Читать книгу Merevaigusilmadega jänes - Edmund de Waal - Страница 7

Ühel päikesepaistelisel aprillipäeval asusin Charles’i otsima. Rue de Monceau on pikk Pariisi tänav, mida poolitab boulevard Pereire’i poole suunduv suur Boulevard Malesherbes. See on kõrgendik täis kuldsest liivakivist maju, hotelle, mis mängivad vaoshoitult neoklassitsistlike teemadega, igaüks neist kui väike rõhutatud rustikatehnikas alumiste korrustega Firenze palee, mida ehivad peade, karüatiidide ja kartuššide rivid. Rue de Monceau number 81, Hôtel Ephrussi, kust minu netsuked oma teekonda alustasid, asub künkatipu lähedal. Möödun Christian Lacroix’ peakorterist ja seal, naabermajas, see ongi. Nüüd – üpris masendaval kombel – on see tervisekindlustuse kontor.

See on ääretult ilus. Poisikesena joonistasin ikka selliseid hooneid, veetsin õhtupoolikud hoolikalt tindiga varje maalides, et oleks näha akende ja sammaste sügavuse tõus ja langus. Seda laadi ülevuses on midagi muusikalist. Sa võtad klassikalised elemendid ja püüad neile rütmilist elu anda: neli korintose seinasammast kerkivad mööda fassaadi üles, neli massiivset kiviurni rinnatisel, kõrgust viis korrust, laiust kaheksa akent. Tänavatase on ehitatud suurtest kiviplokkidest, mida on nõnda töödeldud, et need näevad kulunud välja. Ma sammun paar korda majast mööda ja märkan kolmandal korral, et tänavapoolsete akende metalliluvõredel on Ephrusside kaks kõrvuti E-d, nii et tähtede väänlad ulatuvad ovaali sisse. See on vaevu märgatav. Ma püüan aru saada tollest sirgeselgsusest ja sellest, mida see pere enesekindluse kohta ütleb. Põikan läbi vahekäigu hoovi, seejärel veel ühe võlvkaare alt punastest tellistest tallidekompleksini, mille ülemisel korrusel olid teenijatoad; meeldiv materjalide ja tekstuuride diminuendo.

Kuller viib tervisekindlustajatele Speedy-Go Pizza karpe. Uks eeskotta on lahti. Ma astun kotta, trepp keerdub läbi kogu maja ülespoole nagu suitsurõngas, must malm ja kuldfiligraan sirutub üles katuselaterna poole. Sügavas nišis seisab marmorurn, marmorpõrandaplaadid on malelauamustriga. Ametnikud tulevad trepist alla, kontsad kõpsuvad marmoril, ja mina pagen kohmetult. Kuidas võiksin seda totrat otsiretke selgitada? Ma seisan tänaval ja silmitsen maja ning teen mõne foto, samal ajal kui vabandava ilmega pariislased minust mööda põikavad. Majade vaatlemine on kunst. Peab välja arendama võime näha, kuidas hoone maastikku või tänavapilti sobitub. Peab avastama, kui palju ruumi see maailmas hõivab, kui suure osa maailmast kohalt nihutab. Näiteks number 81 on maja, mis kaob kavalalt naabrite vahele: on teisi, suuremaid maju, mõni on lihtsam, kuid vähesed tagasihoidlikumad.

Ma vaatan üles teise korruse akende poole, kus oli Charles’i tubade rivi; mõnest avanes vaade vastasasuvale jõulisemalt klassikalisele majale, mõnest üle hoovi urne, kaableid ja korstnatorusid tulvil katustele. Charles’il olid eestuba, kaks salongi – ühest tegi ta oma kabineti –, söögituba, kaks magamistuba ja petite. Ma püüan asjast aru saada; küllap Charles’il ja tema vanemal vennal Ignace’il olid sel korrusel naaberkorterid, kõige vanem vend Jules ja vennaste lesestunud ema Mina elasid all, tubades, millel olid kõrgemad laed ja suuremad aknad ning rõdud, kus on sel aprillihommikul plastpottides üsna pikkade vartega pelargoonid. Maja hoov oli linna ürikute sõnul klaasiga kaetud, ehkki kõik see klaas on ammu kadunud. Ning neis tallides, millest nüüd on saanud täiuslik väike maja, oli viis hobust ja kolm tõlda. Ma arutlen, kas viis hobust oli kohane arv suurele ja seltsivale perele, kes tahtis õiget muljet jätta.

