Читать книгу Leskede klubi. Armulauamõrv - Eha Veem - Страница 6

Ootamatu pidusseminek ajas Emma natuke närvi. Ta oli üldiselt planeerijat tüüpi, eksprompt ja käigupealt tegutsemine valmistas talle mõningaid raskusi. Tuli otsustada, mida selga panna, mis ei olnud sugugi lihtne ülesanne. Emma oli teksariiete fänn. Vahest seepärast, et nooruses oli neid nii raske saada, pidi tegema ebainimlikke pingutusi ja kasutama tutvusi, et mingisugunegi moekam riidehilp kätte saada. Nüüd, kui seda muret enam ei olnud, lubas ta endale aeg-ajalt rõõmu osta mõni meelepärane seelik või jakk, tundmata muret selle pärast, kas see on ka moes või ei.

Õnneks ei pidanud Emma oma figuuri pärast suurt muret tundma. Nooremast peast, kui oli vaja piitspeenike olla, oli ta muidugi dieeti pidanud, aga see oli rohkem moe asi. Aastatega oli naine, tõsi küll, veidi ümaramaks läinud, kuid Kalle ja kohe seejärel Rolfi abikaasa Meeli surmaga kaasnenud pinge viis märkamatult liigsed kilod, mis Emma meelehärmiks nüüd vähehaaval jälle lisanduma tahtsid hakata. Asi ei olnud siiski väga hull ja riided mahtusid endiselt selga.

Kell kolmveerand seitse seisis Emma Rolfi väravas, seljas poolpikk teksaseelik, mille peal samast riidest tikandiga jakk. Jalga oli ta pannud täistallaga mugavad teksariidest kingad, mida ta juba ammu endale oli igatsenud ja hiljuti poes näinud. Vaatamata krõbedale hinnale oli ta need kahetsuseta ära ostnud, lõppude lõpuks võis ta seda endale lubada. Juustega ei pidanud Emma vaeva nägema, sest loomulike lokkidega poisipeale erilist soengut välja mõelda ei olnudki võimalik. Tagasihoidlik meik ei teinud teda küll silmanähtavalt nooremaks, kuid sellele ei pööranud Emma enam ka erilist tähelepanu. See aeg oli möödas, kui ta vananemise pärast südant valutas ega tahtnud peeglissegi vaadata. Nüüd võttis ta ennast just sellisena, nagu ta oli – seitsmekümnele läheneva, kuid siiski veel endaga igati toime tuleva naisena.

Rolf ei lasknud ennast kaua oodata. Peagi avanes naabrimehe uks ja heledas suveülikonnas mees viipas talle rõõmsalt.

Pepe baar oli peaaegu täis. Siin oli kohalikku rahvast, kuid ka lähemate külade elanikke, puhkajatest rääkimata. Suvehooaeg oli täies hoos. See läks tavaliselt lahti jaanipäevast ja siis lisas Parmojale kogu suve jooksul värvi suvitajate kirev seltskond. Emmale meeldis see aeg, küla sai kohe nagu teise ilme, muutus ühtäkki suuremaks ja rahvarohkemaks. Võis jälle kohata vanu tuttavaid linnast ja suvilaomanikke, kellega aastate jooksul sinasõbraks oli saadud, siin-seal oli kuulda ka soomekeelset juttu nii läbisõitvate turistide kui mõne pooleldi omainimeseks saanud suvilaomaniku suust. Elu Parmojal kees jälle.

Saima ja õed Lilleväljad olid juba kohal ning neilegi oma laua äärde toolid reserveerinud. Elle ja Maret ei olnud peoriietega koonerdanud ning torkasid oma erksavärviliste suvekleitide ja pikkade pärlikeedega tagasihoidlikuma publiku hulgast rõõmsasti silma. Saima oli jäänud muutumatult oma liistude juurde ning kandis heledaid pükse ja mugavat valget džemprit.

Emma vaatas tuttavaid nägusid otsides ringi ning märkaski baari teises otsas ühes lauas Evelyni koos Taavi, Rita ja Steniga. Paul oma noore naisega oli uurija Terasega seltsinud, taksojuhi-kontoriroti tandem istus baarileti taga pukkide otsas. Tütarlapsi ja kaht suvemütsides prouat ei olnud näha.

