Читать книгу Merevaigusilmadega jänes - Edmund de Waal - Страница 5

1991. aastal sain ühelt Jaapani sihtasutuselt kaheaastase stipendiumi. Stipendiumi mõte oli anda seitsmele eri ametihuviga – inseneriasjandus, ajakirjandus, tööstus, keraamika – noorele inglasele jaapani keele algteadmised ühes Inglismaa ülikoolis, millele järgnes aasta Tokyos. Meie keeleoskus pidi panema aluse uuele ajastule suhetes Jaapaniga. Olime programmi esimesed väljavalitud ja ootused olid kõrged.

Teise õppeaasta hommikupoolikud veetsime kiirtoidu müügikohtade ja odavate elektripoodide segadiku lähedasel künkal asuvas Shibuya keelekoolis. Tokyo toibus 1980. aastate majandusmulli järgsest krahhist. Töölesõitjad heitsid maailma kõige tihedama liiklusega ülekäiguraja juures seistes pilgu ekraanidele, millel Nikkei börsiindeks üha ülespoole ronis. Vältimaks metroo kõige hullemat tipptundi, asusin teele tund aega varem, sain kokku ühe vanema õppuriga – arheoloogiga – ja me sõime kooliteel kaneelisaiu ja jõime kohvi. Esimest korda pärast koolipoisipõlve anti mulle kodutöid, tõelisi kodutöid: pidin igal nädalal ära õppima 150 kanji’t, jaapani tähemärki, analüüsima ühte tabloidlehe veergu, kordama iga päev kümneid vestlusväljendeid. Ma polnud osanud kartagi, et õppimist on nii palju. Teised, nooremad õppurid, heitsid õpetajatega jaapani keeles nalja nähtud telesaadete või poliitiliste skandaalide üle. Koolimaja asus rohelise metallvärava taga ja mulle meenub, kuidas ma neile sellel ühel hommikul jalaga virutasin, mõeldes, mida tähendab olla kahekümne kaheksa aastane ja kooli väravale jalaga virutada.

Pärastlõunad olid minu enda päralt. Kaks õhtupoolikut nädalas käisin keraamikaateljees, mida võisid kasutada kõik, alustades teetasse valmistavatest pensionil ärimeestest ja lõpetades tudengitega, kes lõid avangardistlikke teoseid koredast punasest savist ja võrgust. Sa maksid oma tasu, hõivasid pingi või potikedra ning sind jäeti sellega sõprust sobitama. Ruum polnud kärarikas, kuid seal valitses lõbus jutusumin. Ma hakkasin esimest korda elus tegelema portselaniga, vormisin õrnalt kruuside ja teekannude servi, kui olin need kedralt maha võtnud.

Ma olin poisikesest peale nõusid valmistanud ning isale peale käinud, et ta mu õhtusele kursusele paneks. Mu esimene anum oli kedral vormitud kauss, mille glasuurisin koobaltsiniste laikudega küütlevvalgeks. Enamiku oma koolipoisiõhtutest veetsin pottsepatöökojas ning seitsmeteistkümneaastaselt lahkusin koolist varakult, et saada ühe karmi mehe, inglise pottsepa Bernard Leachi innuka austaja õpipoisiks. Ta õpetas mulle austust materjali vastu ja otstarbekohasust: ma valmistasin kedral sadu hallist savist supikausse ja meepotte ning pühkisin põrandat. Aitasin teha glasuuri, idamaiste värvide hoolikaid jäljendusi. Õpetaja polnud kunagi Jaapanis käinud, kuid tal oli riiulite kaupa raamatuid Jaapani keraamika kohta: me arutasime eriliste teekausside voorusi meie keskhommikuse piimakohvi kruusidega võrreldes. Vaata põhjendamatute liigutustega ette, ütles õpetaja: vähem on rohkem. Me töötasime vaikuses või klassikalise muusika saatel.

Oma teismeea õpipoisipäevade keskpaigas veetsin pika suve Jaapanis, külastades sama rangeid meistreid kogu maa pottsepakülades: Mashikos, Bizenis, Tambas. Iga viimane kui pabersirmi sulgumise või teemaja aias kividel vuliseva vee heli oli kui ilmutus, samas manas iga neoontuledes Dunkin’ Donutsi pood mu näole rahutusegrimassi. Mul on oma sügava pühendumuse dokumentaalne tõend artikli näol, mille kirjutasin pärast naasmist ühele ajakirjale: „Jaapan ja pottsepa eetika: kuidas arendada endas austust materjalide ja vanusemärkide vastu”.

Pärast õpipoisiaastaid ja seejärel inglise kirjanduse õpinguid ülikoolis töötasin seitse aastat omapäi Walesi piiril vaiksetes korralikes ateljeedes ja seejärel ühe linna sünges südames. Olin väga keskendunud, nagu ka minu nõud. Ja nüüd olin ma taas Jaapanis, korratus ateljees, ning valmistasin väljendusrikaste sissepoole pööratud külgedega portselankruusi mehe kõrval, kes lobises pesapallist. Ma nautisin seda: töö laabus.

