Читать книгу Minu California. Mull mullis - Ede Schank Tamkivi - Страница 9

Milleks tappa naist kodutöödega, las seda teeb elekter!

Läbi naeru – ja pisarate – peab tunnistama, et Ameerikas sai minust jälle „kõigest” koduperenaine. See oli teadlik otsus, aga ega valikut väga ei olnudki. Et minu olemist kergemaks teha, kolis meie Ameerika koju ka robottolmuimeja, mis tõepoolest kannabki kaubamärki iRobot ehk „mina-Robot”. Kus siis veel kui mitte tehnoloogiamekas Silicon Valleys katsetada kõige huvitavamaid või jaburamaid elektroonikaseadmeid?!

Kuigi omaette ringi vuhistava kodumasina idee peaks olema selles, et lülitad ta sisse enne kodust väljumist ning pärast vaatab vastu puhtusest särav tuba, panin mina oma roboti käima ikka ise kodus olles. Tegi ta ju küll üsna koledat müra, aga olin suuteline kümnete minutite kaupa tema tegevust jälgima, sest ta meenutas mulle natuke sellist armsat, aga rumalavõitu kodulooma nagu meie Eestisse maha jäänud kass Endel. Kuigi väidetavalt oli robot kodeeritud järgima keerulist algoritmi, toimetas ta minu meelest äärmiselt ebaratsionaalselt, nühkides näiteks järjekindlalt suhteliselt pu­hast kööginurka, aga silmaga nähtava sodiga kaetud sohva­esisele vaibale ei tahtnud kuidagi jõuda. Ma käisin tal järel ja passisin peale, mis mõistagi polnud kaugeltki mitte kuigi mõistlik tegevus. Pikapeale harjusin siiski oma uue „kodu­loomaga” ära ja jätsin ta üksi koju toimetama, kui ise välja läksin.

Robottolmuimeja oli eelmise aasta Sloani-partnerite soe soovitus „alustavale lennule” (täpsustuseks: Sloan Fellows ehk Sloanid on Stanfordi ülikooli ärikooli samanimelises magistriprogrammis õppivad tudengid, „partneri” poliitiliselt korrektset nimetust kannavad nende elukaaslased või abikaasad). „Need masinad aitavad teil selle raske aasta üle elada,” kinnitas meie jaoks valmistatud lõbus tervitus- ja tutvustus­video, kus õndsalt naeratavad jaapanlannad, ameeriklannad, indialannad ja muud mitte nii selgelt tuvastatavatest rahvustest naised poseerisid rühmaviisiliselt oma... ei, mitte laste, vaid iseliikuvate tolmukogujate seltsis. Miskipärast ei näinud ma seal videos tolmuimejate kõrval heldimas ühtegi (kodupere)meest.

Siinkohal on paslik selgitada, et Stanfordi Sloani programm on oma nime saanud legendaarse General Motorsi tegev­juhi Alfred P. Sloani järgi, kes andis 1957. aastal Stan­fordile 216 000 dollarit. Ameerikas on see väga tavaline, et mõni jõukas tegelane annetab ülikoolile suurema summa raha ja saab „vastutasuks” omanimelise programmi, õppehoone, auditooriumi või kehvemal juhul söögisaali. Niisama austusest ja tunnustusest tubli töö ja teaduslike saavutuste eest keegi sinu väärikalt kivisse raiutud või metalli valatud nime kuhugi autahvlile ei kruvi, ikka raha on vaja. Näiteks Sloani programmi tudengite igapäevane õppetöö käib vast valminud supermoodsas Knighti-keskuses, mis sai nime spordifirma Nike asutaja Philip Knighti järgi, kes lisaks annetatud miljonitele jäädvustas oma tossujälje keset koolihoovi, kuigi polii-tilise korrektsuse huvides on Nike logo sellelt eemaldatud.

Autotööstur Sloan ei andnud raha mitte ainult Stanfordile. Ta toetas ka teisi maailmakuulsaid ülikoole, näiteks Massachu­settsi tehnoloogiainstituuti ja Londoni majanduskooli. Sloani-nimeline programm on kõigis neis ülikoolides mõeldud vähemalt kümneaastase töö- ja juhtimiskogemusega ärijuhtidele, kes soovivad mid-career’il ehk „karjääri keskel” aja maha võtta ja end akadeemiliselt täiendada. 1950ndate lõpus, kui programm Stanfordis alustas, pääses sinna õppima vaid oma tööandja kulu ja kirjadega või doktorandina mõnelt teiselt erialalt. Tänapäeval rahastab suurem osa tudengeid oma õpinguid ise ning mõistagi ei pöördu suurem osa neist pärast õpingute lõppu enam tagasi oma endise tööandja juurde, vaid loob kas uue ettevõtte või liigub karjääriredelil suure sammu edasi mõnes teises juba rahvusvaheliselt tuntud ettevõttes.