„Näe, Sarapiku Vello on ka kohal ja ennast nii üles löönud, et armu või ära,” kuulis ta Saimat endale kõrva sosistamas. Emma vaatas osutatud suunas ja tundis Vello vaevu ära. Vello Sarapik oli pikka aega olnud väikese Parmoja küla mustaks lambaks. Eks neid alkoholilembeseid meesterahvaid olnud külas teisigi, aga Vello oli ka mitmel korral tühjadest suvilatest asjade näppamisega vahele jäänud ja pidanud seetõttu isegi vanglakaristust kandma. Selliseid kurikaelu Parmojal õnneks rohkem polnud. Emma teadis Vellot ja tema ema Lainet juba ammusest ajast. Oli Vello ju üks tema esimestest õpilastest, kui Emma noore õpetajana Parmoja kooli tööle suunati.

Pärast vabanemist eelmise aasta sügisel olevat mees kuulu järgi ennast otsustavalt kätte võtnud ja isegi naaberkülas asuvasse lauta karjakuna tööle läinud. Laine ei suutnud nüüd poega küla peal küllalt kiita, poputades teda, kuidas jaksas. Oli hakanud isegi kanu pidama, et pojal oleks hommikusöögiks värsked munad omast käest võtta. Kanad osutusid aga nii tublideks munejateks, et Laine sai munadega poolt küla varustada ja teenis sellega kena kopika pensionile lisaks. Vello istus paari kohaliku mehe ja naisega ühes lauas ning tundus päris kaine olevat.

Rahvast tuli aina juurde ja baar sai puupüsti täis. Kaarel pidi isegi tagaruumist toole juurde tooma ja paluma lauas istujatel end koomale tõmmata. Saabusid ka Sepa talu perenaine Katrin oma koguka teise poole Koiduga ja peaaegu täiskoosseisus Veskimeeste pere. Ka konstaabel William, Veskimeeste viiest pojast keskmine, oli teiste hulgas, nägus pikajuukseline näitsik käekõrval.

Kell oli tiksunud juba tüki maad üle seitsme, kui lauljad kitsukesele püünele astusid ja kontsert algas. Rolf oli toonud naistele veini, endale kannu õlut ja suupisteks juustuküpsiseid. Ka teised lauad polnud tühjad, mis valmistas muidugi erilist rõõmu baarmen Kaarlile. Nii palju rahvast kohtas tema baaris harva, läbimüük tundus tulevat kena.

Emmale meeldis kontsert väga ja tundus, et teisedki jäid rahule, sest aplaus ei tahtnud kuidagi lõppeda. Pärast paari lisalugu kinkis Veskimeeste Tiina mõlemale kimbu valgeid pojenge ja seejärel võtsid väikesel laval koha sisse kaks hallipäist härrasmeest, tutvustasid end kui Lauluselle ja lõid tantsuloo lahti. Meeldiva baritoniga laulja mängis kitarri, tema klahvpillide taga olev sõber aitas refrääni ajal taustalauljana kaasa. Kokku sai sellest päris kena ansambel. Et repertuaaris olid kõigile tuttavad vanad lood, ei möödunud palju aega, kui esimesed paarid juba jalga keerutama tõttasid.

Emma oleks võinud nüüd südamerahuga koju minna, oli ta ju tulnud siiski pelgalt kontserti kuulama, kuid Leskede Klubi istus täies koosseisus edasi, jälgides huviga, kes kellega tantsib, ja nii ei tahtnud temagi üldist meeleolu oma lahkumisega rikkuda. Rolf tõi veel ühe ringi jooke, mispeale naiste põsed vähehaaval õhetama lõid. Teisedki peolised käisid tihedalt baarileti vahet ja üldine meeleolu kogus tuure.

Tantsupõrand oli juba tihedalt rahvast täis, kui Rolf ennast Emma poole kallutas ja küsis: „Noh, naabrinaine, kas teeme ka ühe fokstroti?” Emma tundis, et punastab. Rolfi kutse tuli nii ootamatult. Ta polnud pärast Kalle surma kordagi tantsinud ega teadnud, kas oskaski enam, aga ei saanud Rolfile ometi korvi anda. Emma hirm osutus siiski asjatuks. Rolf oli hea kindel partner, kes keerulisi tantsusamme ei teinud. Mõnel korral, tõsi küll, põrgati kokku teiste paaridega, aga see tuli pigem tantsijate rohkusest või tantsupõranda väiksusest, lohutas Emma ennast.