Kaks õhtupoolikut nädalas veetsin Nihon Mingei-kani, Jaapani Rahvakunstimuuseumi arhiivis ja kirjutasin raamatut Leachist. Muuseum asub ühe eeslinna taastatud talumajas, mis annab peavarju Yanagi Sōetsu^[1.] jaapani ja korea rahvakunsti kogule. Yanagi, filosoof, kunstiajaloolane ja luuletaja, arendas välja teooria selle kohta, miks mõned esemed – tundmatute käsitööliste tehtud nõud, korvid, kangas – on nii ilusad. Tema meelest väljendavad need ebateadlikku ilu, sest neid valmistati säärasel hulgal, et käsitööline vabanes oma egost. Tema ja Leach olid noorte meestena 20. sajandi alguse Tokyos lahutamatud sõbrad, kirjutasid teineteisele hingestatud kirju Blake’i, Whitmani ja Ruskini teoste kirglikust lugemisest. Nad olid rajanud koguni kunstnike koloonia Tokyost mugavas kauguses asuvas külakeses, kus Leach valmistas kohalike poiste abiga nõusid ning Yanagi pidas boheemlastest sõpradele loenguid Rodinist ja ilust.

Ukse taga andis kivipõrand maad kontorilinoleumile ja kaugemal viis tagumine koridor Yanagi arhiivi: väikesesse ruumi, kaksteist korda kaheksa jalga, kus maast laeni ulatuvad riiulid olid täis tema raamatuid ja manillakarpe märkmike ja kirjavahetusega. Ruumis oli kirjutuslaud ja üksainus elektripirn. Mulle meeldivad arhiivid. See arhiiv oli väga, väga vaikne ja äärmiselt sünge. Siin lugesin, tegin märkmeid ja kavandasin Leachi parandatud elulugu. Raamatu varjatud alltekstiks pidi saama japonisme, see, kuidas Lääs on Jaapanit üle saja aasta kirglikult ja loovalt vääriti mõistnud. Ma tahtsin teada, mis on Jaapanis sellist, mis tekitas säärase jõulisuse ja usinuse kunstnikes, ent ääretu turtsakuse akadeemikutes, kes osutasid ühele väärtõlgendusele teise järel. Ma lootsin, et raamatu kirjutamine aitab mul lahti saada omaenda sügavast ülepaisutatud kiindumusest selle maa vastu.

Ja ühe õhtupooliku nädalas veetsin ma oma vanaonu Iggiega.

Ma sammusin metroojaama juures mäest üles, möödusin läikivatest õlleautomaatidest, Sengaku-ji templist, kuhu on maetud nelikümmend seitse samuraid, ühe šinto sekti kummalisest baroksest palvelast, sushibaarist, mida pidas aus härra X, ja pöörasin prints Takamatsu männiaia kõrge müüri juures paremale. Astusin majja ja sõitsin liftiga kuuendale korrusele. Iggie luges akna juures tugitoolis. Enamasti Elmore Leonardit või John Le Carréd. Või prantsuskeelseid memuaare. Kummaline, ütles ta, et mõned keeled on teistest soojemad. Ma laskusin kummargile ja ta suudles mind.

Tema kirjutuslaual olid valmis tühi kirjapress, patakas päisega paberit ja pastakad, ehkki ta ei kirjutanud enam. Tema selja tagant aknast avanes vaade kraanadele. Tokyo laht kadus neljakümnekorruseliste kortermajade taha.

Me sõime koos lõunat, mille oli valmistanud vanaonu majapidajanna proua Nakamura või toonud tema sõber Jiro, kes elas tema omaga ühendatud korteris. Omlett, salat ja röstsai Ginza kaubamaja suurepärasest Prantsuse pagariärist. Klaas külma valget veini, Sancerre’i või Pouilli Fuméd. Virsik. Veidi juustu ja seejärel väga hea kohv. Must kohv.

Iggie oli kaheksakümne nelja aastane ja veidi kühmus. Ta oli alati laitmatult riides: nägi kena välja oma kalasabamustriliste pintsakutega, taskurätik rinnataskus, heledate särkide ja kaelasidemega. Tal olid väikesed hallid vuntsid.

Pärast meie lõunasööki tegi ta lahti pika vitriinkapi liuguksed, mis hõivas suurema osa elutoa ühest seinast, ning võttis ükshaaval välja netsuked. Merevaigusilmadega jänes. Samuraimõõga ja kiivriga noor poiss. Üksnes turjast ning jalgadest koosnev tiiger, kes keeras parajasti ringi, hambad irevil. Iggie ulatas mulle ühe kujukese, me vaatasime seda koos ja panime seejärel tagasi klaasriiulitele rivistatud kümnete loomade ja kujukeste sekka.

