Читать книгу Mahtra sõda - Eduard Vilde - Страница 5

Hämariku värvid loodepoolsel taevaserval on tuhmiks kahvatanud, mustad pilverünkad katavad viimased kollakad vöödid kinni, sügisene pimedus heidab tihedalt ja rängalt külma niiskuse käes lõdiseva looduse peale. Metsatukad on süsimustad ega kohise, aasadelt tõuseb tõmmu udu ning väetilt vaakudes vilguvad siit ja sealt mõned tulesilmad läbi tumma pimeduse.

Kui Võllamäe Päärn mõisa ligikonnast välja on saanud, muutub ta käik pikaldasemaks. Ta suured tugevad liikmed hakkavad nüüd alles tundma, et neile on liiga tehtud. Nädalane töö ja vitsad pole ka selle hiiglakeha kohta halvava mõjuta jäänud. Ta tunneb seljas hõõguvat, põletavat valu, mis iga jala-astega terve keha üle laguneb, ning külje sees pisteid, mis ta kurgust tasaseid ägamisi välja pigistavad. Särk on tal selja küljes kinni nagu liimitud, ja kust ta käies laheneb, seal tekib tundmus, kui rebitaks tükk nahka ihu küljest lahti. Noormehe suu on kuiv, nii et keel kurgulae külge liitub. Õnneks pole tal hobust ajada – selle viis vaimupoiss juba koju.

Enese eel tee peal näeb Päärn korraga üht inimest seisvat. See näikse teda ootavat. Ligemale jõudes tunneb ta Kulbi Kaie ära. Päärn tahab temast sõna lausumata mööda minna, aga tüdruk asub tema kõrvale ja sammub temaga koos edasi. Ta näikse ootavat, et Päärn hakkab rääkima. Kui seda mitte ei sünni, astuvad nad mõne aja vaikides kõrvuti edasi.

„Pearn,” algab Kai viimaks ja tõmbab poissi kergesti kuuekäisest.

„Mis sa tahad?”

„Ole meheks, Pearn!”

„Mis eest?”

„Et minu eest seisid.”

„Milla ma sinu eest seisin?”

Imelik küsimus. Kai püüab läbi pimediku temale otsa vaadata. Ta näeb, et Päärna kulm on kortsus, nägu tume.

„Kas sa minu eest siis täna ei seist?” küsib ta agraselt1.

„Ei.”

„Kelle eest siis?”

„Sinu eest mitte.”

„Aga sa ütlesid ju, kui Prits mind lõi –”

„Ütlesin mis ütlesin, seda oleksin muidu koa öeld – sina või mitte sina.”

Päärn hüüab seda nii karedalt, et tüdruku suu jääb kinni. Kai võib ju arvata, et inimene, kes viiskümmend hoopi on saanud, mitte kõige paremas tujus ei saa olla. Seepärast vaikib ta mõne aja. Aga ta vaene süda tunneb siiski nii elavat tänutundmust isiku vastu, kes enda peale tema pärast nii raske nuhtluse on tõmmanud, et ta seda mitte ei suuda avaldamata jätta. Ta näppab teda jälle käisest ja nüüd tugevamini kui enne. Seejuures astub temale poole kehaga tee peale ette.

„Pearn,” ütleb ta poolsosistades, kuna ta kõrge, täidlane rind särgi all nähtavalt tõuseb ja vajub ja kuna ta oma suured läikivad silmad palavalt ta näo külge liidab, „Pearn, sa oled minu üle kuri, et see õnnetus minu pärast sinu peale tuli. Sul on ju õigus. Aga ma ei taht’ tänamata olla. Ole meheks, Pearn!” Ja ta hakkab tugeva pigistusega poisi käest kinni.

Päärn uriseb midagi alpusest ja tühjast ajaviitmisest, raputab oma käe lahti, rõhub tüdruku veidi kõrvale ja hakkab nii pikki samme võtma, et Kai talle naljalt järele ei saa.

Nad on aga veel kaunis ligistikku, kui keegi neile tagant järele jõuab. Kai vaatab esimesena ümber ja tunneb tulija ta kogust ära. Päärn näeb teda, kui ta neist mõlemast kiirendatud käigul mööda püüab. Mõlemad mehed vahetavad ühe pilgu ja kummagi käed kisuvad rusikasse. Möödarühkija vahib veel korra tagasi; ta silm viibib pilkamisi enne tüdruku, siis poisi peal, ning keppi vangutades ja vilistades tõttab ta edasi.

See on Kupja-Prits. Läheb külasse laupäeva-õhtut viitma. Läheb kas vanemate poole või Huntaugule.

„Kai,” hüüab Päärn korraga vihaselt, „jää minust ometi kord maha!”

„Miks?”

„Mis sa ripud siis mu sabas! Mul pole sinuga ju midagi pistmist!”

Tüdruk jääb seisma, nagu oleks talle pähe löödud. Ta vahib laial silmal pahasele mehele järele, ta käsi kobab nagu otsimisi üle hõljuva rinna.

Tummalt, ilma kordagi tagasi vaatamata tõttab Päärna suur kõrge kogu edasi, kuni ta vidusse kaob.

Lähemal teelahkmel jõuab mees kupjale järele; see pöördub aga pahemat kätt Huntaugu poole, kuna Päärn otsekoosi edasi sammub. Tema saun ja Uuetoa2 talu, mille teomees ta praegu on, pole enam kaugel. –

Huntaugul on rahvas õhtusöögil, kui Prits sisse astub. Tubli vaagen tanguputru aurab valgeks küüritud laual, pütt kaljaga ristitud tilgastanud piima on selle kõrval, ning kordamisi käivad puust lusikad pudru ja piima sisse. Peremees ja perenaine istuvad, tütar, tüdruk ja poiss seisavad püsti, kuna teomees naisega eraldi toa ühes nurgas sama laupäevase roa juures tegutsevad.

Tahmaste seintega kitsik suitsutuba on täis sooja leitsakut, inimeste higihaisu ja hingelõhna ning salalikult imbuvat vingulehka. Tõsiselt vahivad mustavad parred aukliku savipõranda peale alla, laialt ja suureliselt haudub määratu keriseahi nurgas ning leelõukal laulab kilk oma igapäevast viisi.

„Tere koa, siitpere rahvas! Jätku leivale!”

Kupja tervitus võetakse vastu, ilma et keegi söömises vahet peaks. Ta pole nähtavasti nii haruldane külaline, kui et tema tulek kellegi huvi ärataks. Ainult Miina näo üle lendab vähene jumestus, millest aru pole saada, on see meelehea, tusk või veel midagi muud.

Prits seisab natuke aega, kaabu peas, ukse all, vahib aeglaselt ringi, silitab kuue tinanööpe ja tätsab paar korda ühelt jalalt teisele. Siis, kui peremees täie suuga ligemaleastumist on maininud, jalutab ta laisalt või uhkelt – see jääb kahevahele – ahju ääres seisva pingi poole. Alles sinna maha tugedes võtab kübara peast. Siis tõmbab piibu ja kirjutest hilpudest tehtud tubakakoti, mille krookpaela otsi punased topsud ehivad, püksitaskust ja hakkab vanamehe pikaldusega piipu toppima.

