Читать книгу Mahtra sõda - Eduard Vilde - Страница 3

Kilter, kubjas, aidamees,

need on põrgus kõige ees.

Rahvariim.

„Uusi ahteid maha, teie vedelvorstid! Mis palvetundi te peate? Paluge, kui palju tahate, põrgu lähete siiski kõige oma laiskusega!”

Ta polegi nii kuri, see laia lõuaga, tugeva, jändriku kehaga must vanamees seal tolmupilve sees, tahmase ukse kõrval. Ta pragab ja kirub ainult nii kombe pärast ja ka sellepärast, et ta muud abinõu ei tunne neid venivaid, lossilangenud tondikujusid seal põhkudes vähegi elustada, ning lõpuks sellepärast, et temalt valju vastutust nõutakse, kui töö õigeks ajaks valmis ei ole. Ja kuna ta kärgib ja paugub ja ikka tüsedamaid sõnu otsib, tuksub ta laia suu ümber vahel salajane naeratus, mis pikkamisi ta lagedat lõuga mööda alla tihedasse, pulstunud habemesse ronib, habemesse, mis nagu vildist võru ta kurgualust ja poolt kaela ümbritseb. Ei, Vidiste Mart, Vaitla mõisa rehepapp, polegi nii kuri, kui ta suuga püüab olla, ja et kõik rehelised seda teavad, siis laseksid nad teda rahuga pragada, kui mitte kilter kepiga ka rehes ei seisaks ja kui see pikk, kondine, jutukehv pilvetõukaja mitte alati nii pahas tujus ei oleks, et ta suu asemel enamasti keppi tarvitab, millel on palju selgem keel kui Rehe-Mardi sõimurikkal suul.

„Uusi ahteid maha! Ärge varastage mõisahärra ööd, naga te tema päevi varastate! Kes toidab teid, kui te saksa ei toida!”

„Me toidame teda ja iseendid koa,” uriseb üks noor teomees pigimusta higi põselt pühkides.

„Ja-jah, sina oledki mees teisi ja ennast toitma!” algab nüüd ka kilter laisa nohiseva häälega. „Just sina, see venimuste peamees! Mis sa oma koodist nii kaua tunnistad? Tahaksid talle vist elu sisse puhuda, et hakkaks ise lööma?... Ja sina, Triinu, juba jälle kükitad maha nagu munas kana! Juba su kintsud jälle kipitavad! Oota, ma lasen su varre otsa siduda ja su laisa kehaga ahtele pihta anda!”

Juba lähenebki oma kardetud pajukepiga. Aga Kiltri-Kaarli kepi eest kaob kõik, millel veel vähegi elu sees. See, kes paigale jääb, on väsimuse pärast nii kange ja tuim, et ta lööki enam ei märka kartagi.

Varsti on uued ahtelademed maas, pindad võetakse jälle varnast, paarid heidavad kokku ja edasi läheb öine töötants üle sahiseva vilja, läbi paksu halli tolmu, ning pillimänguks on jälle vartade igavene ja kõigile nii tuttav kilk – kõlk! kilk – kõlk! kilk – kõlk!

Rehepapid teavad palju tontidest jutustada, öised varjud petavad nende silmi, öised hääled nende kõrvu. Öö peidab oma musta tiiva all palju salapäraseid viirastusi. Unine, poolmagav silm võiks tervet pilti, mida rehealune praegu pakub, suureks viirastuseks pidada. Tõmmuhall kuni süsimust on terve ruum. Rasvaküünlad tahmaseis laternais oma kurva kollase helgiga on tontide silmad. Kiired, mis neist vaevaga läbi tolmuse ruumi poevad, kahvatavad eemal ikka enam ja enam surnukarvalisteks. Pikad laisad varjud roomavad üle põranda, ronivad seinu mööda üles, tõstavad oma hiiglapäid sarikateni. Väljas ulub sügisene tuul, nagu tahtes kogu maailma valu ja viletsust ühises vägevas nutulaulus, ilma ääreni kostvas suures ahastusekisas kuuldavale tuua. Reheväravad nuuksuvad, katus ägab ja oigab, pilved aga puistavad pisaraid alla – ojadena, nagu tahaksid nad uputusega kõike kinni matta, mis alt mustavast sügavikust nutu ja kaebe kujul ülespoole kerkib ilmaruumi jumalikku rahu ja vaikust rikkuma.