Ma täitsin veega väikesed tassid, mida hoiti vitriinis kindluse mõttes, et vandelkujukesed kuivas õhus ei praguneks.

Kas ma olen sulle rääkinud, küsis vanaonu, kui väga me neid lapsena armastasime? Et need kinkis mu emale ja isale üks Pariisi-nõbu? Ja kas ma olen sulle Anna tasku lugu rääkinud?

Vestlused võisid võtta veidraid pöördeid. Ühel hetkel kirjeldas vanaonu, kuidas nende Viini-kokk valmistas isale sünnipäeva hommikueineks Kaiserschmarren’it, tuhksuhkruga kihiti laotud pannkooke, kuidas ülemteener Josef selle suure pidulikkusega söögituppa tõi, pika noaga lahti lõikas ja kuidas papa alati ütles, et isegi keiser ei saa paremat sünnipäeva algust soovida. Ja järgmisel hetkel rääkis Iggie Lilli teisest abielust. Kes oli Lilli?

Jumal tänatud, mõtlesin, et ehkki ma ei tea Lillist midagi, tean vähemalt seda, kus mõned lood aset leidsid: Bad Ischlis, Kövecsesis^[2.], Viinis. Sellal kui kraanade tuled videvikus süttisid ning Tokyo lahel üha kaugemale ja kaugemale sirutusid, mõtlesin, et minust hakkab kujunema omalaadne käealune ja et ma peaksin vanaonu jutud Esimese maailmasõja eelsest Viinist ilmselt üles tähendama, märkmikuga tema kõrval istuma. Ma ei teinud seda. See tundus ametlik ja kohatu. See paistis ka ahne: see on hea mahlakas lugu, selle ma võtan. Igatahes meeldis mulle, et kordamine kulutas lood siledaks ja et Iggie juttudes oli midagi jõekivide sarnast.

Terve selle aasta kuulsin õhtupoolikutel, kui uhke oli Iggie isa oma vanema õe Elisabethi tarkuse üle ja kuidas emale ei meeldinud tema peenutsev keelekasutus. Räägi inimese moodi! Iggie mainis sageli, kerge ärevusega, mängu, mida ta mängis oma õe Giselaga ja milles nad pidid võtma võõrastetoast mõne väikese eseme, selle trepist alla ja üle õue viima, tallipoiste eest kõrvale põikama, keldritrepist alla minema ja peitma eseme võlvitud keldrisse. Nad ässitasid üksteist seda tagasi tooma ja tema kaotas pimedas midagi ära. See mälestus näis katkine, lõpetamata.

Palju oli lugusid Kövecsesist, nende maamajast paikkonnas, mis läks hiljem Tšehhoslovakkia koosseisu. Iggie ema Emmy äratas poja enne koitu, et ta läheks koos metsavahiga esimest korda ise püssiga kõrrepõllule jäneseid laskma, aga poiss ei suutnud päästikule vajutada, nähes, kuidas jäneste kõrvad jahedas õhus kergelt värisesid.

Gisela ja Iggie sattusid kokku mõisamaade serval jõe ääres laagris olnud mustlastega, kellel oli tantsiv karu keti otsas, ja pagesid kohkunult koju. Orient Express peatus sealses teivasjaamas ning jaamaülem aitas Iggie ja Gisela valge kleidiga vanaema rongilt maha ning nemad jooksid teda tervitama ja võtsid rohelisse paberisse pakitud koogikarbi, mille vanaema oli neile Viinist Demeli pagariärist ostnud.

Ja Emmy tõmbas poja hommikusöögi ajal akna juurde, et näidata talle söögitoa akna taga kasvavat sügisvärvides puud, mis oli täis ohakalinde. Ja kui Iggie aknale koputas ning linnud lendu tõusid, lõkendas puu ikka veel kuldsena.

Pärast lõunat, kui Iggie uinakut tegi, pesin nõud ja püüdsin teha oma kanji-kodutööd, täitsin ühe ruudulise paberi teise järel jõnkslike jõupingutustega. Ma jäin niikauaks, kuni Jiro tuli töölt jaapani- ja ingliskeelsete ajalehtede ja järgmise päeva hommikueineks mõeldud sarvesaiadega. Jiro pani mängima Schuberti või džässi, me võtsime napsu ja ma jätsin nad omavahele.

Ma üürisin Mejiros väga meeldivat tuba, mille aknast paistis väike asaleasid täis aed. Mul oli elektripliit ja kann ja ma tegin, mis suutsin, kuid mu õhtune elu oli väga nuudlirohke ja üsna üksildane. Kaks korda kuus viisid Jiro ja Iggie mind välja õhtust sööma või kontserdile. Nad pakkusid mulle Imperiali hotellis napsu ja seejärel imelist sushi’t või bœuf à la tartar’i või pankuritest esivanemate auks bœuf à la financière’i. Ma keeldusin hanemaksapasteedist, mis oli Iggie peatoidus.