„Noh, Pärtli Prits, mis mõisas koa uudist kuulda?” küsib Huntaugu Mihkel pikema aja järel.

Prits võtab põleva peeru ahjunurgalt, nuuskab tal nina, popsib leegist piibu põlema, sülitab enne veel ja kohendab enda vastamiseks valmis. Tema meelerahu tundub kõigile tehtuna.

„Mis siis suuremat! Eks Oadu reakind juba ah soo, see põld jo täna väillas.” Ta vahib seejuures viiliti teomehe poole nurka. „Ääh, mõisas peeti jälle kord natuke kohut.”

„Kelle üle siis?”

„Ääh, kolme üle korraga... Kahele anti va soolastki.”

„Kes nad koa olid?”

Prits tõmbab mitu popsu piipu, enne kui ükskõikselt kostab: „Oja Joani poiss ja va Kulbi Kai...”

„Kulbi Kai? Kas opmann seda’s enam ei salli? Hakkab vist juba jumetuks jääma.”

Naerdakse mõistmisi.

„Küllap vist, kes niisuguse peale enam voatab!” kostab kubjas. „Võllamäe Pearn üksi näib ta poole hoidvat – enam kui ta tervisele kasulik oleks.”

Sööjad vaatavad üksteise otsa. Miinal jääb lusikas putru kinni. Ta sõstrakarva silmad vilguvad vargsi rääkija poole, siis peituvad pikkade pruunide ripsmete alla.

„Mis on siis Pearnal Kaiega tegemist?” küsib perenaine.

„Pagan teda teab! Mis poistel heldemeelsete tüdrukutega juhtub tegemist olema! Vähemast seisab teise eest nagu mees naise eest.”

Tekib väike vaheaeg nagu kunagi, kui kuulatajad tajuvad, et jutustaja luiskab, ja kui seda talle ei juleta öelda.

„Aga sa reakisid ju kolmest, kelle üle kohut peetud?” võtab Huntaugu Mihkel jutuotsa jälle üles.

„Kolmest neh!”

„Kes see kolmas siis oli?”

„Võllamäe Pearn... Sai mehike täna õhta viiskümmend soolast!”

„Viiskümmend soolast!”

Sööjatel jäävad lusikad kõigil pudru sisse või suu ette peatuma, kuna nende silmad jutustaja poole pöörduvad. Peretütar Miina nihkub lauast sammukese tagasi; ta nägu on märksa valgem kui muidu.

„Pearn? Mis pattu tema siis tegi?” küsib perenaine, kelle emalik silm tütre nägu on riivanud.

„Vasta hakkas. Eks seda meest juba tunta! Tahtis Kulbi Kaie eest seista, kargas kui koer minu kõrisse kinni, et ma tüdruku rehe taga julgesin unest äratada.”

„Sina muidugi mõisa kohe kaebama!” kohmab Huntaugu teomees nurgast.

„Mis sina’s oleks teind?” nähvab Prits vastu. „Kui sulle inime rusikatega kallale kiitsab – kõige teorahva ees – ja sind ära püüab kägistada – mis kubjas ma’s veel olen, kui sellega lepin! – Andsin teisele paar sirakat kepiga ja käitasin lepapõesasse...”

Ta hakkab nüüd põhjalikumalt seletama, mis rehe juures täna hommikul sündinud, kuidas riid peale hakanud ja lõppenud ning missugune tagatipp tal õhtul mõisas olnud. Kõik mõistavad, et ta seejuures enda isikut, oma tegemist ja rääkimist mitte kõige halvemast küljest ei valgusta. Iseäranis püüab ta seda lugu, kuidas nad Päärnaga rehe juures rinnuti koos olnud, nõnda kujutada, et tema mehise vahvuse üle keegi kahevahele ei peaks jääma.

Perekond on söömise vaheajal lõpetanud. Mihkel istub pingiotsale külalise juurde, kes talle tubakakotti pakub. Tüdruk hakkab lauda koristama, kuulatab aga ühes poisiga teraselt Pritsu juttu, kuna perenaine midagi kambrisse läheb viima. Miina on toast korraga kadunud, ilma et keegi oleks tähele pannud, millal ta läks, isegi Prits mitte.

Viimane märkab, et peremees pealtkuulajaist ainus on, kes talle õigust annab või anda püüab, mida ta vaheletähendustega nagu „ja-jah” ja „neh, neh” kinnitab, ja et ta oma poolehoidjaile tänulik oskab olla, siis tõmbab kusagilt taskust väheldase pudeli mõisa puskarit välja ning pistab selle poolsalaja peremehele pihku. Kuid varsti osutub talle, et Miinat enam toas ei ole, ja ta pilgud lähevad rahutuks.

„Noh, perenaine, kuhu siis tütreke jäänd?” küsib ta viimaks, kui ema vilust pimedast kambrist peeruga tuppa tagasi on astunud.

„Kas teda’s toas põle?” küsib see vastu.

„Põle enam näha.”

„Tea minagi, kuhu jooksis.”

„Käib ehk vahel ka Uustalul?”

„Tea nüüd tüdrukute asja, kus käivad.”

Pritsu jutulõng on korraga nagu katki lõigatud. Koputab piibu tühjaks; pistab tasku ja jääb enda ette maha vahtima.

Ka teomees on söömise vaheajal lõpetanud ja tõmbab kere nurgas oleva koiku peale maha. Varsti kuulutab vägev norskamine, et väsimus on tast võidu saanud. Naisterahvastel on veel toimetamist; nad käivad sisse ja välja ega pane enam peremehe ja külalise juttu tähele.

Kui Prits mõne aja kortsus kulmul on vaikinud, kangutab Mihkel pudeli pealt prundikese ära ja pakub riista, mille kaelast puhastamata piirituse vänge lõhn tõuseb, kupjale.

„Eks hakka peale!”

„Hakka ise!”

Joovad siis kordamisi lonksu.

„Noh, kas mõisas koa uutest seadustest midagi on kuulda?” küsib Huntaugu peremees, et juttu jälle joonde seada.

„Ei midagi,” kohmab Prits vastumeelselt.

„Või ikke veel kõik vagune! Sa taevake, kui kaua neid seadusi tehakse! Milla juba hakati reakima, et tehakse ja tehakse, ja pärast jälle, et juba valmis, juba tulekul, juba kuulutakse välja! Või ikke veel ei kõppu ega kappu!”

„Usu nüüd taluinimeste lori.”

„Kas siis opmann mõnda sõna põle pilland?”

„Või meie, sundijad, tohime siis välja plärada, mis mõisas teatakse,” kostab Kupja-Prits iseteadliku muigutusega.

„Noh, mulle võiksid ikke sõnakese kõrva õhata. Lähen mina siis niisukeste asjadega turule võih.”

„Sinule?” vastab Prits kulme tõstes. „Mispärast sa mulle parem oled kui teised? Oma sõprust põle sa mulle veel näidand. See peab ikke juba mees olema, kellega ma salajuttu hakkan puhuma.”

