Читать книгу Leskede klubi. Armulauamõrv - Eha Veem - Страница 4

Kell oli kolmveerand kümme, kui Emma, Elle ja Maret Sepa kämpingusse jõudsid. Pannud rattad värava kõrval seisva väikese registraatorimajakese juurde rattahoidlasse, vaatasid nad Katrini järele ringi. Just Katrin, Sepa kämpingu perenaine, oli süüdi selles, et nad täna siin olid. Pühapäeval, 28. juunil kell kümme pidi kämpingus algama terve nädala vältav stressist vabanemise kursus.

Paar nädalat tagasi oli Katrin Emmale helistanud ja pakkunud talle võimalust laagrisse tulla. Nimelt olid laagri korraldajad lubanud kämpingu pererahval, keda oli kokku neli inimest, nende tegevustest soovi korral osa võtta. Katrini abikaasa ja kaks teismelist poega ei tahtnud säärasest kursusest kuuldagi, pidades seda mingiks järjekordseks naiste kapriisiks. Kuna Katrinil oli luba peale enda veel kolm inimest kaasa tuua, pakkuski ta Emmale kui vanale kolleegile seda võimalust. Katrin oli Parmoja põhikooli inglise keele õpetaja, Emma aga õpetas veel mõni aasta tagasi seal matemaatikat. Emma kutsus omakorda kaasa õed Lilleväljad, Elle ja Mareti, kes tundsid igasuguste kursuste vastu alati suurt huvi. Nii olidki nad nüüd kolmekesi kohal, täis põnevust ja entusiasmi.

Osa nende tulevasi kursusekaaslasi oli juba väikese laululava ees pinkidel istet võtnud. Et Katrin naistele esialgu silma ei puutunud, suundusid nemadki sinna ja võtsid pinkidel kohad sisse. Nende taga, viimasel pingil istusid kaks 16–17-aastast tütarlast, kes, peadpidi koos, oma mobiile näppisid ja aeg-ajalt naeru kihistasid. Paar rida neist eespool moodustasid paarid kaks keskealist trullakat lillelistes kleitides naist, päikeseprillid ees ja kirjud suvemütsid peas, noormees ja neiu, kes teineteisel õrnalt ümbert kinni hoidsid, ja kaks arvata kahekümnendates aastates naisterahvast, kellest üks paistis olevat sportlikuma kehaehitusega, isegi atleetlik, ja teine saledamat tüüpi. Laagrisse oli palutud tulla kahekaupa, et keegi ei tunneks ennast üksikuna. Emma paariliseks pidi olema Katrin.

Kümme värvilist puidust kämpingumajakest seisid ilusas sirges rivis veidi eemal metsaservas, nende keskel asetses suurem, niinimetatud peamaja söögitoa, kööginurga, duširuumide ja tualettidega. Ühe lilla majakese uks avanes ning sealt astusid välja kurvikas viiekümnele liginev kena blondi poisipeaga naine ja keskmist kasvu väikese õllekõhuga turd mees. Emma ei uskunud oma silmi, kui tundis mehes ära uurija Terase, kellega tal eelmisel aastal oli juhtumisi au olnud Parmojal tutvuda. Jaak Teras oli nimelt Emma naabrimehe Rolf Veinmanni poja, samuti pealinnas uurija ametit pidava Veiko sõber.

Ka uurija Teras oli Emmat märganud ja naeratas talle sõbralikult nagu vanale tuttavale.

„No vaata, kui kena!” tervitas ta Emmat kättpidi. „Teie ka siin, proua Born.”

„Emma,” tuletas Emma uurijale meelde.

„Sobib. Ja minule võiks ka edaspidi Jaak öelda. Saage tuttavaks, minu naine Helen.” Naised vahetasid käepigistuse ja Emma tutvustas omakorda õdesid Lillevälju, kes juba uudishimulikult Emma tuttavaid piidlesid.

Pikemalt ei olnud neil aega mõtteid vahetama jääda, sest peamaja poolt lähenes neljane seltskond: liibuvas spordidressis heleda hobusesabaga sale noor naine, pakk pabereid käes ja punutud märss üle õla, koos lühikesi pükse ja päikeseprille kandva päevitunud noormehega ning nende kannul teine paarike, laiaäärelise õlgkübara ja heledas õlapaeltega suvekleidis kõrgi hoiakuga arvata neljakümnendates daam, keda toetas käsivarrest kümmekond aastat noorem turske kiilaspäine mees. Esimene paar astus reipal sammul laululava ette, teine leidis endale istumispaiga kolmandas pingireas.