Kari tonte, vaime, kooljaid, mis seal tuhmis tolmupilves, nelja nõest mustava seina vahel liigub! Neil ep ole silmi, neil ep ole suud, nina ega kõrvu; neil pole ka aju enam, mis mõtleks, ega südant, mis tundlikult tuksuks. Nad on tööriistad, nagu need kaks kokkuseotud puud nende käes, mida nad pindaks kutsuvad. Pint ja Mihkel – Mihkel ja pint; Liisu ja pint – pint ja Liisu – kõik üks, ütle, kuidas tahad. Ühel pole rohkem soove kui teisel, ühel pole rohkem nälga ja janu kui teisel. Sest nälja ja janu teadvuseks on tundmust vaja – pindal aga tundmust ei ole ja Mihklil ja Liisul ka mitte.

Neljas rehi nädalas. Nelja rehe vahel üks öö puhkust. Kaks päeva ja kaks ööd järjestikku rasket tööd, siis üks öö und, ja jälle kaks päeva ja kaks ööd järjestikku rasket tööd. Ning leivakotis aganane leib.

Kilk-kõlk! Kilk-kõlk! mats-pots! Mats-pots! Juba hakkavad löögid siin-seal oma heledat kõla kaotama, juba käib mõni pindapaar nõrgalt potsudes ja matsudes maha. Mõni toetab, kui ladem läbi löödud, selja vastu seina ja jääb sinna kui puutomp seisma. Ükski ei lausu teisele enam sõna, ükski ei vaata enam teise peale, nad ei näe enam üksteise nägusid, ei tunne enam üksteise kogusid, nad aimavad ainult, et nende ümber inimesed liiguvad ja et nad ka ise liiguvad. Kõik on nagu paksu, läbitungimatu udu sees, hääled kajavad neile nagu kaugelt-kaugelt metsa või mere tagant kõrvu. Mõnede silmad on täiesti kinni, nad liiguvad ainult kehalise tunde järgi; teised vahivad klaasiste, tardunud pilkudega eneste ette maha.

Kaks noort ja nõrka, poiss ja tüdruk, üks ühest, teine teisest lademest, on istunud ahte pööramise ajal salaja pimedasse nurka. Kilter, kes isegi peab unega meeleheitlikku võitlust, lööb silmad lahti, vahib valjult ringi, näeb teist laisklejat, läheneb talle varvaste peal ja tõmbab poisile hea vopsu mööda selga. Magaja ärkab, aga ta nägu ei ilmuta mingit valutunnet, ta ei saa arugi, mis on sündinud, ja tahab uuesti norgu laskuda. Alles teine ja kolmas hoop ajavad ta jalule. Tüdruk on terasem ja õrnem: ta suust lipsab esimesel hoobil väike „ai”, ja enne kui järgmine sajab, on ta juba töö juures.

„Teie unekotid! Või siin on teie magadiskamber!” nohistab kilter, kuna ta enda silmad vägisi kinni kipuvad.

„Liigutage käsa, liigutage käsa!” noomib rehepapp, kuna ta väravast välja vahib, märgates murega ikka helkjamaks minevat koidukuma.

Sõimu ja kepi varal aetakse elusaile ja elutuile tööriistadele uut jõudu tardunud liikmetesse. Jälle tõusevad ja vajuvad käed, jälle kõlksuvad ja matsuvad pindad, jälle sahisevad õled ja jälle soriseb vili savist põrandale – kaunis kuldne vili, millest mõisas nii peent valget püüli, nii puhast magusat leiba tehakse, leiba, milles ei ole aganaraasu ega kliipõrmu.