„Kas mina’s mees ei ole?”

„Põle sa seda veel näidand. Soa oma lapsestki jägu...”

Huntaugu peremees märkab, kuhu külaline sihib, mis tal südames pakitseb. „Ah soo,” naeratab, „sa reagid meie Miinast? Kas su asjad temaga siis juba selged on?”

„Kust nad selgeks said, kui eest ära joostakse, kui aga nägu näitan!”

„Ära joostakse? Miina oli ju praegu veel siin...” Mihkel vaatab toas ringi ja teeskleb imekspanekut. „Noh, küll tuleb varsti, ega ta kaugele läind.”

Prits sülitab ja toetab küünarnukid ristis kätel põlvede peale.

„Või see täna esimest korda on, et ta mu eest ära jookseb,” algab ta pahasel pominal. „See mood on tal ju alati. Ma ei mõista, mis tal minu vastu peaks olema? Põle ma ju kõige viimane meeste seast. Kas ma põle ausa ameti peal, mida iga hilpharaka kätte ei usta? Võin oasta või poari pärast aidamees olla – härra ja opmann on minuga enam rahul kui ühegi teise sundijaga; võin koa igatahes kõige parema talukoha vallas soada – nimetan muudkui, ja käes ongi.”

„Usun, vennas, usun! Ää nüüd tühja nii pahanda...”

Aga valge peaga noormees urab tasakesi edasi: „Sinule võiksin koa ennem head kui paha teha. Istud ju kaua küll siin liivahunniku otsas ja kasvatad karuohakaid. Mis viiepäeva-koht see sul on? Mõnel kahe- ja kolmepäeva-mehel rohkem salves ja laudas, kui sul kõige paremal oastal! Sõnake minu suust opmannile või parunile, ja sul on koht käes, mis mehe tööd koa tasub... Võiksin sulle ju siis koa koduväiks tulla – poega sul põle, ja minu vanal kaks veel kodus... Kas nii või nii – igapidi soaksime kaupa.”

„Miks ei soaks,” ütles Huntaugu vana mõttes.

„Aga ei soa siiski!” muigatab Prits mõrudalt.

„Kuda ei soa! Kas ma sulle põle öeld: tee tüdrukuga asi tahedaks, ja mina ütlen kohe oamen.”

„Tee tahedaks, tee tahedaks!” osatab Prits. „Aga tee siis tahedaks, kui teine ligigi ei anna! Eks ma ole talle juba tähendusi teind, aga siis reagitakse „liiast noorusest”, tahetakse veel „kasvada” ja naerdakse viimaks nagu rumalale poisikesele näkku ning pistetakse jooksu.”

„Tütarlapse koerust nüüd!”

„Aga vanemad peavad koerusest jägu soama!”

Mihkel popsib mõtlikult kustunud piipu, keerab siis kolu pealt ära ja tilgutab varrest õli maha.

„Ainust last vägise sundima hakata – see koa nii veider,” mõmiseb ta viimaks. „Olen eidega juba reakind ja aru pidand – arvab teine, et võiks ehk veel oasta või paar majas olla... Tee siis naistega!”

Perenaise nimetamine näib Kupja-Pritsu tuju veelgi halvendavat.

„Ja-jah, see sinu eit! See näikse minu peale koa kõõrdi vahtivat. Ma ei mõista, mis ma temale olen teind.”

„Ää nüüd rumalat juttu aja, Prits,” tõreleb Mihkel. „Tema vahib sinu peale nagu iga poisi peale, kes ta kallist tütart tahaksid ära viia. Eks naisi tunta!”

„Kas ta selle Uuetoa veankaela peale mitte teisiti ei voata kui minu peale?” küsib Prits luuraval pilgul. „Ja kas Miinake ise mitte liig sagedaste Uuetoal külas ei käi?... Kuule, Huntaugu, pane minu sõna tähele: selle nadikaelaga sul õnne ei ole! Opmann ega härra ei salli teda silma otsas. Aagrehi juures on vitsad tema jaoks ammu juba valmis – tal tuleb aagrehi vahet enam käia kui küla ja mõisa vahet.”

„Kuule, Prits,” püüab Mihkel teda vaigistada, „sinu meel läheb taga hapumaks, nii et vist parem oleks, kui suu jälle seks teeksid. Siis ajame mõistlikku juttu.” Ja Mihkel tõmbab lonksu pealt ning pakub pudelit kupjale, see aga tõrjub tagasi ja tähendab vahedalt:

„Mõistlik jutt oleks see, kui mulle võiksid öelda, mis mul on loota.”

„Minu poolt aina head,” kinnitab peremees. „Mis oleks, kui veel natuke ootaksid?”

„Mistarvis?”

„Noh, juba selle tarvis, et mina ja ema tüdrukule meele soaksime pähe panna.”

„Tahate seda siis teha?”

„Minu käsi selle peale.”

Nad andsid teineteisele kätt. Lepingu kinnituseks jõid siis mõlemad pudelist. Et majalised üksteise järel jälle tuppa kogunesid, siis tuli seega Pritsu õrnasisulisele jutule lõpp. Ta viitles veel mõne aja, nähtavasti Miina tagasitulekut oodates; kui see aga ikka veel viibis, jättis mees jumalaga ja läks. Ütles veel vanemate poole Pärtlile minevat. –

Uuetoa saunas peeti vaheajal teistviisi laupäeva-õhtut.

Ahi oli peatselt küdenud, suurem suits ukse kaudu välja läinud. Tõmmusinakas vingupilv ulatas veel ainult hurtsiku poole kõrguseni maha. Hagude hõõguvate raagude seas visisesid ahjus veel mõned vettinud kännud karmu ajavate tukkidena. Peale punaka kuma, mis ahjust paistis, ei valgustanud pisikest viletsat hurtsikut mingi tuli.

Ahju suu ees istub kaks inimest: teomees Päärn ja tema vana ema. Päärn kükitab madalal järil, selg ahjupaiste poole, ema istub tema kõrval puupakul. Päärna veriseks pekstud mustav ja sinav selg on paljas, ema võiab seda viina sisse kastetud takutopiga.

„Pojuke, pojuke, küll nad on sind lõhkund!” sosistab vanake taoti, kuna ta käsi hellalt üle paatunud verevorpide käib ja ta kustunud silmist mõni soe pisar viina sekka poja ihule langeb. „Ütle, Pearnake, kas on väga valus?”

„Annab juba tagasi. Tean, et hea tohter oled.”

„Aga siis, kui ta sind rähkis – kas siis valutas?”

„Seda ma ei tund. Mu hing oli nii täis, et midagi ei tund.”

„Justkui mu kadund Rein!” sosistab eit. „Reagid nagu su isagi, kui ta aagrehi juurest tuli ja ma ahju suu ees ta selga võidsin nagu nüüd sinul. Kas mäletad, Pearn, isa ütles koa: „Kui ma kõhuli pingi peale heitsin ja soldati vitsakimp mu seljas tantsima hakkas, siis põles mu hinges niisuke viha, et mu silmade ees kõik oli veripunane ja ma midagi ei tund, nii kui oleks mind viheldud”... Ja siiski oli poolsurnd, kui koju jõudis.”

