Читать книгу Leskede klubi. Armulauamõrv - Eha Veem - Страница 5

Emma pedaalis reipalt kodu poole, püüdes aru saada, kas ta on nüüd juba veidi rahulikum ja stressivabam, kuid endalegi üllatuseks kippus hoopis seletamatu ärevus hinge pugema. Tuli see uurija Terase ootamatust ilmumisest Parmojale või hoopis sellest, et ta tukkuma oli jäänud ja meditatsioonist täielikult osa ei saanud? Emma ei julgenud Ellelt ja Maretilt pärima hakata, mis vahepeal juhtunud oli. Evelyni jutust oli ta teinud järelduse, et nad hakkavad sedasama meditatsiooni iga päev harjutama, ja küll ta siis teada saab, mis tal kuulmata jäi.

Kui Emma oma kodutänavale keeras, kuulis ta juba kaugelt Ronni haukumist ja kirve raksatusi. Naabrimees Rolf lõhkus puid.

„Hei-hei! No kuidas läks? Kas stress puha kadunud?” naeris Rolf kirvest pakku kinni lüües. Rolf oli lüheldast kasvu, kuid sitke ja sooniline 69-aastane sümpaatne hallipäine mees. Kogu oma elu oli ta töötanud psühhiaatrina ja vahel kutsuti teda nüüdki kohtupsühhiaatriliste ekspertiiside juurde konsultandiks. Suurema osa oma elust oli ta elanud pealinnas. Emma naaber sai temast 16 aastat tagasi, kui ta oma naise Meeliga Parmojale maja ostis. Esiotsa pelgalt suvilaks, aga pensionile jäädes sai sellest nende päriskodu. Meeli puhkas nüüd juba kahjuks Parmoja surnuaial, nii nagu Emma mees Kallegi. Ühine mure ja läbielamised olid neid lähendanud ja teineteise abistamine oli saanud tavapäraseks osaks nende elust.

Ronni, kelle Emma oli hommikul Rolfi juurde jätnud, et koer ei peaks ilusa ilmaga toas igavlema, hüppas perenaist nähes esikäppadega värava najale ja nõudis paitust. Emma astus jalgväravast sisse ja sasis oma kalli koera sagris koonu. Ronni oli kuldne retriiver, sõbralik ja oma perenaisele jäägitult truu.

„Ei see nii ruttu ikka kao,” arvas Emma, püüdes oma stressilaagrisse minekut kuidagi õigustada. Rolf polnud erilises vaimustuses olnud, kui Emma oli laagrisse minekust juttu teinud ja tedagi kaasa kutsunud.

„Aga sa ei oska iialgi ära arvata, kes seal laagris on,” oli Emmal uudis varuks. Rolf ei osanud kedagi välja pakkuda.

„Uurija Jaak Teras oma naisega. Mäletad, too Veiko sõber. Selline lühemat kasvu, väikese õllekõhuga,” lausus Emma võidukalt ja nautis Rolfi reageeringut.

„Ohoo, seda ma ei oleks küll kuidagi osanud arvata. Kas midagi on teoksil? Äkki ta uurib siin midagi? Midagi selle laagriga seoses? Või jälgib kedagi laagri omadest?” pakkus mees huupi variante, endal põnevus hääles.

„Enda jutu järgi on ta puhkusel,” kehitas Emma õlgu.

„Teadagi,” oli Rolf kahtlev, „ega ta seda siis sulle ütlema hakka, kui tal mingi uurimistöö käsil on. Võid aimata, kuidas need asjad käivad. Mis seltskond seal õieti on?”

Emma ei olnud oma laagrikaaslasi sellise nurga alt vaadanud. Kui hinnata nüüd igaüht potentsiaalse jälgitava vaatevinklist, pidi Emma tunnistama, et veidi fantaseerides võis igaühe juures leida midagi, mille kallal norida. Iseenesest ei olnud selles ka midagi loomuvastast, olid nad ju sellepärast stressilaagrisse tulnudki, et oma muredest vabaneda.