See on hiiglasuur maja, kuid küllap kohtusid kolm venda iga päev sellel mustkuldsel keerdtrepil või kuulsid üksteise tegemisi, kui hoovis valmis seatava tõlla helid klaaskatuselt kajana tagasi heideti. Või kohtusid nad sõpradega, kes möödusid nende ukse tagant teel ülemisse korterisse. Küllap nad arendasid välja võime üksteist mitte näha, samuti mitte kuulda: omaenda vendadele mõeldes arvan, et elu oma perele nii lähedal nõuab mõningast vaeva. Küllap nad said hästi läbi. Võib-olla polnud neil selles asjas valikut. Pariis tähendas lõppeks siiski ka tööd.

Hôtel Ephrussi oli perekonnamaja, kuid oma mõjukusega oli see ka suguvõsa Pariisi- peakorter. Selle vaste asus Viinis – suur Palais Ephrussi Ringstrassel. Nii Pariisi kui ka Viini hoonel on ühesugune draamatunnetus, esinduslikkus, mida näidatakse maailmale. Mõlemad ehitati 1871. aastal uutesse moodsatesse piirkondadesse: rue de Monceau ja Ringstrasse olid nii vastsed, et nägid välja kui lõpetamata, korratud, lärmakad ja tolmused ehitusplatsid. Need olid ikka veel silmatorkavalt tõusiklikud tänavad, mis alles arenesid ja võistlesid linna vanemate osadega, kus olid kitsamad tänavad.

Kui see konkreetne maja selles konkreetses tänavapildis näibki veidi teatraalne, siis seetõttu, et teatraalsus on taotluslik. Pariisi- ja Viini-majad olid osa suguseltsi plaanist: Ephrussi suguselts „tegi Rothschildi”. Just nii, nagu Rothschildid olid saatnud oma pojad ja tütred üheksateistkümnendal sajandil Frankfurdist Euroopa suurlinnu koloniseerima, organiseeris minu perekonna Aabraham – Charles Joachim Ephrussi – 1850. aastatel ekspansiooni Odessast. Tõelise patriarhina oli tal esimesest abielust kaks poega: Ignace ja Leon. Ja viiekümneaastaselt uuesti abiellunud, jätkas ta laste sigitamist; veel kaks poega: Michel ja Maurice ja kaks tütart: Therese ja Marie. Kõik kuus last saadeti kodunt teele rahandustegelastena või pandi sobivatesse juudidünastiatesse mehele.

Odessa oli linn juutide asustuspiirkonnas, Tsaari-Venemaa läänepiiril asuval alal, kus juutidel lubati elada. See oli kuulus oma rabikoolide ja sünagoogide poolest, rikas kirjandusest ja muusikast, Galiitsia vaesunud juudiasulate tõmbekeskus. See oli ka linn, mis kahekordistas igal kümnendil oma juutidest, kreeklastest ja venelastest koosnevat elanikkonda, mitmekeelne linn tulvil sahkerdamist ja kaupmehi, dokke, täis intriige ja salakuulajaid, arenev linn. Charles Joachim Ephrussi oli turu nisuvarusid üles ostes teinud väikesest teraviljaärist hiiglasuure ettevõtte. Ta ostis nisu vahendajatelt, kes tõid selle Ukraina viljaka mustmullapiirkonna nisuväljadelt, maailma suurimatelt viljapõldudelt, veovankritega mööda auklikke teid Odessa sadamasse. Siin pandi vili Ephrussi ladudesse, enne kui üle Musta mere, mööda Doonaud ja üle Vahemere välja veeti.

