Читать книгу Minu geniaalne sõbranna - Elena Ferrante - Страница 2
ОглавлениеElena Ferrante
Minu geniaalne sõbranna
Originaali tiitel:
Elena Ferrante
L’AMICA GENIALE
Infanzia, adolescenza
Edizioni e/o
2011
Questo libro è stato tradotto grazie ad un contributo alla traduzione assegnato dal
Ministero degli Affari Esteri e della Cooperazione internazionale Italiano.
Selle raamatu tõlkimist on toetanud Itaalia Vabariigi Välisasjade ja Rahvusvahelise
Koostöö Ministeerium.
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Eha Kõrge
Kujundanud Britt Urbla Keller
Copyright © 2011 by Edizioni e/o
© Tõlge eesti keelde. Tiina Randviir, 2016
ISBN 978-9985-3-3900-8
e-ISBN 9789985349731
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2016
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda OÜ Greif
Issand:
Sea välja oma püünispael
ja segamatult külva oma küli.
Kesk eitusvaime kõige vähem tüli
teed mulle sina, süütu võrukael.
Ei kauaks jätku inimlapsel rammu,
ta rahupõlve ihkab liiga pea.
Las kurja nõuga saata igat sammu
siis kiusaja – ka kurjast kasvab hea.
J. W. GOETHE, „FAUST I”, PROLOOG TAEVAS(TLK AUGUST SANG)
Tegelased
Cerullo perekond (kingsepa perekond):
Fernando Cerullo, kingsepp
Nunzia Cerullo, Lila ema
Raffaella Cerullo, kõigile Lina, Lila ainult Elenale
Rino Cerullo, Lila vanem vend, samuti kingsepp
Rino, ka ühe Lila poja nimi
Teised lapsed
Greco perekond (portjee perekond):
Elena Greco, kutsutakse Lenuccia või Lenù. Esmasündinu,
Peppe, Gianni ja Elisa, teised lapsed
Isa on kohalikus omavalitsuses portjee
Ema on koduperenaine
Carracci perekond (don Achille perekond):
Don Achille Carracci, muinasjutukoletis
Maria Carracci, don Achille naine
Stefano Carracci, don Achille poeg, poodnik perekonnapoes
Pinuccia ja Alfonso Carracci, don Achille ülejäänud kaks last
Peluso perekond (puusepa perekond):
Alfredo Peluso, puusepp
Giuseppina Peluso, Alfredo naine
Pasquale Peluso, Alfredo ja Giuseppina vanim poeg, müürsepp
Carmela Peluso, keda kutsutakse ka Carmeniks, Pasquale õde, poemüüja
Teised lapsed
Cappuccio perekond (hullu lese perekond):
Melina, Lila ema sugulane, hull lesk
Melina mees, kes turul kaste tassis
Ada Cappuccio, Melina tütar
Antonio Cappuccio, tema vend, mehaanik
Teised lapsed
Sarratore perekond (raudteeteenistuja-poeedi perekond):
Donato Sarratore, konduktor
Lidia Sarratore, Donato naine
Nino Sarratore, Donato ja Lidia viiest lapsest vanim
Marisa Sarratore, Donato ja Lidia tütar
Pino, Clelia ja Ciro Sarratore, Donato ja Lidia nooremad lapsed
Scanno perekond (puu- ja juurviljamüüja perekond):
Nicola Scanno, puu- ja juurviljamüüja
Assunta Scanno, Nicola naine
Enzo Scanno, Nicola ja Assunta poeg, samuti puu- ja juurviljamüüja
Teised lapsed
Solara perekond (samanimelise baar-kondiitriäri omaniku perekond):
Silvio Solara, baar-kondiitriäri omanik
Manuela Solara, Silvio naine
Marcello ja Michele Solara, Silvio ja Manuela pojad
Spagnuolo perekond (kondiitri perekond):
Sinjoore Spagnuolo, kondiiter Solara baar-kondiitriäris
Rosa Spagnuolo, kondiitri naine
Gigliola Spagnuolo, kondiitri tütar
Teised lapsed
Gino, apteekri poeg
Õpetajad:
Ferraro, õpetaja ja raamatukoguhoidja
Oliviero, õpetajanna
Gerace, gümnaasiumiõpetaja
Galiani, lütseumiõpetajanna
Nella Incardo, õpetajanna Oliviero Ischia saarel elav nõbu
Proloog Jälgede kaotamine
1
Täna õhtul helistas Rino, arvasin et ta tahab jälle raha ja olin valmis ära ütlema. Tegelikult oli helistamise põhjus hoopis muu – tema ema oli kaduma läinud.