„Tere kõigile!” tervitas hobusesabaga näitsik rõõmsalt ja tõstis oma kandamid lavanurgale. „Nagu ma näen, on meie väike sõbralik seltskond koos. Väga tore! Ainult kämpingu perenaist ei ole veel näha, aga vahest on tal siis tegemist. Minu nimi on Evelyn Loorits ja siin minu kõrval on meie joogaõpetaja Taavi. Meie siiras soov on pakkuda teile nende seitsme päeva jooksul huvitavaid tegevusi ja õpetada erinevaid tehnikaid, kuidas stressist vabaneda, et laagrist lahkudes oleksite kõik rõõmsad ja reipad ning valmis uuteks väljakutseteks. Et me kohe üksteisega veidi tuttavamaks saaksime, tulge, palun, paarikaupa siia, võtke endale nimesildid ja tutvustage ennast paari sõnaga.” Karpi siltidega käes hoides jäi Evelyn ootama, kes esimeste julgetena ette astuvad. Väikese kõhkluse ja omavahelise läbirääkimise järel tõusis pingilt noorte naiste paar.

„Minu nimi on Kristi. Olen taksojuht ja tulen Tallinnast,” esitles sportlikum tüüp end julgelt. Rahva hulgast kostis heakskiidupominat ja paar käteplaksu, mille autorina tuvastas Emma oma üllatuseks uurija Jaagu.

„Mina olen Liina ja olen tavaline kontorirott. Ka Tallinnast,” tutvustas end tema paariline ujedalt naeratades. Jaak lõi kätega jälle paar plaksu ja nüüd reageerisid juba teisedki sellele entusiastlikuma käteplaginaga. Naised kummardasid ja suundusid, nimesildid käes, oma kohtadele.

Esimesed julged olid oma lühikese etteaste teinud ja järgmistel oli juba lihtsam nende eeskuju järgida. Kristi ja Liina ei olnud jõudnud veel istetki võtta, kui noormehest ja neiust koosnev paarike juba ette kiirustas. Valinud endile karbist sobivad nimed ja kinnitanud need rinda, võttis meesterahvas sõna mõlema eest. Ta andis naerulsui teada, et on alles mõne kuu abielus olnud, et tema nimi on Paul ja naise oma Mirjam, perekonnanimi Peterson. Elasid nad Ida-Virumaal Vestra külas ja töötasid ühes suures puiduettevõttes. Laagrisse tulid puhkama ja suve nautima.

Vastne abielupaar sai juba päris tormilise aplausi osaliseks. Mirjam punastas seepeale armsasti ja lipsas abikaasa ees kähku oma kohale. Järgmisena astus ette paar trullakaid naisi, Leila ja Tiia. Enda tutvustamiseks lisasid nad napisõnaliselt, et tulevad Põltsamaalt ja töötavad lastega. Järg jõudis uurija Terase ja tema abikaasa kätte, kes piirdusid veelgi napisõnalisema tutvustusega, nimetades endid pelgalt riigiametnikeks. Oma elukohta ei pidanud nad vajalikuks täpsustada.

Et Emma paariline Katrin ei olnud veel välja ilmunud, läksid õed Lilleväljad seelikute lehvides lava ette, kinnitasid oma nimesildid pluuside külge ja tutvustasid end pensionäridest kunstnikena, mida kuuldes tegi Evelyn neile kohe ettepaneku kunstiteraapia tunnis, mis neil ülejärgmisel päeval kavas pidi olema, kaaskursuslastele maalimisel abiks olla. Õed Lilleväljad olid rõõmuga nõus ühiseks hüvanguks oma panust andma. Emma valmistus õdedele tugevalt aplodeerima, kui äkki keegi hingeldust tagasi hoides tema kõrvale pingile potsatas.

„Jestas, Katrin, kus sa olid? Siin käib tutvustamisvoor,” sosistas Emma, kui nägi, kes lõpuks kohale oli jõudnud.

„Tean, tean,” sosistas Katrin vastu. „Olin peamajas, seal oli äravoolutorus mingi ummistus. Pidin selle ruttu likvideerima, muidu oleksite pidanud kõik niikaua metsa all käima, kui Koit õhtul koju jõuab. Kas ongi meie kord?” Emma noogutas ning Lillevälju ära ootamata tõusid nad püsti ja ruttasid lava ette. Nende tutvustus käis kiiresti: Katrin andis teada, et on kämpingu perenaine, ja palus alati tema poole pöörduda, kui peaks mingeid probleeme üles kerkima, Emma pidas vajalikuks mainida, et on Parmoja kohalik elanik, endine õpetaja ja praegune pensionär.