1860. aastaks oli perekonnast saanud maailma suurim teravilja eksportija. Pariisis oli James de Rothschild tuntud kui le Roi des Juifs, juutide kuningas. Ephrussid olid les Rois du Blé, teraviljakuningad. Nad olid juudid, kel oli omaenda vapp: viljapea ja kolme masti ning täispurjedega heraldiline laev. Laeva all rullus lahti nende moto Quod Honestum: Meie oleme veatud. Te võite meid usaldada.

Perspektiivplaan oli kasutada seda kontaktide ja raha võrgustikku tohutute pikaajaliste investeeringute tegemiseks: sillad üle Doonau, raudteed Venemaal ja Prantsusmaal, dokid ja kanalid. Ephrussi et Cie areneb väga edukast kaubandusettevõttest rahvusvaheliseks finantsasutuseks. Sellest saab pank. Ja iga kasulik tehing, mis sõlmiti mõne valitsusega, iga riskantne äri vaesunud ertshertsogiga, iga klient, keda sidusid perekonnaga tõsised kohustused, pidi olema samm veelgi suurema auväärsuse poole, samm kaugemale neist nisuvankritest, mis käginal Ukrainast kohale veeresid.

1857. aastal saadeti kaks vanemat poega perega Odessast Viini, Habsburgide suure impeeriumi pealinna. Nad ostsid südalinnas hiiglasuure maja ning kümme aastat oli see koduks muutuvale vanavanemate, laste ja lastelaste populatsioonile, kui perekond kahe linna vahet sõelus. Üks poegadest, mu vaarvanaisa Ignace, sai ülesandeks rajada Viini baas Ephrusside ärile Austria-Ungari keisririigis. Pariis oli järgmine: vanemale pojale Leonile anti ülesanne pere ja äri siin sisse seada.

Ma seisan 8. ringkonna meekarva künkal Leoni eelposti ees. Õigupoolest nõjatun ma vastas seisvale majale ja mõtlen sellele 1871. aasta kõrvetavkuumale suvele, kui Ephrussid Viinist sellesse äsja ehitatud kuldsesse härrastemajja jõudsid. Linn oli ikka veel trauma kütkes. Preisi armee piiramisrõngas oli lõppenud vaid mõne kuu eest Prantsusmaa kaotusega ja Saksa keisririigi väljakuulutamisega Versailles’ peeglisaalis. Uus Kolmas Vabariik oli vankuv, seda ohustasid kommunaarid tänavail ja kildkondlikkus valitsuses.

Nende maja võis ju valmis olla, aga kõik naaberhooned olid ikka veel pooleli. Krohvijad olid hiljuti lahkunud, kuldajad lamasid ebamugavalt madalatel trepiastmetel ja lihvisid käsipuu tippilustisi. Mööblit, pilte, nõudekaste tassiti pikkamisi pere korteritesse. Lärm on sees ja lärm on väljas ning kõik aknad on tänava poole lahti. Leon ei tunne end südamevaevuste tõttu hästi. Ja pere uue elu algus sel kaunil tänaval on kohutav. Betty, Leoni ja Mina neljast lapsest noorim, kes on abielus väga sobiliku noore juudi pankuriga, sureb mõni nädal pärast tütar Fanny sündi. Ephrussid peavad oma äsja omaks võetud linnas Montmartre’i kalmistu juudi osas perekonna hauakambri rajama. See on gootipärane, küllalt suur, et mahutada kogu klanni ning selgeks teha, et nad jäävad siia, mis ka ei juhtuks. Lõpuks leian selle. Värav on läinud ja hauapaik on täis sügiseste kastanilehtede hangesid.

Hôtel Ephrussi rue de Monceau’l.