Sel suvel korraldati Suurbritannia saatkonnas õppuritele vastuvõtt. Minul tuli pidada jaapani keeles kõne sellest, mida olin aasta jooksul õppinud, ja selgitada, kuidas kultuur on sillaks meie kahe saarerahva vahel. Ma olin kõnet harjutanud, kuni ei suutnud seda enam taluda. Iggie ja Jiro tulid kohale ning ma nägin, kuidas nad mind oma šampanjaklaaside tagant julgustasid. Pärastpoole pigistas Jiro mu õlga, ma sain Iggie käest musi ja nad rääkisid mulle vandeseltslaslikult naeratades, et minu jaapani keel oli jozu desu ne – vilunud, osav, võrratu.

Need kaks olid oma elu hästi sisse seadnud. Jiro korteris oli Jaapani tuba tatami mattide ja väikese pühamuga, kus olid tema ema ja Iggie ema Emmy fotod, kus palvetati ja helistati kellukest. Ja kõrvalkorteris Iggie kirjutuslaual oli foto neist mõlemast Sisemerel paadis, selja taga männimetsane mägi, päikeselaigud veel. On 1960. aasta jaanuar. Taha kammitud juustega kenal Jirol on käsi Iggie õlgade ümber. Ja teine pilt 1980. aastatest, kusagil Hawaii lähistel lõbusõidulaeval teineteise käevangus, õhtuülikonnad seljas.

Kõige kauem elada on raske, ütleb Iggie vaevu kuuldavalt.

Jaapanis vanaks saada on imeline, ütleb ta valjemini. Mina olen siin elanud rohkem kui pool elu.

Kas sa igatsed Viinist midagi taga? (Miks mitte temalt otse küsida: mida sa siis igatsed, kui oled vana ega ela maal, kus sündisid?)

Ei. Ma käisin seal alles 1973. aastal. See oli lämmatav. Rusuv. Kõik teavad su nime. Sa ostad Kärntner Strassel romaani ja sinult küsitakse, kas su ema hakkab külmetusest juba paranema. Sa ei saa liikuda. Kogu see kullatis ja marmor su majas. See oli nii pime. Kas sa oled näinud meie vana maja Ringstrassel?

Kas sa tead, ütleb ta äkki, et Jaapani ploomipelmeenid on paremad kui Viini ploomipelmeenid?

Tegelikult, võtab ta pärast pausi kokku, ütles isa alati, et aitab mu oma klubisse, kui ma küllalt vanaks saan. Ta käis kõigi oma sõpradega, oma juudi sõpradega, neljapäeviti kusagil ooperimaja lähistel koos. Ta tuli neljapäeviti koju nii rõõmsameelsena. Wiener Club. Ma tahtsin ikka koos temaga sinna minna, aga ta ei võtnud mind kunagi kaasa. Saad aru, ma sõitsin Pariisi ja seejärel New Yorki, ja siis algas sõda.

Ma tunnen sellest puudust. Ma tundsin sellest puudust.

Iggie suri 1994. aastal, varsti pärast seda, kui ma Inglismaale naasin. Jiro helistas mulle: Iggie oli haiglas olnud vaid kolm päeva. See oli kergendus. Ma sõitsin tagasi Tokyosse tema matustele. Meid oli paar tosinat veekalkvel silmadega inimest: nende vanad sõbrad, Jiro perekond, proua Nakano ja tema tütar.

On põletusmatus ja me koguneme, kui tuhk välja tuuakse, võtame paarikaupa järjekorras pikad söögipulgad ja paneme põlemata luukillud urni.

Me läheme templisse, kus Iggiel ja Jirol on hauaplats. Nad kavandasid selle haua kakskümmend aastat tagasi. Kalmistu on künkal templi taga, igat platsi tähistab madal kivimüür. Haual on hall hauakivi, millele on juba mõlema nimed sisse uurendatud, ja koht lilledele. Veeämbrid, harjad ja pikad puust tähised kirjadega. Sa plaksutad kolm korda, tervitad oma peret ja palud vabandust, et sa pole nii kaua kalmistul käinud, ja koristad haua, võtad vanad krüsanteemid ära ja paned uued vette.

Templis asetatakse urn väikesele poodiumile ja selle ette Iggie foto – foto temast kruiisilaeval, smoking seljas. Abt leelutab ühe suutra, me ohverdame viirukit ja Iggiele antakse uus budistlik nimi, tema kaimyo, mis aitab teda järgmises elus.