Tutvustamata oli veel kaks paari: teismelised tütarlapsed tagareas ja kübaraga daam oma saatjaga. Viimane astuski nüüd ette. Naine ütles enda nimeks Rita ja mehe nimeks Steni, et ta on tulnud Ameerikast kodumaale käima ja Evelyn kutsunud teda koos sõbraga – mispeale too ainult tagasihoidlikult naeratas – oma laagrisse. Ta lisas naljatades, et stressi ei tea ta endal just olevat ja seepärast ei ole ka kindel, kas nad laagri lõpuni vastu peavad.

Viimastena sammusid tihedalt teineteise kõrval lava ette lühikestes pükstes ja liibuvates varrukateta särkides neiud. Kõvasti meigitud tumedajuukselise tütarlapse nimi oli Kelly ja tema sõbratar, kelle juuksepahmakas oli pealt punast ja altpoolt musta tooni, oli Catlyn. Mõlemad tüdrukud õppisid ametikoolis, ent mida ja kus, jätsid nad täpsustamata.

Evelyn tänas kõiki ja avaldas lootust, et seitsme laagripäeva jooksul saavad laagrilised üksteisega kindlasti paremini tuttavaks, ehk isegi headeks sõpradeks. Andnud kiire ülevaate laagri üldisest korraldusest ja reeglitest, mis muuseas hõlmas ka mobiilist loobumist ühisürituste ja loengute ajaks, luges ta ette esimese päeva kava, mis algas meeli vaigistava meditatsiooni õppimisega. Kõigil paluti kaasa võtta väike tekk või saunalina ja koguneda kella üheteistkümneks mere äärde.

Et sinna oli veel mõnikümmend minutit aega, jagunes elevil laagrirahvas paarideks ja suundus oma majakeste poole. Emmal, Ellel ja Maretil ei olnud paraku kuhugi minna. Nad jalutasid randa, kus väikese paadisilla küljes loksus Katrini mehe roheline sõudepaat. Katrin ise oli kiirustanud jälle oma perenaisekohuseid täitma ja Emma ei teadnud, kas tal üldse paarilist on, kui teda vaja peaks minema.

Pärast jaanipäeva olid ilmad hakanud vähehaaval soojemaks minema ja laagri esimeseks päevaks oli suvesoe juba peaaegu kohal. Mere poolt puhus küll jahedat tuuleõhku, kuid mõne varjulisema põõsa veeres võis juba vabalt päikest võtta. Naised leidsidki kena murulapi, mida merelt puhuva tuule eest varjasid lopsakad kibuvitsapõõsad, panid oma tekid maha ja sirutasid ninad päikese poole.

„Küll on mõnus,” rõõmustas Maret, „ometi ükskord saab tõelist suvesooja nautida. Ma igatsesin seda juba nii väga .”

„Sa peaksid siis lõunamaale elama minema,” pomises Emma silmi avamata.

„Ei, päris elada ma seal ka ei tahaks. See tüütaks ära. Vaata, kui head on liiga palju, siis ei oska seda enam hinnata. Aga mingi kuu või paar võiks kuskil soojal maal vedeleda küll, sel ajal, kui meil siin on külm ja pime, ja siis jälle koju tagasi tulla.”

„Minul hakkaks nii vist igav,” arvas Emma. „Oma kodus on ikka midagi nokitseda või aias toimetada, päev möödub lennates. Ja süda ei valuta ka, et oled niisama jõude istunud. Kuskil huvireisil käia, sellest saan ma veel aru. Noh, ma mõtlen, et tutvuda kohaliku eluga, käia ekskursioonidel ja nii. Aga lihtsalt vedeleda, rannas peesitada … seda ma küll ei viitsiks.”

„Ah, sa, Emma, oled ka üks tüüpiline eestlane. Kogu aeg peab midagi tegema, toimetama ja nokitsema. Võta kergemalt! Puhka ja naudi elu, kuniks teda on! Mis sa rabeled kogu aeg? Ega sind selle eest sügavamale ei maeta,” naeris Elle istuma tõustes. „Näe, keegi juba tulebki!”

Emma ja Maret ajasid end samuti, pooleldi isegi nagu vastu tahtmist, püsti.

Need olid Evelyn ja Taavi, kes, tekid kaenla all ja makk käes, üle lõkkeplatsi nende poole sammusid. Ka kaugemal majade juures oli juba liikumist märgata.

„Olete endale suurepärase koha leidnud,” kiitis Evelyn silmadega ümbrust hinnates. „Siia võiksimegi jääda. Tuul ei puhu peale, aga ometi on mere hõngu tunda. Seda meil just vaja ongi.”