See kõrgendik oli Ephrusside perekonnale ideaalne ümbruskond. Just nii, nagu Viini Ringstrasset, kus elab perekonna teine pool, nimetati sapiselt Zionstrasseks, oli ka siin rue de Monceau’l elu võtmenimetajaks juutide raha. Piirkonna arendasid 1860. aastatel välja Isaac ja Emile Péreire, kaks sefardist venda, kes olid oma varanduse teeninud rahandustegelastena, raudtee-ehitajatena ja kinnisvaramagnaatidena, kes rajasid hiiglasuuri hotelle ja kaubamaju. Nad soetasid endale Plaine Monceau, suure raskesti määratletava piirkonna, mis jäi algselt linna piirest välja, ning hakkasid ehitama maju tärkavale rahandus- ja ärieliidile; see oli sobiv maastik äsja Venemaalt ja Levandist saabunud juudi peredele. Neist tänavaist sai virtuaalne koloonia, omavaheliste abielude, kohustuste ja usulise mõistmise kogum.

Péreire’id kujundasid olemasoleva kaheksateistkümnenda sajandi pargi ümber, et parandada vaadet seda ümbritsevatele uutele majadele. Nüüd pääses parki uutest, Péreire’ide tegevust kujutavate kullatud embleemidega malmväravatest. Tehti katse nimetada Monceau parki ümbritsev piirkond le West End’iks. Kui teilt küsitakse, kuhu viib boulevard Malesherbes, kirjutas üks kaasaegne ajakirjanik: „vastake julgelt: Le West End’i … Sellele oleks võidud anda prantsuskeelne nimi, kuid see olnuks labane; inglise nimi oli palju moekam.” Ühe tigeda ajakirjaniku sõnul võis selles pargis näha jalutamas „õilsa faubourg’i^[1.] suuri daame … „La Haute Finance’i” ja „La Haute Colonie Israelite’i” naissoost „illustratsioone”.” Pargis olid uusinglise stiilis looklevad rajad ja lillepeenrad, kus kasvasid värvikad üheaastased taimed, mida tuli pidevalt uuendada, sootuks erinevad Tuileries’ hallist pöetud vormitruudusest.

Kõndides Hôtel Ephrussi kõrgendikust alla oma arvates tubli uitajasammuga, tavalisest aeglasemalt, tee ühest servast teise põigates, et uurida aknakarniiside üksikasju, tajun, et paljudes majades, millest ma möödun, peituvad nood taasleiutamise lood. Peaaegu kõik, kes need ehitasid, on alustanud kusagil mujal.

Kümme maja Ephrusside kodust kaugemal on number 61, Abraham Camondo maja, tema venna Nissimi oma on 63 ja nende õele Rebeccale kuulus üle tee maja number 60. Camondod, juudi rahandustegelased nagu Ephrussidki, olid Pariisi tulnud Konstantinoopolist Veneetsia kaudu. Pankur Henri Cernuschi, Pariisi kommuuni plutokraadist toetaja, oli Pariisi saabunud Itaaliast ning elanud koos oma Jaapani aaretega tõredalt ja suurejooneliselt pargi serval. Number 55 on Hôtel Cattaui, Egiptusest pärit juudi pankuripere maja. Number 43 on Adolphe de Rothschildi palee, mille ta ostis Eugène Péreire’ilt ja ehitas ümber, rajas klaaskatusega näituseruumi, kuhu mahutada oma renessansikunsti kogu.

Kuid ükski hoone ei saa ligi häärberile, mille ehitas šokolaadimagnaat Émile-Justin Menier. See oli nii hunnitult üleküllastatud, nii eklektiline oma ilustatud ehistega, mis paistsid selle kõrge müüri kohal, et Zola kirjeldus sellest kui „iga stiili külluslikust ristsugutisest” näib ikka veel õige. Tema 1872. aasta sünges romaanis „La Curée” elab siin rue de Monceau’l ahne juudist kinnisvarahai Saccard. Sa tajud, milline oli see tänav, kui pere sisse kolis: see on juutide tänav, tänav täis inimesi, kes on oma pillavates kuldsetes majades väljanäitusel. Monceau tähendab Pariisi slängis uusrikast, äsjasaabunut.