Seejärel räägime temast. Ma püüan jaapani keeles öelda, kui palju mu vanaonu mulle tähendab, aga ei suuda, sest ma nutan ja mu kallist kaheaastasest stipendiumist hoolimata pole mu jaapani keel piisavalt hea, kui mul seda vaja on. Niisiis loen selle asemel tolles Tokyo eeslinna budistliku templi ruumis kaddish’it^[3.] Ignace von Ephrussile, kes on Viinist nii kaugel, tema isale ja emale, vennale ja õdedele nende diasporaas.

Pärast matuseid palub Jiro, et ma aitaksin tal Iggie rõivaid sorteerida. Ma teen tema võõrastetoa kapid lahti ja näen värvi järgi reastatud särke. Lipse pakkides märkan, et need kaardistavad vanaonu puhkusi Jiroga Londonis ja Pariisis, Honolulus ja New Yorgis.

Kui see töö on tehtud, võtab Jiro klaasi veini juures välja oma pintsli ja tindi, kirjutab midagi paberile ja pitseerib selle. Tema sõnul on selles öeldud, et kui tema on läinud, peaksin mina netsukete eest hoolt kandma.

Niisiis olen mina järgmine.

Selles kogus on 264 netsuket. See on väga väikeste esemete väga suur kogu.

Võtan ühe ja keerutan seda sõrmede vahel, kaalun peopesal. Kui netsuke on puust, kastanist või jalakast, on see isegi elevandiluust kergem. Puust kujukestel on paatina paremini näha: pugalikpruuni hundi selg ja sülelusse sulgunud kukerpallitavad akrobaadid läigivad kergelt. Vandelkujud on kreemikate varjunditega, õigupoolest igat tooni peale valge. Mõnel üksikul on merevaigust või sarvest silmad. Mõned vanemad kujud on veidi kulunud: lehtedel puhkava fauni kints on kaotanud oma mustri. Tsikaadidel on kerge pragu, peaaegu märkamatu mõranemisjoon. Kes selle maha pillas? Kus ja millal?

Enamik kujukestest on signeeritud – see omamise hetk, kui netsuke valmis sai ja ära anti. Üks puust netsuke kujutab istuvat meest, kes hoiab jalgade vahel pudelkõrvitsat. Ta kummardub selle kohale, hoides mõlema käega nuga, mis on poolenisti pudelkõrvitsa sisse löödud. See on raske töö, mehe käsivarred, õlg ja kael väljendavad pingutust: kõik lihased keskenduvad terale. Teine netsuke kujutab püttseppa, kes töötab tahumiskirvega poolvalmis tünni kallal. Ta istub selle poole kaldunult, see raamib teda, tema kulmud on keskendumusest kortsus. See on vandelnikerdus puu nikerdamisest. Mõlemad kujutavad poolvalmis eseme lõpetamist. Vaadake, ütlevad need, mina jõudsin esimesena, ja tema pole veel õieti alustanudki.

Kujukesi käes veeretades on meeldiv leida kohti, kuhu on paigutatud signatuurid – sandaali tallale, puuoksa tippu, vaablase rinnale –, nauditav on ka joonte mäng. Ma mõtlen liigutustele, mida kasutatakse Jaapanis oma nime kirjutamiseks tindiga – pintsli kastmine tindisse, esimene sulguv kontaktihetk, tindikivile naasmine –, ja imestan, kuidas suudeti netsukevalmistaja peente metalltööriistadega nii eriline signatuur välja kujundada.

Kõigil netsuketel pole nime. Mõne külge on kleebitud paberitükike, millel on hoolikalt punase tindiga kirjutatud tillukesed numbrid.

Palju on rotte. Võib-olla seepärast, et nad annavad valmistajale võimaluse põimida noid siugjaid sabasid ümber üksteise, sättida neid veepangedele, surnud kaladele, kerjuse rõivastele ning seejärel käpad nikerduse alla käänata. Ma näen, et üsna palju on ka rotipüüdjaid.

Mõned netsuked on liikumise visandid, nii et sõrmed liiguvad piki lahti keerduva köie pinda või maha loksutatud vett. Teised kujutavad väikesi krampis liigutusi, mis su puudutuse sõlme seovad: tüdruk puuvannis, merikarpide keeris. Mõned mõjuvad mõlemat moodi ja üllatavad sind: keerukalt kurdunud draakon nõjatub vastu lihtsat kaljut. Sa libistad sõrmi mööda vandli siledust ja kivisust, et ühtäkki kohtuda draakoni tihkusega.

Need on alati ebasümmeetrilised, mõtlen ma rõõmuga. Nagu mu armastatud Jaapani teekausside puhul ei saa tervikut osast lahutada.