„Ma arutaks sinuga seda asja hea meelega ja ausalt öeldes äratasid sa minus nüüd mõningaid kahtlusi, kuid enne tahan ma süüa. Kõht on jube tühi. Mul on eilset klimbisuppi, võin sullegi pakkuda, kui sa seda ära ei põlga.” Rolf arvas, et mis sel eilsel supil ikka viga võiks olla. Omalt poolt lubas ta kaasa võtta mõne hommikuse pannkoogi, mille võiks mikrolaineahjus soojaks lasta.

„Selleks ajaks on Maret mulle ehk pildi ka ära saatnud, siis näed meie laagriseltskonda oma silmaga.”

Supp ja pannkoogid söödud, tundus elu Emmale jälle elamisväärsena. Rolfi kahtlused olid tedagi üles kütnud ning väikese uurimistöö ja ajude ragistamise vastu ei olnud Emmal kõige vähematki. Otse vastupidi – see oleks põnev ja annaks üksluiselt mööda veerevatele päevadele väikeses külakeses natukenegi vaheldust. Peaasi, et laipu ei oleks, millega taolistel uurijatel nagu Veiko ja Teras vahel tegemist tuleb teha. Nii kaugele ei pruugiks põnevus just minna.

Kohtumine Rolfi poja ja tema sõbraga eelmisel suvel oli Leskede Klubi koosviibimistel läbi terve pika ja pimeda talve põnevat jutuainet andnud. Leskede Klubi, kuhu kuulus peale Emma, Rolfi ja õdede Lilleväljade veel nende küla endine apteeker Saima, käis tavapäraselt koos kaks korda kuus esmaspäeviti, et mängida paar partiid bridži ja arutleda maailmas toimuva üle. Klubi nimi tuli muidugi sellest, et nende kõigi kallid kaasad olid aastate eest manala teele saadetud.

Emma helistas Maretile ja saanud kinnituse, et pilt on teele saadetud, avas arvuti. Maret jõudis veel ette kanda, et nemad Ellega olid ikkagi ekskursioonile läinud ja jalutasid parajasti surnuaial.

„Nii, hakkame siis vaatama, kes meil siin on,” alustas Emma asjalikult, kui oli pildi arvutisse salvestanud ja ekraanisuuruseks klõpsanud. Nii olid kõik kursuslased hästi näha.

„Ega mul nimed küll vist meeles ei ole. Esimene päev ju alles, aga ma püüan meenutada. See noor abielupaar jäi mulle hästi meelde. Nii armsakesed, on ju? Alles paar kuud abielus olnud. Mehe nimi on Paul ja naise nimi Mirjam. Elavad kuskil Ida-Virumaal ja töötavad, nagu ma mäletan, mingis puiduettevõttes. Neis ei tundu küll midagi kahtlast olevat.”

Emma vaatas küsivalt Rolfile otsa.

„Esmapilgul ei oska neist tõesti midagi arvata. Lase edasi!”

Järgmisena võttis Emma ette paarikese taksojuhist ja kontorirotist, kelle nimesid ta kahjuks nimetada ei osanud.

„See on küll huvitav kombinatsioon, eriti see taksojuht äratab tähelepanu. Nii atleetlik ühe naisterahva kohta. Äkki polegi naine, vaid hoopis mees? Transvestiit või nii. Nüüdsel ajal pole midagi imestada,” pakkus Rolf pilti lähemalt uurides.

„Seda ta võib olla küll,” venitas Emma, „aga kas selles on midagi kriminaalset, et Teras peaks tal lausa silma peal hoidma?”

„Mnjah, sul on õigus. Midagi kriminaalset siin tõesti ei ole. See on inimese oma asi, kelleks või milleks ta ennast peab. Tõsi küll, vanasti jõudsid sellised inimesed sageli minu juurde.”

Edasi tutvustas Emma Rolfile kaht suvemütsiga naisterahvast, kes olid oma tutvustuses maininud, et töötavad lastega. Ühe nimeks mäletas Emma öelda Leila ja teise omaks Tiia, kuid kumb oli kumb, seda ta enam ei mäletanud.