Minu abikaasa Sten, kes viimased seitse aastat juhtis Skype’i arenduskeskust Eestis, oli üks neist, kes otsustas teha oma karjääris pausi ja minna (tagasi) koolipinki. Põhjaliku uurimistöö tulemusel valiski ta just Stanfordi ülikooli ja Sloani programmi.

Steni kursus oli ootuspäraselt väga kirju: 81 tudengi hulgas oli esindatud 40 riiki ja 26 erinevat passi. Kõige enam oli mõistagi ameeriklasi, aga palju oli õpilasi ka „Aasia tiigritest” ja teistest tõusvatest riikidest: Hiinast, Indiast, Singapurist, Jaapanist ja Brasiiliast. Euroopast oli tudengeid väga vähe: peale eestlase kaks rootslast, kaks sakslast, üks šveitslane, hollandlane, itaallane ja hispaanlane. Sünni poolest ukrainlane ja venelane olid juba üle kümne aasta olnud USA kodanikud.

Nende niigi hästi tuntud-teatud Euroopa riikide taustal hakkas Eesti hästi silma ja minu hiljem korraldatud tutvustusõhtu sai sümboolselt nimeks „Eesti ja ülejäänud Euroopa”.

Kui Eesti tekitas paljude seas uudishimulikku elevust, siis minule oli omakorda hämmastav tõsiasi, et programmi 81 tudengi seas oli kõigest 19 naist. Tegelikult on see ju isegi korralik number, arvestades tudengitelt nõutud kümneaastast kesk- või tippastme juhi kogemust. Pole vaja olla sotsioloog, et teada – kuigi ülikoolide lõpetajate seas on paljudes riikides naisi märgatavalt rohkem kui 50% ja karjääriredeli alguses peaks neil olema meestega võrdne stardipositsioon, kaob „nõrgem sugu” ühel hetkel – umbes siis, kui nad sünnitavad oma esimese lapse – sealt redelilt ega tulegi sageli enam mitte kunagi tagasi. Mida kõrgemad ametikohad ja vastutusrikkam töö, seda vähem näeme seal naisi. Klaaslaest murravad läbi vähesed.

Siia sobib täienduseks statistika, mida Facebooki tegevjuht Sheryl Sandberg toob muude põnevate numbrite seas välja oma raamatus „Lean In”: 2012. aasta alguses oli maailmas 195 riigist vaid 17 riigil naissoost juht, ning kuigi USAs oli juba 1980. aastal ülikoolilõpetajate seas naisi sama palju kui mehi ja see number on ainult kasvanud, jõuab vaid väike osa neist tippu – ainult 14% USA juhtivatest ametikohtadest on naiste käes. Näiteks Ameerika edukamaid ettevõtteid reastavas For­tune 500 tabelis on kõigest 21 ettevõtet, mille tippjuhiks on naisterahvas. Sheryl Sandberg, kellest sai hiljuti maailma noorim naismiljardär, on üks vähestest naistest selles nimistus.

Tulles tagasi Californiasse ja Sloanide juurde toon siia kõrvale veel statistikat: 81 Sloani magistranti tõid endaga Stan­fordi kaasa 63 abikaasat ja elukaaslast. Vaadelgem aga lähemalt 19 õppima tulnud naist: neist kaheksal oli mees ja tervelt 11 naist olid vabad ja vallalised, kuigi nii mõnigi neist oli juba üle 40 aasta vana.

Need numbrid kinnitavad kibedat klišeed, et naised, kes on keskendunud õpingutele ja karjäärile, ei suuda sageli leida aega eraeluks või lihtsalt sobivat (samaväärselt tugevat) partnerit.

