Читать книгу Minu geniaalne sõbranna - Elena Ferrante - Страница 5

Lila ilmus minu ellu esimeses klassis ja avaldas kohe muljet, sest ta oli nii paha tüdruk. Kõik meie klassis olid natuke pahad, ent ainult siis, kui õpetajanna Oliviero meid ei näinud. Lila oli aga paha kogu aeg. Ükskord rebis ta kuivatuspaberi pisikesteks tükkideks, toppis tükid ükshaaval tindipotti, urgitses need siis sulepea otsaga uuesti välja ja loopis meie peale laiali. Mina sain kaks tabamust juustesse ja ühe valge krae peale. Õpetajanna kriiskas, nagu ainult tema seda oskas, pikalt ja teravalt nagu nõel, mis meile hirmu naha vahele ajas, ning käskis Lilal minna karistuseks tahvli taha seisma. Lila ei kuulanud sõna ega näinud olevat isegi mitte ehmunud, vaid jätkas tindipotis ligunenud paberitükkide loopimist. Oliviero, kogukas naisterahvas, kes tundus meile väga vanana, ehkki ta ei saanud olla palju üle neljakümne, ronis oma laua tagant ähvardavalt välja, komistas kes teab mille otsa, ei suutnud tasakaalu hoida ning kukkus näoga vastu ühe laua serva. Ta lamas maas nagu surnu.

Ma ei mäleta, mis kohe pärast seda juhtus, mäletan vaid õpetajanna liikumatut keha, tumedat kogu ja teda tõsisel ilmel silmitsevat Lilat.

Samalaadi juhtumeid on mul meeles päris palju. Elasime maailmas, kus lapsed ja täiskasvanud endale tihti viga tegid, haavadest tuli verd, need läksid mädanema ja mõnikord inimesed surid. Üks sinjoora Assunta tütardest, kes müüs aedvilja, astus naela otsa ja suri teetanusse. Sinjoora Spagnuolo noorim laps suri kõridifteeriasse. Üks minu kahekümneaastane nõbu läks hommikul kivirisu kühveldama ja samal õhtul oli ta surnud, lömastatud, suust ja kõrvadest veri väljas. Minu ema isa sai surma ehitusplatsil, kui kuskilt kõrgelt alla kukkus. Sinjoore Peluso isal ei olnud kätt, ta oli selle kaotanud hooletu treimise tagajärjel. Sinjoore Peluso naise õde Giuseppina suri kahekümne kahe aastaselt tuberkuloosi. Don Achille vanim poeg – ma ei olnud teda kunagi näinud, ehkki mul oli tunne, et mäletan teda – läks sõtta ja sai surma kaks korda, esiteks uppus ta Vaiksesse ookeani ja teiseks pistsid haid ta nahka. Üksteise külge klammerdudes ja hirmust röökides sai pommitamise ajal hukka terve Melchiorre perekond. Vana sinjoriina Clorinda suri, kui hingas õhu asemel sisse gaasi. Giannino, kes oli neljandas klassis, kui meie olime esimeses, sai ühel päeval surma, kui leidis pommi ja puudutas seda. Luigina, kellega me olime õues koos mänginud, aga võib-olla ka mitte, ta oli ainult nimi, tappis tähniline tüüfus. Niisugune see meie maailm oli, täis sõnu, mis tapsid: difteeria, teetanus, tüüfus, gaas, sõda, treipink, kivirisu, töö, pommitamine, pomm, tuberkuloos, mädanemine. Need sõnad ja aastad tekitasid minus hirme, mis on saatnud mind terve elu.