„Mäletan, ema, mäletan,” ümiseb Päärn ja ta käsi kahmab iseenese peast karvustades kinni. „Ja kas tead, ema, mispeale ma mõtlesin, kui ta mind lööma hakkas? Mõtlesin isa peale... Tea isegi, kudas ta mulle meelde tuli.”

„Sa oled tema poeg, sellest su õnnetused tulevadki. See viha, mis tema peale ikka tuli, kui keegi midagi tegi, mis tema meelest liig oli, see ei anna ka sinu hingele rahu. Selle viha eest, mis sind kas või kuradile sunnib vastu hakkama, said mõisalt juba poisikesepõlves keretäisi ja ikka veel põle sa targemaks soand. Ka su isa ei soand targemaks; ennem kui alla andis, laskis enese surnuks peksta.”

Jaa, see on kurb mälestus, mida nad seal praegu arutavad. On kolm aastat mööda, kui Võllamäe peremees Rein Rüütel haagikohtuniku juures vastuhakkamise ja löömise süü pärast kaheksakümmend hoopi sai, mille tagajärjel ta põdema hakkas, kuni suri.

Süütegu ise sündis ühel talvisel õhtul. Vallas valitses rõugetaud. Võllamäe talus olid teomees ja perepoeg mõlemad haiged. Seepärast oli peremees ise läinud metsast heinu tooma. Tuisk oli teed hange ajanud, nii et Rein pimeda kätte jäi. Kuna ta ühe käega koormat hoiab ja teisega hobust õigel teel püüab pidada, kuuldub selja tagant aisakellade helin. Rein katsub teed pooleks teha, et saksa või „antvärki”, kes järel tuleb, tarviliku viisakusega mööda lasta. Aga sedamaid tunneb ta, kuidas koorem hakkab kalduma; vist on teine reejalas juba kraavikaldast või hangeveerest üle sattumas ning koorem võib iga silmapilk kukkuda. Seepärast peatab ta hobuse. Selja tagant kajavad aga sedamaid karedad hüüded: „Tee lahti, mees, tee lahti!”

„Tee on lahti,” vastab Rein.

„Eest ära, lurjus! Kas sa ei näe, et saks sõidab!” Ja hobused aetakse Reinule peaaegu selga.

„Saks võib koorma kõrvalt mööda sõita!” hüüab mees vastu.

„Jaan, anna kuradile piitsa!” kajab seepeale vahutav vihahüüe saanist kutsarile, ning juba vihiseb viimase piits Reinul kõrvade ümber. Üks hoop riivab Reinu silma nii, et see tuld lööb.

Valu paiskab mehe südame nii meeletut viha täis, et ta oma piitsaga pimesi paar hoopi vastu annab. Saanis karjatab keegi – Rein ei tea, kas kutsar või parun. Alles pärast kuuleb, et ta oma härrat löönud. Lähemal pilgul lendab saksa saan, mille ees hobused veidi peruks on saanud, koormast mööda, sest tee ongi lahti, aga talupoja koorem kukub ümber, sest regi on teelt kõrvale sattunud.

„Kes see lurjus oli?” kuuleb Rein veel saanist parun Heideggi hüüet, mispeale kutsar kostab, et see vist Võllamäe Rein olnud.

Saksale vastuhakkamise ja saksa löömise süü eest läheb Võllamäe peremees haagi-kohtuniku ette ja saab seal nuhtluse, mis ta haua äärele viib. Ta on suur ja tugev mees, aga juba vana, kehajõud tööst kurnatud, tervis halvast toidust ja varematest hoopidest nõrgendatud. Ta hakkab kiduma ja põdema, kuni surmale suigub.

Ent mitte ainult vilkelt süttivat viha polnud poeg isalt pärinud, vaid veel paar omadust, mida talupojas tol ajal vähe salliti ja mis õnnetustele ning äpardustele ikka teiseks ja kolmandaks põhjuseks said. Need ebavoorused olid kangekaelne jonn oma õiguse tagaajamisel, kui nad teadsid enestele olevat ülekohut tehtud, ja võitmatu seesmine sund vastasele sõnu öelda, mis hästi pihta käivad ja seepärast kahekordselt haavavad. Neil mõlemal puudus tulus võime teravat nalja- või kibedat pilkesõna kurku neelata või keele alla peita. Et niisugused „sündind veankaelad” hästi roomata ega kintsu kaapida ei mõista, on ainult loomulik. Ja seegi oli nende õnnetus.

Näiteks poleks Võllamäe Reinul mitte vaja olnud surra, kui ta päeval pärast öösist riidu oleks mõisa läinud ja parunilt põlvitades oma süüd andeks palunud. Ka oleks ta võinud vanduda, et ta ainult härra hobuseid või kõige pahemal puhul tema kutsarit tahtnud lüüa. Parun poleks teda vahest mitte lausa karistamata jätnud, aga ta poleks teda haagikohtuniku juurde saatnud, vaid talle ehk mõisa tallis poole vähema nuhtluse lasknud anda. Või kui ta süü siiski haagikohtuniku tasuda oleks jätnud, siis oleks ta oma kaebekirjas julgesti pehmendatud nuhtlust soovitanud. Igatahes: Rein oleks ellu jäänud.

Mida teeb aga toosama Võllamäe Rein? Ta kutsutakse talitaja kaudu mõisa. Parun tahab teada saada, kas see tõesti Rein oli, kes talle eile õhtul teel vastu hakkas ja teda lõi. Kutsar võis pimedas eksida.

Reinu silm on peaaegu kinni paistetanud, härra põsel märkab ta väikest punast jutti. Niipea kui härra Reinu silma näeb, teab ta, et tal õige süüalusega tegemist on.

„Või sina oledki see eilne teeröövel!” kukub ta kohe kärkima.

Rein vastu: „Ei mina ole, aulik parunihärra!”

„Ära valeta! Su silm näitab ju, et oled.”

„Mu silm näitab, et ise olin röövlite käes!”

Vaene Rein, kas sul seda oli tarvis öelda! Kas sa ei võinud oma keelt selle vastusega parem kõhtu neelata!

Mehe saatusekell on löönud. Seotud kätega viiakse ta haagikohtuniku juurde ja kirjutatakse talle seal kaheksakümmend punast paragrahvi ta kuuekümne-aastase keha peale.

Ta jääb raskesti haigeks, toibub mõne aja pärast vähe, kiratseb aga tasakesi edasi põdeda, kuni aasta pärast vagusi mulda poeb.

Kahju, et nii vähestele surmatunnil aega jääb järelejääjaile häid õpetusi anda. Seda sünnib enamasti aina luuletatud juttudes. Ka Võllamäe Reinul polnud seks mahti. Vikatimees kiirustas väga taga. Ja ometi oleks seda õpetust nii tarvis olnud. Oma pojale oleks ta pidanud ütlema: Painuta oma turja, talitse oma keelt, lepi ülekohtuga, kui sul vägevatega on tegemist. Vihastada võid üksnes omasuguste üle. – Rein aga ei öelnud seda, vaid sosistas, kui ta kustuv silm poja peale langes, ainult veel: „Poeg, nad võtsid mu elu!”