Kui päikesetera taevaveerel sätendades põlema süttib – vihm on üle läinud –, siis on rehi pekstud, neljas sel nädalal, juba nii mitmes sügise jooksul.

Kuidas? Kas neil pole hea meel, et töö tehtud? Kas nende rinnas ainust sädetki sellest elustavast, õnnestavast tundmusest ei tärka, mida maitseb inimene lõpulejõudnud ja kordaläinud tööst? Oh ei! Nad magavad püstijalu ega tunne sellepärast midagi. Ning teiseks pole nende töö veel ammugi lõpul. Nende töö algab alles. See siretav tulekuul seal hallil taevaserval, mille kuldsed kiired praegu unest ärkavat karastatud loodust suudlevad, see on neile öistele töötontidele kohutavaks märgutuleks, et neid juba uus niisama ränk tööjärg ootab. Veel kaksteistkümmend tundi tööd, sõimu, keppi, aganast leiba, unega heitlemist – siis alles tuleb puhkeaeg, kallis magus laupäeva-õhtu...

Kilter annab vaimudele käsud kätte ja paneb mõisa poole. Kubjas pole veel ilmunud. Seda silmapilku tarvitavad mõned, et leivakotist palukest leiba võtta ja seda poolkinnistel silmadel nosima hakata. Teistel, kes ei tea enam, mis nälg ja janu tähendavad, on ülemaks varaks uni. Pool elu viieminutilise suikumise eest! Nad langevad jalult, nagu oleks neid püssikuul tabanud. Varsti kükitab neli-viis norisejat rehe välise seina ääres – mitte mõisa pool küljes, vaid seal, kuhu oodatava kupja või opmanni silm mitte kohe ei ulatu.

See varastatud uni ei kestnud kauem kui viis minutit. Äkitselt, nagu maa seest kerkinud, seisis kubjas rehe nurgal. Vaevalt oli ta pilk räästa all kössitajaid riivanud, kui juba ta toomingane vemmal tõusis ja lähemale uinujale pihta patsus.

See oli üks noorevõitu tüdruk, kes süües magama oli jäänud. Ta hoidis leivatükki käes, huuled olid purused ja suu nähtavasti veel täis. Uni oli näljast võidu saanud, enne kui sööja suutäit oli saanud neelata.

Et ta esimesel hoobil mitte kohe püsti ei karanud, siis andis kubjas talle veel teise. See käis talle otsekohe pähe ja nii õnnetult, et juuste seest verd hakkas tilkuma.

„Elajas!”

See lühike vagune hukkamõist tuli uriseval bassihäälel ühe suure teomehe suust, kes nüüdsama rehest välja oli astunud, et magajate seast oma talu vaimupoissi üles vapustada. See suikus pekstava tüdruku lähedal.

„Kes ütles: „elajas”?”

„Mina.”

„Kes on „elajas”?”

„Sina.”

Kramplik võpatus läbistas noore kupja keha. Ta seadis enda hüppele kui murdja. Välkuvad silmad õgisidki juba vastast. Siis vingus vemmal õhus ja langes vaheda vopsuga teomehe tugevale turjale.

Võllamäe Päärn seisis paigal, nagu peaks aru, mida nüüd teha. Pikaline, nagu ta suur keha liikuma, oli ka ta aju mõtlema. Ta jõudis alles siis otsusele, kui veel teine vemblahoop ta õlale sadas. Nüüd pahvas nagu must tuli tal silmast, kaks veresoont ta otsaesisel paisusid sõrme jämedusteks – siis oli ta kupja kraes kinni, tõstis ta õhku, tuuseldas teda paar korda, ning lähemal pilgul lendas väheldane nigel mehike paar sülda eemale lepapõõsasse.