Kui olen jälle Londonis, panen ühe netsuke hommikul taskusse ja kannan päev läbi kaasas. „Kandma” pole taskus hoitud netsuke tähistamiseks päris õige sõna. See kõlab liiga sihiteadlikult. Netsuke on nii kerge ja väike, et see liigub ning peaaegu kaob su võtmete ja peenraha sekka. Sa lihtsalt unustad, et see on seal. See oli väga küpse astelpihlaka vilja netsuke, mis valmistati kastanipuust kaheksateistkümnenda sajandi lõpul Edos, vanas Tokyos. Sügisel näeb Jaapanis mõnikord astelpihlakaid; oks, mis ripub üle templimüüri või sirutub eraaiast müügiautomaatidega ääristatud tänavale, on ülimalt meeldiv. Minu astelpihlakas on küpsusest pakatamas. Kolm lehte selle varrel tekitavad tunde, nagu langeksid need küljest, kui neid näppude vahel hõõruda. Puuvili pole päris tasakaalus: üks külg on küpsem kui teine. Allpool on tunda kahte auku – üks suurem kui teine –, kuhu saab panna siidnööri, et netsuket saaks kasutada väikese koti kinnituspöörana. Ma püüan ette kujutada, kes oli selle netsuke omanik. See valmistati ammu enne 1850. aastaid, kui Jaapan väliskaubandusele avanes, ja on seega loodud jaapanlaste maitsele: see võidi nikerdada kaupmehele või õpetlasele. See on vaikne netsuke, tagasihoidlik, kuid paneb mind naeratama. Teha väga kõvast materjalist midagi, mis tundub nii pehme, on üsna hea taktiilne sõnamäng.

Ma hoian oma astelpihlakat pintsakutaskus ja lähen ühte muuseumi kokkusaamisele uurimistöö asjus, millega peaksin tegelema, seejärel oma ateljeesse ja siis Londoni raamatukokku. Aeg-ajalt keerutan eset sõrmede vahel.

Ma tajun, kui väga hoolin sellest, mida see tugev ja pehme, kergesti kaduv ese on läbi elanud. Ma pean leidma võimaluse selle lugu lahendada. Selle netsuke omamine – nende kõigi pärimine – tähendab, et ma kannan vastutust nii esemete kui ka nende endiste omanike ees. Mulle jääb selgusetuks ja tekitab ebamugavust see, kus võivad peituda vastutuse parameetrid.

Ma tean selle teekonna kondikava Iggie pajatustest. Ma tean, et netsuked ostis 1870. aastatel Pariisis mu vaarisa nõbu nimega Charles Ephrussi. Ma tean, et Charles kinkis need sajandivahetusel Viinis pulmadeks mu vaarisale Viktor von Ephrussile. Ma tean väga hästi lugu Annast, mu vaarema teenijannast. Ja ma tean, et netsuked sõitsid muidugi koos Iggiega Tokyosse ja said osaks tema elust Jiroga.

Pariis, Viin, Tokyo, London.

Astelpihlaka lugu algab sealt, kus see valmistatakse. Edost, vanast Tokyost enne 1854. aastat, kui Ameerika kommodoor Perry mustad laevad avasid Jaapani maailmakaubandusele. Kuid selle esimene puhkepaik oli Pariisis Charles’i ateljees. See oli tuba Hôtel Ephrussis, kust avanes vaade rue de Monceau’le.

Ma alustan hästi. Olen rahul, sest mul on üks otsene suusõnaline viide Charles’ile. Viieaastase lapsena kohtus mu vanaema Elisabeth Charles’iga Lucerne’i järve ääres Meggenis Chalet Ephrussis. „Chalet”^[4.] oli kuuekorruseline rustikatehnikas ehitatud kivihoone, mida kroonisid väikesed parunlikud tornid, jahmatavalt inetu maja. Selle olid 1880. aastatel lasknud ehitada Charles’i vanim vend Jules ja tema naine Fanny, et pääseda „Pariisi kohutavast surutisest”. See oli hiiglasuur, küllalt ruumikas, et mahutada kogu Pariisi ja Viini „Ephrusside klanni” ning mõnda valitud sugulast Berliinist.

Suvemaja ümber oli lõputu hulk väikesi radu, mille pind jalge all krudises, mida ääristasid korralikud Inglise stiilis pukspuuhekid, väikesed istikuid täis lillepeenrad, ja kuri aednik, kes lapsi seal mängimise eest hurjutas; kruus sellesse Šveitsi aeda ei eksinud. Aed laskus järveni, kus olid väike sadamasild ja paadimaja ning veel võimalusi noomidasaamiseks. Jules, Charles ja nende keskmine vend Ignace olid Venemaa kodanikud ja paadimaja katusel lehvis Vene keiserlik lipp. Majas veedeti lõputuid pikaldasi suvesid. Mu vanaema oli päratu rikaste ning lastetute Jules’i ja Fanny loodetav pärija. Ta mäletas söögisaali suurt maali pajudest oja kaldal. Ta mäletas ka, et majas olid vaid meessoost teenrid ja et isegi kokk oli mees, mis oli palju huvitavam kui nende enda pere kodakondsed Viinis, kus kõigi teenijatüdrukute ja kokkade seas olid vaid vana ülemteener Josef, uksehoidja, kes talle Ringstrassele viivat väravat avades silma pilgutas, ja tallipoisid. Ilmselt oli vähem tõenäoline, et meessoost teenrid portselani lõhuksid. Ja vanaema mäletas, et selles lastetus suvemajas kattis portselan kõiki pindu.

