Читать книгу Mahtra sõda - Eduard Vilde - Страница 4

Pärast lõunat tõi kubjas Võllamäe Päärnale väljale käsu, ta pidada õhtul paruni juurde minema. See oli inetu kollane pilk, mille ta seejuures teomehe peale heitis. Päärn ei lausunud kupjale musta ega valget, vaid hüüdis oma kõrvile: „Vagu!” ja kündis rahuga edasi.

„Kas kuuled, õhtu härra juurde!” kordas Prits vahedamalt.

Kui Päärn ka nüüd midagi ei kostnud, näitas kubjas talle selja tagant rusikat ja hakkas siis suure hoolega tema kündi uurima. Künd oli aga nii laituseta, et teomehe vihasem vaenlanegi sellest viga ei leidnud. Kupja-Prits sammus siis ka keppi vangutades varsti minema.

Kulbi Kaiele tõi aidamees kartulimaale käsu, et ta õhtul härra ette mõisa pidavat minema. Ehk küll tüdruku süda paha oli aimanud, ehmatas ta siiski nii, et käed värisema hakkasid.

„Härra ette?” küsis ta. „Mis ma kurja olen teind?”

„Kust mina seda tean?” vastas aidamees. „Mind ju öösel reheliste juures ei old.”

Et rehest jutt oli, siis teadis Kai väga hästi, millise asja pärast teda paruni juurde kutsuti.

„Ta peksis mu ju veriseks ja nüüd kutsutakse veel kohtu ette!” hakkas ta kaebama, kuna tal jämedad pisarad üle tööporise palge veeresid.

„Aga sa ei tohi sundijat sõimata,” lisas aidamees õpetlikult juurde, kuna ta, et tüdruku kurtmisest pääseda, ruttu edasi kõndis.

Päärn ja Kai said õhtul härraga juba mõisa õues kokku.

Parun Heidegg tuli põllult ja pöördus parajasti ümber viinaköögi nurga härrasmaja poole, kui teomees talle kübarat tõmmates ja alandlikult kummardades lähenes.

„Parunihärra on mind täna mõisa kutsund.”

„Kes sa oled? Ah soo – Võllamäe Päärn.”

Parun kaldus kogu oma kehaga teomehe poole ning lõi oma terashallid, läbitungivad silmad, mida vesised sõõrid ja suured laukortsud ümbritsesid, nagu raudnaelad Päärna näo külge kinni. Teomehe suur keha seisis natuke aega küürus tema ees, käed kobasid harjunud kombel ta säärte poole, siis aga, kui parun sammu tagasi nihkus ja nägu tal ikka valjemaks, tõrjuvamaks muutus, ajas Päärn enese jälle sirgeks ja seisis nüüd oma täiel pikkusel ja kerekusel mõisniku ees.

„Päärn,” ütles parun Heidegg pehmemalt, kui ta karmi näo järgi oleks võinud eeldada, „Päärn, sa ei ole oma meelt veel sugugi parandanud. Sa oled veel seesama vastane hunt, kes sa kahe-kolme aasta eest olid.”

„Parunihärral on õigus.”

„Soo – või mul on õigus.” Heidegg astus mehele lähemale. „Kui sa ütled, mul on õigus, siis tähendab see, et sa oma meelt parandada ei tahagi. Mis?”

„Tahan küll, aga parunihärra sundijad ei lase.”

„Ei lase? Sina häbemata kargad täiesti ilmaasjata kupja kallale ja peksad teda kõigi orjade ees ning julged mulle veel öelda, et minu sundijad sind ei lase meelt parandada!”

„Kubjas lõi mind ilmaasjata, ja mina ei peksnud teda mitte, vaid viskasin niisama oma kallalt ära lepapõesasse.”

„Pea lõuad! Kupjal on õigus sind lüüa, ta võib sind lüüa, millal tahab – see on minu käsk! Aga sina ei tohi kubjast lüüa – kas kuuled! Sina ei tohi kupja külge näppugi pista – kubjas on minu käsu peal väljas, kubjast peab iga ori kartma nagu mind ennastki!”

„Aga see ei või parunihärra käsk olla, et kubjas tohib ilmsüüta inimesi peksta.”

„Ilmsüüta inimesi teie seas ei olegi! Teie kõik olete võrukaelad, vargad ja laisklejad! Iga hoobi, mis teile antakse, olete ausasti ära teenind... Aga kuda julged sa mulle suu sisse öelda, et kubjas sind ilma süüta löönd? Sa oled ju kubjast kõigi ees sõimand, oled temale „siga” öeld?”