Ja kuna poeg isa viimasest õpetusest ilma jäi, pole imeks panna, et ta nüüd ise hakkab lollusi tegema. Esimese suurema teeb juba siis ära, kui isa külm keha veel koduse katuse all puhkab.

Päärn valvab teiste seas terve öö uinunud isa juures. Ta istub tummalt surnu peatsis ja vahib ainiti tema vahakarva näo, ta aukus silmade ja sinise suu peale. Ta kare käsi puhkab taoti isa hallidel juustel, taoti libiseb silitades neist sügavatest vagudest üle, mis mure, töö ja vanadus väsinud teekäija palgele on kündnud. Hommikul tõuseb ta istmelt ja kaob majast. Keegi ei tea, kuhu ta on läinud.

Päärn läheb mõisa. Mis sinna? Oma esimest suuremat rumalust tegema.

Nõuab parunihärra jutule. Lastakse ka ette.

„Noh, Päärn, mis sul siis südame peal on?”

„Tulin parunihärrale teada andma, et mu isa eile õhtul suri.”

„Võllamäe Rein? Soo, soo! – Noh, suurt kahju mul temast just ei ole, oli va vastane krants.”

„Parunihärra, ta oli minu isa!”

„Noh, oleksid võind omale ka mõistlikuma valida.”

Päärn on valge näost, ta käed värisevad.

„Minu isa ütles surres, et parunihärra ja aagrehihärra tema elu on võtnud.”

Parun Heidegg on temaga kõneldes talle selja pööranud ning aknast välja vahtinud. Nüüd kähvab äkitselt ümber, kui oleks teda tagant hammustatud.

„Soo, või sinu isa ütles –? Noh, siis oli ta surres seesama hunt mis eluajalgi. Oma keretäie oli ta seega ausasti ära teenind.”

„Parunihärra!” möirgab korraga Päärn, nagu oleks teda tuliste pihtidega pitsitatud.

Nüüd alles vaatab parun Heidegg terasemalt mehe peale. Mis ta selle näost loeb, peab iseäralik olema, sest ta põrkab kahvatades tagasi, nihkudes ühe tugitooli taha, ja ta käsi kahmab kirjutuslaua poole, kus hõbedane kell seisab. Seda kõigest väest helistades karjub ta nii, et mõis kajab: „Tohver! Tohver!”

Toapoiss ilmub. Ta jääb küsivalt parunihärra otsa vahtima. See vaatab talupoja peale. Päärn seisab liikumatult keset tuba.

Parun tõmbab käega üle habeme. Ta näo üle jookseb tõmmu puna kuni juuste juurteni.

„Ei midagi... Mul on sind pärast vaja,” ütleb ta viimaks toapoisile. Ja kui see teeb minekut, lisab valjult juurde: „Ka sina võid minna, Päärn! Meie räägime sest asjast teine kord edasi...”

Päärn astub toapoisiga ühes välja.

Loll temp on tehtud.

Parun Heidegg ei anna talupojale iganes andeks, et ta teda on kartnud – nii kartnud, et ta sellest häbi on tundnud. Parun Heidegg annab nii mõnegi väikese süü andeks, kui teda mõistetakse paluda, aga kui keegi kangust näitab ja kui see kangus nii kaugele läheb, et parun Heidegg oma rahu kaotab, et parun Heidegg koguni kardab, siis – siis on asi halb.

Vaevalt on Võllamäe peremees maetud, kui lese ja poja käest koht ära võetakse. Parunihärral on Võllamäe talu tarvis sündsam peremees kui Päärn Rüütel. Väänkaelad ja vastased krantsid ei kõlba peremeesteks...

„Hea küll, ema,” ütleb Päärn oma hämaraist mõtteist ärgates, „soab sestki mearimisest! Ehk annad mulle nüid ka puhta särgi – vana on natukene kore.” Ja jalaga lükkab ta ahju ees maas olevat verist särki.

Sel silmapilgul nagiseb uks, läheb lahti ja üks naisterahvas, suurrätik ümber, astub sisse. Ta esimene vaade langeb ahju paistel istuva pool-alasti mehe ning selle mustava selja peale ja suust lipsab tal ehmatusehüüe. Nagu nõutult jääb ta ukse juurde seisma.

Ema ja poeg on ümber vaadanud.

„Näe, Huntaugu Miina!” ütleb esimene.

Ere puna tungib Päärnale põske. Tal on häbi – mitte sellest, et ta ihu on paljas, vaid sellest, mis Miina ta ihu peal näeb.

„Ema, anna nüüd särk kord juba siia!” hüüab ta pahaselt, kuna ta selga tüdruku eest püüab peita.

Kuid viimane astub ruttu ligemale, hakkab mõlema käega poisi õlgadest kinni, kummardab ja vaatleb tumma ahastusega timukatööd, mida siin inimese ihu kallal on tehtud.

„Pearn,” ütleb ta kugistava häälega, „küll nad on sind purend!”

„Ei või kurta, töö on puhas,” naeratab Päärn. „Aga kust sina’s tead?”

Tüdruk ei vasta. Päärn tunneb asevastust oma seljal: kaks palavat piiska kukub sinna.

„Ema, too särk seie!”

Varsti on Päärnal puhas särk seljas. Ema paneb rinna eest preesi kinni. Tükil ajal ei lausu ükski musta ega valget.

Kui Päärn viimaks söandab külalise peale vaadata – ta tunneb ikka veel päris lapselikku häbi –, on viimase nägu muutunud. Miina silmas ei ole enam pisaraid, ta näos mitte enam seda kaastundmust, mis ta häälest praegu veel värises, ta hoidub nagu võõras eemale.

„Ma küsisin, kes sulle minu asjast reakis?” ütleb Päärn, et midagi öelda.

„Pärtli Prits.”

„Jah, ma nägin, ta läks teie poole.”

„Niisuke lihunik!” sõimab ema.

„Mis ta siis vestis?” pärib Päärn edasi.

„Ühte ja teist,” kostab tüdruk lühidalt.

„Tõtt või valet?”

Miina rätik on õlgadele vajunud. Ta pruunid silmad vahivad tõsiselt ja kalgilt üle Päärna ahjutulde.

„Kes nüid täpilt teab, mis tõsi, mis vale oli! Aga valelik reagib vahel koa tõtt,” vastab ta.

„Mis sinul siis korraga on?” küsib eit, kellele Miina muutunud ilme teadlikuks on saanud. „Teed ju, kui oleksid pahane.”

Tüdruk näib enesega salaja võitlevat. Viimaks tõstab pead, astub otsustava sammu järil istuva Päärna poole ja kopsab:

„Prits reakis, et sa täna Kulbi Kaie pärast peksa olla soand.”

„Sain.”

„Ta ütles, sul olla miski sõprus Kaiega.”

„Eks ta öeld koa, et Kaiega külasse tulin?”

„Seda ma ei mäleta, aga ta ütles, et sa Kaie eest nii oled seist, et raginal tema kallale oled läind.”