See on maailm, kus mu netsuked end kõigepealt sisse seadsid. Sellel künkast alla viival tänaval tajun toda vaoshoituse ja pillavuse mängu, omalaadset nähtavuse ja nähtamatuse sisse- ja väljahingust.

Charles Ephrussi oli siia elama tulles kahekümne ühe aastane. Pariisi istutati puid ja vanalinna kitsad kujad andsid maad laiadele kõnniteedele. Viisteist aastat oli linnaplaneerija parun Haussmanni juhtimisel kestnud pidev lammutamine ja ehitamine. Ta oli maatasa teinud keskaegsed tänavad ning rajanud uusi parke ja puiesteid. Vaateid avati harukordse kiirusega.

Kui soovite tunda selle hetke maitset, mööda äsja sillutatud avenüüsid ja üle sildade lendava tolmu maitset, vaadake kahte Gustave Caillebotte’i maali. Mõni kuu Charles’ist vanem Caillebotte elas Ephrussi pere maja lähedal nurga taga samuti uhkes pereelamus. Tema maalil „Le Pont de l’Europe” näeb hästi riietatud, halli palitu ja musta torukübaraga noort meest, võib-olla kunstnikku ennast, kes sammub mööda laia kõnniteed üle silla. Ta on kaks sammu eespool tagasihoidlike rüüsidega kleiti rõivastatud noorest naisest, kellel on käes päevavari. Päike paistab. Äsja lihvitud kivi helgib. Koer longib mööda. Töömees kummardub üle silla. See on justkui maailma algus: laitmatute liigutuste ja varjude litaania. Igaüks, koer kaasa arvatud, teab, mida teeb.

Gustave Caillebotte. Le Pont de l’Europe, 1876.

Pariisi tänavaist õhkub rahu: puhtaid kivifassaade, rõdude rütmikaid detaile, äsja istutatud pärnapuid kujutatakse Caillebotte’i maalil „Jeune homme à sa fenêtre” („Noormees koduaknal”), mis oli väljas 1876. aasta teisel impressionistide näitusel. Siin seisab Caillebotte’i vend nende pereelamu aknal ja vaatab rue de Monceau naabertänavate risti. Ta seisab, käed taskus, hästi riietatud ja enesekindel noormees, kellel on elu alles ees; tema selja taga on plüüstugitool.

Kõik on võimalik.

See võinuks olla noor Charles. Ta sündis Odessas ja oli veetnud kümme esimest eluaastat kollaseks krohvitud Palais’s kastanitega ääristatud tolmuse väljaku servas. Kui ta maja ärklikorrusele ronib, näeb ta üle sadamat täitvate laevamastide merd. Tema vanaisale kuulub terve korrus ja kogu ruum. Pank on kõrvalmajas. Poiss ei saa promenaadil liikuda, ilma et keegi peataks tema vanaisa, isa või onusid, et paluda neilt informatsiooni, teenet, kopikat, ükskõik mida. Ta õpib enese teadmata, et rahva seas liikumine tähendab tervet hulka kohtumisi ja vältimisi; kuidas anda raha kerjustele ja harjuskitele, kuidas peatumata tuttavat tervitada.

Seejärel kolib Charles Viini, elab seal järgmised kümme aastat koos vanemate, õe ja vendade, onu Ignace’i ja jäise tädi Emilie ning kolme nõoga: Stefaniga (kõrk), Annaga (sapine) ja väikese Viktoriga. Igal hommikul saabub koduõpetaja. Nad õpivad keeli: ladina, kreeka, saksa ja inglise keelt. Nad peavad kodus alati rääkima prantsuse keelt ja omavahel on neil lubatud kasutada vene keelt, aga nad ei tohi vahele jääda jidišiga, mille on Odessa hoovidest üles korjanud. Kõik need nõod võivad lauset alustada ühes ja lõpetada teises keeles. Nad vajavad neid keeli, kui pere reisib Odessasse, Peterburgi, Berliini, Frankfurti ja Pariisi. Nad vajavad keeli ka seetõttu, et need on klassikuuluvuse tunnused. Keeli osates võid ühest sotsiaalsest seisusest teise liikuda. Keeli osates oled kõikjal kodus.