„Ei, „elajas”.”

„No vaata – „elajas”! Ja mispärast ütlesid talle „elajas”?”

„Sellepärast, et ta tüdrukule pähe lõi, nii et veri välja tuli.”

„Kas see sinu asi oli?”

„Ei old.”

Vist kunagi polnud parun Heidegg ühe teomehega, liiati niisugusega, kelle peale ta parajasti vihane oli, nii pikka juttu ajanud. See suur tugev „võrukael” aga, kes praegu ta ees seisis ja kes kõige oma talupojaliku rumaluse juures midagi ilmutas, mida teistelt temasugustelt naljalt leida ei olnud nimelt julgust ja teatavat loomulikku huumorit, see huvitas vägisi parun Heideggi.

„Kas Kai sinu naine või pruut on?” küsis ta.

„Ei ole.”

„Või hea sõber?”

„Mitte põrmu.”

„No miks sa tema eest siis seisid?”

Sellele küsimusele jäi Päärn vastuse võlgu. Ta silm otsis härra jalgade pealt seletust. Viimaks mõmises:

„Ma ei või verd näha.”

Kui mitte nii raske süüalune ta ees ei seisaks – parun pahvataks selle vastuse üle vististi naerma. See hiiglatugev kiskja seal, ja ei või verd näha! Parun ei naera aga mitte, vaid hüüab rämedalt:

„Ma saadan su haakenrihtri juurde!”

„Kas mõisas vitsu ei ole?” küsib Päärn.

Parun vahib talle otsa, pöörab siis selja, kõnnib mõne sammu edasi-tagasi, urgitseb kepiotsaga maad ja küsib viimaks:

„Mõisa vitsad on sulle siis armsamad kui haakenrihtri omad?”

„Armsad pole nad mulle kummadki,” vastab teomees. „Aga kui parunihärra mu aagrehi juurde soadab, siis peab parunihärra mulle kirja kaasa andma, ja kas parunihärral seda tööd ja tüli vaja!”

Võllamäe Päärn teab nimelt oma õelt, kes on mõisas toatüdrukuks, et parunihärra kõigist maailma halbustest midagi nii väga ei vihka kui kirjutamist. Iga kirja, ka kõige lihtsama kallal istub ta mitu tundi, on vihane kui lõvi, karjub igaühe peale, kes tema piirkonnast sel ajal mööda läheb, loobib ühe sule teise järel nurka ja viib, kui jäle töö viimaks valmis, ta proua kätte parandada. Proua teeb aga kirjast tihti hoopis uue kirja, ja selle peab siis parun ümber kirjutama. Seejuures vannub ta jälle kui pagan ja tuju on tal terveks päevaks rikutud.

„Kui ma teaksin, et sa meelt parandaksid, Päärn, siis ei saadaks ma sind mitte haakenrihtri juurde,” ütleb parun oma suuri halle vurrusid näppides.

„Parunihärra teab, et aagreht ka mitte suur meeleparandaja ei ole. Parunihärral on ehk minu kadund isa veel meeles?”

Päärn ütleb seda häälega, millest tasane tümin kajab, ja ta mõnusrahulik nägu on korraga tõsiseks muutunud.

Ka paruni palgel on muutust märgata. Ta pahem silmaäär hakkab tuksuma, ta pikad vurrud satuvad liikuma ja ta nihkub teomehest pisut-pisut eemale.

„Hea küll, Päärn,” ütleb ta siis, „sa pead mõisa tallis viiskümmend soolast saama.”

„Nelikümmend, parunihärra, ja mitte soolast,” vastab teomees.

„Sa tingid? Hea küll – nelikümmend, aga nelikümmend soolast! Ja nüüd pea lõuad!”

Seega pöörab parun Heidegg oma kohtumõistja-pale Kulbi Kaie poole, kes kogu aja nuttes ja võbisedes Päärna selja taga on seisnud.

„Mis su nimi on?”

„Kai!”

„Kelle vaim sa oled?”

„Tooma-Tõnu Mihkli.”

„Sa oled kubjast sõimand – saad mõisa tallis kolmkümmend soolast.”

„Kulla pai parunihärra –”

„Vait!”

„Armu, parunihärra, armu!”

