Читать книгу Merevaigusilmadega jänes - Edmund de Waal - Страница 8

Minu netsukekogu eelajaloos on see Charles’i kogude esimene ajastu. Vahest oli ta poisikesena Odessa promenaadil kastanimune korjanud või Viinis münte kogunud, kuid mina tean vaid seda, et ta alustab just siin. See, millest ta alustab ja mida oma rue de Monceau’ 81 asuvasse korterisse toob, annab tunnistust ahnusest. Ahnusest või aplusest või vabanenud erutusest – igatahes ostab ta palju.

Ta on aasta otsa perekonnast eemal: lünkaasta, tavapärane Wanderjahr, suur ringreis läbi renessansikunsti kaanoni. See reis teeb Charles’ist koguja. Või vahest, mõtlen ma, annab see talle võimaluse koguda, teha vaatamisest omamise ja omamisest teadmise.

Charles ostab joonistusi ja medaljone, renessansiaja emailmaale ja Raffaeli kartoonide järgi valmistatud kuueteistkümnenda sajandi seinavaipu. Ta ostab Donatello laadis marmorist lapsekuju. Ta ostab Luca della Robbia ilusa, madonnasiniseks ja rebukollaseks glasuuritud fajanss-skulptuuri noorest faunist, haavatavast ristandolendist, kes pöörab pead, et meile otsa vaadata. Oma teise korruse korteris asetab Charles selle kuueteistkümnenda sajandi Itaalia tikanditega, tihedalt läbi tikitud kangastega kaetud magamistoa nišši. Sellest saab omalaadne saatürlik altarikuju, faun, kes hõivab pühakust märtri koha.

Victoria ja Alberti muuseumi raamatukogus leiduvas punakaspruunis kolmeköitelises suurfoolios on selle altarikuju illustratsioon. Ma tellin teose ja nalja saab palju, kui see haigla serveerimislauaga lugemissaali veeretatakse. Selles musée graphique’is on gravüürid kõigist suurematest Euroopa renessansikunsti kogudest, iseäranis Sir Richard Wallace’i omadest (Londoni Wallace’i kollektsioonist), mõnest Rothschildi kogust – ja kahekümne kolme aastase Charles’i kogudest. Need fooliod on tohutult massiivsed luksusväljaanded, mille kogujad on üllitanud mulje avaldamiseks teistele kogujatele. Kolm lehekülge pärast Charles’i uhket fauninišši – sügav burgundipunane esile tõusvate kuldniitidega, tahvelmaalid pühakutest, vapid – ilmub nähtavale veel üks osa tema kogust.

See ajab mind laginal naerma: hiiglasuur renessansiaegne voodi, lit de parade, mis on samuti tikitud kangaid täis riputatud. Kõrge baldahhiin, mida kaunistavad keerukate mustritega ümbritsetud putod, grotesksed pead, vapimärgid, lilled ja puuviljad. Raskete tuttidega köied hoiavad koomal kahte uhket kardinat, kummagi kuldsel taustal E-täht. Voodipäitsis on veel üks E. See on omalaadne hertsogivoodi – peaaegu et printsi voodi. See kuulub fantaasia valda. See on voodi, kus valitseda linnriiki, anda audientse, kirjutada sonette, armatseda päris kindlasti. Milline noor mees ostaks sellise voodi?

Ma kirjutan tema uute ostude pika nimekirja üles ja püüan kujutleda, et olen kahekümne kolme aastane ja kõik need aardekastid vinnatakse mööda keerdtreppi üles teisele korrusele ning avatakse, nii et laastud ja pilpad lendavad; sean need omaenda tubadejadas paika, katsetan nende paigutust, arvestades hommikupäikest, mis tänavalt sisse voogab. Kas külalised, kes salongi astuvad, peaksid nägema seinatäit joonistusi või vaipa? Kas nad peaksid heitma pilgu mu lit de parade’ile? Ma kujutlen, kuidas näitan emailmaale oma vanematele ja vendadele, uhkeldan perekonna ees. Ja ühtäkki naasen kohmetust tundes oma kuueteistkümnendasse eluaastasse, tarin oma voodi koridori, et põrandal magada, ja kinnitan vaiba madratsi kohale, et moodustuks baldahhiin. Ja ma meenutan nädalalõppe, kui oma pilte ümber sättisin ja raamatuid teise kohta tõstsin, katsetades, mis tunne on omaenda ruumi muuta. See tundub vägagi võimalik.