Nad käivad vaatamas Bruegheli „Jahimehi lumes”, millel on mäeseljakul nuuskivad koerad otsekui lapitekk. Nad avavad joonistustube Albertinas: Düreri akvarellid värisevast jänesest, väljendusrikkast välja sirutatud linnutiivast. Nad õpivad Prateris ratsutama. Poisse õpetatakse vehklema ja kõik nõod võtavad tantsutunde. Kõik nõod tantsivad hästi. Kaheksateistkümneaastasel Charles’il on perekonnas hüüdnimi Le Polonais, poolakas, tantsulõvi.

Just Viinis viiakse vanemad poisid Jules, Ignace ja Stefan Ringstrasse lähedal Schottenbasteil asuvatesse kontoritesse. See on heidutav hoone. Siin juhivad Ephrussid äri. Poistel kästakse vaikselt istuda, sellal kui arutatakse viljavedu ja uuritakse aktsiate protsente. Bakuus pakub uusi võimalusi nafta ja Baikali järve ääres kuld. Ametnikud sibavad ringi. Siin saavad poisid maigu suhu selle vara mastaapidest, mis kord nende omaks saab, õpetatakse pearaamatute lõpututest tulpadest kasumi katekismust.

Just siis istub Charles koos noorima nõo Viktoriga ning joonistab Laokooni ja madusid, skulptuuri, mida ta Odessas armastas, teeb rõngad lihaseliste õlgade ümber eriliselt tihkeks, et poisile muljet avaldada. Selleks et iga madu hästi välja joonistada, kulub tükk aega. Ta visandab asju, mida on näinud Albertinas. Ta joonistab teenijaid. Ja ta räägib oma vanemate sõpradega nende piltidest. Alati on meeldiv, kui nii tark noormees su maalide üle arutleb.

Ja viimaks saabub kaua kavandatud kolimine Pariisi. Charles on kena välimusega, saleda kehaehitusega, kabedalt pöetud musta habemega, millel on teatud valguses punakas vine. Tal on Ephrusside nina, suur ja terav, ning kõigile nõbudele omane kõrge laup. Tema silmad on tumehallid ja elavad ning ta on võluv. Sa näed, kui hästi ta riides käib, kaelaside kenasti volditud, ja siis kuuled teda rääkimas: ta on kõnes niisama osav nagu tantsus.

Charles’il on voli teha, mida ta tahab.

Mulle meeldib mõelda, et see on nii, kuna ta oli noorim poeg, kolmas poeg, ja nagu kõigis heades lastejuttudes, on kolmas poeg alati see, kes peab kodust lahkuma ja seiklema minema – puhas projektsioon, sest minagi olen kolmas poeg. Kuid ma kahtlustan, et pere teab: see poiss pole loodud eluks Pariisi börsil. Tema onud Michel ja Maurice on Pariisi kolinud: võib-olla oli Ephrussi et Cie’l rue de l’Arcade’i majas number 45 asuvate kontorite tarvis küllalt poegi, seega pole vaja puudust tunda raamatukoist, kel oli kombeks taanduda, kui raha jutuks tuli, ning kes kaldus end vestlusse unustama.

Charles’il on uus korter perekonnamajas, kullatud ja puhas, ent tühi. Tal peab olema koht, kuhu tagasi tulla, uus maja äsja sillutatud Pariisi kõrgendikul. Tal on keeled suus, tal on raha ja tal on aega. Niisiis asub ta nüüd rändama. Nagu hästi kasvatatud noor mees muiste, siirdub Charles lõunasse. Ta läheb Itaaliasse.

1 Eeslinn, agul (pr). [ ↵ ]