Tol õhtul ei tundnud Emma oma naabrimeest äragi, või õieti tundis temas ära endise Rolfi, sellise, nagu ta oli olnud Meeli eluajal – seltskondlik, hea huumorimeelega ja tõeline härrasmees. Saatnud naabrinaise kohale, palus Rolf järgmisele tantsule Elle, tantsitades džentelmenlikult kogu Leskede Klubi järjepanu läbi. Emma ei olnud unustanud nende eesmärki ja püüdis ka kämpingurahval märkamatult silma peal hoida.

Evelyn kaebas peavalu ja lahkus kohe pärast kontserti. Teinud paar tantsu Liinaga, kadus ka Taavi üpris ruttu silmapiirilt, mis andis Emmale alust arvata, et nende suhted ei ole ehk pelgalt tööalased. Laagri kahe abielupaari käitumine pani Emma tahtmatult muigama. Äsja abiellunud Petersonid lahkusid tantsupõrandalt vaid üürikesteks hingetõmbepausideks, samal ajal kui Jaak ja Helen Teras pidasid vajalikuks üksnes mõne aeglasema loo saatel kerge tantsutuuri teha.

Õhtu edenedes tekkis Maretile ootamatu austaja naaberlauast: vanem hallipäine härrasmees, keda keegi nende seltskonnast ei tundnud. Tantsupõrandalt naastes teatas Maret õhetades, et mees on endine kohtunik härra Berklund, kes oli ostnud endale hiljuti suvila päris nende oma lähedale, mis andis õdedele Lilleväljadele alust loota, et see suvi võib kujuneda küllaltki vaheldusrikkaks.

Pepe baari ees lahku minnes olid kõik ühel meelel, et tegemist oli olnud ütlemata toreda õhtuga. Härra Berklund oli lahkelt nõus õed Lilleväljad ja Saima koju eskortima, kuna nad elasid kõik ühes kandis, Emma ja Rolf keerasid kahekesi vastassuunda.

Nad kõndisid vaikides.

„Tead, ma mõtlesin, et me peaks rohkem väljas käima,” katkestas Rolf vaikuse. „Kui me samamoodi koju istuma jääme, kuhtume lõpuks üksindusest ning läheme varsti Kallele ja Meelile järele. Ma olen kindel, et Meeli paneks mulle panniga, kui ainult saaks, nähes, mis igavat elu ma elan.”

Emma hakkas naerma, kujutades seda pilti endale elavalt ette. Meelist oleks võinud seda uskuda küll, ta oli olnud suurepärase huumorimeelega, spontaanne ja pealegi Rolfist igat pidi kogukam. Juba esimene visualiseerimise õppetund rannas oli Emmale uusi huvitavaid oskusi andnud, mis tähendas, et tuleb seal edasi käia.

„Sul on täitsa õigus, Rolf, olen ka ise selle peale mõelnud. Kui habras on tegelikult elu … Täna teed ja toimetad ja homme sind võibolla enam ei olegi. Tuleb kasutada seda aega, mis meile on antud, elada ja tegutseda, muidu kahetseme hiljem, et uimerdasime niisama päevad õhtusse. Aga Rolf, kas sa panid tähele, kellega meie Vello tantsu lõi? Selle uhke Ameerika daamiga. Mul pole õrna aimugi, kas too on abielus või vaba, aga Vello on ikka julgelt ette võtnud küll. Tuleb välja, et meil on temalt palju õppida.”

Nad olid Rolfi väravani jõudnud. Siit pidi kumbki oma koju minema.

„Ma kahtlen, kas see nii väga Vello initsiatiiv oli,” muigas Rolf kavalalt. „Hoopis see teie Ameerika daam võttis meie Vello õnge. Ühe tantsu tegi ta ka Veskimeeste Peetriga, mille peale Tiina igatahes hea pilguga ei vaadanud. Tundub olevat selline segadust tekitav tüüp. Aga sina hoia homme silmad-kõrvad lahti,” muutus Rolf asjalikuks. „Oleks hea, kui saaksime neist kursuslastest rohkem teada. Nimedki vähemalt, siis hangiks ehk internetist veidi teavet juurde. Guugeldaks neid, nagu Saima ütleb.” Emma lubas, et püüab nimed hankida, kui see vähegi võimalikuks osutub. Nii mindigi lahku, sõbralikult ja tegusalt.