„Mis ajast peale?”
„Kahe nädala eest.”
„Ja sa helistad mulle alles nüüd?”
Minu hääletoon tundus talle ilmselt vaenulik, ehkki ma ei olnud ei vihane ega isegi nördinud, lihtsalt pisut sarkastiline. Ta püüdis vastata, kuid tegi seda segaselt, saamatult, osalt dialektis, osalt itaalia keeles. Ta ütles, et arvatavasti uitab ema Napoli peal ringi nagu tavaliselt.
„Öösel ka?”
„Sa ju tead, missugune ta on.”
„Tean, aga kas kaks nädalat äraolekut tundub sulle normaalne?”
„Jah. Sa pole teda tükk aega näinud, ta on alla käinud: ei maga üldse, tuleb, läheb, teeb mis pähe tuleb.”
Lõpuks oli ta muretsema hakanud. Küsis kõigi käest, käis läbi haiglad, pöördus koguni politseisse. Ei midagi – ema polnud kusagil. Milline tubli poeg, suurt kasvu mees, nelikümmend aastat vana, tööd ei olnud elu sees teinud, äritses väikest viisi ja raiskas raha. Võisin ette kujutada, missuguse hoolega ta tegelikult oli otsinud. Ei mingisuguse. Mõistus tal puudus, ja südames oli kohta vaid talle endale.
„Ega ta sinu juures ei ole?” küsis ta äkitselt.
Rino ema? Siin Torinos? Olukord oli talle hästi teada, nii et ta rääkis vaid suusoojaks. Agara rännumehena oli ta vähemalt tosin korda minu juures käinud, alati kutsumata. Tema ema, keda ma oleksin meelsasti vastu võtnud, ei olnud aga elu jooksul kordagi Napolist lahkunud. Vastasin:
„Ei, minu juures teda ei ole.”
„Oled kindel?”
„Taeva pärast, Rino, ma ju ütlesin, et siin teda ei ole.”
„Kuhu ta siis läks?”
Ta hakkas nutma ning ma lasin tal oma ahastust välja lasta, nuukseid, mis algasid võltsina, kuid jätkusid ehedana. Kui ta rahunes, ütlesin talle:
„Kas sa võiksid kordki käituda nii, nagu su ema tahaks: jäta otsimine järele.”
„Mida sa öelda tahad?”
„Just seda, mis ma ütlesin. Sel pole mõtet. Õpi ise enda eest seisma ja ära mulle enam helista.”
Panin toru hargile.
2
Rino ema nimi oli Raffaella Cerullo, kuigi kõik olid teda alati Linaks kutsunud. Mitte mina, ma ei olnud kunagi kasutanud ei esimest ega teist nime. Üle kuuekümne aasta on ta minule olnud Lila. Kui ma ütleksin talle äkitselt Lina või Raffaella, arvaks ta, et meie sõprus on läbi.
Juba oma kolmkümmend aastat tagasi teatas ta mulle, et tahab jälgi jätmata kaduda, ja ma olen ainus, kes teab, mida ta silmas peab. Ta ei mõelnud mingit pagemist, uut identiteeti, unistust uue elu alustamisest kusagil mujal. Ka enesetappu ei olnud ta iialgi plaaninud, sest tundis tülgastust mõttest, et tema keha jääb Rino kätte ja too on sunnitud sellega midagi ette võtma. Lilal oli mõttes hoopis midagi muud: ta tahtis haihtuda, tahtis kaotada iga oma ihuraku, nii et temast ei leitaks mitte midagi. Kuna ma tunnen teda hästi või vähemalt arvan tundvat, olen veendunud, et ta leidis viisi, kuidas siia ilma mitte juuksekarvagi maha jätta.