Kai langeb põlvili ja sirutab käed paludes välja, parun pöörab talle aga selja ja teeb kähku minekut. Ta on aga vaevalt viis sammu edasi saanud, kui Võllamäe Päärn korraga ta kõrval seisab.

„Parunihärra, veel üks sõna!”

„Mis sa veel tahad?”

„Milla parunihärra mulle mu isa koha jälle tagasi annab?”

See on häbematuse tipp! Mehe käest on vastuhakkamise pärast koht ära võetud, ja nüüd, kus ta vastuhakkamise pärast jälle karistuse all seisab, tuleb ta kohta tagasi nõudma!

Parun Heidegg ei tea, mida vastata. Kui ta seda hiiglast mitte pisut ei kardaks – ta ei tea isegi õieti, miks ta teda kardab – ja kui ta temast lugu ei peaks – ta ei tea isegi õieti, miks ta temast lugu peab –, siis laseks ta selle jultunu jalapealt kinni siduda ja haagikohtuniku juurde vedada. Et aga parun Heidegg seda meest kuidagi pisut kardab ja temast kuidagi pisut lugu peab – vahest muuseas tema hunniste1 töökäte pärast –, siis ei vasta ta muud kui:

„Isa koha annan sulle tagasi, kui meelt oled parandand ja sundijatele enam vastu ei hakka. Oma küsimuse eest saad aga kümme soolast juurde... Talli mõlemad!”

Ütleb ja sammub ees talli poole. Mõlemad süüdlased järgnevad pikkamisi.

„Vahimees, kus vitsad?”

Küllap sel vitsad valmis on!

„Vahimees, kahele soolvett!”

„Valmis, parunihärra!”

Kolmas nuhtlusealune on nimelt veel. Selle on opmann üles andnud. Viieteistkümne-aastane poisike. Kündis hooletult. Jättis suurte kivide ääred terveks ja ajas looklevad vaod. Viisteistkümmend hoopi ilma soolata.

Soolaseks nimetatakse Vaitla mõisas nimelt seda, kui vitsad enne peksmist ja peksmise ajal soolvette kastetakse. Haagikohtuniku juures sada hoopi või Vaitlas viiskümmend „soolast” – see on ükskõik. Et parunihärra mitte meeleldi kaebekirju ei kirjuta ega haagikohtuniku iga tühja asja pärast ei taha tülitada, siis püüab ta oma mõisas ise korda, pidada ja valib raskemate süüde tarvis „soolase”. Tagajärg sama, aukartus mõisapolitsei ees aga seda suurem.

Esimene, kes tallis käsile võetakse, on see viieteistkümne-aastane teomees, kes ei taha õigeid vagusid künda. Ta lõdiseb kui haavaleht, nutab, kui sünniks talle suur ülekohus, ega mõista ärevuse pärast oma püksinuppe lahti teha, vaid nahistab särgi preesi kallal, nagu oleks selle lahtipäästmist vaja. Vahimees läheb talle appi. See mees teab, mis vaja. Varsti on poisi punane ihu paljas ja saab ruttu veelgi punasemaks. Ta karjub nii, et kogu mõisaõu kajab. Esimesed hoobid panevad ta karjuma, järgmised juba röökima. Inimesed, kes õues liiguvad, kahvatavad ja jooksevad ruttu tuppa. Naisterahvad pistavad näpud kõrvadesse ja poistel kukub süda saapasäärde. Parun Heidegg aga seisab tallis karjuja juures, näeb, kuidas iga hoop verise vorbi selle ihusse lõikab, ja julgustab peksvat valumeest taga, et ta mitte õigust silmast ei kaotaks. Parun Heidegg ei taha ega tee ju muud kui õigust. Süüdlasi peab karistama, muidu lähevad inimesed hukka.

Poisi järel võetakse tüdruk käsile. See palub ikka veel armu, ehk ta küll teab, et see midagi ei aita. Ta on poolsurnud häbi pärast, et ta meeste ees oma ihu peab paljastama. Vahimees, tugev, kaleda näoga vanamees, kastab vitsad suurde pütti soolase vee sisse, ja ta kurb tegevus algab. Tüdruk kisendab veel heledamalt, veel pöörasemalt kui poiss. Ta hääl muutub pärastpoole paljaks kuivaks kiilumiseks, mis kuuljale üdini tungib.