Surra võis ka kõige tavalisemate asjade kätte. Võis näiteks surra, kui hakkasid higistama ja jõid seepeale kraanist külma vett, enne kui olid randmeid niisutanud: kogu kehale ilmusid punased täpid, tuli köha ja sa ei saanud enam hingata. Võis surra, kui sõid musti kirsse ega sülitanud kive välja. Võis surra, kui nätsutasid Ameerika nätsu ja neelasid selle kogemata alla. Võis surra, kui meelekoha ära lõid. Meelekohad olid üldse imeõrnad, pidime väga ettevaatlikud olema. Piisas, kui kiviga pihta said, ja kive loobiti pidevalt. Kooliväravas hakkas jõuk maapoisse eesotsas aedviljamüüja Assunta ühe pojaga, kelle nimi oli Enzo või Enzuccio, meid kividega loopima. Neile ei meeldinud, et meie olime targemad kui nemad. Kui kivid hakkasid lendama, jooksime kõik minema, välja arvatud Lila, kes kõndis edasi tavalise sammuga, aeg-ajalt jäi seismagi. Ta oskas osavalt kivide lennusuunda ära arvata ja rahuliku, täna ütleksin et isegi elegantse liigutusega kõrvale põigata. Tal oli vanem vend ja võib-olla oli ta seda temalt õppinud, kes teab, minul olid ka vennad, kuid nooremad ja nendelt ei olnud ma midagi õppinud. Igatahes kui ma nägin, et Lila on maha jäänud, jäin ma hirmule vaatamata seisma ja teda järele ootama.

Juba tol ajal oli midagi, mis ei lasknud mul Lilat maha jätta. Ma ei tundnud teda eriti hästi, me ei olnud omavahel sõnagi vahetanud, ehkki võistlesime pidevalt nii koolis kui väljaspool. Mingil moel adusin, et kui ma nüüd koos teistega minema jooksen, jätan tema kätte osa iseendast, mida ta mulle enam kunagi tagasi ei anna.

Esialgu jäin nurga taha varjule ja piilusin sealt, kas Lila juba ei tule. Nähes, et ta ei kavatsegi järele anda, sundisin ennast tema juurde minema, andsin talle kive kätte ja viskasin ise ka. Siiski tegin kõike seda üsna kiretult, olen elus palju asju kiretult teinud, alati olen oma tegudest justkui pisut eemal seisnud. Lilal seevastu oli juba väikesest peale – ei oska täpselt öelda, kas kuue- või seitsmeaastaselt või siis, kui me kaheksa-, peaaegu üheksa-aastasena ronisime koos üles don Achille korteri juurde viivast trepist – omadus olla absoluutselt otsusekindel. Oli tal parajasti haardes sulepea kolmevärviline vars, kivi või käsipuu pimedal trepil, oli täiesti kindel, et mis tahes järgmisena teha oli vaja – torgata sulepea täpse liigutusega puust koolipinki, heita laiali tindist läbi imbunud kuulikesi, tabada maapoisse, ronida üles don Achille ukse juurde –, teeb ta seda ilma igasuguse kõhkluseta.

Poistejõuk tuli raudteetammi juurest, kus nad enne rööbaste vahelt kive kokku korjasid. Nende pealik Enzo oli ohtlik tüüp, kolm aastat meist vanem, aga klassi kordama jäetud, lühikeseks pügatud heledate juuste ja selgete silmadega. Ta pildus osavalt väikesi, teravate servadega kive ja Lila passis tema valanguid, et näidata, kuidas ta neid kõiki edukalt väldib, ajades poisi veelgi rohkem vihale ja vastates tema kivirahele oma niisama ohtlike visetega. Kord tabasime teda paremasse säärde, just nimelt meie, sest ma ulatasin Lilale sakiliste servadega lameda kivi. Kivi libises üle Enzo naha nagu habemenuga, tekitades punase laigu, kust silmapilk verd purskas. Poiss põrnitses oma veritsevat jalga – näen teda praegugi silme ees –, pöidla ja nimetissõrme vahel viskevalmis kivi, käsivars juba üles tõstetud, ja tardus siis rabatult paigale. Tema käsualused poisid vahtisid samuti jahmunult verd. Lila aga ei näidanud õnnestunud viske puhul üles mingit rahulolu, vaid kummardus uut kivi võtma. Haarasin tal käsivarrest, see oli meie esimene puudutus, äkiline ja hirmunud. Tajusin, et jõuk läheb nüüd veel raevukamaks, ning tahtsin tagasi tõmbuda. Aega aga ei jätkunud. Veritsevast säärest hoolimata raputas Enzo end tardumusest välja ja lasi käes oleva kivi lendu. Klammerdusin endiselt Lila külge, kui kivi teda pähe tabas ja paiskas ta minust eemale. Hetk hiljem lamas ta lõhkise peaga kõnniteel.