3
Päevad möödusid. Uurisin oma meile ja tavalisi postisaadetisi, kuid mitte eriti lootusrikkalt. Mul oli kombeks talle üsna tihti kirjutada, tema aga ei vastanud peaaegu kunagi, nii oli lihtsalt kujunenud. Ta eelistas telefoni või pikki öiseid jutuajamisi, kui ma Napolis käisin.
Avasin sahtlid ja metallist karbid, kus ma hoidsin kõikmõeldavat kraami. Mitte just palju. Olen hulga asju minema visanud, eriti neid, mis olid seotud temaga, ja ta teab seda. Avastasin, et mul ei olnud ühtegi tema asja – ei ainsatki pilti, kirjakest, väikest kingitust. Olin ise ka üllatunud. On see võimalik, et kõigi nende aastate jooksul ei ole ta mulle endast mitte midagi maha jätnud või, mis veel hullem, ma ise ei ole tahtnud midagi alles hoida. On küll.
Seekord helistasin ise Rinole, olgugi vastumeelselt. Ta ei vastanud ei laua- ega mobiiltelefonile. Rino helistas õhtul tagasi, kui talle sobiv oli. Ta kasutas hääletooni, millega lootis äratada kaastunnet.
„Nägin, et oled helistanud. On uudist?”
„Ei. Ja sinul?”
„Mitte midagi.”
Ta hakkas segast juttu ajama. Kavatses minna televisiooni, kadunud inimestega tegelevasse saatesse, teha pöördumise, paluda ema käest kõige pärast andeks, anuda, et ta tagasi tuleks.
Kuulasin kannatlikult, siis küsisin:
„Kas sa tema riidekappi vaatasid?”
„Miks?”
Muidugi ei olnud kõige endastmõistetavam asi talle pähe tulnud.
„Mine vaata.”
Ta läks ja nägi, et seal ei olnud mitte midagi, ei ainsatki ema rõivatükki, ei suvist ega talvist, ainult vanad riidepuud. Käskisin tal kogu maja läbi otsida. Kingad läinud. Vähesed raamatud läinud. Kõik fotod läinud. Filmid läinud. Arvuti läinud, samuti vanad disketid, mida ta kunagi oli kasutanud, kõik, mis seostus tema kui elektroonilise võluriga, kes oli hakanud arvutiga tööle juba kuuekümnendate lõpul, perfokaartide ajastul. Rino oli rabatud. Ütlesin talle:
„Ära kiirusta, aga helista mulle pärast ja ütle, kas leidsid ühe juuksenõelagi, mis tema oma oli.”
Rino helistas järgmisel päeval ja oli kohutavalt närvis.
„Mitte midagi.”
„Üldse mitte midagi?”
„Ei. Ta on end välja lõiganud kõikidelt fotodelt, kus me koos olime, ka nendelt, kui ma väike olin.”
„Otsisid hoolikalt?”
„Igalt poolt.”
„Keldrist ka?”
„Ma ütlesin, et igalt poolt. Läinud on isegi karp, mille sees olid igasugused paberid, noh näiteks vanad sünnitunnistused, telefoniarved, kviitungid. Mida see tähendab? Kas keegi on kõik ära varastanud? Mida nad otsivad? Mida nad minu emast ja minust tahavad?”
Püüdsin tema hirmu hajutada, käskides tal maha rahuneda. Eriti tema puhul ei olnud mõeldav, et keegi midagi tahaks.
„Kas ma tohin natukeseks ajaks sinu juurde tulla?”
„Ei.”
„Ma palun sind, ma ei saa magada.”
„Võta ennast kokku, mina küll ei tea, mida sel puhul teha.”
Lõpetasin kõne, ja kui ta tagasi helistas, ei võtnud ma telefoni. Istusin laua taha.
Nagu alati, pingutab Lila jälle üle, mõtlesin ma.
Ta laiendab jälgede mõistet üle igasuguste piiride. Ta ei tahtnud lihtsalt kaduda, nagu ta praegu on, kuuskümmend kuus aastat vana, vaid kustutada kogu oma mahajäetud elu.
Olin maruvihane.
Eks näis, kes seekord peale jääb, mõtlesin endamisi. Panin arvuti käima ja asusin kirja panema iga pisematki üksikasja meie loost, kõike, mis mul veel meeles oli.