Siis järgneb Võllamäe Päärn. Tema ei karju. Ainust häälitsust ei tule ta suust. Sunduseta on ta selja ihukattest vabastanud, sunduseta heidab peksupingile. Ta surub pea käte vahele ja pigistab hambad tugevasti kokku, tundes, kuidas soe veri ta ihu mööda maha hakkab nõrguma; ent alles pärast neljakümnendat hoopi tungib ta rinnast esimene kokkusurutud korin, mis viimati ähkimiseks muutub. Kui jagu täielikult käes, kargab mees maast, kohendab oma riideid ja heidab seejuures paruni peale pilgu, millest viimane selgesti aru ei saa: peitub selles hammustunud viha või üksnes valu.

Mõnel mõisnikul on kombeks pekstuid lasta vitsakimpu suudelda ning härrat karistuse eest tänada. Parun Heidegg ei nõua seda. Ta noomib ainult nuhelduid mõne isaliku sõnaga, et nad nüüd õpetust võtaksid ja edaspidi süütegudest hoiduksid. Siis pöörab neile selja ning sammub tallist. Ta on vaheajal hea isu saanud ja õhtulaud ootab teda.

Seda-aegu, kui tallis süüdlasi karistatakse, sünnib mõisapuiestikus väike etendus.

Seal jalutab Vaitla prantsuse koolipreili parun Heideggi neljateistkümne-aastase tütre ja kümne-aastase pojaga. Preili Juliette Marchand on alles lühikest aega siin ja üldse Eestimaal. Ta tuli Peterburist. Pärit on ta Prantsuse Šveitsist.

Preili Marchand juhtis parajasti laste tähelepanekut sügisese looduse ilu peale, näitas neile, kui maalimisväärt kaunis on mets oma mitmekarvalises ülikonnas ja kui kosutavalt mõjub tema karge tõsidus inimese hingesse. Seal korraga kahvatas noor daam, võpatas tagasi ja asus nagu kaitset otsides või seda pakkudes tütarlapse ja poisikese ümbert kinni. Ta suured mustad silmad vahtisid sügaval jahmatusel mõisa poole – sinnapoole, kust praegu üks hääl kostis, mis tal näis vere soontes tarduma panevat.

„Mu jumal, mis seal on?” karjatas ta.

Paruni lapsed vaatasid teineteise otsa ja naeratasid.

„Seal tapetakse kedagi! Appi, appi!”

Ja preili Marchand tahtis jooksu panna, lapsi enese järele rebides.

Kuna väike Kuno preili ehmatuse üle naerma hakkab, tallist tuleva kisa vastu aga näpud kõrva topib, ütleb Ada von Heidegg koolipreilile vaigistades:

„Ärge muretsege, see pole midagi.”

„See pole midagi? Seal karjub ju üks inimene, kellele vist elu kallale kiputakse!”

„Ei, keda karistatakse. See on keegi, kes midagi paha on teinud ja kellele papa laseb vitsu anda.”

„Vitsu? Aga see ei ole ju mitte lapse hääl?”

„Miks peab tal siis lapse hääl olema?... Aa soo,” lisab preili Ada juurde, „teie arvate, et ju tavalikult lastele vitsu antakse. Ei, meil saavad ka täiskasvanud vitsu, kui nad paha on teinud.”

Preili Marchand vahib tütarlapsele otsa nagu arvates, et see temaga nalja heidab. Preili von Heidegg aga on üsna tõsine.

„Ja suuri inimesi lüüakse nii, et nad karjuvad – et nad nõnda karjuvad?” hüüab prantslanna.

„Jaa, preili Marchand! Mida teie siis arvate? Neid ei lööda ju mitte nalja pärast, vaid neid karistatakse süü eest.”

„Aga kas teil siis kohtuid ei ole?”

„See on kohus, preili Marchand.”

Välismaalanna vahib tütarlapse peale, kes nii rahulikult kõneleb, ja ta nägu peegeldab arusaamatust, uskumatust ning ikka selgemini esile tikkuvat õudu.

„Preili von Heidegg, kas teie siis ehmatust ei tunne? Kuno, miks sa ei põgene? Kas see kisa siis teie närvisid ei põleta?”

„Preili Marchand,” kostab tütarlaps, „meile ei ole see ju mingi uudis. Meie oleme seda küllalt ennegi kuulnud. Meie peaksime küll mamma tahtmist mööda toas olema, kui tallis inimesi nuheldakse, et meie seda inetut kisa ei kuuleks, aga täna meile sellest ette ei teatatud, mida papa vist unustas. Nüüd aga, preili Marchand, ruttame küll koju!”