See sündis lühikesel vilkel, nii et ükski vahele poleks saanud minna, kui seda keegi oleks tahtnudki. See võimalus näis aga väga küsitav olevat, sest kõik töölised püsisid rahulikult paigal, ja kes väsimusest liiga tuim ep olnud, selle näole ilmus koguni kahjurõõmlik elevus või ka murelik jahmatus sündmuse tagajärgede pärast.

Kubjas oli ruttu jälle jalul. Esimeses viha- ja häbituhinas tahtis ta uuesti teomehe kallale tormata, aga kui ta oma mahakukkunud vemmalt üles tõstis, näis ta teisele otsusele jõudvat. Tõmmupunase näo ja väriseva suuga pöördus ta töörahva poole:

„Teie kõik nägite, mis siin praegu sündis! Ma tahan viimast päeva Vaitla kubjas olla, kui see krants mitte oma sada sirakat ei saa! Ja küll ma sind isegi õpetan, Võllamäe Pearn, oota aga! Siga, lurjus niisuke!”

Ta oleks oma võimetus vihas edasigi sõimanud, kui mitte nüüd verine vaimutüdruk ta tähelepanekut poleks äratanud. See oli vaheajal oma olekust aru saanud. Ta nägi verd oma kätel ja riietel ning põletav valu peas tegi ta täiesti ärksaks. Ta hoidis nuttes pead ja valuviha litsus tal susiseva hüüde suust: „Niisuke mõrtsukas!”

Kubjas kähvas kõige kehaga tüdruku poole ümber.

„Ah sina sõimad mind mõrtsukaks! Ah sina lirva julged mulle koa vastu hakata! Sina – sina –”

Ja enne kui ta suu uusi sõnu leidis, tõusis ja vajus vemmal ta käes, matsatas aga vastu maad, sest tüdruk oli kassi väledusel hoobi eest ära sööstnud ja puges meeste selja taha. Kui lööja talle sinna järele tahtis tormata, jooksis ta Võllamäe Päärnale otsekohe vastu rindu.

„Võiksid ta nüüd juba rahule jätta, ta on juba verine,” urises viimane rahulikult, nagu poleks tema ja kupja vahel midagi sündinud.

„Kas see sinu kuradi asi on? Ma võin teda peksta, et ta enam oimugi ei liiguta – see on minu õigus! Mul on härra käest käsk inimesi õpetada, kui nad vastased on. Mina kannan oma keppi auga – sina aga, sina lontrus, sina pea suu ja – ja – –”

Ta hääl lõi ümber vihaseks vingumiseks ja kriiskamiseks, kuna ta suu ääres kramplik vihanutt tuksus. Linavalged juuksed, millelt kübar maha kukkunud, seisid kõrvade ääres kentsakalt turris, kollakad silmad tulipunases näos, valgete ripsmete vahel ja niisama valgete kulmukarvade all pildusid sädemeid, ja kitsahuuleline suu, mida hõre-valge piimahabe piiras, seisis veertelt vahul. Kes teda nõnda nägi, pidi oletama, et ta meest, kelle peale ta oma sappi kallas, veriselt vihkab.

„Küll sind tuntakse juba, sa kangekaelsete kuningas! Kus iialgi on vastuhakkamist ja tõrkumist, seal oled sina ninamees! Koha pealt kihutati sind menema, nüüd oled teise ori. Juba su isa oli mässaja, terve su suguselts on mässajad, aga kõige suurem võllanägu oled sa ise! Ja kelle eest hakkab sihuke seisma? Kulbi Kaie, selle ilmamoa lidu eest, kelle peale õige inimene ei tahaks sülitadagi.”

„No-noh, oled tal ju isegi võersil käind!” tuli summutatud häälitsus eemalt poiste seast.

„Kes teab, kes Kaie pojukese õige isagi on!” torkas keegi veel, mispeale poiste ja tüdrukute salgast sume naerukõhin läbi käis, nagu tuul kuivi lehti sahistab. Tüli kupja ja teo-mehe vahel oli nende roidunud vaime suutnud ergutada.