Siiski ei ole suurema pere loomine ka karjäärinaiste puhul tingimata välistatud. Nii oli ka Sloanide seas tõelistest supernaistest tudengeid, kes suutsid pealtnäha sujuvalt ühendada pere- ja koolielu. Näiteks meditsiinitööstuses karjääri teinud ameeriklanna Jean oli ühtlasi kolme kooliealise lapse ema. Tehnoloogiaettevõtetes arendusjuhina töötanud vene päritolu Daša sooritas aga sisseastumiskatsed vahetult enne teise lapse sündi (saades seejuures matemaatikas maksimumilähedased punktid) ning lippas loenguvaheaegadel koolist koju imikut toitma. Rootslanna Sylvia, kellel juba oli kolmeaastane poeg, käis pool kooliaastat ringi suure kõhuga ning jõudis kenasti enne oodatud sünnitustähtaega lõpueksamid ära teha, et siis paar päeva pärast lapse sündi sammuda koos teiste klassi­kaaslastega lõpuaktusel lavale diplomi järele.

Samas aitasid vaid singapurlannadest Marylini ja Jessica mehed kodus lapsi hoida, sellal kui nende naised vara­hommikust hilisõhtuni koolipinki nühkisid. Kõigil teistel nais-Sloanidel olid mehed pühendunud oma karjäärile ja lapsed viidi varahommikul lastehoidu/kooli või oli tööle värvatud usaldus­väärne seltskond lapsehoidjaid. Nii oli Sylviale Rootsist appi tulnud tema pensionärist isa, et koolipäevadel lapselast kantseldada.

Siiski, oli ka üks Sloani-partnerist mees, kes oli täielikult lastele pühendunud! Kanadalasel Philipil küll endal lapsi ei olnud, kuid ta sai meie kogukonna hulgas kiiresti menukaks kui priitahtlik inglise keele õpetaja välismaalastest koduperenaistele ja nende lastele, kellele ta korraldas ka meisterdamisringe ja mänguõhtuid.

Juba kevadise tutvustusürituse ajal suutis Philip, hüüdnimega Suur Phil, paari päevaga panna oma sõbralikkuse ja toetava olekuga kõik teda ümbritsevad naised sulama kui või kuuma noa all. Nagu sellistel üritustel kombeks, pidi iga Sloani-partner suures laemikrofonidega varustatud auditooriumis püsti tõusma ja ennast lühidalt tutvustama. See tõi mõistagi hirmuhigi pihku ka mõningase esinemiskogemusega etlejatele, kuid kehvema keele- ja eneseväljendusoskusega inimestele – ja neid oli peamiselt kodustest emadest koosnevas seltskonnas palju – oli see nõnda närvesööv ettevõtmine, et nii mõnigi läks näost lapiliseks ja hakkas kokutama või koguni puhkes nutma. Phil aga hüüdis igale esinejale julgustuseks: „Sul läheb väga hästi!” või „Ära muretse, su inglise keel on suurepärane!”.

Phil töötas varem arvutimänge tootvas ettevõttes – nagu ka tema abikaasa –, kuid mõned aastad tagasi elas ta üle ränga mootorrattaavarii, oli pikka aega haiglas ning on siiani „kodune”. Kas mehel peab tingimata olema traagiline põhjus, et jääda koju ja lasta naisel keskenduda karjäärile ja/või enesetäiendusele?

Ma olen kindel, et mitte ainult Eestis, vaid ka mujal maailmas laiutab naiste ja meeste sissetulekutes lõhe, mis sunnib laste sündides puhtpraktilistel kaalutlustel isegi mõle­ma vanema valmisoleku puhul pigem naisi koju jääma. Palga­numbrist ilmselt olulisem argument on muidugi bioloogiline determinism, nimetagu siis helgemad hinged seda pealegi eeliseks või kurjad keeled saatuse seatembuks. Kuhu tahes moodne meditsiin ka poleks arenenud, on loode siiski võimeline kasvama vaid naise kehas, naine peab ka sünnitama ning lapsele esimestel elukuudel hädavajalikku rinnapiima suudavad pakkuda vaid naised. See kõik tähendab kulutatud aega, mida ei saa millegi muu arvelt juurde napsata või tagasi pöörata. Jah, kindlasti on võimalik paarinädalase imiku juurest täie koormusega tööle naasta, nagu paljud Ameerika emad seda olude sunnil ka teevad, aga ma olen kindel, et see on nii vaimselt kui füüsiliselt väga kurnav. Ma mäletan uduselt, et olin mõlema lapse imikueas pidevalt omadega nii läbi, et ei suutnud umbes aasta jooksul mitte ühtegi raamatut läbi lugeda. Kui õnnestuski õhtul voodisse jõudes raamat kätte võtta, siis üle kolme lehekülje enne uinumist lugeda ei jaksanud. Pole kahtlustki, et aju oli ajutiselt pehmenenud. Samas oli laste saamine minu enda soov ja teadlik otsus, ja mul poleks tekkinud mõtetki neid beebina kellegi teise hoolde anda, et ise pühenduda mingile müstilisele „karjääritegemisele”.