Vähehaaval hakkasid teisedki laagrilised kogunema. Evelyn palus saabujatel endale sobivad kohad valida, nii et moodustuks midagi poolringi sarnast. Ringi keskele asetas ta enda teki ja sellele maki. Kui kursuslased olid kohad leidnud – kes veidi varjulisemas, kes päikselisemas paigas –, palus Evelyn kõigil hetkeks püsti tõusta.

„Enne kui asume stressist vabanema, teeme koos ühe pildi, laagri lõpus teeme uue. Oleme seda stressilaagrites ikka teinud. Neid kaht pilti võrreldes on alati palju imestamist, sest muutused on silmaga märgata. Praegu te ei mõista, mida ma sellega mõtlen, aga laagri viimasel päeval saab kõik selgeks.”

Evelyn sättis nad mere taustale seisma ja tegi esimese klõpsu. Nüüd tahtis muidugi igaüks ka oma mobiiliga pilti teha. Emmal polnud kahjuks sellist telefoni, millega pildistada oleks saanud, ja fotokat polnud ta taibanud ühes võtta. See-eest oli Maret varmalt nõus enda tehtud pildi ka Emmale saatma. Kui pildistamise voor läbi sai, pidid kõik tekkidele pikali heitma, lõõgastuma ja püüdma mitte millelegi mõelda.

„Esmalt keskendume hingamisele. Seda harjutust võite teha alati, kui kipute millegi pärast närvitsema. Ka enne magamaminekut on kasulik kümmekond korda niimoodi hingata. Uni tuleb siis rahulik ja sügav,” soovitas Evelyn.

„Sulgege silmad ja kujutage ette, et tõmbate sisse hingates maa energiat läbi jalgade selgrookanalisse. Energiavoog on rohelist värvi ja liigub mööda selgroogu läbi kogu keha, kuni väljub pealael olevast kroontšakrast. Välja hingates tõmbame universumist eluenergiat ehk praanat jälle kroontšakra kaudu selgrookanalisse ja laseme läbi jalgade maasse. Nüüd on see juba ergavalt valge või kuldne nagu päike, puhastab kogu meie keha ja vabastab meid kõigist negatiivsetest energiatest. Hingame maa energiat sisse, see liigub jälle mööda selgroogu üles ja kroontšakrast välja. Tõmbame praanat kroontšakra kaudu endasse ja laseme läbi selgrookanali jälle maasse. Hingame sisse ja kujutleme, kuidas mööda selgroogu liigub heleroheline maaema energia, hingame välja ja kujutleme, kuidas mööda selgroogu liigub kuldne universumi eluenergia. Hingame sisse … ja hingame välja …”

Emma püüdis vaimusilmas ette kujutada ja tunnetada, kuidas roheline maa energia ja kuldne eluenergia mööda tema selgroogu üles-alla liiguvad. See oli täitsa põnev ja nõudis täit keskendumist. Evelyni hääl oli vaikne, kuid sugestiivne, ning Emma tundis, kuidas pinge kehas andis vähehaaval järele ja hing täitus imelise rahuga. Hakkas kostma lainete laksumist ja lindude vidistamist. Evelyn oli maki mängima pannud.

„Nüüd hingake kõik omas rahulikus tempos ja kujutage ette, et olete üksikul troopilisel saarel. Ilm on ilus, päike paistab, kuid ei ole ka liialt palav, sest ookeanilt puhub pehmet jahutavat tuuleõhku. Just nagu meil siin praegu. Teie ümber on piiritu ookean, mille sügavsinine vesi sillerdab tuhandes päikesekiires. Kusagil ei ole näha maad, aga ärge kartke, te ei ole seal vangis. Iga hetk, kui tahate lahkuda, võite jalad maast lahti tõugata ja lennata just sinna, kuhu soovite, sest olete nii kerge, vaba hirmudest ja muremõtetest. Teid valdab sügav rahu ja piiritu vabaduse tunne.

Vaadake ringi: kui ilus on see saar! Saare keskel kõrguvad majesteetlikud palmid, nende all troopilised põõsad ja imeilusad lilled. Erksavärvilised papagoid lendavad põõsaste vahel ringi ja õhus on tuhandeid kauneid liblikaid. Te tahate saarega lähemalt tutvuda ja hakkate mööda randa edasi minema. Tundke pehmet sooja liiva oma jalgade all, hingake sisse soolast ookeaniõhku ja nuusutage lillede meeldivat kirbet aroomi. Laske need muljed endast läbi …”

Emma kuulas Evelyni monotoonset uinutavat juttu, kujutles ennast troopilisele saarele, lillede, papagoide ja liblikate keskele ning marssis pahkluudeni soojas valges rannaliivas, kui äkki ilmus ei tea kust välja tema oma koer Ronni, kõrvad suurest jooksust rõõmsalt laperdamas. Ronni tegi tiiru ümber perenaise ja tormas Emmat märjaks pritsides vette. Koer sukeldus ja kadus mitmeks minutiks silmist. Jõudmata veel õieti muretsemagi hakata, nägi Emma, kuidas koer jälle lainetest välja ilmus, suur särav merikarp hambus. Ronni tõi oma saagi uhkeldades perenaisele ja tonksas teda kiitust noolides ninaga. Emma silitas ja kiitis koera, kuid Ronni ei jätnud järele, vaid müksis teda aina kõvemini.

