Читать книгу Leskede klubi. Armulauamõrv - Eha Veem - Страница 7

Rolf istus köögilaua taga, sülearvuti ees, ja uuris Emma saadetud fotot. Miski oli köitnud ta tähelepanu juba eelmisel päeval Emma juures, kuid ta polnud tahtnud naise hinge ilmaaegu liigset ärevust külvata. Pildile oli jäänud vana piirivalve vaatetorn, mida enam ammu ei kasutatud, kuid keegi polnud vaevunud seda ka lammutama. Päris torni tippu ehitatud väikese majakese aknal helkis midagi, nagu oleksid päikesekiired milleltki vastu peegeldunud. Rolf uuris pilti lähemalt, võttes isegi luubi appi, aga helendus muutis võimatuks aru saada, mis võiks olla selle põhjus.

Emma oli juba laagrisse sõitnud. Vahtinud veel mõnda aega pildiga tõtt, tegi ta otsuse, et kõige targem oleks torni juures ära käia ja selgust saada, kas tegemist oli mõne katkise pudelipõhjaga, mis päikese käes vastu helkis, või jälgis keegi laagris olijaid tornist binokliga. Ja kui tõesti kellelgi laagri vastu nii suur huvi on, siis kellel ja miks? Rolfi uudishimu piitsutas muidugi ka Jaak Terase viibimine Parmojal. Talle ei mahtunud pähe, et mees võiks vabatahtlikult mingist stressilaagrist osa võtta. See ei olnud sugugi ühe uurija moodi. Ja inimeste tundmise kogemusi tal ometi jagus.

Üksi ei pidanud Rolf mõistlikuks seda retke ette võtta. Paljugi, mis võis juhtuda. Torn oli vana ja temagi ei olnud enam esimeses nooruses ning kui ta peaks veel piiluja peale sattuma, ei võinud ette teada, kuidas too käitub. Ta otsustas helistada Saimale. Saima oli asjalik, kindlameelne ja tark, temale ei olnud vaja pikalt seletada, mis ja kuidas. Saima oli alati valmis tegutsema.

Rolf ei pidanud seekordki naises pettuma. Pärast lühikest arupidamist oli Saima vastuväiteid esitamata nõus Rolfi uurimisretkel kaasa lööma. Otsustati minna ratastega, mis ei tee müra ja mida on lihtne põõsastesse peita. Varustanud ennast binokli, fotoaparaadi ja mobiiliga, asus Rolf Saima poole teele.

„Oh sa poiss, kus siin on alles puujuurikaid! Põrutab tagumiku täitsa ära,” ähkis Saima, kui nad olid keeranud maanteelt käänulisele metsarajale, mis viis vaatetorni juurde. Kõik tundus olevat vaikne ja inimtühi, ainult linnud siristasid rõõmsalt põõsastikus. Suvine päike oli asunud oma tuure üles võtma, mis aeglustas ratturite tempot veelgi. Kui nad lõpuks torni juurde jõudsid, ohkas Saima kergendatult ja tõmbas kännu peal istudes veidi hinge. Rolf peitis nende rattad eemale põõsaste taha ja hindas esmalt rahulikult olukorda.

„Koos me üles ei lähe,” oli Saima konkreetne. „Esiteks ma ei tea, kas ma üldse lähen, sest ma kardan kõrgust, ja teiseks peab üks siin all turvama. Paljugi, mis võib juhtuda, läheb torn ümber või tuleb keegi. Nii et mine sina ja mina valvan. Pärast vaatame.”

Rolfil ei olnud Saima argumentidele midagi vastu öelda. Tegelikult oligi ta asja endale just nõnda ette kujutanud, et tema on see, kes peab torni ronima. Saima oli ta kaasa kutsunud rohkem seltskonna mõttes. Seega heitis ta seljakoti binokli ja fotokaga selga ning hakkas julgelt ronima. Tee peal oli Rolf jõudnud naisele üksikasjalisemalt selgitada, kust oli pärit kahtlus, et laagris võib midagi valesti olla. Õhtul baaris oli ka Emma Saimale mõne sõnaga oma laagrikaaslasi tutvustanud ja uurija Terase laagris viibimise üle imestust avaldanud, mistõttu esialgne ülevaade seltskonnast oli Saimal olemas.