„Siis ta reakis esimest korda elus nii palju tõtt, et valet on ainult pool... Ma läksin ta kallale alles siis, kui ta mind oli löönd.”

„Miks ta sind siis lõi?”

„Sellepärast, et ma Kaie eest seisin.”

„Miks sa siis seisid ta eest?”

„Sellepärast, et ta midagi kurja ei teind, kui Prits ta pea veriseks lõi.”

„Kas see siis sinu asi oli?”

„Ei, aga kui sinu pea veriseks lüiakse ja keski su eest seisab, siis on vist hea küll – mis?”

Miina vaikis, nagu mõtleks küsimuse üle järele. Siis nihkus Päärnale veel ligemale, ta silmas lõi midagi lõkkele.

„Sellepärast üksi, Pearn? – Kui ma teaksin, et sellepärast üksi?... Aga sa ütled, et – et –”

„Mis ma ütlen?”

„Et sa Kaiega koos...”

„Mis sest? Prits käib sinul tihtipealegi võersil! Võib olla, et täna olid kosjaviinadki taskus.”

Miina vaikis ja pööras näo ära. Vägisi kippus talle midagi kibedat silma.

„Kuulge, lapsed,” ütles saunaema, kui ta mõlema vaidlust natuke aega, kentsakalt suud muigutades, pealt oli kuulanud. „Minu arust ei ole teil asja ees, teist taga üksteisega nägeleda. Kõik paljas lapselik kadedus! Kui te teineteisele loodud olete, siis soate kokku, olgu tosin Kaie ja Pritsu teie vahel mustaks kassiks.”

„Ma tahan aga teada soada, kuda Pärtli Prits tohtis öelda, et Pearn Kaie eest seist nagu mees naise eest ja miks Pearn Kaiega koos külasse tuli, nagu ta ise ütleb.” Miina ütles seda pooltrotslikult, poolpaluvalt, kuna tal ikka veel nutuvõru suu ümber seisis.

„Ja mina tahan teada soada,” vastas Päärn heasüdamliku osatamisega, „mis see Kupja-Prits iga laupäeõhta Huntaugul kuukab, kui Miinal temaga midagi tegemist ei ole!”

„Sa tead väga hästi, et mul põle temaga midagi tegemist.”

„Ja sina niisama hästi, et mul põle Kaiega midagi tegemist!”

Ema lööb naerdes käed kokku mõlema kempleva oina üle, kellest kumbki järele ei taha anda, ja hüüab: „Pearn, võrukael, seleta siis ometi ära, kus ja kuda sa Kaiega teel kokku said? Et sul selle tüdrukuga midagi matti põle, seda võin arvata. Nagu ma oma poega ei tunneks!”

Päärn jutustabki siis lühidalt, kuidas Kai teda teel oli oodanud, selle eest tänada tahtes, et ta tema eest hommikul rehel oli seisnud. Tema, Päärn, öelnud aga, et tal tema tänu vaja ei olla, ning püüdnud tast lahti saada. Seal jõudnud Kupja-Prits neile järele ja tema, Päärn, arvanud kohe, et kui see mees Huntaugule läheb, küll ta seal siis kõik, mis ta hommikul ja praegu on näinud, pahupidi pöörab ning Huntaugu rahvale oma vastasest jubedaid asju luiskab.

Miinal näis nagu kivi rinnalt langevat. Juba istus ta Päärna lähedale paku peale ja piidles talle kahetsemisi kõrvalt näkku. Ta uskus seda meest. Päärna sõna, et lugu nii ei olevat, vaigistas teda täiesti. „Arvasin seda isegi,” ümises ta enam enesele kui teistele ning naeratas.

„Aga tulid mind siiski usutama,” tähendas Päärn ja pööras oma tõmmu, kergelt rõugearmilise näo, mille üle praegu aga nagu päikesepaiste välgatas, tüdruku poole. „Nüüd kuuluta aga koa, kuda Pritsu käbarad Huntaugul käivad. Vanamees pidada ju kõvasti nõu tulevast opmanni-isandat väimeheks võtta.”

„Noo-noh, enne pean mina ta meheks võtma,” vastas Miina ja ta häälel oli helkjas kõla.

„Või nüid selle järele küsitakse! Kas Huntaugul haopinust rohtu ei soa?... Ja kas Prits pole viks poiss või mis? Mõisavanemad rahul, moona küll, et naist-last toita, või kui Huntaugu vana tahab, palub härralt talle suurema ja parema koha ning see võtab Pritsu koduväiks. Kõik läheb nagu lepse reega!”

„Aga kui mina ei taha?”

„Sinu tahtmine nüid midagi maksab!”

„Küll ta maksab! Ema koa minu poolt. See sallib Pritsu nagu koer luuavart. Ütleb iga kord, kui teist näeb: Näe, va salakoi tuleb jälle!”

Päärn ohkab, toetab oma suure mustja pea käe najale ja vastab: „Mis see kõik aitab! Toadi käes ikke jäme ots.”

„No ega ta mind ometi vägise hakka sundima!” hüüab Miina trotsliku kulmutõstega. „Sest saadik, kui Mari mehel, peetakse ja hüitakse mind ju ainumaks lapseks, ja ma tahaksin näha soada, kuda nad seda ainumat last sunnivad põlatud mehele minema!”

„Noh, siis tuleb keegi teine ja viib su ära!”

„Miks?”

„Sellepärast, et mina praegu kellegi naisevõtja ei ole. Olen väeti saunamees, kel ema toita, teomees, kel peretütrele midagi põle pakkuda. Mõisnikuga asi ka nii rikkis, et isakohta tagasi või muud teist koa loota ei ole. Ja ega sinu toat mind vastast hunti, keda mõis ei salli, koduväiks julge võttagi, kui ta viimati tahakski. Näed isegi, lood on kurvad.”

Miina põsed, talutüdruku kohta haruldased õrnad, lõid Päärna põhjendatud kartusest hoolimata elavalt kuumendama. Juba paljas teadmine, et Päärn, nagu osutus, kosjamõtet üldse peas veeretas, elustas ja õnnestas nähtavasti noort neidu.

Need kaks inimeselast polnud teineteisele nimelt kunagi otsekohese sõnaga öelnud, mis lootused neil vastastikku teineteise kohta on, veel vähem oli kumbki sõna „armastus” suhu võtnud. Kui ühe küla lapsed tundsid nad teineteist nii kaua, kui kummagi mälestus tagasi ulatus – Päärn Miinat juba pea ta sündimisest saadik, sest ta oli temast kuus aastat vanem. Selle vanadusvahe pärast polnud neil õrnemas eas muidugi suuremat läbikäimist ega sõbrustamist olnud, lugu muutus aga, kui lapsest vanem plika ja viimaks leeriealine tüdruk oli sirgunud. Kummagi teadmata ja tahtmata, iseenesest, sigines neile tundmus südamesse ja teadvus pähe, et neid mingi asi ühendab, et nad teineteist tarvitsevad, et neil on teineteise kohta nii õigusi kui kohuseid. Nende meelest oli nagu enesestmõistetav, et nad kokku püüdsid saada, et üks teise saatusest osa võttis, et üks teadma pidi, mis teine tegi. Selle olukorra põhjustest ei andnud nad iseenesele ega vastastikku teineteisele mingit aru. Nende meelest oli lihtsalt, kui peaks see nii olema ega võiks teisiti ollagi.