„Ära maga,” jõudis Elle etteheitev sosin lõpuks Emmani, „sa hakkasid juba norskama.”

Emma virgus ärkvele. Kas ta oli tõesti tukkuma jäänud ja norskama hakanud? Issand, kui piinlik. Emma keskendus uuesti Evelyni jutule ja pingutas tõsiselt, et mitte taas magama jääda.

„Ja nüüd, kui me lamame pehmel valgel liival, jalad soojas ookeanivees, hingame jälle läbi jalataldade sügavalt sisse ja laseme ookeanihingusel oma keha tervendada. Väljahingamist alustame taas kroontšakrast ja tõmbame endasse elujõudu, mis viib minema kõik meie hirmud, vihad ja süütunded. Hingame veel kord sügavalt sisse kuni kroontšakrani ja kaugemalegi universumisse ning rahulikult välja. Tundke, kuidas kogu teie negatiivsus kaob ja keha muutub aina kergemaks, kergemaks ja kergemaks. Viimane sügav sissehingamine ja rahulik väljahingamine. Kujutlege, et tõusete nüüd püsti. Teie keha on nii kerge, et võite vabalt lendu tõusta. Tõukate ennast maast lahti ning lendate üle metsade ja mägede tagasi siia, meie Parmoja laagrisse.

Enne kui silmad avate, lamage veel veidi rahulikult ja tunnetage seda kohta, kus me praegu oleme. Kui olete valmis, avage silmad ja tõuske istuma.”

Emma avas silmad, tõusis istuma ja vaatas veidi silmi kissitades ringi. Kõik olid kuidagi vaiksed ja ebalevad, natuke uniste nägudega.

„Kui keegi teist meditatsiooni ajal tukkuma jäi,” lausus Evelyn mõistvalt naeratades, „ei ole selles midagi iseäralikku ega taunimisväärset. Seda juhtub alguses ikka. Kui teie meeled muutuvad erksamaks ja visualiseerimine juba harjumuspäraseks, seda enam tavaliselt ei juhtu.” Emmale tundus esiotsa, et Evelyni jutt on mõeldud ainuüksi tema jaoks, kuid veidi ringi vaadates märkas ta kohmetust mõne teisegi laagrilise juures. Hea seegi, et ma polnud ainuke tukkuja, lohutas ta ennast.

Evelyn tõusis krapsakalt püsti ja andis teada, et kell üks on külas Pepe baaris lõunasöök. Kuna sinna oli vaevalt kahe kilomeetri jagu maad, soovitas ta kõigil minna jalgsi, et keha saaks veidi füüsilist koormust, pealegi pidi pärast lõunasööki viima lühike ekskursioon neid Parmoja vaatamisväärsustega tutvuma.

Kämpingu elanikud ajasid end vaikselt juteldes püsti ja hakkasid vähehaaval oma majakeste poole liikuma. Emma, Elle ja Maret pidasid aru, mida neil oleks kõige targem ette võtta – kas minna baari sööma või hoopis koju.

„Võiks ju minna küll,” arvas Maret, kellele söögitegemine eriti ei meeldinud. Elle ei suutnud nii kähku otsustada ja vaatas küsivalt Emma poole.

„Mina lähen koju,” oli Emma kindel. „Mul on veel eilset klimbisuppi soojendada ja ekskursioonile mööda Parmojat ma ka minema ei hakka. Liikumise pärast võiks ju minna, aga meie küla ajaloost ma ikka üht-teist tean. Küllap Valdek tuleb giidiks ja teda olen ma piisavalt kuulnud.”

Korjanud oma tekid kokku, asutasid naised end minekule. Kilomeetri või veidi enam said nad kolmekesi koos sõita, siis pidid õed Lilleväljad, nagu kõik Ellet ja Maretit külas kutsusid, oma kodu poole keerama, Emma aga veel jupi maad edasi küla teise serva sõitma.

„Homme näeme siis,” hõikas Emma hüvastijätuks, „ja ära unusta mulle pilti saata!”