Charles oli keskealine, kuid näis oma palju säravamate vendadega võrreldes vana. Elisabethil oli meeles vaid tema ilus habe ja see, et tal oli ääretult peen kell, mille ta aeg-ajalt vestitaskust välja võttis. Ja et ta oli tüdrukule kuldmündi kinkinud, nagu vanadel sugulastel kombeks.

Kuid ta meenutas ka väga selgelt ja elavalt, et Charles oli kummardunud ja tema õe juukseid sasinud. Vanaema õde Gisela – noorem ja palju-palju ilusam – sai alati sellise tähelepanu osaliseks. Charles oli teda kutsunud oma väikeseks mustlannaks, oma bohémienne’iks.

Ja see on mu suuline viide Charles’ile. See on ajalugu ja ometi, kui ma seda kirja panen, ei tundu seda eriti palju olevat.

Ja see, millele toetuda – meessoost teenrite arv ja veidi kulunud lugu kingitud mündist – näib kaduvat omalaadsesse nukrasse poolvarju, ehkki mulle meeldib Vene lipp kui detail. Ma muidugi tean, et mu suguselts oli juudi päritolu, ja ma tean, et nad olid püstirikkad, kuid ma ei taha tõesti kurbloolusse laskuda ega kirjutada mingit eleegilist Kesk-Euroopa lugu kaotusest. Ja muidugi ei taha ma teha Iggiest vanaldast vanaonu, kes istub oma kabinetis, Bruce Chatwini Utzi laadis tegelast, kes annab edasi perekonnaloo ja ütleb mulle: Mine, ole ettevaatlik.

Ma arvan, et selline lugu võiks ennast ise kirjutada. Mõni kokkutraageldatud hõllanduslik pisiasi, pigem muidugi Orient Expressi kohta, veidi uitamist Prahas või mõnes niisama fotogeenilises paigas, mõni Google’i pilt Belle Époque’i ballisaalist. See kujuneks nostalgiliseks. Ja lahjaks.

Ja mul pole õigust sajanditaguse kaotatud rikkuse ja sära pärast nostalgitseda. Ja mind ei huvita lahja. Ma tahan teada, millised suhted olid sellel puust esemel, mida ma oma sõrmede vahel veeretan – kõval, riuklikul ning jaapanipärasel –, paigaga, kus see oli. Ma tahan käe lingi järele sirutada, seda vajutada ja tunda, kuidas uks avaneb. Ma tahan läbi käia kõik toad, kus see ese on elanud, tajuda ruumi mahtu, teada, millised pildid olid seintel, kuidas langes valgus akendest. Ja ma tahan teada, kelle kätes see on olnud ja mida need inimesed seejuures tundsid ja mõtlesid – kui nad sellest mõtlesid. Ma tahan teada, mille tunnistajaks ese on olnud.

Nukrus, mõtlen ma, on omalaadne vaikimisi ebamäärasus, väljapääsutee, lämmatav fookusepuudus. Ja see netsuke on väike vintske täpsuseplahvatus. Ta on vastutasuks säärase täpsuse ära teeninud.

See kõik on mulle oluline, sest minu töö on asjade valmistamine. See, kuidas esemeid käsitsetakse, kasutatakse ja edasi antakse, pole minu jaoks lihtsalt üsna huvitav küsimus. See on minu küsimus. Ma olen valmistanud palju, palju nõusid. Mul on nimede peale kehv mälu, ma pobisen ja ajan segi, kuid mul on hea mälu nõude peale. Ma mäletan anuma kaalu, tasakaalu ja seda, kuidas selle pind mahuga kokku klapib. Ma näen, kuidas serv pinget tekitab või kaotab. Ma tajun, kas anum on tehtud rutakalt või hoolikalt. Kas selles on soojust.

Ma saan aru, kuidas mõjub nõu lähedal olevatele esemetele. Kuidas see nihutab kohalt väikese osa ümbritsevast maailmast.

Ma mäletan ka seda, kas ese kutsus puudutama terve käega või ainult sõrmedega või palus hoopis eemale hoida. Asi pole selles, nagu oleks millegi käsitsemine parem kui mittekäsitsemine. Mõned asjad siin maailmas on mõeldud kaugelt vaatamiseks, mitte käperdamiseks. Ja keraamikuna leian, et on pisut veider, kui inimesed, kellel on minu nõusid, räägivad neist nii, nagu oleksid need elusolendid: ma pole kindel, kas suudan taluda omavalmistatud asjade surmajärgset elu. Kuid näib, et mõnes esemes säilib nende valmistamise pulss.

