saab minna lasteaeda?” ja oli minu peale pahane, kui ma ütlesin, et paar päeva peab veel ootama. Lõpuks tundsime mõlemad tohutut kergendust, kui see kauaoodatud lasteaiapäev pärale jõudis.

Pere teise lapsena läheb Ettal kõikvõimalikes uutes olu­kordades kohanemine oluliselt sujuvamalt kui vanemal vennal. Ma mäletan siiani, kuidas ta Eestis pooleteiseaastasena oma esimesse lasteaiasõime minnes mulle ukselt rõõmsalt lehvitas ning seejärel ringi keeras ja minema lidus. Tema vend tegi täpselt aasta vanemana nädalate kaupa tohutut draamat ja üürgas rühmaruumis, sellal kui mina nutsin ukse taga. Küllap olin ma ise ka tol ajal niipalju kogenematum ja laps tajus seda ebakindlust.

Nüüd oma tütart Ameerika lasteaeda saates taipasin alles majast väljudes ja autosse istudes, et ma ju unustasin temast uue rühmaruumi ees isegi pilti teha. Pojast olime kaks nädalat tagasi klassiukse, koolimaja hoovi ja klassikaaslaste taustal klõpsinud sadu kaadreid. Ja mina olin ise pere teise lapsena oma vanemate peale pahane, et minu fotoalbum oli kaks korda õhem kui vanema õe oma!

1  California osariigi kuberner valitseb Sacramentos, millele kuulub ametlik pealinnastaatus aastast 1854. [ ↵ ]

2  Lunchbox – lõunasöögikarp. Enamikus Ameerika koolides tuleb lastel lõunasöök kodust kaasa võtta. (inglise k) [ ↵ ]