Читать книгу Mahtra sõda - Eduard Vilde - Страница 6

Parun Heideggi perekond oli päeva täis rõõmlikku ärevust mööda saatnud, enne kui videviku ajal suur neljahobuse-tõld, üleni porine, trepi ette veeres. Tema lähenemisest oli väle tallipoiss, kes puiestiku ääres vahil oli seisnud, juba viis minutit varem teate toonud, nii et kirjuid laternaid suurel trepirõdul, mis vanikute, kirjute lipukeste ja kodus maalitud vapikestega oli ehitud, veel enne jõuti põlema panna, kui tõld treppi saabus. Enne veel, kui toapoiss tõllaust täiesti sai avada, kajas trepilt kallile tulnukale paljuhääleline „tere tulemast” vastu, kuna sama sõna ka päratu suurelt transparendilt, mis rõdult härrasmajja viivale uksele oli kinnitatud, kirjute tuletähtedega alla rõõmsate inimeste peale vaatas.

Tõllauks avanes ning väledalt ja tiredalt ilmus esile sale, vilajas noormees pikas pruunis reisimantlis. Ta oli trepi vähestest astmetest paari hüppega üle ja seisis lähemal pilgul keset käte ja rindade, suude ja põskede metsa. Nad tahtsid teda kaisutuste ja suudlustega peaaegu lämmatada.

„Poeg, vend, Herbert, meie Herbert!” kajasid valjud ja poolvaljud, hõiskavad ja liigutatud hüüded läbisegi. Ainult vähe aega lasti seda rõõmutoojat trepil ja rõdul seda kirjut ja kumavat ehtestikku imestada, mille hell armastus tema auks oli valmistanud, siis viidi ta, sest et vilu tuul puhus ja vihma hakkas sadama, võidurõõmul heledasti valgustatud, mõnusa soojusega varustatud tubastesse ruumidesse.

Vähemasti veerand tundi vältas, enne kui noor parun selles küsimise- ja pärimisemarus, mis kuuest suust korraga ta peale paiskus, mahti sai üldse huuli kõnelemiseks avada. Ja kui see talle viimaks võimaldus, oli ta esimene sõna kõikide suureks naeruks:

„Kas teil süüa on? Mu kõht on tühi kui hundil!”

Oo, selle eest oli hoolt kantud! Ruttu läks käsk laua katmiseks, ja kui vana, juba veidi kõverate säärtega väike Tohver oma vesihalli nudipea ukse vahelt sisse pistis ja teatas, et kõik on valmis, kanti külaline pea kätel söögituppa.

Seal põles mugav tuli kaminas, helevalgelt kaetud laud raske hõbeda, vana portselani ja kristalliga vaatas tulnule nii meelitavalt vastu ning toast hõljus see isevärki kodune lõhn läbi, millest ta nii kaua ilma oli olnud, mille ta aga kohe ära tundis, kui jala üle läve tõstis.

Nad polnud ooteärevuses peaaegu terve päeva midagi söönud, sellepärast asusid nüüd kõik, kuna see lõuna- ega õhtusöök ep olnud, lauda ja sõid, sest et esimene rõõmutuhin möödas oli, külalise auks ja eneste terviseks õnnistatud isuga. Seejuures kõneldi enam silmade kui suuga. Emaliku õrnusega viibis paruniproua muidu nii uhke ja külm pilk poja ilusal mehisel näol, ja kui Herbert ikka jälle tormiliselt ta kätt suudles, vajutas ta selle käe iga kord nagu õnnistades noormehe tõmmuruuge pea peale. Parun jälle tõstis taoti oma pikki halle vurrusid, mida ta ikka tegi, kui ta oli millegagi iseäranis rahul või millegi üle uhke. Herberti vanema õe, kuueteistkümne-aastase Adelheidi peen, pisut kõrk nägu avaldas kõigepealt uudishimu; neiu silm oli venna suu küljes kinni, oodates, mis Herbert oma pikast teekonnast ja välismaa elust huvitavat jutustab. Ada, Kuno ja kaheteistkümne-aastane Raimund pusklesid tüki aega istmete pärast, sest igaüks tahtis vennale ligemale istuda; võit jäi Adale ja Raimundile, mispeale Kuno nutma hakkas ja seega veel paremini eesmärgile jõudis, sest nüüd võttis Herbert ta oma põlvele, süües ühe käega.

Vaitla mõisa tulevane härra oli kodus! See sõnum lagunes praegu vist mõisa kaugemate eluhooneteni laiali. Parun Herbert Heidegg oli kaks aastat Saksamaal viibinud, seal ühes suures eeskujulikus mõisas tegelikku põllutööd õppides, kuna ta enne seda Tartu ülikoolis paar aastat poliitilist ökonoomiat oli kuulanud. Kuni lähema jüripäevani võis ta tarkuse korjamise vaevast puhata; siis aga pidi ta valitsuse Vaitlas täielikult enda peale võtma, sest vana parun läks ühte hiljuti Ida-Harjumaal ostetud mõisa, mille ta odavasti oli omandanud, mis aga endise omaniku kaudu sedavõrd hooletusse oli sattunud, et ainult nii tubli ja vali põllumees, nagu parun Rüdiger Heidegg ise, võis loota seal peatsemalt tarvilikku korda jalale seada. Paruni kolmas mõis, mitte kaugel siinsest, oli ühe saksa valitseja hoolel. Herbertile Vaitlasse abiks ja vilunud toeks pidi senine opmann Vinter jääma.

„Ja nüüd öelge, mu kallid, mis on teil kodus ka uudist?” küsis parun Herbert, kui ta oma nälja oli kustutanud ja enam mahti leidis oma õdesid-vendasid lähemalt silmitsema hakata. „Pagana pihta, olete teie aga kõik suureks kasvanud!” hüüdis ta enne veel, kui ta oma küsimuse peale vastuse sai.

„Iseäranis mina,” tähendas Adelheid ja ajas oma pika sihvaka keha täiele pikkusele.

„Mina ka! Mina ka!” hüüdsid seepeale Ada, Raimund ja Kuno läbisegi ning igaüks näitas püsti tõustes vennale oma pikkust, kusjuures kõik kolm seda kavalust tarvitasid, et varvastel seisid.

Herbert naeris oma karge, kõlava häälega.

„Aga teie pidite mulle ju koduseid uudiseid jutustama?” küsis ta.

„Kas sa ei sooviks parem tunnikest puhata?” ruttas paruniproua murelikult vahele. „Sa oled vististi väga väsinud.”

Kuid Herbert suudles mamma näpuotsi ja kostis, et talle õnneliku ärevuse pärast und ometi silma ei tuleks, kuigi teekond väsitav küllalt olnud. Ta paluda ainult luba riideid vahetada, siis tahtvat kogu pika õhtu oma armsatega mööda saata, et öösel seda magusamini puhata.