See pulss tekitab minus huvi. Enne puudutamist või mittepuudutamist on ivake kõhklust, kummaline hetk. Kui ma otsustan võtta pihku selle väikese valge tassi, mille kõrva juures on üksainus täke, kas see saab siis minu elu osaks? Lihtne ese, tass, mis on pigem vandlikarva kui valge, mis on hommikukohvi joomiseks liiga väike, mitte päris tasakaalus, võiks saada osaks minu käsitsetud asjade elust. See võib langeda isikliku jutuvestmise alale; mäluga esemete sensuaalsesse siugjasse põimumisse. Meelisese, lemmikese. Võiksin selle ka käest panna. Võiksin selle edasi anda.

See, kuidas esemeid edasi antakse, on sama mis lugude jutustamine. Ma kingin sulle selle, sest ma armastan sind. Või sellepärast, et see kingiti mulle. Sest ma ostsin selle erilisest kohast. Sest sina hoolid sellest. Sest see teeb su elu keerulisemaks. Sest see teeb kellegi teise kadedaks. Pärandi puhul lobedaid lugusid ei ole. Mida mäletatakse ja mis unustatakse? Võib esineda unustamise ahelaid, eelmiste omanike kustutamist mälust nagu ka lugude pikaldast lisandumist. Mis see on, mis mulle kõigi nende väikeste Jaapani esemetega edasi antakse?

Ma saan aru, et olen tolle netsukepainega liiga kaua elanud. Ma võin selle kogu oma ülejäänud eluks kas naljaks pöörata – minu imelik pärand armsalt vanemalt sugulaselt – või välja uurida, mida see tähendab. Ühel õhtul taban end õhtusöögi ajal mõnele teadlasele rääkimas, mida ma netsukete loost tean, ja tunnen kerget iiveldust, kuna see kõlab päheõpitult. Ma kuulen ennast nende meelt lahutamas ja lugu kajab nende reaktsioonides vastu. See ei muutu lihtsalt siledamaks, see muutub lahjemaks. Ma pean sellega nüüd tegelema, või see kaob.

Ajapuudus pole mingi vabandus. Ma olen äsja valmis saanud oma portselaninäituse ühes muuseumis ja võin edasi lükata ühe kollektsionääri tellimuse, kui kõik oma eelised ära kasutan. Ma olen naisega nõu pidanud ja oma kalenderplaani puhastanud. Kolmest või neljast kuust peaks piisama. See annab mulle piisavalt aega Tokyosse sõita, et Jiroga kokku saada, ning Pariisis ja Viinis ära käia.

Kuna mu vanaema ja vanaonu Iggie on surnud, pean alustamiseks ka isalt abi paluma. Ta on kaheksakümneaastane ja ääretult lahke ning ütleb, et otsib mulle taustainfoks perekonnaasjad välja. Ta paistab väga rõõmus olevat, et üks tema neljast pojast on perekonnaloost huvitatud. Palju seda ei ole, hoiatab ta mind. Ta tuleb mu ateljeesse väikese, veidi rohkem kui neljakümnest pildist koosneva fotopatakaga. Ta toob kaasa ka kaks õhukest sinist kirjamappi, millele on lisanud väga loetavad ülestähendused kollastel märkmepaberitel, sugupuu, mille mu vanaema on millalgi 1970. aastatel selgitustega varustanud, 1935. aasta Wiener Clubi liikmeraamatu ning kaubamaja ostukotis virna Thomas Manni pühendusega romaane. Me asetame need pikale lauale minu ülemise korruse kabinetis selle toa peal, kus ma ahjudes nõusid põletan. Sina oled nüüd perekonna arhiivi hoidja, ütleb isa mulle, ning ma heidan pilgu virnadele ega ole kindel, kui naljakas see peaks minu meelest olema.

Ma küsin veidi lootusetult, kas materjali on veel. Isa otsib sel õhtul veel kord pensionil vaimulike hoovis asuvast väikesest korterist, kus ta elab. Ta helistab mulle ja ütleb, et leidis veel ühe Thomas Manni raamatu. Teekond tuleb keerukam, kui olin arvanud.

Ometi ei saa ma kurtmisega alustada. Ma tean Charles’ist, esimesest netsukekogujast, väga vähe olulist, kuid olen välja uurinud tema elukoha Pariisis. Ma panen netsuke taskusse ja asun teele.

1 Jaapani filosoof ja rahvakunstiliikumise rajaja (1889–1961). [ ↵ ]

2 Praegu Štrkovec Lõuna-Slovakkias. [ ↵ ]

3 Juutide palve. [ ↵ ]

4 Alpi mägimajake. [ ↵ ]