Kupja-Prits tegi, kui ei kuuleks ta midagi. Ta märkas, et kõik tema vastu olid, ning see teadmine tegi ta ettevaatlikuks. Et oma kartust peita, kärkis mees seda südimalt vihaaluse peale edasi:

„Tunnista üles, mis sohisõprus sul selle tüdrukuga on! On sul nõu temaga papi juurde minna? Võid ju minna, kes sind keelab, ega sest kellelgi kahju ole, et teda nii paljude sõbristega pead jagama. Aga ära sina tule mind keelama, kui ma saksa käsku täidan ja laisklejatele jalgu alla teen! Vasta, mis salaühendust sa selle tüdrukuga pead?”

Iga vastuse asemel tõukas Võllamäe Päärn oma suure tolmuse viltkaabu kuklasse ja pööras käratsejale selja. Tahes või tahtmata sülitas ta kuuldavalt haopinu peale, kui ta teomeeste ja vaimude sõõrist välja astus.

Kupja-Prits nägi ainult muigavaid nägusid. Ta punetavad paled tõmbusid sinakaks, kramplikult hoidis ta käsi vembla ümbert kinni, aga ta jäi paigale. Tundmus, et ükski, mitte ükski, tema poolt ei ole, tema sõna ja tegu heaks ei kiida, rõhus teda silmsi maha. Ta aimas ka väga õieti, kust see tuli. Nad vihkasid ja põlgasid teda. Seda tegid nad esiteks ta liialdatud valjuse ja teiseks sellepärast, et ta alles kuue kuu eest üks nende seast oli olnud, nüüd aga kupjakeppi kandis. Kuue kuu eest alles oli ta ühes nendega härrat ja opmanni, kubjast ja kiltrit vandunud, oli nendega ühes käe salaja rusikasse kiskunud, kui kellelegi ülekohut sündis, oli nendega ühes keelatud und maganud ja nendega kannatanud, kui sundija kepp nende pihta parkis. Ja nüüd seisab ta nende ees ja keerutab ise keppi, mõistab hukka, mida ta ise kah on teinud, peab kohut nende üle, kes tema kaaslased on olnud, nuhtleb neid süü eest, mida ta ise enne mitte süüks ei pidanud. Nad peavad teda äraandjaks, seda märkab Prits väga hästi ning jätab seepärast tegemata, mida ettevaatus mitte tingimata tarvilikuks ei tunnista.

„Noh, mis te vahite seal veel?” kärgib ta korraga. „Tüdrukud, kas kilter teile ei öelnud, kus kardulimoa on? Ja teie, mehed, kas te kord kündma ei soa?” Ning lühidalt ja hammustavalt annab ta teomeestele, kes minema pöörduvad, veel mõned tarvilikud juhatused.

Seejuures veeretab ta aju palaval kiirusel kättemaksumõtteid. Mitte ainult Päärnale ja Kaiele ei taha ta kätte maksta, vaid, kui võimalik, neile kõigile, kes tema üle on julgenud irvitada, teda käsualuste ees on püüdnud nöögata ja narritada. Kuna teomehed ja vaimud oma leivakotte ja kuubesid korjavad, nuusib kubjas rehe ümber seisvaid hao- ja puuvirnu. Ta teab ju omast käest, et neis ikka midagi taotseb peituda, misüle hea kubjas silmad kinni pigistab. Pritsul pole aga asja pime olla. On nad ju kõik tema vaenlased.

„Ahaa – kotike rapperukkid! Kui osavasti pinusse pistetud!... Ja siin – noojaa, veel teine samasugune kotike!.., Mehed – pidage! Kelle need kotid siin on?”

Mehed on juba minemas, käänavad aga kupja möirgaval hüüdel kangeid kaelu õla poole.

„Siia tulge!”