„Millegipärast jäi mulle mulje, et nad tunnevad neid noori tüdrukuid. Tead küll, sellised vilksamisi pilgud ja selline asi. Tüdrukud aga ignoreerisid neid demonstratiivselt, kadusid kohe oma majja, kui väikenegi paus tekkis. Kuid võib-olla ma kujutan seda endale lihtsalt ette nüüd, kui sa mu hinge kahtluseussi külvasid,” ohkas Emma naerdes.

Telefon helises. Helistajaks oli Elle. Maret olevat unustanud öelda, et nad olid näinud lõunasöögil kuulutust õhtul toimuva kontserdi kohta. Esinema pidid tulema tuntud lauljad Sandra ja Margus. Kaarel, Pepe baari omanik, oli laagrirahva õhtuks tagasi kutsunud ja õed Lilleväljad kavatsesid minna, nagu ka suurem osa laagriseltskonnast. Õhtuks kavandatud tutvumisõhtu grillipeoga lükati järgmisele päevale. Ka Saima tulevat, nii et Emma ja Rolf võiksid oma vanad kondid samuti kodust välja ajada ja rahva sekka tulla, arvas Elle. Kui tihti Parmojale ikka kuulsaid lauljaid satub.

Emma andis kogu jutu midagi ilustamata Rolfile edasi.

„Ah, et vanad kondid,” naeris Rolf. „No Pepe baari jaksavad need vanad kondid ikka minna. Paar sammu ümber nurga. Mis sa arvad, Emma?”

Emma arvas, et võiks muidugi minna. Tants tantsuks, aga Sandra ja Margus laulavad kenasti ja Ellel oli õigus – häid lauljaid sattus Parmojale haruharva. Keegi ei keelanud muidugi sõita Uuskülla või koguni maakonnakeskusesse teatrisse või kontserti kuulama, omal ajal sai seda Kallega ka tehtud, kuid viimastel aastatel piirdus Emma sellega, mida telerist pakuti. Polnud nagu kellegagi minna ja ega polnud tahtmistki. Emma pani selle ohates vanaduse arvele.

Seega oli asi otsustatud ja nad läksid pildi uurimisega edasi. Järg oli jõudnud Ameerikast koju tulnud proua ja tema sõbra kätte. Nende kohta võis muidugi igasuguseid kahtlusi konstrueerida ja nende jälgimiseks või hoopis turvamiseks võis Jaak vabalt laagrisse saadetud olla. Kes see naine oli ja mis asju ta Eestisse ajama tuli, ei olnud teada. Jäid veel laagri läbiviijad Evelyn ja Taavi – kenad noored inimesed, kelle juures midagi kahtlast silma ei hakanud.

„Kui just selle firmaga, mille kaudu nad oma laagreid korraldavad, mingit jama ei ole. Aga see oleks tõenäoliselt juba majanduspolitsei rida.”

„Me võime ka muidugi näha tonti seal, kus seda ei ole,” püüdis Emma kainet mõistust säilitada. „Lõppude lõpuks on Jaagul ju naine kaasas.”

„Kust sa tead, et see ta naine on?” küsis Rolf, kaval naeratus näol.

„Ega tea tõesti,” pidi Emma tunnistama. Teras oli Helenit küll oma naisena tutvustanud, kuid Emma polnud Terase naist kunagi näinud. Ta oleks võinud kelle tahes oma naisena laagrisse kaasa võtta.

„Näed siis, kui kerge on sind tegelikult haneks tõmmata.”

Emma pakkus välja, et Rolf võiks ehk oma poja Veiko käest uurida, mis asju Jaak Teras Parmojal ajab. Jaagu ülemusena peaks Veiko neid asju ometi teadma.

„Sellel ei ole küll mingit mõtet,” laitis Rolf naabrinaise ettepaneku maha. „Ta ei ütleks mulle midagi. Sa mõtle ise loogiliselt: ta ei saaks ju Jaaku reeta, kui too tõesti tööpostil on. Aga pidusse läheme juba ainuüksi sellepärast, et teie seltskonnale pilk peale visata.”

Rolf palus Emmal talle pildi meiliga edasi saata, et järgmisel päeval, kui Emma laagris on, seda veel tähelepanelikumalt uurida.

„Ole siis kolmveerand seitsmeks valmis,” hüüdis ta ukselt ja lahkus heatujuliselt.