Читать книгу Minu geniaalne sõbranna - Elena Ferrante - Страница 3

Tol korral, kui me otsustasime üles ronida pimedast trepist, mis viis meid aste astme järel, ühest pimedast trepivahest teise don Achille korteri ukse juurde, sai alguse minu ja Lila sõprus.

Mul on meeles lillakas valgus hoovis, sooja kevadõhtu lõhnad. Emad valmistasid õhtusööki, oli aeg tuppa minna, meie aga viivitasime, utsitasime teineteist julgustükkidele, ehkki me ei vahetanud ainsatki sõna. Olime seda teinud juba mõnda aega nii koolis kui väljaspool kooli. Lila pistis labakäe ja siis kogu käsivarre mustavasse heitveekaevu ning süda sees pekslemas tegin ma kohe sedasama, lootes, et prussakad mööda mu nahka ei jookseks ega rotid mind ei hammustaks. Lila ronis sinjoore Spagnuolo esimese korruse akna juurde, haaras pesunööri toetavast raudvarvast kinni, kõikus seal natuke aega ja kukutas end siis kõnniteele ning mina tegin otsekohe kõik järele, ehkki kartsin kukkuda ja haiget saada. Lila torkas endale naha alla mingil ajal tänavalt leitud roostes haaknõela, mida ta taskus alles hoidis nagu muinasjutuhaldja kingitust; vaatasin, kuidas metallist ots tema peopessa valkja tunneli uuristas, ja kui ta nõela välja tõmbas ja mulle andis, tegin sama.

Mingil hetkel heitis ta mulle tungiva pilgu, silmad vidukil, ning võttis suuna maja poole, kus elas don Achille. Tardusin õudusest. Don Achille oli koletis muinasjuttudest, ja mul oli rangelt keelatud tema lähedale minna, temaga rääkida, teda vaadata, tema järele luurata, pidin teesklema, nagu ei oleks ei teda ega tema perekonda olemas. Tema puhul valitses minu kodus, kuid mitte ainult seal, hirm ja viha, mille põhjust ma ei teadnud. Isa jutu järgi kujutasin ette suurt kasvu, punakaslillakate mädapaisetega kaetud, loomult vägivaldset meest, ehkki minu jaoks tähendas „don” rahumeelset autoriteeti. Ta oli tehtud kes teab mis materjalist – raud, klaas, nõges –, kuid igal juhul oli ta elus, ning tema suust ja ninast paiskus tulikuuma hingeõhku. Uskusin, et kui ma teda isegi kaugelt näen, torkaks ta mulle midagi teravat ja tulist silmadesse. Nii et kui ma oleksin piisavalt hull ja tema ukse juurde läheksin, tapaks ta mu ära.

Viivitasin natuke, et vaadata, kas Lila on äkki meelt muutnud ja tuleb tagasi. Teadsin, mida ta teha kavatseb, olin lootnud, et tal läheb see meelest, aga ei. Tänavavalgustus ei olnud veel süttinud, samuti ei põlenud lambid trepikojas. Korteritest kostis ärritunud hääli. Lilale järele minnes pidin selja taha jätma hoovi sinaka valguse ja sisse astuma mustavast ukseavast. Kui ma lõpuks otsusele jõudsin, ei näinud ma algul midagi, tundsin vaid vana kola ja putukamürgi lõhna. Siis harjusin hämarusega ning leidsin Lila istumas esimese trepivahe esimesel astmel. Ta tõusis ja me asusime üles ronima.

Hoidusime seina äärde, Lila kaks astet ees, mina kaks astet taga, võideldes sooviga vahet vähendada või suurendada. Mul on siiani meeles, kuidas õlg vastu kooruva värviga seina nühkis ja et trepiastmed tundusid väga kõrged, palju kõrgemad kui majas, kus ma ise elasin. Ma värisesin. Iga sammukaja, iga heli oli don Achille, kes ilmus meie selja taha või tuli meile ülevalt vastu, käes suur nuga, millega tavaliselt kana lahti lõigatakse. Tundsime rasvas praetud küüslaugu lõhna. Don Achille naine Maria viskab mu keeva õliga täidetud pannile, lapsed panevad mu nahka, mees ise lutsutab mu pead, nii nagu tegi isa meriärnadega.

Peatusime päris tihti, ja iga kord lootsin, et Lila keerab otsa ringi. Olin üleni higine, Lila kohta ei oska öelda. Iga natukese aja tagant heitis ta pilgu ülespoole, ehkki ma ei teadnud, mida ta seal näeb, näha oli vaid trepimademe juures oleva akna hall pind. Äkitselt süttis tuli, kuid see oli nõrk, tolmune, jättes alles avarad hämarad alad, kus varitsesid ohud. Seisatasime, püüdes aru saada, kas don Achille ise oli lülitit keeranud, ent me ei kuulnud midagi, ei samme ega avanevat või sulguvat ust. Siis jätkas Lila ronimist, mina kannul.

Tema meelest tegime midagi, mis oli õiglane ja vajalik, mina olin unustanud viimasegi mõeldava põhjuse ja olin seal ainuüksi Lila pärast. Ronisime aeglaselt oma tolle aja kõige jubedama õuduse poole, andsime end hirmu meelevalda ja tahtsime seda uurida.

Neljanda trepijärgu juures tegi Lila midagi ootamatut. Ta ootas mind järele, ja kui ma tema juurde jõudsin, ulatas ta mulle käe. See liigutus muutis meie vahel kõik, igaveseks.