Pöörduvad küll aeglaselt ümber ja vahivad, aga kupja ja ta kottide juurde ei lähe keegi.

„Siimu-Tõnu Mats, see on sinu kott!”

„Ei ole.”

„Mis sa valetad!”

„Ei ole!”

„Ja see kott on Tõntsu Joagupi oma!”

„Eksid.”

„Sinu neh!”

„Ei juhtugi!”

„Mehed, tunnistage, kelle need kotid on!”

Ja Prits veab kotid meeste juurde, kes mitte tema juurde ei taha tulla.

„Kas need pole Matsi ja Joagupi kotid?” turtsub ta neile näkku.

Mehed vahivad, tunnistavad, kõngutavad päid – ükski ei tunne kotte.

Kubjas katsub seepeale tüdrukutega õnne. Sama pahatahtlik, tõrges ja pilges vaikimine. Üks ninatark astub ette ja teeb, kui nuusutaks ta kotikeste haisu. Teised pahinal naerma.

„Kasige minema!” hüüab Prits. „Küll opmann teie varganägude jälile soab!”

Ja kuna töölised minekut jätkavad, lohistab kubjas kotid rehe poole tagasi.

Rehes on vaheajal väike nali sündinud, mille nägemiseks Kupja-Prits tegelaste õnneks liiga hilja tuleb.

Kuna Rehe-Mart rehe all pekstud vilja juures toimetab, poeb Hansu-Jüri Jaan rehetoast välja, tema kannul Vidriku Villem. Mõlemad vahivad kartlikult ringi, kui nad väljast Kupja-Pritsu kärkimist kuulevad. Kaks teist poissi on veel rehes. Need pilgutavad teineteisele silma, kui nad Jaani ja Villemit näevad. Üks neist võtab pinda seinalt ja torkab selle varrega Jaani kõrge viltkaabu külge. Sedamaid on Jaan viljasambaks muutunud: mida torukaabu oma suures sisikonnas peitnud, sajab teomehe keha mööda rehe põrandale maha.

Poisid itsitavad, Jaan ise kahvatab. Rehepapp aga pöörab selja poiste poole ja hakkab kõigest väest aevastama.

„Villem!” hüüab ta korraga.

„Mis?”

„Tule seie!”

Villem läheb.

„Kas sa kurat ei kuule, mis õues on? Ruttu lähed rehetuppa tagasi!”

Villem kaob kui tuul rehetuppa ja tühjendab seal oma kaabu.

Teine kord, kui õues on vaiksem ja pimedam...

„Head päeva, Mart!... Head päeva, Mart!”

„Hea päeva, võrukaelad!”

Kuna mehed rehe tagumisest väravast välja poevad, tikub kubjas eespoolsest kotikestega sisse.

„Rehepapp, mis pagan see on, kõik haopinud rapperukkid täis!”

„Hea viljakas oasta – mis muud.”

„Soo, või viljakas oasta! Moakeeli hüütakse seda aga varguseks.”

„Varguseks neh. Kui oasta hea, eks siis ole igaühel võtta... Aga misjaoks sa siis haopinusid käisid mõetmas?”

„Ma ei mõelnud neid, vaid otsisin vargust.”

„Kuda see koht sulle siis nii tuttav oli?”

„Kuda tuttav?”

„Kuda sa’s just sealt teadsid vargust otsida?”

Prits riivab luurava pilguga musta vanameest, kuna ta kotid tema jalge ette viskab.

„Mul on õigus igalt poolt vargust otsida – seks olen mõisa kubjas.”

Rehepapp jääb vaheliti kätega tema ette seisma ja mõõdab teda oma muheleva pilguga jalatallast pealaeni.

„Prits, need ehk on su enese kotid, mis sa mullu sügise pinudesse unustasid... Sul vist oli neid vahel nii palju, et kõiki ei jõudnud meeles pidada.”

Kupja-Prits – Kupja-Prits ei ütle midagi.

Kupja-Prits – teeb teist juttu.