Alles viimasel ajal oli kumbki iseendas selgusele jõudnud, et nende suhetel mingi tagajärg, mingi lõpp peaks olema, ilma milleta neil õiget otstarvet ei tundunud olevat. See mõte oli neile pähe tekkinud, kui Miinale noormehi hakkas lähenema, kellest teada oli, et nad naist otsivad, ja kui inimesed Päärnalt ikka sagedamini hakkasid küsima, millal ta kosjatee jalge alla võtab. Nüüd teadsid korraga mõlemad, mis neil teha, kuigi nad seda teineteisele selge sõnaga ei ilmutanud. Alles täna õhtul, mil kiivus nende meeli erutas, kus neile kartus südamesse lõi, et nende ühendusel ka muu lõpp võiks olla kui see, mida nad loomulikuks ja soovitavaks pidasid – alles praegu oli noormehe suust sõnu kukkunud, mis otsekohe eesmärgi poole sihtisid. Kentsakas oli ainult, et Päärna kosi sellega algas, et ta ütles, ta ei võivat kosida. Ta loetles mõrsjale takistusi, mis nende paariminekut keelavat.

Kuid Miina poleks armastav naine olnud, kui ta neid takistusi ilmvõitmatuks oleks pidanud. Ei, tal olid kohe võimalused käepärast, kuidas neist üle saada.

„Kuule, Pearn,” algas ta pentsiku tõsiduse ja kindlusega, kui ta esimesest hakkamatusest oli üle saanud ja üürike aega peiu ema kätt pihus hoides, järele mõelnud. „Minu esimene töö olgu, et ma selle Pärtli Pritsu Huntaugult ära hurjutan. Ma raputan ta enesest lahti. Ma vihastan ta nii ära, et ta meile enam nägugi ei näita, et ta mind vihkama hakkab nagu ussi aia all.”

„Kuda sa seda tahad teha?”

„See olgu minu mure.”

„Ja siis?”

„Noh, siis ei ole ka minu isal temaga enam asja.”

„Aga ega see mind veel naisevõtjaks tee! See ei muretse mulle veel kohta kätte, kuhu naise võiksin viia.”

„Kas sa siis Huntaugule koduväiks ei taha tulla?” küsis Miina naerdes ja punastades.

„Jah, kui võetaks! Aga kui sa Pritsu ära hurjutad, siis põle sellega veel öeldud, et tema asemele muid ei tule, kes su vanamehele enam hakkavad kui mina.”

„Võid julge olla, et ma neile kõigile ust näitan.”

„Siis näitab sulle vanamees ehk midagi, mis veel kibedam. Sa teed ju, nagu oleks valitsus Huntaugul sinu käes.”

Miina pea läks püsti. „No seda võin sulle öelda, Pearn: mind sundida ei soa keegi! Ennem lasen enese tükkideks raiuda, kui mehele lähen, kelle poole veri ei tõmma! Ennem joosen metsa ja jäängi sinna!”

Noormehe suu ümber mängleb vilkeks õnnelik naeratus, siis aga laskub ta pea jälle murelikult norgu. Kuid nüüd tuleb ema oma nõuannetega.

„Sa arvad, Pearn, et Huntaugu Mihkel sinust enam lugu peaks, kui peremees oleksid, ja muretsed, et sulle kohta ei anta. Kas tead, meie Mai võiks ehk sinu heaks mõisas midagi teha. Ta on viks tüdruk, proua on temaga väga rahul – mis siis, kui ta prouat paluks, et see paruniga reagiks? Ja kui sa siis veel ise paruni palvele läheksid...?”

„Küsisin ju täna paruni käest isa kohta tagasi – ta lisas mulle selle eest kümme hoopi juurde!... Kui veel lähen paluma, soan ehk uue keretäie.”

„Aga kui proua sinu eest palub?”

„Nagu meie parunit ei tuntaks! Nagu see mees naiste palvetest midagi peaks!”

„Aga noor parun tulla varsti tagasi ja mõis minna tema kätte.”

„Reagitakse küll. Aga mis sest? Enne kui vana oma ostetud uude mõisa läheb, õpetab noorele ära, kes ta vallas lambad, kes oinad. Ää arva, et noor on tui, kui vana oli kull. Ja eks opmann jää ju noorele nõuandjaks ja silmaselgitajaks!”

„Aga kuule, Pearn!” tuli Miina elavalt vahele, „meie isa reagib, nagu igal pool reagitakse, et uus seadus või uued vakuroamatud tulla, et talupoeg on mõisa alt prii ja et orjus keelatakse ära ja et igaüks võib moad soada, niipalju kui tahab. Ja minev pühapäe öeld Sepa Ants Mahtrast – tead jo, on va kirjatundja mees ja talitaja koa –, Sepa Ants öeld Juuru kirikukõrtsis, et uus seadus juba valmis ollagi, aga saksad pidada seda veel salajas. Keiser olla oma käe juba ammugi alla teind.”

Päärn ohkas. Pahem käsi lihkus tal seliti üle särgi all hõõguvate ristluude. „Tean küll, et seda reagitakse. Aga seda reagitakse juba nii kaua, kui mina elan. Rahval on raske elada, mõisaorjus käib üle jõu – teate isegi, et uppuja heameelega tahaks kuival olla. Mis inimesed igatsevad, sellest ütlevad siis varsti, et tulebki... Jumal teab, kas neil juttudel jalgu all on, ja kuigi on – mis ma sest kasu soan, kui uus seadus paarikümne oasta pärast tuleb? Mis saks ei taha, see ei tule.”

Ema ja Miina tahtsid midagi vastata, aga saunauks läks korraga lahti ja Uuetoa talu noor peremees astus sisse. Ta näis murelikus ärevuses olevat ja astus kohe, kui lühidalt oli teretanud, oma teomehe juurde.

„Mis nad. kuradid siis sinuga täna on teind?”

„Eks poiss reakind.”

„Reakis muidugi, aga ma ei taht peaaegu uskuda! Kas neil prohvustel on paremat teomeest terves vallas, kui sina oled? Ja sihukesegi naha võtavad maha!... Jumala eest, kui see salakoi, see Pritsu-krae, praegu mu käes oleks, ma lööks ta laiaks kui konna!”

„Tasa, tasa, Jüri!” naeratas teomees. „Kui Pritsusse puuduksid, poeksid varsti samasugust selga kui minagi.”

Jüri aga pani veel täie suuga kurja ja sattus, nii vihasesse ärevusse, et näost üsna punaseks tõmbus.