Kolmas põhjus, miks naisi on juhtide hulgas vähe, on see kirjeldamatu „ühiskondlik surve”, näiteks kõikjal maailma meedias pidevalt taastoodetav väärastunud suhtumine, mis just nagu kohustab naisi korraga olema nii edukas karjäärinaine kui ka õnnelik pereema. Miskipärast ei näe me edukaid ettevõtjaid või poliitikuid käsitlevates meedia- või raamatutekstides erilist keskendumist heaks isaks olemisele. Samas kui üks naine tahab olla meestega võrdselt edukas, siis peavad tal lisaks edukale karjäärile olema kindlasti ka lapsed. Võrrelgem kasvõi kaht hiljutist USA välisministrit, Hillary Clintonit ja Condoleezza Rice’i. Mõlemad on klassikalises mõttes supernaised: väga tugevad isiksused ja omal erialal tõelised asjatundjad. Hillary Clinton on aga (hoolimata abikaasa korduvast petmisest ikka veel!) abielus ja ema ning kuigi ameeriklased teda üldiselt just ülemäära ei armasta, teeb see teda poliitikuna märksa „inimlikumaks”. Kui aga George W. Bushi juhitud USA alustas sõjalist missiooni Iraagis, näitasid kurjad kriitikud näpuga just Rice’i peale: lastetul välisministril oli lihtne alustada sõda, sest ta ei pidanud mõtlema oma lastele, kes peavad tulevikus riigi sõjalised kulutused kinni maksma. Rice töötab pärast Bushi valitsust poliitökonoomia professorina siinsamas Stanfordis ja peab siiamaani intervjuudes seletama, miks ta ikkagi omal ajal otsustas lapsi mitte saada. Ole sa kui vinge naine tahes, midagi on ikka puudu!

Supernaiste lahtrisse saab kõhklematult paigutada ka juba eespool nimetatud Facebooki tegevjuhi Sheryl Sandbergi, kes suudab korraga juhtida üht Silicon Valley (ja terve maailma) kiiremini kasvavat ettevõtet, kirjutada raamatuid ja olla kahe lapse ema. Ta jagab oma ülimenukas raamatus „Lean In” (mis ei ole eestikeelsena veel ilmunud, kuid seda võiks tõlkida kui „Istu laua taha”) väga kasulikke näpunäiteid, kuidas siis ikkagi täpselt „istuda töölaua taha”, „suunata oma meest istuma köögi­laua taha” ja „mitte lahkuda oma laua tagant enne, kui sa tegelikult pead lahkuma!”, ehk teisisõnu annab „laua”-metafoori kaudu mõista, et naised peaks jõulisemalt haarama juhtivaid rolle ning ise laskma meestel rohkem toimetada koduses sfääris. Kuid – nagu ka kriitikud on tema teosele ette heitnud – on üsna raske end sinna laua taha sättida, kui võimalik teenitav tulu töökohalt jääb alla alternatiivsele kulule lapse­hoidjat palgates ja/või mees ei taha kuuldagi sellest, et ta peaks enda tööväljavaateid kuidagigi piirama, et pühenduda rohkem perele.

Sattusin mõnda aega tagasi lugema Financial Timesi koo­litus­küljel maailma tippülikoolide finantsprofessorite küsitlust, kus tosinast naisest nimetas päris mitu oma karjääri suurimaks proovikiviks justnimelt töö- ja pereelu ühildamist, vähemalt pooled aga avaldasid imestust naiste väikese osakaalu üle majanduserialade õppejõudude hulgas. Nagu nentis ühe Hispaania ülikooli pangandusprofessor Celia de Anca, on ju lihtne silma torgata seltskonnas, kus on vähe naisi. Aga samas lisas ta: „Kui sul juba on kuulajaskonna tähelepanu, pead sa tõestama kiirelt – ja eriti kvaliteetselt –, et lisaks oma soorollile on sul ka teadmised ja kogemused.”

...Ükski naisprofessor ei nimetanud robottolmuimejat, mis on andnud neile kodus täiendavat kvaliteetaega pere seltsis ja võimaldanud seetõttu silmapaistvat karjääri teha.