Kuid preili Marchand polnud põgenemise peale nii valmis. See üdi küpsetav ja hinge lõhestav valukisa, mis läbi vaikse puiestiku lõikas ja linnud okstelt lendu hirmutas, näis neiu jalad maa külge naelutavat. Ta tõstis ristis käed üles ja hüüdis paluvalt Ada von Heideggi poole, kes venna eeskujul oma kõrvu kätega hoidis:

„Kas te ei võiks oma isa juurde joosta ja selle inimese eest paluda?”

Ada väristas pead.

„Kuhu te mõtlete, preili Marchand! Papa ei salliks iganes, et lapsed oma nina tema asjusse topivad.”

„Aga mida võiks see inimene siis olla teinud?”

„Taevas teab. Vahest hooletu või laisk või vastane olnud, vahest ka varastanud. Inimesed on ju nii hukas, nagu papa ja valitseja alati ütlevad. Ilma kepita ja vitsata ei saa sugugi läbi. Ja nõnda on lugu igas mõisas, mitte üksi meil, preili Marchand.”

Preili Ada seletas seda vana inimese asjaliku tõsiduse ja rahuga, kuna ta ilusast näost nagu murelik tusk paistis inimeste ilmparanemata halbuse pärast.

Kisa lõpeb korraga. Preili Marchand tõmbab kergemalt hinge. Ta äigab käega oma helevalge otsa üle, millel külm higi seisab. Preili Ada ja Kuno on näpud kõrvust võtnud. Viimane naerab ja ütleb kelkivalt:

„Küll teie aga olete arg, preili Marchand! Vaadake mind – kas mul on hirmu? Mitte põrmu. Nojaa, teie olete ju ka naisterahvas!”

„Kuno, sa meeldiksid mulle enam, kui sa sellesarnast kuuldes ka hirmu tunneksid,” vastab õpetajanna rõhutud rinnast.

Nad hakkavad kiiresti mõisa poole sammuma. Kiirustaja on preili Marchand. Ta hoiab laste kätest kinni ja tõmbab neid enesega kaasa. Ta tõttab, kas tahtes või tahtmata, otsekohe sinnapoole, kust hädakarjumine oli kostnud. Nad on aga vaevalt sada sammu edasi jõudnud, kui koolipreili jalg äkitselt peatub ja ta nägu uus kahvatus katab.

„Veel üks õnnetu!” sosistab ta. „Ja – naisterahvas!”

„Lähme ruttu koju, preili Marchand!” hüüab nüüd ka Ada von Heidegg kartlikult, sest koolipreili ehmatus näib talle külge hakkavat.

„Ada, kas siis ka naisterahvaid vitstega pekstakse?” küsivad prantsuse neiu veretuks valgunud huuled.

„Jaa, preili Marchand.”

„Kes neid peksab?”

„Vahimees.”

„Meesterahvas!”

„Jaa.”

„Ja kus teie isa on?”

„Seal juures vist.”

„Vaatab pealt, kui naisterahvast lüüakse! Palja ihu peale lüüakse?”

„Jaa, jaa, jaa!” hüüab Ada-preili kärsitult ja ta maasikpunased huuled lähevad mossi. „Ma ei saa aru, mis siin nii palju on küsida! Papa on ju kohtumõistja ja tema käsul karistatakse süüdlast, olgu see meeste- või naisterahvas.”

„Preili Marchand,” küsib Kuno, kuna ta oma kepikesega rohulatvu ja lillepäid tee kõrval niidab, „kas teile ei meeldi, et pahad inimesed vitsu saavad?”

„Ei, ma ei ole sellega mitte harjunud.”

„Kuidas teie kodus siis pahu inimesi karistatakse?”

„Neilt võetakse mõneks ajaks vabadus, või nad tasuvad oma süüd rahaga.”

„Võetakse vabadus?”

„Jaa, nad pannakse üksikusse tuppa elama, kus nad teistest inimestest on eraldatud.”

„Ei muud midagi?”

Kuna väike Kuno kasteheina päid peksab, on preili Marchand tema õe piha ümbert kinni hakanud.

„Ada,” ütleb ta poolpaluvalt, „kas meie ei võiks neid inimesi näha saada, keda praegu löödi?”

„Näha saada? Mistarvis?”

„Ma tahaksin nendega paar sõna rääkida.”

„Millest siis?”