Jüri ja Päärn ei seisnud teineteisega mitte peremehe ja sulase jalal, vaid nad olid vanad sõbrad ja kaugelt sugulasedki. Ka nende vanemad elasid põlises sõpruses ja läbikäimises. Pealegi oli Jüril nõu Päärna õde Maie, mõisa toatüdrukut, lähemal ajal Uuetoa perenaiseks kosida. Kui Päärnale isa surma järel kohta edasi ei antud, võttis Uuetoa Peeter, Jüri isa, ta oma teomeheks ja asetas ta ühes emaga oma sauna. Muidugi elas Päärn selle sõpruse tõttu paremini kui mõnigi muu teomees võõra peremehe juures ja leivakotist leidis ta ikka midagi, mida teistel igatahes ei olnud. Jüri isa oli juba vana, seepärast oli ta talu mõisniku loaga tänavu kevadel poja kätte andnud. Et aga emagi oli elatanud, siis sai noore perenaise puudumine majas iga päevaga tunduvamaks.

Kuna Jüri ja Päärn tänast peksuasja ja muid mõisa olusid edasi arutasid, mille juures noor peremees sõbrale juhtunud õnnetuse pärast ühest ärevustuhinast teise sattus ning Kupja-Pritsu ja kogu mõisa peale tuld ning tõrva sajatas, hakkas Huntaugu Miina minekut tegema.

„Kuule, Miina,” hüüdis Uuetoa peremees talle järele, „kui sa nüüd sellele valge peaga nuuskurile, kes nii tihti Huntaugule kooditab, mitte ei näita, kuhu puusepp on augu seina sisse jätt, siis ma sind enam tüdrukuks ei peagi! See on ju paljas nahk mehe kõrval! Seda peaks va Huntaugu koa ära nägema.”

„Küll ma ta sauna kuumaks kütan,” naeris noor tüdruk paljutähendaval käeviipel.

Ent Miina poleks võinud aimata, et see saunakütmine nii pea tuleb. Vaevalt on ta Uuetoa krundist välja küla tänavale jõudnud ja seal sada sammu edasi kõndinud, kui kusagilt teeäärse aia najalt üks inimesekogu lahkneb ja temale põiki teele ette astub. Pimeduses ei tunne Miina teda ära ja tahab temast ruttu mööduda, kuid ta käest hakatakse tugevasti kinni ja Pärtli Pritsu hääl ütleb:

„No-noh, või nii uhkesti tahetakse mööda vehkida! Ehk jätkub minu vaesekese jäuks laupäe õhtu koa poar sõna!”

„Mis sa must siis tahad?”

„Eks tahaks koa teada soada, kuda „haige” käsi käib. Käisid teda jo voatamas ja vist koa rohitsemas.”

On muidugi rumalus, et Prits südames pakitsevat kosjajuttu selle pilkega algab, seega on ta asja kohe hakatusest peale ära rikkunud. Ja nõnda hammustabki neiu:

„Käisin kus käisin – tegin mis tegin: on mul vaja sinule sest aru anda!”

„Noh, nii võerad me jo ei ole, et sa mulle ei võiks vastata.”

„Nii tuttavad põle me taas mitte, et sul õigus oleks küsida, kus ma käin ja mis ma teen, ja mul oleks hea meel, kui me teineteisele täiesti võeraks jääksime.”

Prits hammustab endale huulde. Kui nii pime ei oleks, siis näeks Miina, kuidas ta näost halliks tõmbub. Aga tal on nähtavasti püüe rahulikuks ning leplikuks jääda, ja ta küsib:

„Mis sul siis täna on? Oled vist pahema jalaga sängist tõust? Kas ma paha pärast küsin. Tead jo, mis mõtted ja nõud mul on. Kas see mulle siis ükskõik võib olla, et sa teistega sõbrustad ja minule ligigi ei anna.”

Miina hakkab tigedalt naerma. „Mõtted ja nõud! Mis mõtted ja nõud need siis õieti on?”

„Seda küsi oma isa käest. See teab kõik. Ja tema tahtmine on, et sa minu poole hoiad, ja mitte iga jooksiku ja tuuletallaja poole, kellest eluilmaski naise võtjat ega naise toitjat ei soa.”

Ka selle sõnaga oli Prits ettevaatamata; ta kallas ainult õli tulde, kui ta meest laimas, kellele ta täna nii suurt ülekohut oli teinud ja keda armastav neiu nagu meeste eeskujuks pidas. Miina käsi tuksatas, nagu tahaks ta teotajale suu peale lüüa, näis aga paremaks arvavat temale oma põlgust vagusamal, ent seda mõjuvamal kombel tunduvaks teha.

„Kas tead, Prits,” ütles ta isepärase põletava poolnaeruga, milles poiss ta teravaid hambaid salvamisi aimas välgatavat, „niisukesi poissa, nagu sina oled, läheb tosin naela peale! Sinusugune ei maksa jo selle mehe porist jalavarvast ära, keda sa hulguseks sõimad! Mis sa tundsid koa, kui ta su täna hommiku nagu takutopi rehe reastasse tõstis ja siis lepapõesasse paiskas? Sina ajad nina püsti, et sa mõisa kubjas oled, ja sõimad teist jooksikuks, et ta teomees on! Kas tead, Prits, seda teist peab igaüks meheks, sind mitte keegi!... Ja mina pidada isa käest küsima, mis mõtted ja nõud sul minuga on? Kui sa kosija oled, siis ütle enne minule oma mõtted ja nõud – ära karda, et ma su ilma vastuseta jätan!”

„Mis vastuse sa mulle siis annaks?”

„Tahad seda kuulda soada?”

„Jaa.”

„Ma ütlen sulle: ära raiska oma aega ega kuluta oma taldu asjata Huntaugule lonkides! Mina ei salli sind. Võid oma mõtete ja nõudega mujal õnne katsuda!”

„Miina!”

„Mis veel?”

„Ää tee, et kahetsed, mis praegu suust välja ajasid!”

„Ei, ma kahetsen üksi, et ma sulle seda juba varem ei öeld!”

„Ja mina keelan sulle ära veel jalga Uuetoa sauna tõstmast!”

„Sina? – Uist!”

„Mina jah! Sest mul on sinu isa käest sõna, et sa minu omaks soad. Ja kui sa heaga ei taha, siis teame koa, kuda vastaseid plikasid sunnitakse.”

„Sunnitakse? Sina tahad mind sundida?” hüüdis Miina ja astus poisile nii lähedale, et ta tuline hingeõhk temale vastu nägu käis. „Kas tead, Prits, kui sa nüüd veel oma koibi Huntaugul näitad, siis ässitan Muri su peale! Sina võid Kulbi Kaiele kosja minna, Huntaugu Miinale sa ei kõlba!”

Kõigest kehast värisedes, näost lõkendades pöördus tüdruk minema, enne kui Prits parajat vastust suutis leida. Ta tõttas lendaval sammul edasi ja oli noormehe silmist varsti kadunud. Aga ta kuulis, kuidas see talle rämedal häälel järele hüüdis:

„Sa pead mind veel tundma õppima, tüdruk!”

1 Segaselt. – Toim.

2 Autori seletuse järgi hüüti seda talu nii Uuetoa taluks kui ka Uustaluks, millest on tingitud kahesuguse nimetuse esinemine teoses. – Toim.