„Neilt küsida, mis süüd nad on teinud.”

„Seda saame papa või valitseja käest paremini teada.”

„Ada, ma tahaksin nende enestega kõnelda, kolm sõna paljalt!”

Ada von Heidegg kehitas õlgu nagu inimene, kes teisest põrmugi aru ei saa. Siis jäi ta preili kahvatanud näole vahtima ja naeratas. Guvernantidel on enamasti ikka oma pentsikud iseäraldused ja veidrad tujud. Tal oli peaaegu himu seda Juliette Marchandile öelda, aga ta sai veel sõna sabast kinni ning tähendas selle asemel:

„Noh, kui see teile just nalja teeb, siis võime neile ju tee peale vastu minna. Aga papa ei tohi meid seejuures mitte näha.”

Nad pöördusid põigiti läbi puiestiku mõisa kaugemate kõrvaliste hoonete poole, kust tee küla poole mööda viis. Pekstava naisterahva kiljumine oli vaheaegu vaikinud, talli poolt ei tulnud enam mingit kahtlast häält. Nad jõudsid puiestikust välja aida ja viinaköögi vahele, kui esimene karistusalune, viieteistkümne-aastane teopoiss, sealt juba mööda oli läinud. Sellevastu lähenes neile talli poolt nuheldud tüdruk. Ta nuuksus kramplikult, pühkis silmi ja lonkas. Preili Marchand, Ada ja Kuno hoidusid aia äärde, suurte remmelgate varju. Kui tüdruk mööda oli minemas, hüüdis teda Ada-preili eesti keeli. Ent Kai ei võtnud seda kuuldavaks, kätega nägu varjates tahtis ta neist mööduda. Kuno aga jooksis ta juurde ja hüüdis karedalt:

„Kuule, sina, preilid tahavad sinuga rääkida!”

Tüdruk vaatas oma nutust tursunud silmadega ümber, ning nähes, et pikk sirge preili hellalt kutsuval ilmel mõne sammu tema poole astus, jäi ta alandlikult seisma.

Ada hakkas prantsuse neiule tõlgiks.

„Koolipreili tahab teada saada, mis paha sa oled teinud, et täna vitsu said.”

„Kubjas lõi mu veriseks, ja ma ütlesin talle „mõrtsukas”.”

„Miks kubjas sind lõi?”

„Mu silmad olid natuke kinni läind – olin väga väsind.”

Preili Marchand laskis küsida, kas tal väga raske töö oli olnud. Kai vastas, et ta kaks päeva ja kaks ööd järjest magamata töötanud.

Preili Marchand pigistas käed kramplikult risti ja heitis tüdruku peale niisuguse pilgu, et see nagu koer, kes head inimest aimab, tema juurde jooksis ja ta käist suudles. Preili Marchand ei märganud oma kohmetuses muud teha, kui paitas ta poriseks nutetud põske. Siis lonkas Kulbi Kai küla poole edasi.

Varsti lähenes ülevalt talli poolt hiiglasuur, karuturjaga talupoeg. Ta tõmmu nägu punetas, silmadel olid veripunased punsunud ääred ning suu oli ta nii kõvasti kokku litsunud, nagu ei peaks sealt mõnel ajal enam sõnakestki välja tulema.

Seda meest pidasid kolm ootajat tolleks esimeseks pekstuks, kes nii kohutaval viisil oli karjunud, kuna nad eel äraläinud vaimupoissi ep olnud näinud. Ada tundis Võllamäe Päärnat, sest see oli ju toatüdruk Maie vend ja käis vahel mõisas õde vaatamas.

„Päärn, miks sa täna peksa said?” hüüdis tütarlaps heleda häälega.

Noor talupoeg ei peatanud sammu, ei lausunud sõnagi, aga ta heitis tee ääres seisva peene seltskonna peale pilgu, mis preili Marchandi südame silmapilguks tuksumast seisma pani. Sellest pilgust välkus midagi välja, mille sarnast Juliette’ile veel kunagi inimese-silmast vastu polnud lennanud. Nagu kaitstes ja ühtlasi kaitset otsides hakkas noor neiu Ada ja Kuno ümbert kinni ja kiskus nad tee äärest tagasi.

Tummalt, püstilt, kangelt sammus Võllamäe Päärn nendest mööda.

Mitte asjata ei kutsutud seda meest kangekaelsete kuningaks.

1 Suurepäraste, väärtuslike. – Toim.